Говард Филлипс Лавкрафт
Cthulhu kutse

Kogu keskaegne interjöör suudeti tõetruult taastada ning uued osad sobitusid laitmatult kokku algupäraste müüride ja vundamendiga. Minu esiisade kants oli täiesti valmis. Edaspidi kavatsesin ma kasvõi osaliselt vabaneda kurjast kuulsusest, mida seostati suguvõsaga, kelle viimane järeltulija ma olen. Otsustasin päriselt Anchesteri elama asuda ja kohalikele elanikele tõestada, et iga de la Poer – olin taastanud meie perekonnanime algupärase kuju – ei pruugi olla vaenlane. Kes teab, vahest lisas mulle enesekindlust seegi, et kuigi Exham Priory kujundus oli keskaegne, oli hoone sisemus tegelikult uhiuus ning ühtviisi vaba nii vanadest kahjuritest kui vanadest kummitustest.

Nagu öeldud, kolisin sisse 16. juulil 1923. Minu kaaskonda kuulusid seitse teenrit ja üheksa kassi; viimased on mulle eriti meelepärased. Vanim kõuts Nigger-Man oli seitsmeaastane ja pärines minu endisest kodust Boltonis Massachusettsi osariigis; ülejäänud olin omandanud abikloostri restaureerimise ajal kapten Norryse pool elades.

Esimesed viis päeva möödusid täiesti rahulikult. Suurema osa ajast veetsin meie suguvõsa ajalugu puudutavate vanade dokumentide dešifreerimisega. Vahepeal oli minu kätte sattunud üksikasjalik kirjeldus Walter de la Poeri tragöödiast ja põgenemisest. Tõenäoliselt oli just selle dokumendi koopia hävinud kodusõjas Carfaxi tulekahju ajal. Selgus, et minu esivanemat ja tema nelja teenritest kaasosalist süüdistati küllaltki põhjendatult kõigi ülejäänud lossielanike une pealt tapmises. See juhtus kaks nädalat pärast mingit vapustavat avastust, mis muutis täielikult Walteri käitumist, kuid millest ta ei rääkinud kellelegi, kui mitte arvestada tema kaasosalisi, kes hiljem põgenesid väljapoole tabamisulatust.

See ettekavatsetud mõrv, mille ohvriteks langesid tapja lihane isa, kolm venda ja kaks õde, pälvis külaelanike üksmeelse heakskiidu. Õigusemõistmise esindajad olid sedavõrd hooletud, et ainsal kahtlusalusel õnnestus tervelt ja takistamatult Virginiasse põgeneda. Nagu kohalikud elanikud isekeskis sosinal kinnitasid, oli Walter de la Poer oma kuriteoga vabastanud Exham Priory sellel lasunud igipõlisest needusest. Ma ei osanud isegi oletada, milline avastus võis teda sundida nii jäledat roima toime panema. Arvatavasti oli Walter korduvalt kuulnud süngeid legende oma suguvõsa kohta, nii et vaevalt need teda selleks hirmuteoks ajendasid. Võib-olla oli ta juhtunud pealt nägema mõnda iidset jäledat riitust või siis avastanud endises abikloostris või selle ümbruses mõne jubeda tunnismärgi? Inglismaal peeti teda ujedaks ja õrnahingeliseks noorukiks; ka Virginias jättis ta pigem tagakiusatud ja kartliku kui karmi või kibestunud inimese mulje. Francis Harley, üks teine aadlimehest seikleja Bellview’st, kirjeldab teda oma päevikus kui eeskujulikult õiglast, ausat ja delikaatset meest.

Esimene iseäralik vahejuhtum leidis aset 22. juulil. Tookord sai see kohe kergemeelselt peast heidetud, kuid järgnevaid sündmusi arvestades oli tal lausa üleloomulik tähtsus. Juhtunu oli iseenesest nii triviaalne, et tundus täiesti ebaolulisena: muidu ehk polekski seda tähele pandud, kuid tasub meenutada, et olin elama asunud niisama hästi kui uhiuude hoonesse, kus mind ümbritsesid hoolikalt väljavalitud teenrid. Eksootilisest ümbrusest hoolimata oleks igasugune kartus olnud sõna otseses mõttes kohatu.

