Victoria Aveyard
Punane Kuninganna 3: Kuninga kong


27  KAKSKÜMMEND SEITSE (#litres_trial_promo)

28  KAKSKÜMMEND KAHEKSA (#litres_trial_promo)

29  KAKSKÜMMEND ÜHEKSA (#litres_trial_promo)

30  EPILOOG (#litres_trial_promo)

Ära kahtle kunagi, et oled väärtuslik ja võimas ning ära teeninud kõik väljavaated ja võimalused oma unistuste poole püüelda ja need saavutada.

Hillary Rodham Clinton

ÜKS

Mare

Tõusen püsti siis, kui ta lubab.

Ahel tirib mind jõnksatades ülespoole ja sikutab ogalist rõngast kõri ümber. Selle teravikud puurivad nahka, kuid mitte piisavalt, et veri voolama hakkaks – veel mitte. Kuid randmed juba veritsevad. Aeglaselt tekkinud haavad, sisse kulunud päevade pikkusest teadvusetust vangistusest karedates nahka rebestavates käeraudades. See määrib mu valged varrukad tumepunaseks ja eredalt verevaks. Vana veri läheb sujuvalt üle värskeks ja annab mu katsumusest selgelt tunnistust. Selleks, et näidata Maveni õukonnale, kui palju olen juba kannatanud.

Ta seisab mu kohal, näol loetamatu ilme. Isa krooni teravikud muudavad ta näiliselt pikemaks, nagu kasvaks raud noormehe pealuust välja. See kumab vastu – iga teravik kui mustast metallist looklev leek, mis on pronksi ja hõbedaga kaetud. Keskendun kibedalt tuttavale asjakesele, et ei peaks Mavenile silma vaatama. Ta tõmbab mind sellest hoolimata enda poole, sikutades ühest teisest, nähtamatust ahelast. Ainult tunnen seda.

Valge käsi võtab kuidagi hellalt mu haavatud randmest. Vastupanust hoolimata lendab mu pilk ta näole, suutmata eemal püsida. Kuninga naeratus on kõike muud kui lahke. Napp ja terav kui nuga, mis mind iga uue sakiga pureb. Ja kõige hullemad on Maveni silmad. Tema silmad, Elara silmad. Kunagi pidasin neid külmadeks, nagu oleksid need elavast jääst. Nüüd olen targem. Kõige tulisemad leegid lõõmavad sinakalt ja tema silmad ei ole erand.

Leegi vari. Ta on kahtlemata õhevil, kuid taamalt tungib peale pimedus. Hõbedastest veresoontest kirjatud silmi ümbritsevad verimuhku meenutavad mustad ja sinised laigud. Ta ei ole magada saanud. Kõhnem, kui mäletasin. Kõhetum, julmem. Poisi sügavikmustad juuksed on kõrvadeni kasvanud, otstest lokkis, põsed endiselt siledad. Mõnikord unustan, kui noor ta on. Kui noored me mõlemad oleme. Tunnen, kuidas M-kujuline põletusmärk kleidi all rangluul kipitab.

Maven pöördub kiiresti, ahel tugevalt peos, ja sunnib mind endaga koos liikuma. Nagu kuu, mis teeb ümber planeedi ringe.

„Andke tunnistust sellele vangile, sellele võidule,” kuulutab ta meie ees seisva ääretu publiku ees selga sirgu ajades. Vähemalt kolmsada Hõbedast – ülikud ja tsiviilisikud, valvurid ja sõjaväelased. Olen valulikult teadlik silmanurgast paistvatest vahimeestest, kelle leegitsevad rüüd ei lase mul kiiresti koomale tõmbuvat puuri hetkekski unustada. Ka mu Arveni kojast pärit valvurid püsivad pidevalt vaateväljas, mundrid pimestavvalged ja võimeid vaigistav vägi mind lämmatamas. Nende kohalolu on ängistav.

Kuninga hääl kajab üle Caesari väljaku ja peegeldub samaga vastava rahva seest vastu. Kusagil on ilmselt mikrofonid ja kõlarid, mis kannavad kuninga kibedaid sõnu üle kogu linna ning kahtlemata ka ülejäänud kuningriigi.

