Victoria Aveyard
Punane Kuninganna 3: Kuninga kong


Tüdruku isa seisab rahva hulgas sirge seljaga ja silmitseb toimuvat karmide, pärani silmadega. Mõni teine võiks öelda, et ta on hirmul. Mina ei usu aga, et Volo Samosel jagub võimet emotsioone tunda. Mees lihtsalt silitab teravatipulist hõbedast habet ja tema ilmest pole võimalik midagi välja lugeda. Ptolemus mõtete varjamises nii andekas ei ole. Ta seisab koos vahimeestega poodiumil ja ei kanna ainsana leegitsevat rüüd ning maski. Kuigi noormehe keha püsib liikumatu, sööstab ta pilk vaheldumisi kuningale ja õele. Tema käsi tõmbub aeglaselt rusikasse. Tore. Karda tema pärast samamoodi, kui mina kartsin oma venna pärast. Vaata teda kannatamas samamoodi, nagu mina vaatasin teda suremas.

Sest mida muud saaks Maven nüüd teha? Evangeline eiras tahtlikult ta korraldusi, astus pika sammuga üle volitustest, mida annab kihlatu staatus. Kui ma üldse midagi tean, siis seda, et kuningale vastu astumist tuleb karistada. Ja teha seda siinsamas kogu õukonna ees? Maven võib ta lihtsalt kohapeal hukata.

Kui Evangeline arvabki, et riskib eluga, ei näita ta seda välja. Tüdruku hääl ei murdu ega kõhkle hetkekski. „Andsite korralduse terroristi vangistamiseks. Pistsite ta luku taha nagu kasutu veinipudeli ja pärast nõukogu kuupikkust kaalutlemist ei ole endiselt jõutud üksmeelele küsimuses, mida temaga peale hakata. Ta hingel lasub arvukalt kuritegusid, mis on väärt tosinat surma. Tuhandet eluaegset karistust meie kõige hullemates vanglates. Avastamisest peale on ta tapnud või sandistanud sadu teie alamaid, kaasa arvatud teie lihased vanemad. Ja ometi puhkab ta mugavas magamiskambris, sööb, hingab – elusana. Ja saamata ära teenitud karistust.”

Maven on oma ema poeg ja tema õukonnale näidatav fassaad peaaegu täiuslik. Evangeline’i sõnad ei näi teda vähimalgi määral häirivat.

„Karistust, mille on ära teeninud,” kordab kuningas. Siis vaatab ta saali poole, üks suunurk üleval. „Nii et tõid ta siia. On mu peod tõesti nii igavad?”

Haaratud rahvahulgast käib läbi naerukõmin, nii siiras kui ka sunnitud. Enamik neist on purjus, kuid kohal viibib ka piisavalt selgeid päid, et toimuvat taibata. Mida Evangeline on teinud.

Tüdruk venitab näole nii valuliku õukondliku naeratuse. Tundub, et tema suunurgad hakkavad peagi verd jooksma. „Tean, et leinate oma ema, Tema Majesteet,” lausub Evangeline vähimagi kaastundevarjuta. „Nagu me kõik. Aga teie isa nõnda ei toimiks. Pisarate aeg on lõppenud.”

Viimased ei ole tüdruku, vaid Tiberias Kuuenda sõnad. Maveni isa, Maveni viirastuse. Viivuks ähvardab poisi mask eest libiseda ja tema silmis välgatab samavõrra hirmu kui viha. Mäletan neid sõnu sama hästi kui tema. Kõlamas just samasuguse rahvahulga ees pärast seda, kui Ergav Kaardivägi oma poliitilisi sihtmärke hukkas. Sihtmärke, kelle valis välja Maven ja kelle armastav ema pojale ette söötis. Meie tegime nende räpast tööd, samal ajal kui nemad omapoolse elajaliku rünnakuga hukkunute arvu veelgi täiendasid. Nad kasutasid mind ja kaardiväge ära, et üheainsa täpse hoobiga paar vaenlast kõrvaldada ning ülejäänutele koletise maine luua. Nad hävitasid. Tapsid rohkem, kui keegi meist eales soovis.

Tunnen sõõrmetes ikka veel vere ja suitsu lehka. Kuulen ikka veel surnud laste kohal nutva ema nuukseid. Kuulen ikka veel sõnu, millega see kõik ülestõusu süüks pandi.

„Jõud, võim, surm,” pomiseb Maven, hambad plaksumas. Toona need sõnad hirmutasid, nüüd tekitavad minus õudu. „Mida sa siis välja pakud, mileedi? Pea maha raiumist? Laske­komandot? Äkki rebime ta jupphaaval tükkideks?”

Süda mu rinnus laseb traavi. Kas Maven lubaks midagi niisugust? Ei tea. Ma ei tea, mida ta teeks. Pean enesele meelde tuletama, et isegi ei tunne teda. Poiss, kelleks teda pidasin, oli illusioon. Ent kirjad, jõhkralt pahelised, kuid täis palveid naasta? Kuupikkune, vaikne, õrn vangistus? Ehk olid ka need valed. Järjekordne trikk mu lõksu meelitamiseks. Veel üht tüüpi piinamine.