Nüüd, tagantjärele, tundub mulle endalegi kahtlane, et vana must kass, kelle kombeid ma hästi tundsin, oli tookord ebatavaliselt rahutu. Ta hiilis toast tuppa ning nuuskis igal pool müüre, mis moodustasid algupärase gooti perioodi ehitise. Ma tean, kui triviaalselt see kõlab – nagu too vältimatu koer tondijuttudes, kes alati urisema hakkab, kui tema peremees silmab looritatud kogu, aga ma ei saa seda detaili ka mainimata jätta.

Järgmisel päeval ilmus minu teise korruse kabinetti üks teener, kes kurtis, et kõik majas asuvad kassid on kuidagi rahutuks muutunud. See ristroidvõlviga lae ning mustast tammepuust seinapaneelidega avar ruum asus hoone lääneküljel. Kolmeosalisest gooti stiilis aknast avanes vaade lubjakivikaljule ja kõledale orule. Sel ajal, kui teener rääkis, nägin Nigger-Mani pigimusta kogu piki läänepoolset seina hiilimas ja iidseid kive varjavaid uhiuusi paneele kraapimas.

Ütlesin teenrile, et ilmselt eritub vanast kivimüüritisest mingit iseäralikku lehka või kiirgust, mida inimene ei taju, kuid mida kassi meeleelundid aduvad isegi uue puitvooderdise tagant. Ma uskusin seda tõemeeli ja kui teener söandas väita, et majja on siginenud rotid või hiired, pidin talle meenutama, et selles hoones polnud juba kolmsada aastat rotte olnud. Isegi ümbruskonda rüüstavatest põldhiirtest polnud Exham Priory kõrgete müüride vahel kunagi kuuldud. Samal pärastlõunal külastasin kapten Norryst, kes kinnitas omakorda, et põldhiired ei saaks kuidagi nii äkilisel ja enneolematul viisil abikloostrisse ilmuda.

Õhtul, kui olin toapoisi nagu tavaliselt minema saatnud, naasin läänetornis asuvasse ruumi, mille olin valinud oma magamistoaks. Kabinetist pääses sinna mööda kivitreppi ja lühikest galeriid; trepp oli osaliselt algupärane, kuid galerii täielikult uus. See oli ümmargune kõrge laega tuba, mille seinu katsid paneelide asemel Londonist ostetud gobeläänid.

Kui olin veendunud, et Nigger-Man samuti toas viibib, sulgesin massiivse gootipärase ukse, võtsin riided seljast ja kustutasin tule (elektrilambid olid kõikjal osavalt maskeeritud küünaldeks). Heitsin pikali nikerdustega kaunistatud baldahhiinvoodisse, auväärt kass oma tavalises kohas minu jalutsis, kuid eesriiet ma ette ei tõmmanud, vaid jäin peatsi vastas asuvast kitsast põhjapoolsest aknast välja vaatama. Taevas võis aimata koidupuna, mis rõhutas mahedalt akna habrast ehisraamistikku.

Ilmselt olin vahepeal tukastanud, sest mäletan selgesti, et nägin und, kui kassi äge rabelemine mu äratas. Nigger-Man seisis kahvatus koidukumas, pea välja sirutatud, esikäpad minu pahkluudele toetumas ja tagakäpad taha suunatud. Ta uuris pingsalt mingit punkti seinal, aknast veidi lääne pool, kus minu silmad midagi ei märganud, kuid kuhu ma nüüd kogu oma tähelepanu koondasin.

Hoolikamalt vaadates sain aru, et Nigger-Man pole asjatult erutatud. Ma ei oska kindlalt väita, kas seinavaip liikus või mitte – arvan, et natuke siiski liikus. Võin vanduda, et kuulsin selle tagant tasast krabinat, nagu seda tekitavad rotid või hiired. Välkkiirelt hüppas kass seinale, tõmmates oma raskusega ühe vaiba alla ning paljastades iidse, rõske kiviseina, mida ehitajad olid siin-seal kohendanud. Närilistest polnud ühtegi jälge.

Nigger-Man jooksis selle koha juures edasi-tagasi, küünistades mahalangenud vaipa. Näis, nagu püüaks ta käppa müüri ja tammepuust põranda vahele lükata. Ometi ei leidnud kass midagi ja mõne aja pärast tuli ta väsinult mu jalutsisse tagasi. Sel ööl ei suutnud ma enam sõba silmale saada.

