Victoria Aveyard
Punane Kuninganna 3: Kuninga kong


Kuningas ulatab mu oheliku ühele Arveni koja mehele kohe, kui oleme Valgeleegi trepilt pagenud, ja taandub palee haigutavasse vestibüüli. Kummaline. Ta kinnismõtteks oli mind tagasi saada, mind oma puuri lukustada, kuid nüüd heidab ahelad käest mulle isegi pilku heitmata. Argpüks, mõtlen endamisi. Ta ei suuda mulle otsagi vaadata, kui see ei ole vaatemängu nimel.

„Kas pidasid oma lubadusest kinni?” nõuan hingetult. Pärast päevi kestnud vaikimist kõlab mu hääl karedalt. „Oled sa sõnapidaja mees?”

Ta ei vasta.

Ülejäänud õukond saabub meie järel. Nende read ja rivid on põhjalikult lihvitud ning järjestatud staatuse ja auastmete keerukate peensuste alusel. Vaid mina olen valel kohal, esimene kuningale järgneja. Kõnnin vaid paar sammu tagapool kohast, kus peaks olema kuninganna. Ma ei saaks sellest tiitlist kaugemal olla.

Heidan pilgu oma suuremale vangistajale lootuses märgata temas midagi peale pimeda ustavuse. Mehel on seljas kõrini kinni tõmmatud valge paks kuulikindel munder. Helklevad kindad. Mitte siidist, vaid plastist, kummist. Võpatan seda nähes. Väe vaigistamise võimest hoolimata ei kavatse Arvenid minuga ühtegi liigset riski võtta. Isegi kui suudaksin nende katkematu rünnaku kiuste mõne sädeme teele saata, kaitseksid kindad nende käsi ja mina oleksin endiselt kaelavõrus, ahelais, puuri pistetud. Suur Arven ei vasta mu pilgule, silmad ettepoole suunatud ja huuled keskendunult kokku surutud. Ta kaaslane on samasugune ja marsib mu kõrval oma venna või nõoga täius­likult ühte sammu. Nende paljad pead läigivad ja mulle meenub Lucas Samos. Mu lahke valvur. Sõber, kes hukati seetõttu, et olen olemas ja teda ära kasutasin. Tookord mul vedas, et Cal mulle sedavõrd korraliku Hõbedase vangivalvuriks määras. Ja taipan, et mul veab ka nüüd. Ükskõikseid valvureid on lihtsam tappa.

Sest nad peavad surema. Kuidagi. Mingil moel. Kui tahan põgeneda ja oma välgu tagasi nõuda, on esimeseks takistuseks nemad. Järgmisi ei ole keeruline ära arvata. Maveni vahimehed, muud paleesse paigutatud valvurid ja sõdurid, ning loomulikult Maven ise. Ma ei lahku sellest paleest enne, kui maas lebab ta surnukeha... või minu oma.

Mõtlen poisi tapmisest. Sellest, kuidas ahela ta kõri ümber tõmban ja elumahlad välja pigistan. See aitab mul eirata tõsiasja, et iga samm viib mind kaugemale palee sügavustesse, üle marmori, mööda kõrguvatest kullatud seintest, pea kohal tosinkond kristallist nikerdatud leekidega lühtrit. Just nii kaunis ja külm, kui mäletasin. Kuldsete lukkude ja teemandist varbadega vangla. Vähemalt ei pea ma selle kõige vägivaldsema ja ohtlikuma ülevaatajaga silmitsi seisma. Vana kuninganna on surnud. Sellest hoolimata tekitab mõte temast judinaid. Elara Merandus. Naise vari ilmub mu pähe kui kummitus. Kunagi rebis ta end jõuga läbi mu mälestuste. Nüüd on ta üks neist.

Pilgu eest liigub läbi turvises kuju, kes küljetsi valvuritest mööda nihkub ja end minu ning kuninga vahele sätib. Kangekaelne kaitsja püsib meiega ühes tempos, kuigi ei kanna vahimehe rõivaid ega maski. Ilmselt teab, et haun Maveni kägistamise mõtteid. Hammustan huulde ja valmistun teravaks valusööstuks, mille põhjustab lausuja rünnak.

Kuid ei, ta ei ole Meranduste kojast. Mehe turvis on tume kui obsidiaan, juuksed hõbedased, nahk kriitvalge. Ja need silmad, kui ta üle õla minu poole vaatab – need silmad on tühjad ja mustad.

Ptolemus.

Sööstan paigalt, hambad irevil, teadmata ega hoolimata, mida teen. Peaasi, et suudan jälje maha jätta. Huvitav, kas Hõbedase veri maitseb teisiti kui Punaste oma.

Seda ma teada ei saagi.

Kaelavõru rapsatab järsult tagasi ja tõmbab mind nii tugevalt, et põrandale prantsatades selgroog kõverdub. Veel pisut ja oleksin kaela murdnud. Pealuu raksatus vastu marmorit lööb maailma keerlema, kuid mitte piisavalt, et pikali püsiksin. Rüselen edasi nähes vaid Ptolemuse soomustatud jalgu, mis nüüd minu poole pöörduvad. Sööstan taas nende poole ja kaelavõru tirib mind jälle tagasi. „Aitab juba,” sisistab Maven.