„Talitame seaduse kohaselt. Nõnda, nagu oleks teinud teie isa.”

Viis, kuidas tüdruk viimast sõna lausub, seda sama jõhkralt kui mis tahes nuga kasutab, on piisav kinnitus. Sarnaselt paljude teiste ruumis viibijatega teab ta, et Tiberias Kuues ei lõpetanud elupäevi nii, nagu lugudes väidetakse.

Sellest hoolimata pigistab Maven trooni halle plaate, nii et sõrmenukid valged. Ta heidab endal silmapaare tundes pilgu õukonna poole ja vaatab siis põlgliku muigega taas Evangeline’ile otsa. „Vähe sellest, et sa ei ole mu nõukogu liige. Sa ka ei tundnud mu isa piisavalt hästi, et tema mõtteid teada. Olen kuningas nagu temagi ja mõistan, mida tuleb võidu nimel teha. Meie seadused on pühad, kuid praegu võitleme kahes sõjas.”

Kahes sõjas.

Adrenaliin tulvab tukseldes mu soontesse nii kiiresti, et arvan hetkeks välku naasmas. Ei, mitte välk. Lootus. Hammustan huulde, et mitte naeratada. Olen nädalaid vangis olnud, kuid Ergav Kaardivägi jätkab ja edeneb. Nad üksnes ei võitle edasi, vaid Maven lausa tunnistab seda avalikult. Nüüd on neid võimatu varjata või eirata.

Hoolimata vajadusest rohkem teada saada, hoian suu kramplikult kinni.

Maveni pilk võiks Evangeline’i sisse augu põletada. „Mitte ühtegi vaenlase vangi, eriti nii väärtuslikku kui Mare Barrow, ei tohiks lihtlabase hukkamisega raisata.”

„Raiskate sellegipoolest!” pahvatab Evangeline kiiresti vastu. Üsna ilmne, et ta on selleks vaidluseks valmistunud. Tüdruk astub paar sammu ettepoole, nii et tema ja Maveni vahele ei jää mingit ruumi. See kõik tundub etenduse, näitemänguna. Millenagi, mida õukonnale platvormil seistes etendatakse. Kuid kellele sellest kasu sünnib?

„Ta konutab seal ja kogub tolmu. Tegemata midagi, andmata midagi samal ajal, kui Corvium põleb!”

Veel üks teadmiste pärl, mida südame lähedal hoida. Veel, Evangeline. Räägi veel.

Kuu aega tagasi nägin oma silmaga, kuidas see kindluslinn, Norta armee süda, mäslema lõi. See toimub siiani. Corviumi mainimine kainestab rahvast. Mavenil ei jää see märkamata ja noormees näeb külma närvi säilitamisega vaeva.

„Nõukogu on otsusest päevade kaugusel, mileedi,” teatab ta kokku pressitud hammaste vahelt.

„Andestage mu jultumus, Tema Majesteet. Tean, et soovite ka nõukogu nõrgimate osade vastu võimalikult suurt lugupidamist üles näidata. Isegi argpükside vastu, kes ei suuda tarvilikke tegusid korda saata.” Veel üks sammuke lähemale ja tüdruku hääl maheneb nurrumiseks.

„Kuid teie olete kuningas. Otsus on teie.”

Meisterlik, taipan endamisi. Evangeline’ile ei ole manipuleerimises võrdset. Kõigest paari sõnaga päästis ta Maveni nõrgana paistmisest, kuid sundis enda pilli järgi tantsima, et seda tugevat kuvandit alal hoida. Ma ei suuda end tagasi hoida ja hingan ärritunult sisse. Kas kuningas tegutseb Evangeline’i soovi kohaselt? Või keeldub veelgi vastuhakku õhutades, mis juba kulutulena Kõrgkodade seas levib?

Maven pole rumal. Ta saab aru, mida Evangeline teeb, ning ei lase tähelepanul tüdrukult hajuda. Nad ei pööra teineteiselt silmi, suhtlevad sunnitud naeratuste ja teravate pilkude kaudu.

„Kuningannakatsetel jäi tõepoolest sõelale kõige andekam tütar,” tunnustab Maven tüdrukul käest võttes. See näib neid mõlemat tülgastavat. Kuninga pea pöördub järsult rahvahulga poole, kus seisab tumesinisesse rõivastatud kõhetu mees. „Nõbu! Sinu palve ülekuulamiseks on rahuldatud.”

Samson Merandus muutub paugupealt tähelepanelikuks ja liigub rahva seast välja, silmad selged. Ta kummardub peaaegu naeratades. Sinine rüü voogab tumedalt kui suits.

„Tänan, Tema Majesteet.”

„Ei.”

See sõna väänab end mu huulte vahelt välja.

„Ei, Maven!”

Samson liigub kiiresti edasi ja laskub platvormilt vaoshoitud raevuga alla. Ta ületab paari otsusekindla sammuga meievahelise maa, kuni ainus asi minu maailmas on tema silmad. Sinised silmad, Elara silmad, Maveni silmad.