Hommikul küsitlesin kõiki teenreid, kuid keegi polnud midagi iseäralikku tähele pannud. Ainult kokk pani imeks tema magamistoa aknal lesinud kassi käitumist. Südaöö paiku oli too valjusti näuguma hakanud ning kui kokk üles ärkas, nägi ta, kuidas kass toa avatud uksest välja, treppi mööda alla jooksis.

Tukkusin keskpäevani välja ja pärastlõunal külastasin uuesti kapten Norryst, kellele minu jutt suurt huvi pakkus. Sedasorti imelikud vahejuhtumised, olgugi tühised, aga ometi kummalised, kannustasid tema romantilist natuuri, kutsudes esile hulgaliselt assotsiatsioone tondilugudega. Rottide majasse ilmumine hämmastas meid võrdselt. Norrys laenas mulle mitu lõksu ja natuke «Pariisi rohelist». Tagasi jõudes käskisin teenritel lõksud ja rotimürgi kõikidesse tähtsamatesse kohtadesse üles panna.

Heitsin varakult puhkama, aga unes vaevasid mind luupainajad, üks jubedam kui teine. Mulle näis, nagu vaataksin tohutust kõrgusest alla hämarasse grotti, mis oli põlvesügavuseni täidetud rämpsu ja prahiga. Valge habemega deemonlik seakarjus valvas seal oma lodevaid käsnadega kaetud kariloomi, kelle väljanägemine tekitas minus kirjeldamatut jälestust. Kui karjus seisma jäi ning viivuks tukastas, sööstis haisvasse kuristikku loendamatu jõuk rotte ning neelas nii elukad kui nende valvuri.

Sellest košmaarist äratas mind Nigger-Man, kes oli nagu tavaliselt voodi jalutsis maganud. Seekord ei tulnud mul mõistatada, miks kass sisises ja mida peljates ta oma küüned mulle jalga surus. Toas võis igast suunast kuulda iiveldamapanevaid helisid – hiigelsuurte ablaste rottide jälkusttekitavat krabinat. Puudus koidukuma, mis oleks võimaldanud seinavaiba seisukorda kontrollida (allalangenud osa oli vahepeal uuesti üles riputatud), kuid ma polnud siiski nii hirmul, et peljata tuld põlema panna.

Kui lambid süttisid, nägin seinakatteid korraks nii ägedasti vappumas, et neil olevad veidrad figuurid lausa surmatantsu lõid. Järgmisel hetkel olid nii liikumine kui seda saatvad helid lõppenud. Hüppasin voodist välja ning tõstsin kättejuhtunud voodisoojendusnõu pika varrega ühe gobelääni üles, et vaadata, mis selle all toimub. Seal polnud midagi peale lapitud kivimüüri; isegi kass ei tajunud enam mingite ebaloomulike olendite juuresolu. Toas ülesseatud hiirelõksu uurides leidsin, et kuigi kõik avad olid kinni langenud, polnud kinnipüütud saagist mingit jälge.

Nüüd ei tulnud magamine enam kõne alla. Süütasin küünla, avasin ukse ja hakkasin läbi galerii kabineti poole minema, Nigger-Man kannul. Aga enne kivitrepile jõudmist sööstis kass minust mööda, iidseid astmeid pidi alla. Kui ma kõutsile järgnesin, kuulsin allpool asuvast suurest keldriruumist helisid, mida ei saanud vääriti tõlgendada. Tundus, et tammepaneelidega tahveldatud müürid lausa kubisevad rottidest, kelle keskel Nigger-Man ülekavaldatud küti jõuetus raevus ringi tuiskas. Ülemisse keldrisse jõudes lülitasin valguse sisse, kuid seekord müra ei vaibunud. Rotid jätkasid oma möllu, tungeldes sellise hoo ja sihikindlusega, et ma lõpuks taipasin – nende liikumisel oli kindel suund. Need närilised, keda näis olevat arvutu hulk, laskusid võimsa voona kujuteldamatutest kõrgustest kuhugi sügavikku.