Ta kõrgub minu kohal ja vaatab mu haledaid katseid Ptolemusele kätte maksta. Ka ülejäänud rongkäik on peatunud. Paljud tunglevad lähemale, et näha, kuidas segane Punane rott tulutut võitlust peab.

Kaelavõru tundub pingule tõmbuvat. Neelatan vastu seda, kätt kõri poole tõstes.

Maveni pilk püsib kokku tõmbuval metallil. „Evangeline, ma ütlesin, et aitab.”

Valust hoolimata pööran ümber ja näen tüdrukut oma selja taga, üks käsi küljel rusikasse surutud. Ta põrnitseb mu kaelavõru nagu Mavengi. See pulseerib liikudes. Ilmselt käib südamega ühes rütmis. „Las ma päästan ta valla,” nõuab Evangeline. Kahtlustan, et kuulen valesti. „Las ma päästan ta siinsamas valla. Saatke valvurid minema ja ma tapan ta. Välguga või mitte.” Lõrisen vastuseks ja olen täpipealt selline elajas, kelleks nad mind peavad.

„Tee proovi,” õhutan takka. Soovin kogu südamest, et Maven nõustuks. Isegi kõigi oma haavadega, väe päevadepikkuse vaigistamise ja aastatepikkuse alaväärilisusega selle magnetronplika ees tahan tema pakutu vastu võtta. Sain temast juba korra jagu. Suudan seda uuesti teha. Vähemalt on see võimalus. Parem võimalus, kui eales loota saan.

Maveni pilk vuhiseb mu kaelavõrult oma kihlatule ja näole tekib pinev, kõrvetavalt hukkamõistev ilme. Näen temas nii palju ta ema. „Kas sead oma kuninga korraldused kahtluse alla, leedi Evangeline?”

Tüdruku hambad välgatavad võõbatud huulte vahelt lillaks ja õukonnakommete loor ähvardab langeda. Veel enne, kui neiu jõuab midagi tõeliselt kahju tekitavat öelda, nihkub isa vaevumärgatavalt ja riivab käsivarrega tütre oma. Mehe sõnum on selge: kuuletu.

„Ei,” uriseb Evangeline ning mõtleb selle all jaatust. Ta kael paindub kergeks kummarduseks.

„Tema Majesteet.” Kaelavõru annab järele ja laieneb kõri ümber tagasi õigesse suurusesse. Ehk on see varasemast avaramgi. On väike õnnistus, et Evangeline ei olegi nii piinlikult põhjalik, kui näida üritab. „Mare Barrow on kuningakoja vang ja kuningakoda toimetab temaga oma äranägemise järgi,” tuletab Maven meelde, hääl püsimatu meelega mõrsjast kaugemale kõlamas. Poisi pilk libiseb üle ülejäänud õukonna, et ta kavatsused kõigile selged oleksid.

„Surm on talle liiga hea palk.” Ülikute seast käib läbi summutatud kahin. Kuulen vastuseisvaid hääletoone, kuid rohkem leidub nõustuvaid. Kummaline. Arvasin, et nad kõik igatsevad mu kõige hullemal viisil hukkamist, raisakotkastele söögiks riputamist ja seeläbi selle vähesegi edu lämmatamist, mille Ergav Kaardivägi on senini saavutanud. Kuid ilmselt soovivad nad mulle hullemat saatust.

Hullem saatus. Kunagi ütles Jon nii. Kui nägi, mida tulevik mulle toob. Kuhu mu tee viib. Ta teadis, et see on tulemas. Teadis ja ütles kuningale. Ostis endale mu venna elu ja minu vabaduse hinnaga koha Maveni kõrval.

Leian Joni rahvahulgas seismas, ümberkaudsed ohutusse kaugusesse hoidmas. Mehe silmad on punased, kahkjad, juuksed enneaegu hallinenud ja korralikku sabasse seatud. Maven Calore järjekordne uusverelisest lemmikloom, kuid sellel ei ole silmaga nähtavaid ahelaid. Sest tema aitas Mavenil peatada meie missiooni päästa terve leegionitäis lapsi veel enne, kui see alata jõudis. Rääkis Mavenile meie teedest ja tulevikust. Pakkis mu poisskuninga jaoks kinkepaberisse. Reetis meid kõiki.

Jon loomulikult põrnitseb mind. Ma ei oota ta teo eest vabandust ega saagi seda.

„Kuidas on ülekuulamisega?”

Hääl minust vasakul on mulle võõras. Sellest hoolimata tean mehe nägu.

Samson Merandus. Areenivõitleja, jõhker lausuja, surnud kuninganna nõbu. Ta trügib end minu suunas ja ma ei suuda võpatust maha suruda. Eelmises elus nägin, kuidas ta sundis oma areenivastast iseennast surnuks pussitama. Minu kõrval istus Kilorn ja vaatas seda kõike hõisates pealt, nautis oma vabaduse viimaseid tunde. Siis ta isand suri ja kogu meie maailm võttis uue suuna. Meie teed muutusid. Ja nüüd leban külmetava ja veritsevana veatul marmoril kuninga jalge ees. Olen koerast tähtsusetum.