„Maven!” Ahmin taas anudes õhku, kuigi sellest ei tõuse tulu. Anun, kuigi mu uhkusele teeb põletavat valu teadmine, et temalt midagi palun. Mida muud ma aga teha saan? Samson on lausuja. Ta hävitab mu seest väljapoole, urgitseb välja kogu olemuse, kõik mu teadmised. Kui paljud inimesed peavad selle pärast surema, mida olen näinud? „Maven, palun! Ära lase tal seda teha!”

Ma pole piisavalt tugev, et ahelat Kiisu haardest vabaks tõmmata või isegi vastu rabeleda, kui Trio mul õlgadest haarab. Nad hoiavad mind kerge vaevaga paigal. Mu pilk vuhiseb Samsonilt Mavenile. Üks käsi troonil, teine Evangeline’i peos. Igatsen sind, väitis ta kirjades. Poisi ilme on loetamatu, kuid vähemalt vaatab ta siiapoole.

Tore. Kui ta mind sellest õudusest ei päästa, siis vaadaku vähemalt selle toimumist pealt.

„Maven,” sosistan viimast korda sooviga iseenda moodi kõlada. Mitte Välguplika, kadunud printsess Mareena, vaid Mare moodi. Tüdrukuna, keda ta läbi kongivarbade vaatas ja päästa tõotas. Ent sellest tüdrukust ei piisa. Ta langetab pilgu. Vaatab kõrvale.

Olen üksi.

Samson võtab mu kõri pihku, pigistab metallvõrust

ülevalt poolt ja sunnib mind äraneetud tuttavatesse silmadesse vaatama. Need on sinised kui jää ja sama halastamatud.

„Tegid Elarat tappes suure vea,” uriseb ta vaevumata sõnu lahjendada. „Tema oli mõistustega nagu kirurg.”

Mees kummardub ahnelt lähemale nagu nälginu, kes kohe eine alla kugistab.

„Mina olen lihunik.”

Kui klõpsuti mu maatasa tegi, visklesin kolm pikka päeva agoonias. Raadiolainete pööris keeras mu enda elektri minu vastu. See kaikus mu naha vastu ja tärises närvide vahel nagu purki püütud välgunooled. Jättis armid. Mööda mu kaela ja selgroogu alla jooksvad sakilised valge naha jutid. Inetud asjakesed, millega ma ikka veel harjuda ei suuda. Need näpistavad ja sikutavad juhuslike nurkade all ning muudavad ka pehmed liigutused valulikuks. Isegi mu naeratused rikuti ära – need on nüüd väiksemad pärast kõike seda, mida poiss minuga korda saatis.

Praegu anuksin seda, kui vaid saaksin.

Klõpsuti kriiskav plaks, mis mind laiali harutaks, oleks taevalik, õndsus, halastus. Eelistaksin pigem lihaks ja luuks lõhkumist, hammaste ja küünteni kildudeks purustamist, iga viimse kui jupini põrmustatuks saamist kui veel üht sekundit Samsoni lausumiste meelevallas.

Tunnen teda. Ta mõistust. Täitmas iga mu nurgakest nagu kõlvatus või mädanik või vähk. Ta kraabib mu pea sees ringi terava jõhkruse ja veelgi teravamate kavatsustega. Kõik osad minust, mida ta mürk ei ole vallutanud, väänlevad valust. Mees naudib seda. Lõppude lõpuks on see ta kättemaks. Selle eest, mida tegin Elaraga – tema vere ja kuningannaga.

Naine oli esimene mälestus, mille Samson minust välja rebis. Minupoolne kahetsuse puudumine ajas ta vihale ja nüüd kahetsen seda. Soovin, et oleksin suutnud pisut kaastunnet välja pigistada, kuid pilt naise surmast oli liiga hirmuäratav, et kutsuda esile midagi muud peale vapustuse. Nüüd mäletan seda. Ta sunnib mind mäletama.

Silmapilkse pimestava valu saatel, mis mind läbi mälestuste tagasi imeb, leian end taas naise tapahetkes. Mu vägi koondab taevast siksakiliste lillakasvalgete harudega välgu. Üks tabab kuningannat otsejoones, langeb kosena ta silmadesse ja suhu, mööda kaela ja käsivarsi alla, sõrmedest ja varvastest välja ning siis taas tagasi. Higi ta nahal keeb auruks, liha söestub, kuni hakkab suitsema ning hõõguv­punaseks tõmbuvad jakinööbid põletavad läbi kanga ja naha. Ta rebib rapsides iseennast, püüab mu elektrit täis raevust vabaneda. Ta sõrmeotsad rebenevad maha ja paljastavad luu. Kauni näo lihased lõtvuvad ja vajuvad hüplevate impulsside halastamatus meelevallas lonti. Tuhkvalged juuksed kärssavad mustaks ja lagunevad hõõgudes koost. Ja lehk. Heli. Karjed, kuni ta häälepaelad katkevad. Samson hoolitseb selle eest, et too stseen kaua kestaks. Ta mängib mu unustatud mäluga senikaua, kuni iga sekund end mu südametunnistusse söövitab. Tõepoolest lihunik.