Kuulsin koridorist samme ja kohe avasid kaks teenrit keldri massiivse ukse. Nad otsisid põhjust, miks kõik kassid olid kogu hoones paanikasse sattunud ja ülepeakaela ülemistelt korrustelt alla tõtanud, et koguneda kräunudes alumise keldri suletud ukse taha. Uurisin, kas teenrid olid ka rottide liikumist kuulnud, kuid mõlemad mehed vastasid eitavalt. Juhtisin nende tähelepanu puitpaneelide tagant kostvatele häältele, kuid samas taipasin, et müra oli lakanud.

Läksin mõlema teenri saatel alumise keldri ukse taha, kuid seal leidsime, et kassid olid juba taandunud. Seda ruumi kavatsesin ma hiljem uurida ning esialgu piirdusin hiirelõksude ülevaatusega. Kõik hoones ülesseatud lõksud olid kinni langenud, kuid saagist polnud mingit jälge. Veendudes, et üksnes mina ja kassid olime rottide liikumist kuulnud, jäin koidiku saabumiseni kabinetti istuma, et juhtunu üle järele mõelda ning meenutada kõiki legende selle hoone kohta, kus ma nüüd elasin.

Hommikupoolikul tukkusin natuke raamatukogus mugaval toolil, millest ma kogu hoone keskaegsest stiilist hoolimata loobuda ei suutnud. Pärastpoole helistasin kapten Norrysele, kes tuli ise kohale, et aidata mul alumist keldrit üle vaadata. Midagi iseäralikku me ei avastanud, kuid teadmine, et see krüpt oli püstitatud Rooma ehitusmeistrite kätega, pani meid mõlemaid põnevusest värisema. Kõik need madalad võlvid ja massiivsed piilarid olid ehtsalt roomapärased – mitte võltsis romaani stiilis või sakside poolt vusserdatud, vaid tseesarite ajastu klassitsistlikult ranges ja harmoonilises ehituslaadis. Vähe sellest, keldri müüre katsid raidkirjad, mida antiigiasjatundjad olid korduvalt uurinud: P. GETAE. PROP … TEMP … DONA … ja L. PRAEC … VS … PONTIFI … ATYS …

Attise nimi ajas mulle kananaha ihule, sest olin Catullust lugenud ja teadsin nii mõndagi tollele idamaisele jumalusele pühendatud jubedatest rituaalidest. Attise kummardamine oli ju Kybele kultusega otseselt seotud. Püüdsime Norrysega laterna valgel aru saada pooleldi kustunud kujutistest ebakorrapärastel neljakandilistel kivitahukatel, mida üldiselt peeti altariteks, kuid see ei läinud meil korda. Meile meenus, et üks konkreetne sümbol – kiirtega ümbritsetud päikeseketas – polnud õpetlaste arvates Rooma päritoluga. Nemad väitsid, et Rooma preestrid olid need altarid üle võtnud mingist tunduvalt vanemast ning võib-olla koguni kohalike elanike püstitatud pühamust. Ühte kivitahukat katsid pruunid laigud, mis andsid mu fantaasiale uut hoogu. Ruumi keskel asuva kõige suurema altari pealispinnal oli jälgi kokkupuutest tulega; tõenäoliselt oli seal põletatud ohvriande.

Niisugune oli too krüpt, mille ukse taha kassid olid kräunuma kogunenud ning kus meie Norrysega otsustasime Nigger-Mani seltsis järgmise öö veeta. Teenrid, kes olid sinna meie jaoks sohvad toonud, said käsu kasside öisest käitumisest mitte välja teha. Otsustasime keldri suure tammepuust ukse (tegelikult oli see muidugi moodne ventilatsiooniavadega varustatud koopia) tihedalt sulgeda. Kui uks oli kinni pandud, jäime laternavalgel ootama, mis edasi saab.

Kelder asus endise abikloostri alusmüüritises ning ühtlasi esileulatuva lubjakivikalju sügavaimas osas. Kahtlemata oligi see kalju rottide seletamatu rännu siht, kuigi ma ei osanud arvata, mida nad sealt otsisid. Keldri ukse taga lesides ja oodates kippusid mind taas kimbutama segasevõitu unenäod, millest sohva jalutsis valvava kassi rahutud liigutused mind iga natukese aja tagant üles äratasid.

