Текст книги

Megan Whalen Turner
Attolia kuningas

Attolia kuningas. Sari: "Kuninganna Varas", 3. osa
Megan Whalen Turner

Kuninganna varas #3
Vana-Kreekast inspireeritud fantaasiamaailmas püüavad kolm väikeriiki vastu seista suurele Mede impeeriumile. Selleks oleks aga hädavajalik tugevate liidrite olemasolu neis väikeriikides. Ühe riigi etteotsa on jõudnud varas Eugenides, abielludes Attolia ilusa, kuid armutu kuninganna Irene’iga. Tahtmatult saadud kuningaroll ei meeldi ei Eugenidesele ega ta värsketele alamatele, kes ta toidu sisse liiva ja voodisse madusid poetavad, ja tal seisab ees raske eesmärk – saada kuningaks ka tegelikult, mitte ainult vormiliselt.Megan Whalen Turneri lummavad ja auhindu võitnud „Kuninganna Varga“ romaanid elustavad eeposte maailma ja tutvustavad üht karismaatilist ja parandamatut tegelast – varas Eugenidest ehk Geni. „Kuninganna Varga“ romaanid on täis poliitilisi mahhinatsioone ja intriige, võidetud ja kaotatud lahinguid, ohtlikke reise, jumalikke sekkumisi, võimu, kirge, kättemaksu ja reetmist. „Kuninganna Varga“ romaane hindavad kirjanikud, kriitikud ja lugejad, need on saanud paljusid auhindu, nende hulgas Los Angeles Times Book Prize, Newbery Honor, Mythopoeic Fantasy Award.

See raamat on tänutundes pühendatud Elizabeth Crettile. Tema väsimatute pingutusteta oleks see võinud kirjutama ta jääda. Megan Whalen Turner The King of Attolia Tõlkinud Tatjana Peetersoo, © 2018 Toimetanud Eva Luts ja Leiger Luts © Kaanepilt Meelis Krošetskin Kirjastus Fantaasia ISBN 978-9949-661-13-8 ISBN 978-9949-661-14-5 (epub)

PROLOOG

KUNINGANNA OOTAS. AKNA ALL ISTUDES VAATAS ta pikas kustuvas õhtuhämaruses kumavaid linnatulesid. Päike oli loojunud juba mitu tundi tagasi, aga ikka veel polnud päris pime. Päris pimedus ei saabugi mujale kui vaid kõrvalistesse valgustamata nurgatagustesse. Laternad jäävad põlema terveks ööks, kui inimesed ühelt peolt teisele liiguvad, päikese tagasitulekut ja uut päeva tervitavad ning viimaks koju tuigerdavad. Nad tähistasid veini, muusika ja tantsuga päeva, mida ei arvanud kunagi saabuvat. Kuninganna pulmapäeva. Ta istus akna all, vaatas tulesid, kuulas muusikat ja ootas oma abikaasat.

Attolias tuli naine pulmaööl oma mehe juurde. Eddises tuli mees pruudi juurde. Nad olid otsustanud kinni pidada Eddise kombest. Eddislased võivad selles näha kuninganna kummardust oma värske abikaasa Eddise kommetele, kuid attollased võivad arvata, et kuninganna ignoreerib endiselt Attolia naise traditsioonilisi kohustusi. See oli varjude ja unistuste ettevaatlik tants, kuid kõige selle aluseks oli kahe inimese abielu. Täna oli kuninganna andnud ülima võimu oma maal üle Eugenidesele, kes oli kogu oma eelmise elu sinnapaika jätnud, et saada tema kuningaks.

