Victoria Aveyard
Punane Kuninganna 3: Kuninga kong


Mehe raev paiskab mu keerisesse, kus ei ole võimalik millegi külge klammerduda. Seisan keset tormi, mida ma valitseda ei suuda. Nüüd saan vaid palvetada, et ma ei näeks seda, mida Samson otsib. Üritan Shade’i nime mõtetest eemal hoida. Kuid minu püstitatud müürid ei ole paberist kuigivõrd tugevamad. Samson sööstab neist rõõmuga läbi. Tunnen, kuidas need ükshaaval minema rebitakse, järjekordne osake minust purustatakse. Mees teab, mida üritan tema eest varjata, et seda mitte kunagi enam uuesti läbi elada. Lausuja jälitab mu mõtteid kiiremini, kui mu aju neid luua suudab, jõuab ette kõigist hädistest katsetest teda peatada. Üritan karjuda või anuda, kuid huulilt ega meeltest ei kosta ainsatki heli. Ta hoiab kõike peos.

„Liiga lihtne.” Mehe hääl kajab minu sees, minu ümber.

Just nagu Elara lõpp, on ka Shade’i surm talletatud täius­liku piinarikka detailsusega. Olen sunnitud kõik need kohutavad sekundid omaenda sisemuses taas läbi elama, suutmata teha muud kui vaadata, iseenda sisse lõksu püütud. Õhus hõljub kiiritust. Corrose vangla asub Uhtla serval, meie lõunapiiri moodustava tuumatühermaa läheduses. Külm udu varjab hommikut halli koidiku eest. Üheks hetkeks on kõik liikumatu, ripub kaalukeelel. Vaatan tardunult välja, jalg poole sammu peal õhus. Mu selja taga haigutav vangla kaigub veel meie algatatud mässust. Väravatest voolab välja vange ja nende jälitajaid. Järgnemas meile vabadusse või millessegi sellesarnasesse. Cal on juba läinud, ta tuttav kuju paistab sada meetrit eemalt. Sundisin Shade’i kõigepealt temaga hüppama, et kaitsta üht meie ainsat pilooti ja pääseteed. Kilorn on veel minuga, sama tardunud kui minagi, püss vastu õlga surutud. Ta sihib meie selja taha kuninganna Elara, naise turvajate ja Ptolemus Samose poole. Toruotsast plahvatab välja sädemetest ja püssirohust sündinud kuul. Ka see jääb õhku rippuma ja ootama, mil Samson mu mõistuse haardest laseb. Üleval keerleb elektrist raske taevas. Minu enda väest. See tunne ajaks mu nutma, kui seda teha saaksin.

Mälestus hakkab liikuma, esialgu aeglaselt.

Ptolemus sepistab lisaks juba paljudele ta käeulatuses olevatele relvadele ühe pika kumava ora. Selle ideaalne serv sätendab Punaste ja Hõbedaste verest, iga piisk kui läbi õhu trillerdav kalliskivi. Väest hoolimata ei ole Ara Iral piisavalt kiire, et selle tapva kaare eest kõrvale põigelda. See lõikab ühe viivleva sekundiga naise kõrist läbi. Ta langeb minust vaid meetri kaugusele maha. Loiult, nagu läbi vee liikudes. Ptolemus kavatseb mind samamoodi tappa, kasutades oma heite hoogu, et ora mu südame poole suunata. Selle asemel leiab ta eest mu venna.

Shade hüppab tagasi meie juurde, et mind ohutusse kohta teleporteerida. Ta keha tekib tühjast kohast – kõigepealt ilmub rind ja pea ning siis jäsemed. Käed välja sirutatud, silmad keskendunud, tähelepanu üksnes minul. Ta ei märka ora. Ta ei tea, et sureb kohe.

Ptolemus ei kavatsenud Shade’i tappa, kuid tal ei ole selle vastu ka midagi. Järjekordne hukkunud vaenlane ei lähe talle mingilgi moel korda. Lihtsalt veel üks takistus ta sõjas, veel üks nimetu ja näota surnukeha. Kui palju kordi on ta seda teinud?

Ta ilmselt ei teagi, kes Shade on.

Oli.

Tean, mis järgmisena tuleb. Ja kui väga ma ka püüaks, ei lase Samson mul silmi sulgeda. Ora läbistab mu venna puhtalt ning sujuvalt, läbi lihaste ja organite, vere ja südame.

Miski minus plahvatab ja taevas vastab sellele. Kui vend maha langeb, teeb seda ka mu raev. Kuid ma ei tunne selle kibemagusat vallalepäästmist. Välk ei taba kunagi maapinda, ei tapa Elarat ega pilluta ta valvureid laiali, nagu peaks. Samson ei võimalda mulle kunagi seda väikest halastust. Selle asemel tõmbab ta stseeni tagasi. See kordub taas. Mu vend sureb taas.