Ükski unenägu polnud küll terviklik, aga kõik nad olid ühtviisi jubedad nagu too, mis mind eelmisel ööl painas. Nägin jälle hämarat grotti, kus seakarjus valvas keset prahimägesid hulkuvaid käsnakasvanud elajaid. Vaadates tundusid sead aina lähemale jõudvat ja selgemaks muutuvat, nii et võisin juba nende vahel vahet teha. Jäin ühe eluka lõusta silmitsema… ja ärkasin nii valjusti karjatades, et Nigger-Man püsti kargas ja kapten Norrys laginal naerma puhkes. Kui Norrys oleks teadnud, mis mind ehmatas, oleks ta veelgi rohkem naernud – aga võib-olla ka vähem. See, mida ma olin näinud, meenus mulle alles hiljem. Ülim õudus suudab mälu sageli säästval kombel halvata.

Kui etendus algas, äratas Norrys mu uuesti üles. Toibusin sellestsamast õudsest luupainajast kapteni raputuse peale, kes soovitas mul kasside kisa kuulata. Suletud ukse tagant kostis lausa košmaarset kräunumist ja kraapimist. Nigger-Man ei pööranud oma liigikaaslastele vähimatki tähelepanu, vaid jooksis erutatult piki paljaid kivimüüre, mille suunast ma kuulsin sedasama tuttavat rottide krabinat, mis oli mind ka eelmisel ööl häirinud.

Mind valdas kohutav hirm, sest seisin taas vastamisi mõistatusega, mida oli võimatu seletada. Kui need rotid polnud üksnes meelepete, mis vaevas nii mind kui kasse, siis pidid nad liikuma Rooma-aegsete massiivsetest lubjakivitahukatest müüride sisemuses. Võib-olla oli enam kui seitsmeteistkümne sajandi jooksul nõrgunud vesi uuristanud kivide vahele tunnelid, mille loendamatud närilised suutsid oma kehadega piisavalt avaraks lihvida? Ent isegi see oletus ei vähendanud mind vaevavat hirmu. Kui need olid tõepoolest rotid, siis miks Norrys ei kuulnud nende jälki krabinat? Miks palus ta mul jälgida Nigger-Mani ja kuulata ukse taga kräunuvaid kasse? Miks esitas tema täiesti totraid oletusi kasside ärevuse põhjuste kohta?

Kui ma lõpuks suutsin kaptenile selgeks teha, mida ma arvasin kuulvat, kostis veel üksnes vaibuvat sahinat, mis oli laskunud sügavamale kõige sügavamast keldrisopist; viimaks tundus, nagu kihiseks terve kalju meie jalge all rändlevatest rottidest. Norrys polnudki nii skeptiline, kui olin arvanud – minu selgitus vapustas teda südamepõhjani. Ta pööras mu tähelepanu asjaolule, et kassid keldri ukse taga olid oma kontserdi lõpetanud, nagu leppides sellega, et nende saak on põgenema pääsenud. Nigger-Mani tabas seevastu uus ärevushoog ja ta hakkas erutatult Norryse sohva lähedal asuva suure kivialtari alust kraapima.

Jälle valdas mind suur hirm tundmatuse ees. Meie silme all oli juhtunud midagi ilmvõimatut ja ma nägin, et kapten Norrys, noorem, vastupidavam ja tõenäoliselt ka hoopis materialistlikuma maailmavaatega mees, oli niisama vapustatud nagu ma ise. Võib-olla oli selle põhjuseks tema eluaegne tihe kokkupuude kohalike legendidega? Esialgu ei jäänud meil muud üle, kui jälgida vana musta kõutsi, kes üha kahaneva innuga altari alust kraapis, vaadates aeg-ajalt meie poole ja näugudes, nagu tal minu käest midagi nurudes ikka kombeks oli.

Norrys lähendas oma laterna altarile ja uuris kohta, mida Nigger-Man oli kraapinud. Ta laskus põlvili ja eemaldas sajanditevanuse samblakihi, mis oli kasvanud massiivse Rooma-eelse kiviploki ja malemustrilise põranda liitumiskohale. Ta ei avastanud midagi ning tahtis juba käega lüüa. Siis aga märkasin mina üht detaili, mis pani mu ärevusest värisema, ehkki midagi sellesarnast ma olingi oodanud.

