Victoria Aveyard
Punane Kuninganna 3: Kuninga kong


Koloneli harjakapp – see tähendab kabinet – asub magamisruumidest korruse võrra kõrgemal. Ma ei vaevu koputama ja katsun selle asemel uksenuppu. See pöördub kergelt. Uks avaneb süngesse betoonseintega kitsukesse tuppa, kus on paar lukustatud kappi ja hetkel hõivatud kirjutuslaud.

„Ta on juhtimiskeskuses,” teatab Farley pilku paberitelt tõstmata. Naise käed on tindilärakaid täis ning ninal ja verd täis valgunud silmade all haigutavad ühtlased mustad plekid. Ta uurib süvenenult midagi, mis näeb välja nagu kaardiväe suhtlus – kodeeritud sõnumid ja korraldused. Pidevate sosinate põhjal kaardiväe kõrgemate astmete kohta taipan, et need on ülemjuhatuselt. Keegi ei tea sellest kuigi palju, kõige vähem veel mina. Keegi ei räägi mulle midagi, kui ma just kümme korda üle ei küsi.

Kortsutan naise välimust nähes kulmu. Hoolimata kõhtu varjavast lauast on tema olukord hakanud välja paistma. Nägu ja sõrmed paistes. Rääkimata kolmest toidujäänuseid täis kuhjatud taldrikust.

„Ilmselt oleks kena mõte aeg-ajalt natuke magada, Farley.”

„Arvata on.” Mu mure näib teda ärritavat.

Olgu siis pealegi, ära kuula. Pööran talle pika ohke saatel selja ja asun ukseavast välja astuma.

„Anna talle teada, et Corvium on piiri peal,” lisab Farley tugeval lõikaval häälel. Korraldus, kuid samas ka midagi muud.

Heidan talle üle õla pilgu, kulm üles tõstetud. „Mis piiri peal?”

„On toimunud rahutusi. Esineb üksikuid teateid surnuna leitud Hõbedastest sõduritest ja laskemoonaladudel on tekkinud tobe komme õhku lennata.” Ta peaaegu muheleb seda öeldes. Peaaegu. Ma ei ole teda näinud naeratamas ajast, mil Shade Barrow suri.

„Kõlab tuttava kätetööna. Kas Ergav Kaardivägi on linnas?”

Ta vaatab lõpuks ometi üles. „Meie teada mitte.”

„Siis on leegionid pöördumas.” Lootus lööb teravalt ja toorelt mu rinnus lõkkele.

„Punased sõdurid...”

„Neid on tuhandeid Corviumi paigutatud. Ja rohkem kui paar tükki neist taipas, et on Hõbedastest ohvitseridest tugevas arvulises ülekaalus. Vähemalt neli ühe vastu.”

Neli ühe vastu. Ja niisama lihtsalt muutub mu lootus kibedaks. Olen oma silmaga näinud, mida Hõbedased endast kujutavad ja mida teha suudavad. Olen olnud nende vang ja vastane, võimeline võitlema vaid tänu oma väele. Neli Punast üheainsa Hõbedase vastu on ikkagi enesetapp. Ikkagi kindel kaotus. Ent Farley ei paista nii arvavat.

Ta tajub mu ebakindlust ja püüab olla võimalikult leebe. Nagu žilett, millest saab nuga.

„Su vend ei asu linnas. Pistodaleegion püsib endiselt Vinelinna liinide taga.”

Miinivälja ja leegitseva linna vahel lõksus. Fantastiline.

„Ma ei muretse Morrey pärast.” Praegu.

„Ma lihtsalt ei kujuta ette, kuidas nad saavad loota linna vallutamisele. Neil võib olla arvuline ülekaal, kuid Hõbedased on... noh, Hõbedased. Paarkümmend magnetroni suudaks silmagi pilgutamata sadu inimesi tappa.”

Manan Corviumi mõttes silme ette. Olen seda näinud vaid üürikestest videotest, Hõbedaste ülekannetest nopitud lõigukestest või materjalidest, mis läbi Ergava Kaardiväe hierarhia meieni jõuavad. Tegu on pigem kindluse kui linnaga. Seda ümbritsev kurjakuulutav must kivimonoliit kõrgub põhja pool üle viljatute sõjast räsitud tühermaade. Miski selles meenutab mulle paika, mida kunagi vastumeelselt koduks nimetasin. Ka Uuslinna ümbritsesid müürid ja meie elul hoidis silma peal lugematu arv sõdureid. Ka meid leidus tuhandeid, kuid meie ainus mäss oli vahetusse hilinemine või pärast komandanditundi välja hiilimine. Teha ei olnud midagi. Meie elud olid sama nõrgad ja mõttetud kui suits.

Farley pöördub töö juurde tagasi. „Lihtsalt ütle mu sõnad edasi. Ta teab, mida teha.”

Saan vaid ust sulgedes noogutada, samal ajal kui naine üritab ebaõnnestunult haigutust varjata.

„Pean videovastuvõtjad ümber kalibreerima, kapten Farley korraldus...”

Juhtimiskeskuse ukse kõrval seisvad valvurid astuvad tagasi veel enne, kui tavapärase valega lõpuni jõuan. Mõle-mad vaatavad mu pilku vältides kõrvale. Tunnen, kuidas palged häbist hõõguma löövad.