„On ta üle kuulamiseks liiga hea, Tema Majesteet?” jätkab Samson valget kätt minu suunas sirutades. Mees võtab mul lõua alt kinni ja sunnib üles vaatama. Surun maha soovi teda hammustada. Ei ole tarvidust Evangeline’ile mu kägistamiseks järjekordset põhjust anda.

„Mõelge, mida ta on näinud. Mida teab. Plika on nende juht ja võti nende näruse liigi lahti harutamiseks.”

Mees eksib, kuid mu süda hakkab sellest hoolimata rinnus taguma. Tean piisavalt, et suurt kahju põhjustada. Mu silme eest vilksatab läbi Tuck, kolonel ja kaksikud Montfortist. Leegionidesse imbumine. Linnad. Kogu riigis tegutsevad vilemehed, kes praegu pagulasi ohutusse kohta transpordivad. Hoolikalt varjatud hinnalised saladused, mis peagi paljastatakse. Kui paljud mu teadmistest ohtu satuvad? Kui paljud peavad surema, kui nad suudavad mu lahti murda?

Ja need on üksnes sõjaväeluuret puudutavad teemad. Neist veel hullemad on mu enda mõistuse sünged sopid. Nurgakesed, kuhu varjuvad mu kõige hullemad deemonid. Üks neist on Maven. Prints, keda mäletasin, armastasin ja soovisin päriselt olemas olevat. Ja on veel Cal. Mida olen teinud, et teda enda juures hoida, mida olen eiranud ja missuguseid valesid endale ta ustavuse kohta räägin. Mu häbi ja vead õgivad hinge, närivad sügavaimaid hingesoppe. Ma ei saa lasta Samsonil ja Mavenil näha, et minus midagi niisugust peitub.

Palun, tahan anuda. Mu huuled ei liigu. Kui väga ma ka Mavenit vihkan, kui väga soovin teda kannatamas näha, tean siiski, et ta on mu parim võimalus. Ent tema tugevaimate liitlaste ja vihaseimate vaenlaste ees halastuse palumine muudaks juba niigi nõrga kuninga positsiooni veelgi hullemaks. Nii püsingi tasa, püüan mitte tähele panna Samsoni sõrmi ümber oma lõua ning keskendun vaid Maveni näole.

Ta pilk leiab minu oma üheks maailma pikimaks ja samas lühimaks hetkeks.

„Olete oma korraldused saanud,” kähvab ta järsult mu valvurite suunas noogutades.

Nad tõstavad mu kindla, kuid mitte valusa haardega jalgele ning suunavad käte ja ahelate abil rahvamassist välja. Jätan nad kõik selja taha. Evangeline’i, Ptolemuse, Samsoni ja Maveni.

Kuningas pöörab kannapealt ringi ja lahkub vastassuunda. Ainsa asja poole, mis on teda veel soojendama jäänud.

Külmunud leekidest troonile.

KAKS

Mare

Ma ei ole kunagi üksi.

Vangistajad ei lahku. Neid on alati kaks, alati jälgimas. Nad hoolitsevad alatasa selle eest, et mu tõeline olemus vaikse ja mahasurutuna püsiks. Nad ei vaja mu vangis hoidmiseks enamat kui lukustatud ust. Mitte et saaksin üldse selle lähedussegi liikuda, ilma et mind toorelt tagasi magamiskambri keskele ei tõugeldaks. Nad on minust tugevamad ja lakkamatult valvel. Ainuke pääs nende pilkude eest on tilluke vannituba. Valgete kahhelkivide ja kuldsete nikerdustega kamber, mille põrandat ääristab keelav kidakividest rida. Pärl­halle plaate on piisavalt, et mu pea valust vasardama hakkaks ja kõri kokku tõmbuks. Pean seal kärmesti tegutsema ja iga lämmatavat sekundit ära kasutama. See tunne meenutab Cameroni ja tema väge. Tüdruk on võimeline inimese oma vaikuse jõuga ära tapma. Kui väga ma ka oma valvurite alalist valvsust vihkan, ei hakka ma paari rahuliku lisaminuti nimel vannitoa põrandal surnuks lämbumisega riskima.

Naljakas – arvasin kunagi, et mu suurim hirm on üksi jääda. Nüüd olen kõike muud ega ole ealeski varem nii kohutavalt hirmul olnud.

Ma pole neli päeva oma välku tundnud.

Viis.

Kuus.

Seitseteist.

Kolmkümmend üks.

Teen iga päeva kohta voodi kõrvale põrandaliistule sälgu, kasutades mööduva aja puidu sisse uuristamiseks kahvlit. On hea tunne endast märk maha jätta, tekitada Valgeleegi paleest vanglale omalt poolt raasuke kahju. Arvenid ei pane seda pahaks. Enamjaolt eiravad nad mind ning keskenduvad üksnes täielikule ja absoluutsele vaikusele. Nad püsivad ukse kõrval oma kohtadel nagu elavate silmadega kivikujud.
this