Стивен Браст
Taltos, Vlad Taltose seiklused


„Jah. Kas ta sai koordinaadid?”

„Morrolan ütles, et üks ta inimestest saadab need otse selle isiku mõtteisse, kes sind teleporteerima peaks.”

Hämmeldusin. „Kuidas saab ta seda teha? Kuidas ta suudab panna inimesi, keda ta ei tunne, sellist psioonilisele sidemele sarnanevat infot vastu võtma?”

„Maagia,” ütles Kragar.

„Milline maagia, Kragar?”

Ta kehitas õlgu. „Kust mina tean?”

„Kõlab nagu nõiakunst, boss.”

„Mõtlesin just samamoodi, Loiosh.”

„Sa arvad, et tal võib nõid palgal olla?”

„Tuleta meelde, et ta veetis suure osa Vahevalitsuse ajast Idas?”

„Jah. See on tõsi.”

Painutasin sõrmi. „Igal juhul,” ütlesin, „tahan, et Narvane mind teleporteeriks. Tahan, et ta teeks seda homme, tund enne õiget aega.”

Kragar noogutas ja paistis tüdimust tundvat, mis tähendas, et ta oli õnnetu.

Pidin varsti ka Loioshit kurvastama.

Vaesekesed.

2. peatükk

Hakkasin välja panema asju, mida loitsu jaoks vajasin. Keskendusin ainult oma eesmärgile ja püüdsin mitte mõtelda, kui rumal oli otsida erineva väega esemeid, kui mul polnud aimugi, kuidas neid kasutada. Lasksin kätel kotist igasuguseid tööriistu välja võtta ja neid omatahtsi paigale seada. Ma ei teadnud, mida vajan, sest seda loitsu polnud kunagi varem lausutud; see isegi ei eksisteerinud – ainult et ma pidin sellega nüüd hakkama saama.

Saabusin järgmisel päeval kontorisse liiga vara. Ma oskan kannatlikult oodata, kui ma pean, kuid mulle ei meeldi see. Pidin minema Musta Lossi alles tundide pärast ja kontoris polnud midagi, millega oleksin tegeleda võinud. Logelesin veidi ringi, teeseldes millegi tegemist, siis ütlesin: „Põrgut,” ja kõndisin välja.

Oranžikaspunane taevas oli täna madalal, hallikas värv näitas, et võis sadama hakata, ja tuul oli mere poolt. Kõndisin või tegelikult jalutasin läbi oma piirkonna. Need paar kvartalit Adrilankhas olid minu omad ja ma mõtlesin sellele teatud rahuldustundega.

Astusin sisse Nielari, mu esimese bossi poodi, kes oli ka üks mu esimestest palgatutest.

Küsisin: „Mis uudist?”

Ta naeratas mulle sõbralikult ja ütles: „Äri nagu ikka, Vlad.”

Ma tõesti ei tea, kuidas Nielarisse suhtuda. Ma mõtlen, ta oleks võinud olla sellel kohal, kus olen mina, kui ta oleks soovinud veidi võidelda, kuid ta otsustas, et jääb parem tähtsusetuks ja terveks. Ma austan teda, arvan ma, kuid noh, ma austaksin teda rohkem, kui ta oleks otsustanud juhust kasutada. Mida põrgut. Kes neist dragaeralastest aru saab?

Küsisin: „Mida sa kuulnud oled?”

„Mille kohta?”

„No jäta nüüd.”

Kui ta oleks veel veidi lolli mänginud, oleksin seda uskuma jäänud, kuid ta ütles: „Ainult seda, et üks su täideviijaist sind alt vedas. Kes ta oli?”

„Pole tähtis, Nielar. Ja üsna varsti on see veel vähem tähtis.”

„Selge.”

„Kohtumiseni.”

Lahkusin Nielari poest ja suundusin Lõuna-Adrilankha idalaste geto poole.

Mu vasakul õlal istuv Loiosh ütles: „Jutud juba levivad, boss.”

„Ma tean. Pean midagi ette võtma. Kui hakatakse arvama, et mind saab karistamatult petta, siis püüavad paljud seda teha.”

Kõndisin edasi, asju läbi mõeldes. Teatava õnne korral võib Morrolan mind Quioni juurde juhatada. Kas ta tahab seda teha? Ma ei teadnud.

„Lähed oma vanaisa vaatama, boss?”

„Ei, ma ei usu. Mitte täna.”

„Kuhu sa siis lähed? Ei, ära ütle. Lõbumaja või kõrts.”

„Hästi arvatud. Kõrts.”

„Kes sind siis koju tassib?”

„Võtan vaid ühe või kaks klaasi.”

„Vean kihla jah.”

„Jää vait, Loiosh.”

„Boss, sa lähed Musta Lossi, kas pole?”

„Kui end kokku võtta suudan. Las ma mõtlen nüüd.”

Hakkas uduvihma sadama. Otsisin sidet Keiserliku Kuuliga ja tekitasin nähtamatu kilbi oma pea kohale. See oli kerge loits. Nägin, et enamik möödakäijaid oli teinud sedasama. Vähesed erandid, enamasti Teckla Kojast, suundusid ukseesistesse, et vihma möödumist oodata. Tänavad muutusid väga mudasteks ja ma jätsin meelde, et pean saapaid puhastama. Selleks pidi leiduma mingi loits. See tuli välja uurida.

Selleks ajaks, kui olin ületanud Twovine’i ja jõudnud Lõuna-Adrilankhasse, oli vihm lakanud, mis oli tore. Väga vähesed idalased on võlurid ja ma ei tahtnud endale tähelepanu tõmmata. Muidugi aitas mu Jheregi Koja halli-mustakirjust rõivastusest ja mu õlal ratsutavast Loioshist, et tekitada hüüdeid: „Ta on nõid!”, kuid polnud mõtet asju hullemaks teha.

Umbes selleks ajaks oli Loiosh tabanud midagi mu mõtetest ja ütles: „Pea kinni, boss. Keda sa enda arust maha jätad?”

„Sind, semu. Vabandust.”

„Neetud. Sa ei saa...”

„Saan küll. Draakoniisanda juurde ei saa jheregit kaasa võtta. Vähemalt mitte esimesel külaskäigul.”
this