Ma ütlesin Norrysele, milles asi, ja me jäime avastamisrõõmust innustatuna tükiks ajaks seda peaaegu tähelepandamatut ilmingut tunnistama. Altari lähedale asetatud lambi leek võbises kergelt tuuletõmbuse käes; tuul puhus sealtsamast altari ja põranda vahelisest praost, kust Norrys oli sambla eemaldanud.

Kogu ülejäänud öö veetsime eredasti valgustatud kabinetis, arutledes, mida edasi teha. Tegelikult oleks meile piisanud juba ainuüksi avastusest, et hoone all, roomlaste vanimast müüritisest sügavamal asub mingi ruum, mille olemasolu teadlased polnud kolme sajandi jooksul isegi mitte aimanud. See mitmekordistas avastuse võlu ja me jäime viivuks kõhklema, kas loobuda otsingutest ja abiklooster ebauskliku ettevaatuse ajel igaveseks hüljata või järgida oma seiklushimu hoolimata sellest, millised õudused meid seal tundmatutes sügavikes võivad ees oodata.

Hommikuks olime otsustanud sõita Londonisse, et moodustada arheoloogidest ja teistest teadusmeestest koosnev ekspeditsioon abikloostri saladuse lahendamiseks. Olgu veel märgitud, et enne alumisest keldrist lahkumist püüdsime peaaltarit tulemusteta paigast nihutada. Meie Norrysega olime veendunud, et seal peabki asuma nimetu õuduse värav. Targemate meeste hooleks jäi välja nuputada, kuidas seda avada.

Londonis esitasime kõik meie käsutuses olevad faktid, oletused ja ajaloolised legendid viiele üldtunnustatud autoriteedile. Olime veendunud, et võime neid mehi usaldada, ükskõik milliseid perekondlikke saladusi eelseisvad väljakaevamised ka ei paljastaks. Enamik asjaosalisi oli meie jutust tõsiselt huvitatud. Pole vajadust kõiki nimepidi nimetada; piisab, kui mainida Sir William Brintoni, kelle väljakaevamised Troojas hoidsid omal ajal põnevil kogu tsiviliseeritud maailma. Koos ülejäänud seltskonnaga Anchesteri rongile asudes ma juba teadsin, et seisan mingi hirmuäratava avastuse lävel; seda tunnet tugevdas paljude ameeriklaste lein presidendi ootamatu surma puhul teisel pool ookeani.

Jõudsime Exham Priorysse tagasi 7. augusti õhtul. Teenrid kinnitasid mulle, et vahepeal polnud midagi iseäralikku juhtunud. Kassid, nende seas ka vana Nigger-Man, olid jäänud täiesti rahulikuks ning ükski majas ülespandud lõks polnud kinni langenud. Kavatsesime juba järgmisel päeval uuringuid alustada; seniks saatsin kõik külalised neile määratud tubadesse puhkama.

Heitsin ka ise läänetorni puhkama, Nigger-Man jalutsis. Uni tuli ruttu, kuid taas vaevasid mind painajalikud unenäod. Alguses viirastus mulle pidu Vana-Roomas, mis meenutas Trimalchio oma, kuid mille käigus serveeriti kaanega kaetud vaagnal midagi jubedat. Sellele järgnes tüütult korduv unenägu seakarjusest ja tema räpastest elajatest kusagil hämaras grotis.

Kui ma ärkasin, oli väljas juba täiesti valge. Hoone alumiselt korruselt kostis igapäevaste toimetuste hääli. Nii elavad kui kujuteldavad rotid polnud mind enam häirinud ja Nigger-Man magas veel rahumeeli. Alumisele korrusele jõudes leidsin sealgi valitsemas samasuguse meeleolu. Üks minu külalisi nimega Thornton, kes oli meediumina pühendunud hingeeluga seotud nähtuste uurimisele, püüdis seda vaikelu üpris absurdselt seletada väitega, et ma olin juba näinud, mida teatud jõud tahtsid mulle näidata.

