Victoria Aveyard
Punane Kuninganna 3: Kuninga kong


Olen Ergava Kaardiväega olnud vaid kuu aega, kuid tean nende sõnu juba peast. Loomulikult tõuske, punasena kui koidik ning tea vaid seda, mida tarvis. Esimene on sõjahüüd, teine hoiatus.

„Mida tahes ta välja võib anda, on see parimal juhul kõrvaline,” lisab mees.

„Ei midagi olulist ülemjuhatuse kohta ja väga vähe meie tegevusest väljaspool Nortat.”

Kedagi ei huvita, kolonel. Hammustan huulde, et talle mitte kähvatada. Mare on vang. Mis siis, et nad ei saa teada midagi Järvemaa, Piedmonti või Montforti kohta?

Montfort. Kauget rahvast valitsetakse niinimetatud demokraatlikul teel ja seal lasub võrdne tasakaal Punaste, Hõbe-daste ja uusvereliste vahel. Paradiis? Võimalik, kuid olen juba ammu selgeks saanud, et selles maailmas paradiisi ei eksisteeri. Tean praeguseks sellest riigist ilmselt Marest rohkem, arvestades, et kaksikud Rash ja Tahir krääksuvad alatasa Montforti eelistest. Ma ei ole nii rumal, et nende juttu uskuda. Rääkimata sellest, et nendega vestlemine on puhas piin, sest vennad lõpetavad alatasa teineteise mõtteid ja lauseid. Mõnikord tekib soov nad mõlemad vaigistada ja katkestada nende mõtteid üheks siduvat väge. Aga see oleks julm ja pealekauba veel idiootne. Inimesed suhtuvad meisse niigi ettevaatlikult. Neil ei ole vaja pealt näha, kuidas uusverelised näägeldes vägesid

ristavad.

„On see tõesti praegu oluline, mida nad Marelt kätte saavad?” pressin kokkusurutud hammaste vahelt. Loodetavasti mõistab kolonel, mida öelda üritan. Säästa vähemalt ta vendigi sellest, kolonel. Tunne pisutki häbi.


Конец ознакомительного фрагмента
Купить и скачать всю книгу