Victoria Aveyard
Punane Kuninganna 3: Kuninga kong


See pole sama ruum, kus ma viimati Valgeleegis viibides magasin. Loomulikult ei oleks kombekohane majutada kuninglikku vangi samasse kohta, kuhu kuninglikku mõrsjat. Kuid ma ei viibi ka vangikongis. Puur on mugav ja hästi sisustatud, luksuslik voodi, igavaid köiteid täis raamaturiiul, paar tooli, söögilaud ja isegi peened kardinad neutraalselt erinevates hallides, pruunides ja valgetes toonides. Värvidest tühjaks tõmmatud, just nagu Arvenid mind väest tühjaks tõmbavad.

Harjun tasapisi üksinda magamisega, kuid nüüd, mil Cal neid eemale ei peleta, painavad mind õudusunenäod. Nüüd, kui ei ole kedagi minust hoolimas. Ärgates puudutan iga kord kõrvalesta ääristavaid kivikesi ja lausun mõttes neist igaühe nime. Bree, Tramy, Shade, Kilorn. Vennad verelt ja hingelt. Kolm elus, üks viirastus. Soovin, et mul oleks ka Gisale antud kõrvarõngapaarist üks pool. Et minuga oleks osake temast. Näen õde mõnikord unes. Ei midagi konkreetset, viivuks vilksatav nägu ja valatud verega sarnanevad punased tumedad juuksed. Mitte miski ei paina mind nii kui tema sõnad. Ühel päeval tulevad inimesed ja võtavad kõik, mis sul on. Tal oli õigus.

Ühtegi peeglit ei ole, isegi mitte vannitoas. Aga ma tean suurepäraselt, mida see paik minuga teeb. Toekatest einetest ja liikumisvõimaluse puudumisest hoolimata tundub mu nägu kõhnem. Kondid turritavad naha all teravamalt kui kunagi varem, kuhtun üha enam. Mul ei ole muud teha, kui magada või mõnda Norta maksukoodeksit lugeda, ent sellest hoolimata võttis kurnatus juba päevi tagasi mu üle võimust. Igast puudutusest puhkevad õide sinikad. Ja kaelavõru tundub tuline, kuigi külmetan ja lõdisen päevast päeva. See võib olla palavik. Võin olla suremas.

Mitte et mul oleks seda kellelegi öelda. Lausun päevade kaupa vaevu sõnagi. Uks avaneb toidu ja vee toomiseks ning valvurite vahetamiseks. Mitte millekski muuks. Ma ei näe kordagi ühtegi Punast teenijannat ja teenrit, kuigi nad peavad siin olema. Selle asemel toovad ukse taha eineid, linu ja rõivaid Arvenid. Nemad koristavad ka, näod sedavõrd madalat ülesannet täites kirtsus. Ilmselt on Punase tuppa lubamine liiga ohtlik. See mõte paneb mu naeratama. Nii et Ergav Kaardivägi on endiselt oht – piisavalt tugev õigustamaks sedavõrd jäika korda, et minu ligidusse ei lubata isegi teenijaid.

Samas näib, et ka mitte kedagi teist. Keegi ei tule Välgu­plikat jõllitama või parastama. Isegi mitte Maven.

Arvenid ei räägi minuga. Nad ei avalda nimesid. Seega panen need ise. Kiisu – minust pisem eakas naine väikese näo ja innukate teravate silmadega. Muna – ümmarguse peaga mees ja sama kiilakas kui ta ülejäänud valvuritest suguselts. Trio kaelale on tätoveeritud kolm joont nagu täiuslike küünte veetud haavad. Ja rohesilmne Ristik – minuvanune neiu, kes kõigutamatult kohuseid täidab. Tema söandab ainsana mulle silma vaadata.

Esmakordselt taibates, et Maven tahab mind tagasi, olin valu, pimeduse või mõlema ootel. Kõige enam ootasin, et näen teda ja pean oma piinu taluma tema lõkendava pilgu all. Kuid ma ei saa midagi. Mitte pärast päeva, mil saabusin ja mind põlvitama sunniti. Toona kinnitas Maven mulle, et paneb mu surnukeha vaatamiseks välja. Kuid ühtegi timukat ei tulnud. Nagu ka mitte lausujaid, Samson Meranduse ja surnud kuninganna taolisi inimesi mu pead lahti kangutama ja sealt mõtteid välja kerima. Kui see ongi mu karistus, on see päris igav. Mavenil pole vähimatki kujutlusvõimet.

Mu pead täidavad endiselt hääled ja nii palju, liiga palju mälestusi. Need lõikavad vaheda noana. Püüan valu tuhmimaks muuta, loen veelgi nürimaid raamatuid, kuid sõnad ujuvad silme ees ja tähed paigutuvad ümber, kuni näen vaid nende nimesid, kelle endast maha jätsin. Elavate ja surnute. Ja alati kõikjal Shade’i.