Lossi suurel avatud siseõuel, mis oli täis laudu ja kumavaid värviliste pabervarjudega laternaid, summutas Eddise saadik haigutuse ja sellele järgnenud naeratuse, kui ta mõtiskles Eddise endise Varga käekäigu üle. Tema ja Eugenides olid vanad vastased ja õnnelik kujutluspilt Vargast, kes on koormatud valitsemise kohustustega, soojendas tema südant. See oli palju rahuldustpakkuvam kõigist kenadest kättemaksudest, mida Ornon oleks võinud talle kavandada. Eddise kuninganna aimas Ornoni mõtteid ruumi teisest servast ja läkitas talle pilgu, mis sundis meest sirgemalt istuma, lonksu veini võtma ja oma naeratuse lauanaabri poole pöörama.

Lossimüüril silmitses noor valves olev vahimees üsna samasugust linnavaadet, mis avanes ka Attolia kuningannale tema aknast. Ta jäi peost ilma, kuid kuna ta ei hoolinud eriti joomisest ja käratsemisest, siis polnud tal selle vastu midagi. Talle meeldis olla postil kõrgel lossi kohal. Üksindus ning kasarmute lärmist ja kaaslastest eemale pääsemine andsid talle mõtlemiseks ruumi. Need kõige ülemised käiguteed lossimüüril olid tema lemmikud. Praegu polnud tarvis mingit ohtu karta: ükski Sounise laev ei saa nende sadamasse jõuda, ükski sõjavägi mägedelt alla orgu laskuda. Attolia kõige ohtlikum vaenlane viibis juba lossis ja polnud enam ka vaenlane, arvas vahimees. Sel ööl oleks võinud Costis kogu oma vahikorra lihtsalt maha magada. Siiski tõmbus ta valvele ja üritas ergas välja näha, kui kapten üles tema juurde tuli.

«Costis,» ütles kapten, «sa jääd pidustustest ilma.»

«Teie samuti, söör.»

«Mina ei hooli neist.» Kapteni hääl oli täiesti emotsioonitu.

Hiljem öösel, kui ametlikud banketid lossis olid lõppenud, linna endiselt kärarikastest pidustustest kaugel eemal, lehitses arhiivide sekretär sihitult oma laual lebavaid pabereid. Rohkem kui kellelgi teisel, oli just temal põhjust uut kuningat karta. Ta oli kuningannale privaatselt lähenenud ja soovitanud, et nad võiksid arutada vahendeid kuninga võimu piiramiseks. Eugenides oli noor; ta oli koolitamata, tormakas ja naiivne. Teda oleks lihtne juhtida, kui Eddise nõunikute mõjuvõim on kord kadunud, nagu see tingimata peab juhtuma. Kuninganna oli vastanud pilguga, millest täiesti piisas Reliuse hoiatamiseks, et ta on oma valdkonna piiridest üle astunud. Ta taandus vabandades. Ta jätab kuninga saatuse kuninganna hooleks, kuid ta ei valeta endale, et ei karda.

I PEATÜKK

COSTIS ISTUS OMA TOAS. TEMA EES LAUAL LEBAS paberileht, millele ta oli pidanud kirjutama raporti talle alluva rühma kohta. Ta oli raporti paar esimest rida maha tõmmanud ning kirjutanud nende alla isale adresseeritud kirja algusrea: «Söör, ma pean selgitama oma teguviisi,» ja siis toppama jäänud. Costis ei suutnud oma teguviisi selgitada. Ta hõõrus pihkudega nägu ja püüdis murelikke mõtteid veel kord külmadeks sõnadeks ja korralikeks lauseteks vormida.

Ta silmitses toas valitsevat segadust. Tema väike riidekirst oli põrandale tühjaks kallutatud. Selle peal oli seisnud kandik, millel ta hoidis mansetinööpe, nööpe ja ehisnõelu. Mansetinööbid, varunööbid ja üks talle kuulunud väike jumalakuju olid igale poole laiali veerenud. Tema raamatud olid läinud. Tal oli neid olnud kolm. Samamoodi, arvas ta, oli kadunud ka rahakott koos rahaga, mida ta oma toas hoidis. Sellest oli kahju. Ta oleks andnud raha oma sõbrale Aristogitonile. Seinal olevalt raamilt oli kadunud mõõk. Ta oleks ka selle Arisele andnud.

