Говард Филлипс Лавкрафт
Cthulhu kutse

Cthulhu kutse
Говард Филлипс Лавкрафт

Moodne õudusklassika
"Cthulhu kutse" sisaldab 20. sajandi ameerika tähtsaima ja olulisel määral kogu maailma kultuuriteadvust mõjutanud õuduskirjaniku H. P. Lovecrafti (1890–1937) lühiproosa paremikku, mille on välja valinud, põhjalikult kommenteerinud ja järelsõnaga varustanud ulmekirjanduse asjatundja Raul Sulbi. Kogumikust leiab juba varem eesti keeles ilmunud tekste kui ka esmakordselt meie lugejateni jõudvaid palasid. Üleloomuliku kirjanduse austaja jaoks on nende kaante vahel käepäraselt koos kõik olulisemad kirjaniku novellid, jutustused ja lühiromaanid.

Lovecrafti loodud Cthulhu-mütoloogia oma veidrate jumaluste ja maaväliste olevustega nagu Dagon, Nyarlathotep, Yog-Sothoth ning õudustäratavate tegevuskohtadega Uus-Inglismaa kolkakülades ja allakäinud kalahaisulistes sadamalinnades nagu Dunwich või Innsmouth on kindlasti üks moodsa õuduskirjanduse tugisambaid, millele on rajanud omakorda uusi kihistusi Robert Bloch, Ramsey Campbell, Neil Gaiman, Stephen King, Henry Kuttner, Brian Lumley, Terry Pratchett, Charles Stross ja paljud teised kirjanikud.

H. P. Lovecrafti kummastava pärandi kultuurilooline tähtsus on viimastel kümnenditel üha kasvanud ja ulatub kaugele üle žanrikirjanduse piiride ning on ajendanud rohkelt tõsiseltvõetavaid akadeemilisi analüüse ja tõlgendusi. Tema loomingu mõjudest pole puutumata jäänud vist ükski popkultuuri valdkond, olgu tegu siis heavy metali või gurmeekokandusega.

Raamat on uue sarja MOODNE ÕUDUSKLASSIKA avateos!

H. P. Lovecraft

Cthulhu kutse

«Ning siis nägin ootamatult seda. Veepind liigahtas, kui see olevus sünkja vee kohale kerkis. Tohutu suur, Polyphemose sarnane monstrum mu öistest painajatest viskus monoliidi juurde, nühkis selle vastu oma soomuselisi käsi, langetas õudse pea ning tõi kuuldavale mingeid aeglasi ja rütmilisi häälitsusi.»

Dagon

Ma kirjutan seda äärmises närvipinges, sest tean, et täna õhtuks mind enam pole. Krossita taskus, ammendanud peaaegu oma narkootikumivarud, ei suuda ma enam välja kannatada selle elu vaevusi ning seetõttu kavatsen pööninguaknast räpasele tänavasillutisele viskuda. Olles teada saanud, et sõltun morfiumist, ei tasu teil ometigi arvata, et ma olen tahtejõuetu või allakäinud inimene – nii see küll pole. Kui loete läbi need kiiruga kirjutatud read, siis võite aimata, miks pean ma valima unustuse või surma, kuigi lõpuni ei mõista te mind kunagi.

Postilaev, kus ma laadungiülemana teenisin, langes sakslaste rünnaku ohvriks Vaikse ookeani kõige lagedamas osas. Ilmasõda oli just alanud ja hunnide merejõud polnud allakäiguni veel jõudnud; meie laev oli seaduslik trofee, aga meisse kui meeskonnaliikmeisse suhtuti merekoodeksis ettenähtud sallivusega. Enam veel, režiim oli nõnda liberaalne, et viis päeva pärast meie vangistamist suutsin ma väikese paadiga põgeneda, kaasas piisav toidu- ja joogivaru.

Keset ookeaniavarusi vabaks saanud, kujutlesin vaid ähmaselt, kus ma asusin. Päikese ja tähtede järgi suutsin määrata vaid seda, et asun ekvaatorist lõuna pool. Geograafilisest laiusest polnud mul mingit aimu, saari või rannajoont ei paistnud kusagil. Ilm oli selge, päev kadus päeva järel, aga mina jätkasin sihitut triivi ereda päikese all. lootuses kohata mõnd laeva või maabuda mingil asustatud kaldal. Kuid ei seda ega teist mulle ette ei sattunud ning ma langesingi tasapisi meeleheitesse oma üksindusest keset seda ääretut sinisust.