Ptolemus võis mu venna küll mõrvata, kuid mina olin see, kes ta sellele teele suunas. Ma olin isekas ja mõtlesin endast kui mingisugusest õnnistegijast. Sest usaldasin taas kedagi, keda polnud, ja kauplesin inimeludega nagu hasartmängija kaarte mängides. Aga vabastasid vangid. Aitasid välja nii palju inimesi ja päästsid Juliani.

Habras mõte, veelgi hapram lohutus. Nüüd tean, mis oli Corrose vangla hind. Ja iga päev pean leppima tõsiasjaga, et kui saaksin valida, ma seda hinda enam teist korda ei maksaks. Mitte Juliani ega ka saja elusa uusverelise nimel. Ma ei päästaks neist kedagi Shade’i elu hinnaga.

Ja lõppkokkuvõttes ei muutnud see midagi. Maven palus kuude kaupa mul naasta, anus mind kõigis oma verega määrdunud kirjakestes. Ta lootis mind laipade, hukkunute surnukehadega ära osta. Ent mina olin arvanud, et maailmas pole tehingut, mida nõustun sõlmima – isegi mitte tuhande süütu elu eest. Nüüd soovin, et oleksin juba ammu ta soovid täitnud. Enne kui kuningas tuli mõttele hakata jahtima neid, kellest tõeliselt hoolin. Teades, et päästan nad. Teades, et Cal, Kilorn, mu pere on ainsad tehingud, mida olen valmis tegema. Nende elude nimel loobusin kõigest.

Ju ta teab, et mind ei tasu piinata. Isegi mitte klõpsuti – masinaga, mis sunnib mind välku iseenda vastu kasutama ja närv närvi haaval lõhki tõmbab.

Mu agooniast ei tõuse Mavenile mingit tulu. Ema õpetas teda hästi. Mu ainus lohutus on teadmine, et noor kuningas jäi oma õelast niiditõmbajast ilma. Samal ajal, kui mina olen siin ööpäev läbi valve all, seisab tema üksinda kuningriigi juhina. Ilma Elara Meranduseta, kes suunaks ta kätt ja kaitseks seljatagust.

Hingasin viimati värsket õhku kuu aega tagasi. Peaaegu sama kaua on möödunud ka ajast, mil nägin midagi peale kambri sisemuse ja kitsa vaate, mida võimaldab ainuke aken.

See avaneb sisehoovi poole aiale. See on nüüd sügise lõpus juba ammuilma surnud. Aia puudesalu on väänanud rohevardja käed. Lehtede ajal näevad need kindlasti oivalised välja: võimatult spiraalsetest okstest moodustunud haljendav õitekroon. Kuid raagus ajal kaarduvad sõlmilised tammed, jalakad ja pöögid küünisteks. Nende kuivanud surnud sõrmed kraabivad kontidena vastu üksteist. Maha jäetud, unustatud sisehoov. Nagu minagi.

Ei, urisen omaette.

Kaaslased tulevad mind otsima.

Söandan loota. Süda hüppab kurku iga kord, kui uks avaneb. Üürikeseks hetkeks loodan Cali, Kilornit või Farleyt, aga võib-olla kellegi teise näo võtnud Memme näha. Isegi koloneli. Nüüd nutaksin tema veripunast silma nähes. Aga keegi ei tule mind otsima. Keegi ei tule mind päästma.

Julm on anda lootust olukorras, kus seda olla ei saa.

Ja Maven teab seda.

Kui päike kolmekümne esimesel päeval looja läheb, mõistan tema kavatsusi.

Ta tahab, et mädaneksin. Hääbuksin. Unustusehõlma vajuksin.

Väljas, kontidest sisehoovil, lendleb varajane lumi raudhallist taevalaotusest sündinud rajuhoogudes. Klaas on puudutades külm, kuid ei nõustu jäätuma.

Nagu ka mina.

Langev lumi on hommikuvalguses ideaalne ja ilustab paljamaid puid valge koorikuga. Pärastlõunaks see sulab. Minu ajaarvamise järgi on täna 11. detsember. Külm, hall, surnud aeg sügise ja talve vahelises tühimikus. Õiged lumesajud ei saabu enne järgmist kuud.

Kodus oli meil kombeks verandalt lumevaaludesse karata. Isegi pärast seda, kui Bree kord hange mattunud küttepuudel maandudes jala murdis. Tema korda lappimine läks maksma Gisa kuupalga ja mina pidin näppama suurema osa tarvetest, mida meie niinimetatud arst vajas. See juhtus talvel enne Bree väeteenistusse võtmist. Viimasel korral, kui kogu me pere koos oli. Viimast korda. Igaveseks. Me ei ole enam kunagi tervik.

Ema ja isa on kaardiväega. Samuti Gisa ja mu elus olevad vennad. Nad on väljaspool ohtu. Nad on väljaspool ohtu. Nad on väljaspool ohtu. Kordan neid sõnu nagu ikka igal hommikul. Need lohutavad mind, kuigi ei pruugi tõele vastata.

Lükkan hommikusöögitaldriku aeglaselt eemale. Nüüdseks tuttavaks saanud suhkruse kaerahelbepudru, puuviljade ja röstsaia maitse ei paku mingit lohutust.