Kaks sõdurit, kes olid ta harjutusplatsilt ära toonud, peaaegu tirides, küünarnukkidest kinni hoides, olid toast minema viinud kõik teravad esemed. Nad olid veteranid, kes olid teeninud vahtkonnas suurema osa elust. Nad olid väikese riidekirstu läbi otsinud ning õhukese madratsi ja teki kitsalt voodilt maha kiskunud. Üks oli Costise mõõga seinalt maha võtnud ning kahmanud aknalaualt kaasa tema noa, teine korjanud kokku paberid, neid rusikasse kägardades. Costise poole rohkem vaatamata olid nad minema läinud. Costis oli pingi jälle selle kolmele jalale püsti tõstnud. Nad olid võtmata jätnud tema ehiskinnised, tavalise igapäevase ja peene merevaiguga kaunistatu. Costis oli veidi üllatunud. Ilusam kinnis oli sõlekujulise peaga ja nelja tolli pikkuse nõelaga, mis oli jäme nagu maisivars. Kui Costis oleks otsustanud seda kasutada, oleks see olnud sama tõhus nagu mõõk. Isegi väikemast nõelast oleks asja olnud; kaks tolli õigesse kohta – ja rohkem poleks vajagi.

Kui Costis erilise motivatsioonita kinnitusnõelte kasutamisvõimaluste üle mõtteid mõlgutas, tõmmati ukseava kattev kardin eest ja üks sõduritest pöördus tagasi, et põrandal vedelev praht kiirelt jalaga läbi sorida, ja avastas kohe nõelad. Need üles korjanud, uuris ta uuesti põrandat, et veel midagi leida. Ta märkas sandaalipaelu ja võttis ka need ära. Ta vaatas Costise uuesti üle ja raputas lahkudes põlglikult pead.

Costis langetas jälle pilgu enda ees lebavale kirjale. See oli peaaegu ainus paber, mis talle jäeti. Ta poleks pidanud seda raisku laskma, kuid ei teadnud, mismoodi selgitada oma teguviisi isale, kui ei suutnud seda selgitada endalegi. Ta oli murdnud püha vannet, hävitanud hetkega oma karjääri, oma elu ja arvatavasti ka oma perekonna. Oli nii ebaloomulik sündmustele tagasi vaadata, suutmata uskuda, et see, mida sa mäletad, võis ka tegelikult juhtunud olla.

Oli pärastlõuna. Kiri polnud edenenud hommikust saadik, mil päikese längus kiired kitsastest akendest sisse paistsid ja väikese toa valgusega täitsid. Nüüd oli päike üle kasarmute katuste roninud ja ruum hämaraks muutunud, valgustatud üksnes barakkide vahel olevasse kitsasse siseõue langeva päikesevalguse peegeldusest. Costis ootas kuningannat. Too oli pärast abiellumist esimest korda lossist lahkunud ja jahile ratsutanud. Ta pidi keskpäeval einetama ühes vahimajakestest ja tagasi jõudma millalgi pärastlõunal.

Costis tõusis oma toolilt ja kõndis sajandat, tuhandendat korda üle toa. Kui kuninganna tagasi jõuab, mõistetakse ta peaaegu kindlasti surma. Võib juhtuda surmastki hullemat, kui kuninganna mõtleb, et Costis on võtnud osa vandenõust, või et kas või ükski perekonnaliige on tema tegudest ette teadnud. Kui nii juhtub, peab perekond lahkuma oma farmist Gede orus Pomea lähedal. Kõik nad viimseni, mitte ainult Costise isa ja õde, vaid ka onud, tädid ja nõod. Nende omand konfiskeeritakse kroonile ja nad ei kuulu enam maaomanike klassi, vaid neist saavad okloid – kui veab, siis kaubitsejad, kui mitte, siis kerjused.