Kui toimus ootamatu muutus, siis ma magasin. Juhtunu üksikasju polnud mul määratud teada saada, kuivõrd mu uni oli rahutusest ja unenägude rohkusest hoolimata pikk. Ärgates avastasin, et olen poolenisti vajunud kleepuvasse põrgulikku musta laukasse, mis ulatub nii kaugele, kui mu silm ümberringi lainetavas monotoonsuses haarata suudab. Mu paat oli siin samas lähedal.

Teil on õigus mõelda, et mu esimene reaktsioon ümbritseva sedavõrd kardinaalsele ja ootamatule muutumisele oli imestus, kuid pean tunnistama, et olin pigem ehmunud kui imestunud, sest õhus ja selles mädases pinnases oli miskit sedavõrd halvaendelist, et hirm läbistas kogu mu olemuse. Ümbruskond oli kaetud kõngenud kalade mädanenud kehadega ning veel mingite kirjeldamatute jäänustega, mis paistsid siin-seal püdelast mudast. Muidugi, pole lootustki anda tavaliste sõnadega edasi seda sõnulseletamatut õudu, mis tekib teis absoluutses vaikuses ja piiritus tühjuses. Ei mingeid helisid, ning vaatevälja jäi vaid must püdel läga.

Päike lõõskas halastamatult taevas, mis näis peaaegu must, seal polnud ühtegi pilve; laotuses oleks justkui peegeldunud tintjas soo, mis laius mu jalge all. Kaldale heidetud paadini roomates tuli mulle pähe juhtunu ainuvõimalik seletus. Ennenägematu vulkaanipurske tagajärjel tõusis osa ookeani põhja pinnale, paljastades selle, mis loendamatuid aastamiljoneid oli peidetud mõõtmatute veekihtide alla. See uus maa ulatus nii kaugele, et isegi kuulmist pingutades ei suutnud ma tabada vähimatki heli, mis oleks sarnanenud ookeani mühaga. Polnud näha ka ainumastki merelindu ümberringi vedelevate korjuste kohal.

Mõne tunni istusin paadis, andununa süngetele mõtisklustele. Mu lootsik andis mulle võimaluse varjuda halastamatute päikesekiirte eest. Põuase kliima tõttu kaotas pinnas pikkamööda ligasuse, nii et võisin varsti sooritada väikese jalgsimatka ning ringi vaadata. Öösel magasin vähe. Järgmisel päeval panin valmis toidu- ja veevarud retkeks, otsimaks kadunud ookeani ning pääseteid.

Kolmanda päeva hommikul pidasin pinnast piisavalt kuivaks, et sellel jalgsi liikuda. Kõngenud kalade lehk oli väljakannatamatu, kuid mind köitsid hulga tähtsamad probleemid ega lasknud pöörata tähelepanu sellistele pisiasjadele ja ma astusin julgelt edasi teadmatu sihi poole. Kogu päeva läksin ma järjekindlalt läände, orienteerudes kauge künka järgi, mis oli kõrgeim moodustis ümberring laiuval tasandikul. Öö veetsin lageda taeva all. Järgmisel hommikul jätkasin teed künkani, mis asus kaugemal, kui mulle eemalt oli paistnud. Neljanda päeva õhtuks jõudsin künka jalamile; küngas osutus pealegi tunduvalt kõrgemaks, kui olin arvanud; kõrgendikule eelnev nõgusus rõhutas tema erandlikkust ümbritsevas maastikus. Et olin liialt väsinud, jätsin kõrgendiku vallutamise hommikuks ning ööbisin künka varjus. Ei tea miks, kuid sel ööl nägin ma košmaare; imelikult väändunud viimase veerandi kuu polnud veel jõudnud tasandiku kohale tõusta, kui ärkasin üleni külma higiga kaetuna ning kindla tahtmisega mitte enam uinuda. Unenäos kangastunud nägemused olid sedavõrd kohutavad, et polnud soovi neid kordki veel kogeda. Kuu kumas nägin, kuivõrd arulage oli olnud mu otsus matkata päeval. Lõõskava päikese puudumisel oleks retk mulle hulga vähem jõudu maksma läinud; nüüd olin ma valmis alustama tõusu, mida ma päevaloodel pelgasin. Haarasin oma kandami ja läksin künka nõlva suunas.

Nagu eespool juba ütlesin, oli mind ümbritseva tasandiku häirimatu monotoonsus salahirmu allikas; arvan üksiti, et hirm suurenes, kui ma jõudsin künka tippu ja vaatasin teisel pool asuvat kuristikku, sügavat kanjonit, mille musti astanguid ei suutnud kuu veel täielikult valgustada. Igavese öö põhjatusse sügavikku vaadates mõistsin ma, et asun maailma serval. Mind vallanud õudust läbistas mõte «Kaotatud paradiisile» ning sellele, kuidas Saatan sooritas kohutavat teekonda põrgu sügavustes.