Kõik vajaminev oli selleks ajaks valmis pandud ning kell 11 ennelõunal laskus meie seitsmeliikmeline grupp tööriistu ja võimsaid elektrilampe kandes alumisse keldrisse, mille ukse me enda järel riivi panime. Ka Nigger-Man tuli kaasa, sest õpetlased nõudsid kassi juuresolekut juhuks, kui peaksime närilistega vastamisi sattuma. Rooma-aegsetele raidkirjadele ning altarikujundusele pöörasime võrdlemisi vähe tähelepanu, sest kolm eksperti olid neid juba näinud ja kõik ülejäänud teadsid, millega tegemist on. Hoopis põhjalikumalt uurisime keskmist altarit. Vähem kui tunni aja pärast õnnestus Sir William Brintonil seda mingi tundmatu konstruktsiooniga vastukaalu abil paigast nihutada ja tahapoole kallutada.

Meie silmadele avanes nii õudne vaatepilt, et ilma eelneva ettevalmistuseta oleks see võinud meid kergesti jalust rabada. Mosaiikpõrandas haigutavast nelinurksest avausest sai alguse laiade kiviastmetega trepp, mis oli nii kulunud, et selle keskosas oli moodustunud ebaühtlane kaldpind. Treppi kattis võigas inimluude kuhi. Nendel kontidel, mis veel koos püsisid, võis kõikjal märgata näriliste hambajälgi. Luustike asend väljendas kabuhirmu; nende koljud võisid kuuluda üksnes täielikult mõistuseta olenditele või primitiivsetele poolahvidele.

Kohutavalt risustatud astmete kohal kaardus laskuv võlvlagi, mis paistis olevat raiutud otse kaljusse. Sealtkaudu tulvas keldrisse tugev õhuvool. See polnud mürgine pahmakas, mis vallandub pikka aega suletud koobastest, vaid jaheda, isegi värske tõmbetuule hoog. Me ei kõhelnud kaua, vaid hakkasime kergelt lõdisedes endale läbikäiku rajama. Just siis tegigi Sir William tunneli tahutud seinu uurides veidra tähelepaneku: peitlilöökide suuna järgi oli seda hakatud rajama altpoolt!

Pean nüüd hoolikalt juhtunut meenutama ja iga oma sõna valima.

Kui olime endale läbi kontidevalli aste-astmelt teed rajanud, nägime eespool valgust. See polnud mingi ebamaine kiirgus, vaid hämar päevavalgus, mis võis tulla üksnes lageda oru kohal kõrguva kalju lõhedest. Selles, et neid avasid polnud seni märgatud, ei olnud iseenesest midagi iseäralikku, sest orus pole ühtegi elanikku ning kalju ise on nii kõrge ja järsk, et ainult mõni lendur võiks selle pealispinda uurida. Veel mõni samm ning meil kõigil jäi jahmatusest hing kinni. Meedium Thornton minestas ja vajus tema taga seisja käte vahele. Norrys, kelle ümar nägu oli lubivalge, puhkes seosetult nutma; mina ohkasin või ahhetasin ning katsin silmad kätega.

Minu järel laskuv mees, kes oli kogu seltskonnas ainsana minust vanem, lausus: «Mu jumal!» ja see oli kõige ragisevam inimhääl, mida ma eales kuulnud olen. Seitsmest õpetatud mehest suutis üksnes Sir William Brinton enesevalitsuse säilitada, mis on seda tähelepanuväärsem, kuna tema liikus kõige ees ja pidi kõike esimesena nägema.

Me olime sattunud tohutu suurde ja kõrgesse hämarasse koopasse, mis ulatus kaugemale, kui silm seletas. See oli tõeline maa-alune ilm täis piirituid saladusi ja jubedaid vihjeid. Seal leidus palju hooneid ja teisi arhitektuurimälestisi – üheainsa ehmunud pilguga silmasin kalmekääbaste veidraid ridu, dolmenite rohmakat ringi, madala kupliga Rooma hoone rususid, lösakile vajunud saksi onni ja iidset Inglise puitkoda, kuid siinse maapinna väljanägemine varjutas neid peaaegu täielikult. Juba trepiastmete lõpus kerkis mitme jardi kõrgune luuderägastik; need jäänused meenutasid inimeste omi vähemalt niisama palju kui need, mis treppi katsid. Luud ja kondid ulatusid kaugusse nagu vahuse mere lained; osa neist oli juba lagunenud, kuid ülejäänud püsisid veel tervelt või osaliselt skelettidena koos, kusjuures viimased olid tardunud deemonlikku raevu väljendavatesse poosidesse, kas mingit hädaohtu tõrjudes või kannibalistliku kavatsusega teiste luukerede külge klammerdudes.