Muidugi polnud isegi Costis ette teadnud, mis juhtub. Ta poleks kunagi osanud arvata, et võib õnnetuse niimoodi katastroofiks muuta, kuid vaevalt et tõde nüüd enam kuigivõrd midagi tähendas. Costis mõtles äravõetud paberitest ja üritas täpselt meelde tuletada, mis oli neis niisugust, mida saaks ekslikult reetmisplaanideks pidada. Arhiivide sekretär võib riigireetmist näha igas viimases kui sõnas. Üksainus vihje vandenõule ja Costist hakatakse piinama, mitte ei pooda hommikul üles. Ta teadis, et kui piinamine algab, siis pole tõel, mis juba algusest peale nii vähe tähendas, enam üldse mingit tähtsust.

Costis astus akna juurde ja vaatas välja varjudesse, mis tema vastas olevatele barakkidele langesid. Varsti kõlavad pärastlõunased pasunad ja vahimehed vahetuvad. Ta peaks praegu lossimüüridel olema. Selja tagant kuulis ta ukseava katva kardina rõngaste kõrinat. Ta pööras ümber, et vastu astuda meestele, kes tulevad teda lossi viima.

Seal polnudki vahimehi. Ukseavas seisis kuningas üksi. Kõigi Attolia maade valitseja, preestrite ja preestrinnade poolt võitud, rahva ametlik isa, parunite isa, kes olid üksteise järel talle oma kuulekusvande andnud, riigi vaieldamatu, vaidlustamatu ja absoluutne monarh. Suu juures olev paistes, värvi muutnud laik oli peaaegu sama tooni kui peen purpurne tikand tema krael.

«Sinu olukorras enamik inimestest põlvitaks,» lausus kuningas ja Costis, kes oli tardumuses jõllitanud, vajus hilinenult põlvili. Ta oleks pidanud kummardama, kuid ei suutnud pilku lahti kiskuda kuninga näolt. Ainult kuninga vastujõllitamine lõhkus tema kangestuse ja ta langetas viimaks pea.

Kuningas astus laua juurde ning Costis võis silmanurgast näha kannu tema käes, konksus sõrm sangast läbi, ja kaht sõrmede vahele pigistatud peekrit. Kuningas asetas need lauale, pannes kannu esimesena käest. Kiire käeliigutusega saatis ta ühe peekri keereldes õhku ja seadis teise hoolikalt lauale. Langema hakanud peekri õhust kinni püüdnud, asetas ta selle õrnalt tolle kaaslase kõrvale. Ta liigutas sundimatu kergusega, nagu oleks see raasuke žongleerimist tema teine loomus. Siiski oli see graatsiaks muudetud vajadus, sest kuningal oli ainult üks käsi.

Costis sulges häbi pärast silmad. Kõik päeva sündmused, mis olid olnud nii õudusunenäolised ja ebareaalsed, olid kohutav, kohutav tõde, mille märgi võis kuninga suu juures eksimatult ja pöördumatult ära tunda, Costise rusika kõik nukid selgelt nähtavad.

Eugenides ütles: «Vähem kui kaks kuud tagasi tõotasid sa oma elu hinnaga kaitsta mind ja minu trooni – kas pole?»

Costis oli kokku vajunud nagu kaltsunukk.

«Jah.»

«Kas see on mõni Attolia rituaal, mida ma ei tea? Kas ma oleksin pidanud ennast kaitsma?» Tal oli üks käsi; ta ei suudaks ennast kaitsta mehe vastu, kes on pikem ja raskem, terve mees.

«Ma palun teilt vabandust.»

Need olid härrasmehe sõnad. Praeguses olukorras kõlasid need veidralt isegi Costisele ning kuningas naeris lühidalt ja rõõmutult. «Ma ei andesta enam eraisikute rõõmuks, Costis. Minu andeksand on muutunud väga tõsiseks asjaks. Kuninglik andeksand võiks päästa sinu elu.»