Mida kõrgemale kuu tõusis, seda rohkem ma eristasin, et järsaku servad pole üldse ristloodis maapinnaga, nagu mulle algul näis. Astangud ja kivipaljangud moodustasid allaminekuks mugava trepi ning mõnesaja meetri järel muutus kallak laugemaks. Alludes tungile, mida ma ei suutnuks seletada, laskusin ma mööda kive laugema nõlvani, vaadates põrgulikesse sügavustesse, kuhu valgus ei tunginud.

Ootamatult köitis mu tähelepanu hiiglaslik, kuupaistes kaamelt helenduv objekt vastasnõlval. Püüdsin end veenda, et see on vaid tohutu suur kivi, kuid sealsamas nägin hästi, et selle piirjooned ja asupaik pole sugugi tingitud looduse tujudest. Hoolikam vaatlus kutsus minus esile tunde, mida ma ei suuda sõnades edasi anda; mõistsin, et vaatamata kivi hiiglaslikele mõõtmetele selles meie maailma põnnipõlvest pärineva mere põhjast avanenud sügavikus, on mu ees korrapärase kujuga monoliit, mille massiivne keha pole mitte ainult töödeldud arukate olevuste poolt, vaid tõenäoliselt teenis neid ka kultusobjektina.

Hämmeldunud ja ehmunud, samaaegselt haaratuna mingist arheoloogilisest kirest, vaatasin tähelepanelikumalt ringi. Nüüdseks peaaegu seniiti tõusnud kuu valgustas eredalt ning jubedalt mäekuru ümbritsevaid ülespoole pürgivaid kivinõlvu ning paljastas peaaegu mu jalgadeni ulatuva veeriba, mis vääneldes must eemaldus. Mäekuru vastasküljel uhtsid tasased lained kükloopse monoliidi jalamit; monoliidi pinnal oli nüüd näha raidkirju ja -figuure. Kirjed olid tehtud mulle tundmatute hieroglüüfidega, seesuguseid polnud ma üheski raamatus näinud; enamasti olid need sümbolid, mis kujutasid mereasukaid – kalu, angerjaid, kaheksajalgu, vähilisi, molluskeid, vaalu jt. Mõned hieroglüüfid kujutasid väljasurnud merielajaid, kelle lagunevaid jäänuseid nägin merepõhjast tõusnud tasandikul. Kõige rohkem hämmastas mind siiski kiviraide tase. Hoolimata eraldavast veeribast võis selgelt eristada hiiglaslikke bareljeefe, mille süžeed võinuksid Gustave Doré’s kadeduse esile kutsuda. Jõudsin järeldusele, et need bareljeefid kujutasid inimesi, vähemasti inimlaadseid olevusi, ehkki neid näidati kaladena ujumas veealuses grotis ning palvetamas mingisuguses monoliitsest kivist välja raiutud hauakambris, mis asus samuti mere sügavustes. Ma pole võimeline üksikasjalikult kirjeldama nende olevuste kuju ja välimust, kuivõrd isegi meenutus viib mu peaaegu minestuslikku seisundisse. Ületades oma grotesksete joontega Poe ja Bulweri kujutlusvõime viljad, meenutasid nad välimuselt siiski inimesi, hoolimata ujulestadest kätel ja jalgadel, hoolimata värdjalikest laiadest lõtvadest huultest, hoolimata pungis silmadest ning muudest tunnustest, mida isegi meenutada on vastik. Huvipakkuv oli see, et mõõtmetelt ei vastanud nad üldse ümbritsevale tegelikkusele; näiteks oli ühte neist kujutatud surmaheitluses vaalaga, kes oli vaid pisut suurem olevusest. Nende välimuse grotesksuse ja uskumatute mõõtmete põhjal mõistsin ma selsamal silmapilgul, et mu ees on fantastiliste jumalate kujutised, mida kunagi kummardasid mingisuguste meresõitjate või kalameeste primitiivsed hõimud, kes olid välja surnud ammu enne esimeste neandertallaste eellaste teket. Hardas hirmus mulle avanenud minevikupildi ees, millist poleks julgenud ette kujutada isegi mitte kõige julgem antropoloog, seisin tardunult, jälgides, kuidas kuu heidab veidraid helke minu ees lebavale vaiksele kanalile.

Ning siis nägin ootamatult seda. Veepind liigahtas, kui see olevus sünkja vee kohale kerkis. Tohutu suur, Polyphemose sarnane monstrum mu öistest painajatest viskus monoliidi juurde, nühkis selle vastu oma soomuselisi käsi, langetas õudse pea ning tõi kuuldavale mingeid aeglasi ja rütmilisi häälitsusi. Arvatavasti just sel hetkel ma teadvuse kaotasingi.