Veel kord.

Veel kord.

Iga korraga sunnib ta mind midagi uut nägema. Viga.

Valesammu. Valikut, mille oleksin saanud venna päästmiseks teha. Väikesi otsuseid. Samm siin, pööre seal, jookse pisut kiiremini. See on kõige kohutavam piin.

Vaata, mida sa tegid. Vaata, mida sa tegid. Vaata, mida sa tegid.

Mehe hääl virvendab kõikjal mu ümber.

Läbi Shade’i surma tungivad kildhaaval esile teised mälestused, mis nägemustena omavahel ühte sulanduvad. Igaüks neist mängib uuel hirmul või nõrkusel. Seal on Templynist leitud tilluke surnukeha – Punane beebi, kelle Maveni uusvereliste kütid tema käsul mõrvasid. Teises mälestuses tabab mu nägu Farley rusikas. Tüdruk kisendab kohutavaid asju, süüdistab mind Shade’i surmas, samal ajal kui ahastus ähvardab teda endasse neelata. Auravad pisarad voolavad mööda Cali põski, kui mõõk ta käes väriseb, tera vastu isa kaela surutud. Shade’i kasin haud Tuckis, üksinda sügistaeva all. Hõbedastest korrakaitsjad, kelle tapsin elektrilöögiga Corroses, Harbor Bays – mehed ja naised, kes täitsid vaid käsku. Neil ei olnud valikut. Ei mingit valikut.

Mäletan kogu surma. Kogu südamevalu. Ilmet mu õe näol, kui korrakaitsja ta käe murdis. Kilorni veritsevaid sõrmenukke, kui noormees sai teada, et ta väeteenistusse sunnitakse. Sõtta minevaid vendi. Oma isa, kes naasis eesliinilt nii kehalt kui ka hingelt murtud mehena, pagendas end logisevasse ratastooli ja ellu, kuhu meie ei kuulunud. Ema kurvad silmad, kui ta ütles, et tunneb mu üle uhkust. Vale. Nüüd on see vale. Ja viimaks haiglane paine, õõnes tõde, mis käis varjuna kannul igal mu vana elu hetkel – et lõppkokkuvõttes olin hukule määratud.

Olen siiani.

Samson lappab selle kõik vähimagi takistuseta läbi. Ta tirib lagedale kasutuid mälestusi ja kutsub neid esile üksnes selleks, et mulle rohkem valu põhjustada. Läbi mõtete hüppavad varjud. Liikuvad pildid iga valusa hetke taga. Samson kerib need läbi liiga kiiresti, et jõuaksin pilte tõeliselt haarata. Kuid nopin üles piisavalt. Koloneli nägu, ta veripunane silm ja huuled, mis moodustavad hääletuid sõnu. Ent Samson kuuleb kindlasti. Seda ta otsibki. Luureandmeid. Saladusi, mida ülestõusu purustamiseks ära kasutada. Tunnen end kui mõranenud koorega muna, millest sisemus aeglaselt välja immitseb. Mees kougib minust välja kõik, mida vähegi soovib. Mul ei ole isegi võimet ta järgmiste leidude üle piinlikkust tunda.

Ööd, mille veetsin kerra tõmbunult Cali kaisus. Cameroni sundimine üritusega liituma. Varastatud hetked, mil lugesin taas üle Maveni iiveldama ajavaid kirjakesi. Mälestused sellest, kelleks unustatud printsi pidasin. Mu argpükslikkus. Mu luupainajad. Mu eksimused. Kõik mu isekad sammud, mis mu praegusesse hetke tõid.

Vaata, mida sa tegid. Vaata, mida sa tegid. Vaata, mida sa tegid.

Maven saab selle kõik õige pea teada.

Just seda ta ongi alati soovinud.

Mu mõtetesse põletavad end ta silmuseid täis käekirjaga kritseldatud sõnad.

Igatsen sind.

Peatse kohtumiseni.

NELI

Cameron

Mul on ikka veel raske uskuda, et ellu jäime. Näen seda mõnikord unes. Vaatan, kuidas nad Mare kahe hiiglasliku kõvakäe vahel minema lohistavad. Mehed kandsid ta välgu eest kaitseks kindaid. Mitte et tüdruk oleks üritanud seda kasutada, kui oli oma kaubas kokku leppinud. Tema elu meie omade eest. Ma ei arvanud, et kuningas Maven oma lubadusest kinni peab. Mitte siis, kui kaalul on ta eksiilis vend. Kuid poiss pidas sõna. Ta tahtis Maret rohkem kui ülejäänuid.