Kuninglik andeksand oli võimatu. «Tahtsin lihtsalt öelda, et mul on kahju,» ütles Costis, võimetuna seletama seletamatut. «Ma pole kunagi, ma poleks kunagi. Ma… ma…»

«Ei ründa tavaliselt sante?»

Häbi pigistas Costise kõri kinni. Ta kuulis, et veini valatakse peekrisse.

«Pane madrats voodisse tagasi, istu maha ja joo veini.»

Kangelt liikudes tegi Costis nii, nagu talle öeldi. Selleks ajaks, kui ta peekri võttis ja kuninga juuresolekul ettevaatlikult istus, oli kuningas ennast pingile seadnud, nõjatudes selja taga olevale seinale, jalad välja sirutatud ja pahkluude kohalt risti. Costis pidi tahtmatult mõtlema, et ta näeb pigem välja nagu trükkali õpipoiss pärast kõrtsikaklust ja sugugi mitte nagu kuningas. Ta võttis oma peekrist sõõmu ja jõllitas seda üllatunult. Vein oli jahutatud. Magus ja selge, oli see nagu vedel päikesepaiste ja parem kui miski muu, mida Costis oli elu sees saanud.

Üle kuninga näo levis pikkamööda naeratus. «Kuninglik privileeg, see vein. Ole ettevaatlik, see pole lahjendatud. Kas oled täna söönud?»

«Ei, Teie Majesteet.»

Kuningas pööras pead ja hüüdis kardina suunas ning hetke pärast kostsid koridorist sammud ja kardin tõmmati kõrvale. Uksel seisis Laecdomon, üks Aristogitoni rühma mees. Aris oli Costise sõber. Küllap pole tal kuigi meeldiv oma rühmaga väljas valves seista.

Kuningas käskis söögisaalist toitu tuua. Laecdomon kummardas põlglikult ja läks ära.

«See on üks ustav teener, kelleta võiksin hakkama saada,» ütles kuningas vaikselt, Costise poole tagasi pöördudes. «Kahtlemata mõtleb ta, et toit on minu jaoks, ning toob kõva leivapätsi ja kinnise purgi oliive.»

Costis ei saanud kuningat tema arvamuse pärast süüdistada. Ka talle endale polnud see mees kunagi meeldinud. Laecdomon oli natuke pahur, natuke endassetõmbunud, ja Costisel oli olnud hea meel, et mees tema rühma ei kuulunud. Ka Arisele ei meeldinud ta eriti, kuid sagedamini kurtis ta ühe teise mehe, Legaruse üle, keda hüüdis Kohutavalt Ilusaks Legaruseks. Lisaks kenale näolapile oli Legarus ka maaomanike peres sündinud, Aristogiton aga mitte. Legarus ei tõuseks aga ealeski rühmaülemaks, ükskõik kui kõrgelseisvast perest ta ka poleks, ning see tekitas mõnikord Aristogitoni rühmas pingeid.

Kuningas katkestas Costise hajevil mõtted.

«Ütle mulle, Costis, miks inimesed visalt jätkavad mulle toidu pakkumist, mida ma süüa ei saa, ning siis näevad välja nagu solvatud süütused, kui ma ütlen, et ei saa ise leiba lõigata? Või purki avada? Või pehmet juustu määrdenoaga määrida, veel vähem võinoaga?»

Sest sa oled ennasttäis barbarist kitsekarjus, kes röövis Attolia kuninganna ja sundis teda sind oma abikaasaks võtma, ja sul pole mingit õigust kuningas olla, mõtles Costis. Valjusti ütles ta: «Ma ei tea, Teie Majesteet.»

Tema mõtteid ära arvates pidas Eugenides neid nähtavasti lõbustavaiks. Ta naeris. Costis varjas punastamist järgmise veinisõõmuga. Vein tundus suus külm ja lahustas natuke haiget meeleheiteklimpi tema kõhus.

«Kust sa pärit oled, Costis?»

«Ortiast, Teie Majesteet. Gede orust Pomea kohal.»

this