„Lõpetasin,” kuulutan vanast harjumusest, kuigi tean, et keegi ei vasta.

Kiisu on juba minu kõrvale jõudnud ja muigab põlglikult pooleldi söödud toitu vaadates. Ta võtab taldriku sõrmede vahele nagu putuka ja kannab selle endast eemal hoides ukse juurde. Tõstan kärmelt silmad lootuses korrakski eestuppa pilku heita. See on tühi nagu alati ning mu süda muutub raskeks. Naine laseb taldrikul klirisedes põrandale kukkuda. Võib-olla lõhkus selle isegi ära, kuid see pole tema mure. Küll mõni teenija ära koristab. Uks ta selja taga sulgub ja Kiisu naaseb oma kohale. Teise tooli võtab Trio, ristab käed ja jõllitab mu torsot. Seejuures silmigi pilgutamata. Tunnen nende mõlema väge. Nad oleks justkui liiga kõvasti kinni topitud tekk, mis mu välgu talitsetud ja varjul hoiab. Kaugel, kuhu mul pole lootustki pääseda. Sellele mõeldes tahaksin endal naha seljast rebida.

Vihkan seda. Vihkan seda.

Ma. Vihkan. Seda.

Trahh.

Lajatan veeklaasi vastu vastasseina, kus see jõledale hallile värvile laiali pritsib ja kildudeks mõraneb. Kumbki valvur ei võpata. Teen seda sageli.

Ja sellest on abi. Hetkeks. Võib-olla.

Järgin kuu aega kestnud vangistuse jooksul välja töötatud tavapärast graafikut. Ärkan. Kahetsen seda otsemaid. Saan hommikusöögi. Kaotan isu. Lasen toidu minema viia. Kahetsen otsemaid. Loobin vett. Kahetsen otsemaid. Kisun voodilt linad maha. Võib-olla käristan ribadeks, mõnikord samal ajal röökides. Kahetsen otsemaid. Üritan lugeda. Põrnitsen aknast välja. Põrnitsen aknast välja. Põrnitsen aknast välja. Saan lõunasöögi. Kordan samu tegevusi.

Olen väga toimekas tüdruk.

Või ilmselt naine.

Kaheksateist eluaastat on meelevaldne joon lapse ja täiskasvanu vahel. Ja mina sain juba nädalaid tagasi kaheksateist. 17. novembril. Mitte et keegi oleks seda teadnud või märganud. Vaevalt Arveneid huvitab, et nende sihtmärk on aastakese vanemaks saanud. Huvitaks vaid ühte inimest selles palees. Ja tema minu kergenduseks mul külas ei käi. See on mu vangipõlve ainus õnnistus. Siin kõige hullematest inimestest ümbritsetuna, keda kunagi tundma saan, ei pea ma vähemalt tema kohalolekut taluma.

Kuni tänaseni.

Täielik vaikus mu ümber puruneb kildudeks. Mitte plahvatades, vaid klõpsuga. Tuttavliku võtmepöördega lukus. Graafikuväliselt, volituseta. Mu pea pöördub seda kuuldes järsult, nagu ka Arvenite oma, kelle keskendumine üllatusest hajub. Äkitselt trummeldama löönud süda pumpab soontesse adrenaliini. Üheks üürikeseks hetkeks söandan taas loota. Unistan sellest, kes võiks olla teisel pool ust.

Mu vennad. Farley. Kilorn.

Cal.

Soovin, et see oleks Cal. Tahan, et ta tuli õgiks endasse kogu selle palee ühestükkis inimestega.

Kuid teisel pool seisev mees ei ole mulle tuttav. Seda on üksnes ta rõivad – must hõbedaste detailidega munder. Nimetu ja tähtsusetu korrakaitsja. Mees astub mu vangikongi ja hoiab seljaga ust lahti. Veel temasuguseid koguneb ukselävele ja muudab eesruumi oma kohalolekuga pimedamaks.

Arvenid hüppavad püsti, sama üllatunud kui minagi.

„Mida te teete?” kähvab Trio põlglikult. See on esimene kord tema häält kuulda.

Kiisu tegutseb vastavalt väljaõppele ning astub minu ja korrakaitsja vahele. Mu sisemusse sööstab järjekordne vaikusehoog, mis ahmib naise hirmust ja segadusest jõudu juurde. See uhab minust lainena üle ja õgib endasse nappe jõukillukesi, mis on veel minusse jäänud. Jään liikumatult toolile istuma, soovimata inimeste nähes pikali kukkuda.

Korrakaitsja põrnitseb vaikides põrandat. Ootab.

Vastuseks siseneb tüdruk, seljas teravikest kleit. Ta hõbedased juuksed on kammitud ja kalliskividega läbi punutud viisil, mis meenutab krooni, mida nii väga kandma januneb. Võdistan teda nähes õlgu. Nii täiuslik, külm ja terav, hoiakult juba kuninganna, kuigi tiitel seda veel ei näita. Sest ta ei ole ikka veel kuninganna. Seda on näha.
this