Mäletan uduselt, kuidas ma palavikuliselt kaljust üles turnisin ja otsekui sonides oma paadi juurde jõudsin. Enda arust laulsin kogu aeg midagi ja kui ma ei suutnud laulda, siis naersin. Ähmaselt mäletan seda, et kohemaid, kui olin oma lootsikuni jõudnud, pääses valla maru, igatahes kuulsin kõuekärgatusi ning muid helisid, mida Loodus toob kuuldavale vaid suurima raevu hetkil.

Toibusin haiglas, San Franciscos, kuhu mind oli toimetanud mu paadi keset ookeani üles korjanud Ameerika laeva kapten. Sonides rääkisin paljustki, kuid mu sõnad ei pälvinud arvatavasti piisavat tähelepanu. Mitte mingist vulkaanilisest lihkest Vaikses ookeanis ei teadnud ükski mu päästja; ma ei pidanud ka vajalikuks tüüdata teisi sellega, mida keegi niikuinii poleks uskunud. Tuntud etnograafi hämmastasin oma ebatavaliselt pealetükkivate pärimistega, mis puudutasid iidset vilistite legendi Dagonist ehk Kala-Jumalast; peagi jätsin järele, sest mõistsin, et see õpetlane on lootusetu konservatiiv.

Aga öösiti, iseäranis siis, kui kuu on viimases veerandis, nägin seda olevust. Ma proovisin tema eest pääseda morfiumi abil, kuid narkootikum andis vaid ajutise kergenduse, haarates mind tasapisi oma kindlasse haardesse, tehes mind oma taltsaks orjaks. Nüüd kavatsen sellele kõigele lõpu teha, sest olen kirjeldanud kõike toimunut, et hoiatada inimesi või… lõbustada neid, kui nad ei võta seda täie tõsidusega. Ma küsin endalt sageli, kas polnud kõik minuga toimunu vaid hallutsinatsioon, palavikuline nägemus, mis haaras mind, kui ma lebasin paadis, triivides ookeanil põletavate päikesekiirte all. Mitu korda olen ma mõelnud sellele ja alati on kerkinud mu silme ette nägemuslik kujutis. Ma ei suuda meenutada merd ilma hirmuvärinata, kujutledes nimetuid olevusi, kes roomavad ning visklevad tema mudases põhjas, kummardavad iidseid kivi-iidoleid ja raiuvad oma jälke kujutisi veealustele graniitobeliskidele. Mulle kangastub see päev, kui nad tõusevad meresügavustest, et oma ilgete küünistega tarida sinna väeti, sõjast vaevatud inimkonna jäänused – sel päeval, kui maa hakkab vajuma ja must lehkav ookeani põhi hakkab pinnale tõusma, et valitseda laastatud kõiksuse põrgu keskel.

Mu lõpp on lähedal. Ma kuulen ukse taga müra, otsekui viskuks selle vastu hiiglaslik libe kere. Ei, ta ei tohi mind siit leida. Mu jumal, see käsi! Akna juurde! Akna juurde!

Erich Zanni muusika

Olen uurinud linna kaarte suurima hoolega, kuid pole Rue d’Auseili ometi enam kordagi leidnud. Need kaardid pole olnud ainult tänapäevased kaardid, sest ma tean, et nimed muutuvad. Vastupidi, ma olen kõik selle kandi muistised põhjalikult ette võtnud ja isiklikult läbi uurinud kõik piirkonnad sõltumata nende nimedest, mis võiksid vastata tänavale, mida mina tean Rue d’Auseili nime all. Kuid hoolimata kõigest, mida ma olen teinud, jääb alandavaks tõigaks, et ma ei suuda leida maja, tänavat ega isegi ümbruskonda, kus ma metafüüsika üliõpilase viletsa elu viimaste kuude jooksul kuulsin Erich Zanni muusikat.

Ma ei pane imeks, et mu mälu on liimist lahti, sest minu kehaline ja vaimne tervis sai Rue d’Auseilil elutsemise ajal tõsiselt rikutud, ja ma mäletan, et ma ei viinud sinna ühtki minu vähestest tuttavatest. Kuid see, et ma seda kohta enam ei leia, on ühtaegu ebatavaline ja jahmatamapanev, sest see asus ülikoolist pooletunnise jalutuskäigu kaugusel ja torkas silma iseärasuste poolest, mida keegi, kes seal on viibinud, vaevalt suudaks unustada. Ma pole kunagi kohanud ühtki isikut, kes oleks Rue d’Auseili näinud.