Sellest hoolimata ärkan oma tavalisest õudusunenäost kartuses, et ta on koos küttidega tagasi tulnud meid tapma. Ülejäänud naridelt kostev norskamine peletab need mõtted eemale.

Kuulsin, et uus peakorter on üks pagana varemehunnik, kuid ootasin midagi rohkem Tucki sarnast. Hüljatud ja eraldatud, kuid koos kõigi mugavustega salaja taastatud töökorras rajatist, mida üks tärkav ülestõus võiks vajada. Vihkasin Tucki kohe esimesest pilgust. Kandilised barakid ja valvuritaolised sõdurid, mis siis, et Punased, meenutasid mulle liialt Corrose vanglat. Nägin saares järjekordset vanglat. Veel ühte kongi, kuhu mind suruti. Sedapuhku Mare Barrow’, mitte Hõbedase sõjaväelase käe läbi. Aga vähemalt sinas Tuckis mu pea kohal taevas. Kopsudes vilistas puhas mahe õhk. Võrreldes Corrose, Uuslinna või sellega siin, pakkus Tuck leevendust.

Nüüd lõdisen koos kaaslastega Ergava Kaardiväe Irabelle’i kantsi betoontunnelites Järvemaa linna Triali servas. Seinad tunduvad puudutades jääst ja küttekehata ruumide lagedest tilpnevad jääpurikad. Paar kaardiväe sõdurit on hakanud Calil järel käima, et temast kiirguvat soojust ära kasutada. Mina teen vastupidist ja väldin ta rasket lähedust nii palju, kui iganes suudan. Mul ei ole tarvis Hõbedast printsi, kes vaatab mind vaid süüdistava pilguga.

Nagu oleksin võinud tüdruku päästa.

Mu vaevu harjutatud võimest ei oleks ligilähedaseltki piisanud. Ja ka sinust ei oleks küllalt olnud, Teie Pagana Kõrgus, tahaksin talle nähvata iga kord, kui meie teed ristuvad. Printsi leegist ei olnud kuningale ja ta jahimeestele vastast. Pealegi pakkus Mare ise vahetuse välja ja langetas otsuse. Kui Calore tahab kellegi peale vihane olla, siis peaks see olema tema.

Välguplika tegi seda meie päästmiseks ja selle eest olen talle igavesti tänulik. Kuigi enesekeskne silmakirjatseja, ei ole ta oma saatust ära teeninud.

Kolonel andis korralduse Tuck evakueerida kohe, kui saime võimaluse temaga raadio teel ühendust võtta. Ta teadis, et Mare Barrow’ ülekuulamine juhatab vaenlase otse saarele. Farley suutis vanglast varastatud kraami ja muu varustuse hiiglasuure kaubalennuki ning paatidega ohutusse kohta toimetada. Ise olime sunnitud maad mööda rändama, et õnnetuspaigast kiiresti üle piiri põgeneda ja koloneliga kokku saada. „Olime sunnitud” seetõttu, et taas kord öeldi mulle, mida teha ja kuhu minna. Olime lennukiga teel Vinelinna, et püüda päästa üht lapssõdurite leegioni. Nende hulgas oli ka mu vend. Ent pidime missiooni katki jätma. Praeguseks, nagu nad mulle iga kord ütlevad, kui saan kokku piisavalt julgust, et keelduda astumast ainsatki sammu rindejoonest eemale.

Mälestus sellest lööb mu põsed lõkendama. Oleksin pidanud edasi minema. Nad poleks mind peatanud. Ei oleks saanud mind peatada. Kuid kartsin. Kaevikutele nii lähedal olles mõistsin, mida kujutab endast üksi marssimine. Sureksin ilmaasjata. Sellest hoolimata ei suuda ma lahti saada häbist toonase valiku pärast. Kõndisin taas minema ja jätsin venna maha.

Kulus nädalaid, enne kui kõik taas kokku said. Kõige viimasena saabus Farley oma sõduritega. Mulle tundus, et ta kolonelist isa tammus kogu selle aja edasi-tagasi meie uue baasi jäistes koridorides, mil tüdruk kadunud oli.

Kui mitte muud, siis teeb Barrow oma vangis viibimise vähemalt kasulikuks. Tähelepanu, mille säärane vang endale tõmbab, rääkimata Corviumis keenud möllust, on seisanud kõik vägede liikumised Vinelinna ümber. Mu vend ei ole ohus. Noh, niivõrd kui seda saab olla, kui oled relvaga ja mundris viieteistkümneaastane poiss. Kindlasti vähem ohus kui Mare.