Uusverelised hirmutavad inimesi sama palju kui Hõbedased, kui mitte rohkem. Nende silmis on väega Punased täpselt sama etteaimamatud. Sama võimsad. Sama ohtlikud.

Kui alguses siia jõudsime ja saabus ka rohkem sõdureid, levisid sosinad minust ja mu kaaslastest kulutulena. Vana naine suudab oma nägu muuta. See tõmblev tüüp suudab su illusioonidesse mähkida. Tehnotüdruk võib su ainuüksi mõtte jõul tappa. On kohutav tunne olla kardetud. Ja mis kõige hullem – ma ei saa kedagi selles süüdistada. Olemegi teistmoodi ja kummalised. Kanname endas vägesid, mida isegi Hõbedased endale hankida ei saa. Oleme narmendavad juhtmed ja tõrkuvad masinad, kes alles õpivad iseennast ja oma võimeid tundma. Kes teab, mis meist saada võib?

Surun juba tuttavaks saanud ebamugavustunde neelatades alla ja astun järgmisse ruumi.

Juhtimiskeskus on tavaliselt ekraanide ja sideseadmete suminat täis, kuid praegu valitseb ruumis kummaline vaikus. Kuulda on vaid ühe saatja vurinat, kui see dekrüpteeritud sõnumiga pikka pabeririba välja sülitab. Kolonel seisab masina kohal ja loeb aina pikenevat teksti. Mehe tavalised varjud, Mare vennad, istuvad sealsamas, mõlemad närvilised kui küülikud. Ja toa neljas asukas ütleb kõik, mida mul on praegu vastu võetavast aruandest tarvis teada.

See uudis puudutab Mare Barrow’d.

Miks muidu Cal ka siin oleks?

Prints haub omaette mõtteid nagu tavaliselt, lõug ristatud sõrmedele toetatud. Pikad põranda all veedetud päevad on jälje jätnud ja noormehe niigi kahvatu naha veelgi plassimaks muutnud. Ühe printsi kohta laseb ta end kriisihetkel küll täiesti käest ära. Praegu vajab ta välimuse põhjal otsustades hädasti dušši ja habemeajamist, rääkimata paarist hästi sihitud laksust, mis ta tardumusest ärataks. Kuid ta on siiski sõdur. Noormehe pilk sööstab mu näole enne teiste

omi.

„Cameron,” tervitab ta soovist mitte uriseda.

„Calore.” Parimal juhul on ta eksiilis prints. Tiitleid pole tarvis. Välja arvatud juhul, kui soovin teda tõesti närvi ajada.

Nagu isa, nõnda tütar. Kolonel Farley ei vaata teatelt üles, kuid tunnistab mu kohalolu dramaatilise ohkega. „Ärme hakka aega raiskama, Cameron. Mul pole terve leegioni päästmiseks ressursse ega ka võimalust.”

Lausun neid sõnu hääletult koos mehega kaasa. Ta kordab neid mulle peaaegu iga päev.

„Leegionitäit vaevu väljaõppe saanud lapsi, kelle Maven esimesel võimalusel maha notib,” lausun vastu.

„Nii sa mulle pidevalt meenutad.”

„Sest teile on tarvis seda meenutada! Söör,” lisan juurde, selle sõna peale peaaegu grimassi tehes. Söör. Ma ei ole kaardiväele vannet andnud, kui väga nad mind ka oma klubi liikmena kohtlevad.

Koloneli silmad tõmbuvad üht sõnumi osa lugedes vidukile.

„Teda kuulati üle.”

Cal hüppab nii kiiresti püsti, et lükkab tooli ümber. „Merandus?”

Värisev kuumalaine pulseerib läbi toa ja tunnen iiveldusvirvendust. Mitte Cali, vaid Mare pärast. Temaga toimuvate õuduste pärast. Tõstan endast välja minnes käed kuklale risti ja sikutan juuksepiiril lokkis musti kiharaid.

„Jah,” kinnitab kolonel. „Üks Samsoni nime kandev mees.”

Prints vannub kuninglikust soost mehe kohta üpris mahlakalt.

„Mida see tähendab?” söandab Mare turske vanim vend Bree küsida.

Teine elus olev Barrow’de poeg Tramy kortsutab sügavalt kulmu. „Merandus on kuninganna koda. Lausujad – mõtete lugejad. Nad tõmbavad Mare meie leidmise nimel tükkideks.”

„Ja oma lõbuks,” pomiseb Cal madalal urinal. Mõlemad vennad lahvatavad selle mõistaandmise peale näost punaseks. Bree püüab äkitselt silmi tungivaid raevukaid pisaraid pilgutamisega tõrjuda. Tahaksin tal käsivarrest haarata, kuid püsin paigal. Olen näinud piisavalt paljusid inimesi puudutuse eest võpatades eemale tõmbumas.

„Mistõttu ei teagi Mare midagi meie operatsioonidest väljaspool Tucki. Ja Tuck on nüüdseks lõplikult maha jäetud,” märgib kolonel kiiresti. Vastab tõele. Nad hülgasid Tucki silmipimestava kiirusega ja heitsid kõrvale kõik, millega Mare Barrow kursis oli. Isegi Corroses vangi võetud – või päästetud, kuidas võtta – Hõbedased jäeti rannikule maha. Neid oli liiga ohtlik kinni pidada ja liiga palju ohjes hoidmiseks.