Rue d’Auseil kulges piki tumedat jõge, mida ääristasid järsuseinalised ähmaste akendega laohooned ja mille kaldaid ühendas massiivne tumedast kivist sild. Selle jõe ääres oli alati hämar, justkui oleks naabruses asuvate tehaste suits päikese alailma kinni katnud. Veel õhkus jõest ilgeid lehku, mida ma pole mujal ealeski tundnud ja mis võivad aidata mul seda ühel päeval üles leida, sest ma tunneksin need otsekohe ära. Teisel pool silda olid kitsad sillutatud rööpmelised tänavad ja siis tuli tõus, algul astmeline, kuid Rue d’Auseilini jõudes uskumatult järsk.

Ma pole kunagi näinud teist nii kitsast ja järsku tänavat kui Rue d’Auseil. See oli peaaegu kalju, kõigile liiklusvahenditele suletud, koosnedes mitmes kohas trepiastmetest ja lõppedes tipul luuderohuga kaetud kõrge müüriga. Tänavasillutis oli ebaühtlane, kohati kiviplaadid, kohati munakivid ja kohati hingitseva rohekashalli taimkattega paljas maapind. Majad olid kõrged, teravaviilulised, uskumatult vanad ja ogaralt tahapoole, ettepoole või küljetsi kaldu. Vahel puutusid paar vastastikust maja, mõlemad ettepoole längakil, tänava kohal võlvina peaaegu kokku ja loomulikult takistasid need valgusel alla maapinnale jõudmast. Piki tänavat viis mitu õhusilda ühest majast teise.

Selle tänava elanikud jätsid mulle veidra mulje. Algul arvasin ma, et see tuleb sellest, et nad olid kõik vaiksed ja kinnised, kuid hiljem jõudsin ma järeldusele, et nad olid kõik väga vanad. Ma ei tea, kuidas ma sellisele tänavale elama sattusin, ent kui ma sinna kolisin, polnud ma õieti mina ise. Olin elanud paljudes vaestes kohtades, kust mind rahapuuduse tõttu välja tõsteti, kuni viimaks sattusin tollele röötsakil majale Rue d’Auseilil, mida pidas halvatud Blandot. See oli kolmas maja tänava lõpust ja kõigist teistest tublisti kõrgem.

Minu tuba asus viiendal korrusel; see oli seal ainus elanikuga tuba, sest maja oli peaaegu tühi. Ööl, mil ma saabusin, kuulsin ma kõrgelt ülalt katusekorruselt kummalist muusikat ja järgmisel päeval pärisin vanalt Blandot’lt selle kohta järele. Ta rääkis mulle, et see oli üks vana saksa gambamängija, imelik tumm mees, kes kirjutas oma nimeks Erich Zann ja kes mängis õhtuti ühe odava teatri orkestris, ning lisas, et Zanni kihk öösiti peale teatrist naasmist mängida oli põhjuseks, miks ta oli valinud selle kõrge ja eraldatud katusekambri, mille aken oli tänaval ainus koht, kust sai vaadata üle otsamüüri paistvat mäenõlva ja panoraami.

Sellest alates kuulsin ma Zanni igal ööl ja ehkki tema mäng mind ärkvel hoidis, lummas mind tema muusika kummalisus. Ise sellest kunstist vähe teades olin ma ometi kindel, et ühelgi tema helindil polnud vähimatki seost muusikaga, mida ma olin varem kuulnud, ja ma järeldasin, et ta oli ülimalt originaalne geniaalne helilooja. Mida kauem ma teda kuulasin, seda lummatum ma olin, kuni ma nädal hiljem otsustasin vanamehega tutvust sobitada.

Ühel õhtul, kui Zann parajasti töölt naasis, peatasin ma ta koridoris ja ütlesin talle, et tahaksin temaga tutvuda ja juures olla, kui ta mängib. Ta oli väike, kõhn, vimmas kuju, kellel olid kulunud rõivad, sinised silmad, groteskne saatürlik nägu ja peaaegu kiilas pea, ja minu esimeste sõnade peale näis ta ühtaegu vihastavat ja kohkuvat. Siiski pani mu ilmne sõbralikkus ta viimaks sulama ja ta andis mulle vastumeelselt märku järgneda talle üles mööda pimedat, kriuksuvat ja vankuvat pööningutreppi. Tema tuba, üks kahest järsult astendatud katusekorrusel, asus lääneküljes, vastu kõrget müüri, mis moodustas tänava ülemise otsa. Tuba oli mõõtmetelt väga suur ja näis oma erakordse lageduse ning laokiloleku tõttu veelgi suuremana. Mööblist olid seal ainult kitsas raudvoodi, räpane kätepesulaud, suur raamatukapp, väike laud, rauast noodipult ja kolm vanamoelist tooli. Noodilehed olid põrandal korratult hunnikus. Seinad olid paljastest laudadest ja polnud tõenäoliselt kunagi krohvi näinud, kuna tolmu ja ämblikuvõrkude rohkus jättis mulje, nagu olnuks see koht pigem hüljatud kui asustatud. Ilmselt paiknes Erich Zanni ilumaailm mingis kauges ettekujutuse ilmaruumis.