Ma ei tea, kui palju kordi olen kuningas Maveni pöördumist näinud. Kohale jõudes kaaperdas Cal juhtimiskeskuse nurga ning vaatas seda ikka ja jälle uuesti. Vist keegi meist ei söandanud hingata, kui seda esimest korda nägime. Kartsime kõik halvimat. Arvasime, et peame kohe nägema, kuidas Mare peast ilma jääb. Ta vennad olid endast väljas ja võitlesid pisaratega. Kilorn mattis aga näo käte vahele, suutmata isegi vaadata. Kui Maven kuulutas, et hukkamine on tüdrukule liiga leebe palk, siis Bree vist lausa minestas kergendusest. Ent Cal vaatas kõike pealt kurdistavalt vaikides, kulmud keskendunult ninajuurel koos. Sügaval sisimas teadis ta nagu me kõik, et Mare Barrow’d ootab ees midagi surmast hullemat.

Tüdruk põlvitas Hõbedase kuninga ees ja laskis liikumatult oodates endale võru ümber kaela panna. Ei öelnud midagi, ei teinud midagi. Laskis kuningal end kogu rahva silme all terroristiks ja mõrtsukaks kutsuda. Osaliselt soovin, et Mare oleks vastu nähvanud, kuid tean – ta ei tohtinud ühtegi vale liigutust teha. Ta üksnes põrnitses kõiki enda ümber, pilk ikka ja jälle üle platvormi ummistavate Hõbedaste libisemas. Nad kõik tahtsid vangile lähedale pääseda. Kütid trofeesaagi ümber.

Kroonist hoolimata ei näinud Maven kuigivõrd kuninglik välja. Väsinud, võib-olla haige. Kahtlemata vihane. Ilmselt selle pärast, et tüdruk ta kõrval mõrvas just ta ema. Poiss sikutas Maret kaelavõrust ja sundis teda hoonesse kõndima. Tüdruk sai veel viivuks üle õla piiluda, silmad otsivalt pärani. Kuid järjekordne tõmme sundis teda lõplikult ümber pöörama ning sellest ajast peale ei ole me ta nägu näinud.

Tema on seal ja mina olen siin – kopitanud, külmetanud, päevade kaupa putitanud juhtmestikku seadmetel, mis on vanemad kui ma ise. Kogu see asi on üks neetud ajaraisk.

Näppan koikul lamades minutikese, et mõelda vennale. Sellele, kus ta võiks olla või mida teha. Morrey. Mu kaksik, kellega sarnanen vaid välimuselt. Tasane poisike Uuslinna karmidel kõrvaltänavatel, vabrikusuitsust süda alatasa paha. Ma ei soovi kujutledagi, mida sõjaväeline väljaõpe temaga teinud on. Olenevalt arvamuse avaldajast olid tehnikud armeesse võtmiseks liiga väärtuslikud või liiga nõrgad. Senikaua, kuni Ergav Kaardivägi hakkas vahele segama, paar Hõbedast ära tappis ja sundis vana kuningat ka omalt poolt pisut sekkuma. Meid mõlemat värvati väeteenistusse, kuigi meil olid töökohad olemas. Kuigi olime vaid viisteist. Need Cali enda isa poolt rakendatud neetud meetmed muutsid kõike. Meid valiti välja, kästi sõduriks hakata ja viidi vanematekodust minema.

Nad lõid meid peaaegu otsemaid lahku. Kusagil nimekirjas oli minu nimi, kuid tema oma mitte. Kunagi tundsin tänutunnet, et just mind Corrosesse saadeti. Morrey poleks ealeski kongi üle elanud. Nüüd aga soovin, et võiksime kohad vahetada. Tema oleks vaba ja mina eesliinil. Kuid kui palju kordi ma ka koloneli ei paluks, et ta Lasteleegioniga veel kord katset teeks, tõrjub ta mu iga kord eemale.

Nii et võin samahästi uuesti küsida.

Tööriistavöö mu puusade ümber on tuttavalt raske ja mütsub sammude taktis. Kõnnin piisavalt otsusekindlalt, et eemale peletada kõiki, kes võivad võtta vaevaks mind takistada. Kuid koridorid on enamjaolt tühjad. Ei ole kedagi, kes märkaks mind hommikust võileiba järades mööda kõmpimas. Ilmselt läks veelgi rohkem kapteneid oma rühmadega välja patrullima, et Triali ja piiri läheduses ringi luurata. Ilmselt otsivad Punaseid – neid, kel vedas nii palju, et põhja välja jõuda. Osa tuleb siia liituma, kuid nad on alati sõjaväeeas või töölised, kelle oskustest tõuseb eesmärgile tulu. Ma ei tea, kuhu saadetakse perekonnad – orvud ja lesed. Need, kes jääksid vaid jalgu.

Nagu mina. Kuid sagin põhjusega jalus. See on ainus viis mingisugustki tähelepanu pälvida.