Kui meie antropoloog doktor Trask asus koljusid klassifitseerima, avastas ta mingi iseäraliku segavormi, mis teda äärmiselt üllatas. Evolutsiooniredelil asus see Piltdowni inimesest madalamal, kuid kahtlemata olid kõik need koljud ikkagi inimeste omad. Osa oli ka kaugemale arenenud, kuid väga vähesed kuulusid mõistusega olenditele. Kõik kondid olid kaetud hambajälgedega, mis pärinesid suuremalt jaolt rottidelt, kuid mõned ka poolinimeste karja liikmetelt. Nendega segamini vedeles loendamatu hulk peeni luid, mis kuulusid rottidele – iidsele legendile lõpu teinud surmatoova armee langenud sõduritele.

Ma imestan seniajani, kuidas me sel hirmsate avastuste päeval ellu jäime ja mõistuse säilitasime. Ei Hoffmann ega Huysmans poleks suutnud välja mõelda nii metsikult uskumatut, pööraselt eemaletõukavat ja gootipäraselt groteskset vaatepilti kui see hämar grott, millest me nüüd seitsmekesi läbi vaarusime, iga mees komistamas üha uutele ja uutele avastustele, püüdes seejuures iga hinna eest hoiduda mõtlemast sündmustele, mis pidid siinsamas aset leidma kolmsada (või tuhat? Kaks tuhat? Kümme tuhat?) aastat tagasi. See oli põrgu eeskoda ja vaene Thornton minestas uuesti, kui Trask talle seletas, et ilmselt olid mõnede skelettide omanikud viimase paarikümne põlvkonna vältel läbi teinud taandarengu neljajalgseteks.

Kui asusime hoonete rususid üle vaatama, järgnes üks õudus teisele. Nii neljajalgseid kui osa kahejalgseid olendeid oli hoitud kivist sulgudes, kust neil õnnestus arvatavasti näljahädas või hirmust rottide ees välja tungida. Neid arvutuid karju oli nuumatud koredate juurviljadega, mille mürgiseks siloks muutunud jäänused avastasime sügavate kivikaevude põhjas, mis olid vanemad kui Rooma riik. Nüüd ma taipasin, miks mu esivanematel olid nii suured aiad – taeva pärast, kui ma vaid suudaksin seda jälle unustada! Mis otstarbel neid karju kasvatati, on küsimatagi selge.

Elektrilamp käes, kirjeldas Rooma kabeli varemete vahel seisev Sir William meile valjusti kõige šokeerivamat rituaali, mida ma eales kuulnud olen. Ta jutustas meile ka senitundmatu veeuputuseelse kultuse järgijate söögisedelist, mille Kybele preestrid olid avastanud ja üle võtnud. Norrys, kes oli harjunud kaevikute õudustega, ei suutnud pärast Inglise puitkojast väljumist end enam sirgu ajada. Nagu ta arvas, asusid seal köök ja lihuniku töökoda, kuid tuttavate tarbeasjade nägemine sellises kohas ja tuttavad graffiti’d seinal, millest viimased olid kirja pandud aastal 1610, olid talle liiga rängaks katsumuseks. Mina ei suutnudki siseneda hoonesse, milles deemoneid väärivate roogade valmistamine oli lõppenud üksnes minu esivanema Walter de la Poeri pistoda läbi.

Ometi julgesin käia madalas saksi hoones, mille tammine uks oli maha langenud. Avastasin sealt kümme roostes trellidega kivikongi, mille asukad pidid kuuluma mõistusega olendite hulka. Ühe luukere nimetissõrmes märkasin omaenda suguvõsa vapiga sõrmust. Sir William leidis Rooma kabeli alt võlvkeldri veelgi vanemate vangikongidega, mis olid tühjad. Kongide all asus madal koobas, kus olid kastid korralikult rittalaotud inimluudega, millest osa kandis ühe ja sama jubeda sisuga kirjamärke ladina, kreeka ja früügia keeles.

this