Mulle istumiseks märku andnud, sulges vanamees ukse, lükkas suure puuriivi ette ja süütas küünla. Siis eemaldas ta gamba koide näritud kattest ja, selle kätte võtnud, istus kõige vähem ebamugavale toolile. Ta ei kasutanud noodipulti, vaid lummas mind valikut pakkumata ja peast mängides rohkem kui tunni viisidega, mida ma polnud ealeski varem kuulnud; viisidega, mis olid kindlasti tema enda loodud. Muusikas võhikul on võimatu kirjeldada nende täpset olemust. Need olid midagi fuugade taolist, millel olid ülimalt kütkestava tämbriga korduvad passaažid, kuid mis olid minu jaoks tähelepanuväärsed selle poolest, et neis puudusid täiesti need kummalised noodid, mida ma olin varasematel kordadel all oma toas kuulnud.

Ma olin need kummituslikud noodid meelde jätnud ja neid tihti omaette valesti ümisenud ja vilistanud, nii et kui mängija viimaks poogna käest pani, palusin ma teda mõned neist ette kanda. Kui ma oma palvega alustasin, minetas kortsuline saatürlik nägu tülpinud rahulikkuse, mis oli seda mängu ajal vallanud, ja paistis väljendavat sedasama viha ja kohkumuse pentsikut segu, mida ma olin märganud, kui vanameest esimest korda kõnetasin. Raugaea kapriisidesse üpris kergelt suhtudes püüdsin ma hetke teda veenda ja üritasin isegi virgutada oma võõrustaja kummalist meeleolu, vilistades paari viit, mida ma olin eelmisel ööl kuulnud. Kuid ma ei jätkanud selles vaimus kauem kui vaid hetke, sest kui tumm moosekant vilistatud meloodiad ära tundis, moondus tema nägu äkitselt täiesti tabamatust ilmest ja tema pikk külm luider käsi sirutus välja, et mu suu sulgeda. Seda tehes ilmutas ta jällegi oma veidrust, heites ehmunud pilgu ettetõmmatud kardinatega üksiku akna poole, otsekui peljates mõnda sissetungijat – topelt absurdne pilk, sest pööningukorrus asus kõrge ja ligipääsmatuna kõigi ümberkaudsete katuste kohal ja see aken oli tervel järsul tänaval ainus koht, kust võis näha üle mäeharjal oleva müüri, nagu majapidaja oli öelnud.

Vanamehe pilk tõi mulle meelde Blandot’ sõnad ja mõningase tujukusega tundsin ma soovi heita pilk välja, künkaharja taguste kuuvalgete katuste ja linnatulede peadpööritavale panoraamile, mida ainult too pentsik moosekant kõigi Rue d’Auseili asukate seast näha võis. Ma suundusin akna poole ja olin ebamääraseid kardinaid juba kõrvale tõmbamas, kui tumm üürnik veelgi suurema hirmunud raevuga kui enne mulle peale tungis, osutades sedapuhku peaga ukse suunas ja üritades samal ajal mind närviliselt mõlema käega sinna tirida. Mul sai oma võõrustajast põhjalikult kõrini ja ma käskisin tal mind lahti lasta ja ütlesin talle, et lahkun otsemaid. Tema haare lõdvenes ja kui ta nägi minu tülgastust ning solvumist, näis tema enda viha lahtuvat. Ta tugevdas oma lõdvenenud haaret, kuid sedapuhku sõbralikul moel, surus mu toolile ja läks siis mõtlikul ilmel üle toa prahise laua juurde, kus kirjutas pliiatsiga võõramaalase vaevalises prantsuse keeles hulga sõnu.

Kiri, mille ta lõpuks mulle andis, anus lepitust ja andestust. Zann kirjutas, et ta oli vana, üksildane ja piinatud kummalistest hirmudest ning närvihäiretest, mis tulenesid tema muusikast ja muudest asjadest. Talle oli meeldinud, et ma tema muusikat kuulasin, ja ta soovis, et ma teine kordki tuleksin ja tema veidrusi tähele ei paneks. Kuid ta ei saanud oma kummalisi viise kellelegi mängida ega võinud taluda, kui ta neid kelleltki kuulis, samuti ei võinud ta taluda, et keegi tema toas midagi puudutaks. Kuni meie vestluseni koridoris polnud ta teadnud, et ma võisin tema mängu oma tuppa kuulda, ja küsis nüüd minult, kas ma ei lepiks Blandot’ga kokku ja võtaks toa madalamal korrusel, kus ma teda öösiti ei kuuleks. Ta kirjutas, et maksab üürivahe kinni.

Istudes ja jõledat prantsuse keelt dešifreerides muutusin ma vanamehe vastu leebemaks. Ta oli kehaliste ja närvivaevade ohver nagu minagi ja minu metafüüsika õpingud olid õpetanud mulle heasüdamlikkust. Keset vaikust kostis akna poolt nõrk heli – ilmselt oli aknaluuk tuule käes lõksatanud ja miskipärast võpatasin ma peaaegu sama ägedalt nagu Erich Zann. Kui ma olin lugemise lõpetanud, surusin ma niisiis oma võõrustaja kätt ja lahkusin kui sõber.

Järgmisel päeval andis Blandot mulle kallima toa kolmandal korrusel, eaka rahalaenaja ja auväärse mööblipolsterdaja toa vahel. Neljandal korrusel ei olnud kedagi.

Ei läinud kaua aega, kui ma avastasin, et Zann ei soovinud mu seltskonda nii innukalt, nagu see oli tundunud, kui ta keelitas mind viiendalt korruselt madalamale kolima. Ta ei kutsunud mind endale külla ja kui ma ise läksin, näis ta rahutu ja mängis tuimalt. See oli alati öösiti – päeval ta magas ega lasknud kedagi sisse. Minu sümpaatia tema vastu ei kasvanud, ehkki näis, et pööningukamber ja kummaline muusika avaldasid mulle veidralt lummavat mõju. Mul oli iseäralik kihk vaadata tollest aknast välja, üle müüri ja nähtamatu nõlva neid veiklevaid katuseid ja torne, mis pidid seal hajali asuma. Ükskord läksin ma teatrietenduse ajal, kui Zann ära oli, üles katusekorrusele, kuid uks oli lukus.

Mida mul aga teha õnnestus, oli pealt kuulata tumma vanamehe öist mängu. Algul läksin ma harilikult kikivarvul üles tuttavale viiendale korrusele, seejärel muutusin ma piisavalt jultunuks, et ronida mööda viimast kriiksuvat treppi terava viiluga katusekorrusele. Seal, kitsas koridoris, kinnikaetud lukuauguga riivis ukse taga, kuulsin ma tihti helisid, mis täitsid mu ebamäärase õudusega – õudusega täis ähmast imestust ja hägust salapära. Asi polnud selles, et helid oleksid olnud jubedad, sest need polnud seda, vaid selles, et neis oli värelusi, mis ei seostunud millegagi sellel maakeral, ja selles, et need omandasid teatud vaheaegadega sümfoonilise kõla, mille puhul ma ei suutnud hästi kujutleda, et seda võiks tekitada üksainus mängija. Kahtlemata oli Erich Zann pöörase energiaga geenius. Nädalate möödudes muutus mäng meeletumaks, vana moosekant aga omandas süveneva kurnatuse ja salasuse ilme, mida oli hale vaadata. Ta keeldus mind nüüd mistahes ajal sisse laskmast ja vältis mind iga kord, kui me trepil kohtusime.

Siis, ühel ööl, kui ma ukse taga kuulatasin, kuulsin ma, kuidas gamba kiunumine paisus kaootiliseks helide paabeliks, põrgulikuks segaduseks, mis oleks pannud mu kahtlema omaenda vankuvas mõistuses, kui tolle riivistatud ukse tagant poleks kostnud kurb tõendus, et õudus oli tõeline – jube, ebaselge karje, mida võib kuuldavale tuua ainult tumm ja mis vallandub üksnes kõige kohutavama hirmu ja ahastuse hetkedel. Ma koputasin korduvalt uksele, kuid ei saanud mingit vastust. Külmast ja hirmust võbisedes ootasin ma seejärel pimedas koridoris, kuni kuulsin vana moosekandi jõuetut katset tooli najal põrandalt üles tõusta. Uskudes, et ta oli peale minestushoogu äsja teadvusele tulnud, koputasin ma uuesti, hõigates samal ajal rahustavalt oma nime. Ma kuulsin, kuidas Zann akna juurde komberdas, nii luugi kui raami sulges ja siis ukse juurde koperdas, mille kõhklevalt lahti tegi, et mind sisse lasta. Seekord oli tema rõõm minu sealoleku üle tõeline, sest kui ta haaras mu kuuest, nagu laps haarab ema seelikust, säras tema moondunud nägu kergendustundest.

Haletsusväärselt vabisedes surus vanamees mu toolile ja vajus ise teisele, mille kõrval põrandal lamasid räpakalt tema gamba ja poogen. Ta istus mõnda aega loiult, veidralt noogutades, kuid jäi paradoksaalne mulje, nagu kuulaks ta pingsalt ja hirmunult. Pärastpoole näis ta rahunevat ja, läinud laua taha tooli juurde, kirjutas ta lühikese sedeli, ulatas selle mulle ja naasis laua juurde, kus ta asus rutakalt ja ühtesoodu kirjutama. Kiri anus mind, et ma halastuse nimel ja minu enda uudishimu pärast ootaksin seal, kus ma olin, kuni ta koostab saksa keeles täieliku ülevaate kõigist nendest imedest ja õudustest, mis teda ahistasid. Ma ootasin ja tumma mehe pliiats lendas.

Vahest tund aega hiljem, kui ma üha ootasin ja vana moosekandi palavikuliselt kirjutatud lehed üha kuhjusid, nägin ma, kuidas Zann võpatas otsekui jubeda vapustuse aimdusest. Ta vaatas ettetõmmatud kardinatega akna poole ja kuulatas judisedes. Siis tundus mulle peaaegu, et ma kuulsin ka ise heli, kuid see polnud õudne heli, vaid pigem harukordselt madal ja lõputult kauge muusikanoot, mis andis märku mängijast mõnes naabermajas või eluasemes teispool kõrget müüri, millest ma polnud kordagi saanud üle vaadata. Sellel oli Zannile kohutav mõju, sest, pliiatsi käest pillanud, tõusis ta ühtäkki püsti, haaras oma pilli ja hakkas rebestama ööd kõige pöörasema mänguga, mida ma olin eales tema poogna alt kuulnud.

Oleks kasutu kirjeldada Erich Zanni mängu tol jubedal ööl. See oli õudsem kõigest, mida ma olin iganes kuulma juhtunud, sest nüüd võisin ma näha tema näoilmet ja taibata, et sedapuhku oli ajendiks paljas hirm. Ta üritas lärmi teha, midagi eemale tõrjuda või summutada – mida, ei suutnud ma kujutleda, ehkki ma tundsin, et see pidi olema õudustäratav. Mäng muutus fantastiliseks, joovastunuks ja hüsteeriliseks, kuid säilitas ometi viimseni ülima geniaalsuse tunnused, mida see vanamees valdas. Ma tundsin meloodia ära – see oli teatrites menukas pöörane ungari tants – ja jäin hetkeks mõtlema, et see oli esimene kord, mil ma üldse kuulsin, kuidas Zann mõne teise helilooja teost mängis.

Meeleheitliku gamba kiunumine ja vingumine paisus üha valjemaks ja valjemaks, pöörasemaks ja pöörasemaks. Mängija nõretas jubedalt higistades ja väänles nagu ahv, vaadates ühtesoodu meeletult ettetõmmatud kardinatega akna poole. Ma võisin tema metsikutes viisides peaaegu näha, kuidas varjutaolised saatürid ja bakhanaalid tantsisid ja tiirlesid hullunult läbi sügavike täis pulbitsevaid pilvi ja suitsu ja äikest. Ja siis tundus mulle, et ma kuulsin üht kiledamat, püsivamat nooti, mis ei kostnud gambast, üht tasast, kaalutletut, sihikindlat, pilkavat nooti kaugelt taamalt läänest.

Sel silmapilgul hakkas aknaluuk lõgisema ulguvas öötuules, mis oli väljas tõusnud otsekui vastuseks metsikule mängule sees. Zanni kriiskav muusikariist ületas nüüd iseennast, tuues kuuldavale helisid, mille kohta ma poleks kunagi arvanud, et üks gamba võib neid tekitada. Lahtipääsenud luuk lõgises valjemini ja hakkas vastu akent taguma. Siis purunes klaas lakkamatute hoopide käes kildudeks ja sisse sööstis jäine tuul, pannes küünlad hubisema ja krabistades paberilehti laual, kus Zann oli alustanud oma õudse saladuse üleskirjutamist. Ma vaatasin Zannile otsa ja nägin, et ta polnud teadvuslikus olekus. Tema sinised silmad olid punnis, klaasistunud ja tuhmid ja meeletu mäng oli muutunud sõgedaks mehaaniliseks seletamatuks orgiaks, mida ükski sulg ei suuda isegi kirjeldada.

this