„Siin on Ergava Kaardiväe juht Mare Barrow.” Oma olukorrast hoolimata peaaegu turtsatan. Juht. Ema surm ei ole ta valedele piiri pannud. „Mõrtsukas, terrorist, meie riigi suur vaenlane. Ja nüüd põlvitab meie ees, vereni alasti kistud.”

Ahel rapsatab taas ja sunnib mind tasakaalu hoidmiseks käed laiali ettepoole vudima. Reageerin tuimalt, pilk maas. Milline etendus. Taibates, kui palju kahju see lihtne tegu Ergavale Kaardiväele põhjustab, võtab minus maad viha ja häbi. Kogu Norta Punased näevad mind Maveni pilli järgi tantsimas ja hakkavad meid pidama nõrkadeks, lüüasaanuteks, kes ei vääri nende tähelepanu, püüdlusi ega lootust. Miski ei saaks olla vähem tõsi. Kuid ma ei saa midagi teha – mitte praegu siin Maveni suva järgi noateral kõndides. Mõtlen Corviumist – sõjaväelinnast, mida teel Vinelinna põlemas nägime. Pärast mu ülekandes edastatud teadet toimus seal mäss. Oli see revolutsiooni esimene hingetõmme, või hoopis viimane? Ma ei saa seda kuidagi välja uurida. Ja vaevalt vaevub keegi mulle ajalehte tooma.

Cal hoiatas mind ammu kodusõja ohu eest. Enne, kui ta isa suri ja ta ise kaotas kõik peale ühe käreda välgu­plika. Ülestõus mõlemal poolel, ütles ta. Kuid siin Maveni õukonna ja ta Hõbedase kuningriigi ees oheliku otsas seistes ei näe ma mingit lõhenemist. Kuigi näitasin, rääkisin neile Maveni vanglast, nende minema viidud lähedastest, kuninga ja ta ema poolt reedetud usaldusest, olen vaenlane ikkagi mina. Tahaksin sellele mõeldes karjuma hakata, kuid olen targem. Maveni hääl on alati minu omast valjem.

Kas ema ja isa vaatavad praegu? Mõte sellest lööb mu pea kohal kokku uue kurbuselaine. Pean kõvasti huulde hammustama, et järjekordseid pisaraid tagasi hoida. Tean, et läheduses on mu näole suunatud videokaamerad. Isegi kui ma neid enam tajuda ei suuda, tean. Maven ei jäta kasutamata võimalust mu langemist surematuks

muuta.

Kas nad näevad mind suremas?

Kaelavõru väidab vastupidist. Milleks sellise vaatemänguga vaeva näha, kui ta mu lihtsalt ära tapab? Mõni teine tunneks kergendust, kuid minu sisemus tõmbub hirmust külmaks. Ta ei tapa mind. Mitte Maven. Tunnen seda ta puudutuses. Poisi pikad kahvatud sõrmed klammerduvad endiselt mu randme külge, samal ajal kui teine käsi ohelikku hoiab. Isegi nüüd, kui olen nii valusa selgusega tema oma, ei lase ta lahti. Eelistaksin surma sellele puurile, hullunud poisskuninga väärastunud sundmõttele.

Mulle meenuvad ta kirjad, mis lõppesid kõik sama kummalise halinaga.

Peatse kohtumiseni.

Poiss kõneleb edasi, kuid tema hääl muutub mu peas tuhmiks. Pasuna vingumine jõuab liiga lähedale ja ajab mul viimse kui närvi püsti. Vaatan üle õla. Lasen pilgul ekselda üle selja taga seisvate õukondlaste mere. Nad kõik seisavad uhkelt ja jälestusväärselt oma mustades leinarüüdes. Isand Volo Samoste kojast koos poja Ptolemusega näevad läikima löödud elevandiluukarva soomusrüüdes oivalised välja, soomustatud hõbedased õlavööd puusadeni langemas. Teda nähes tõmbub mul raevust silme eest mustaks. Võitlen sooviga sinnapoole söösta ja Ptolemusel nahk näolt rebida. Tõprale nuga otse südamesse virutada selle eest, mida ta mu venna Shade’iga tegi. Mu soov paistab välja ja noormehel on närvi mulle näkku irvitada. Kui kaelavõru ja vaigistavaid valvureid poleks, kes ei lase mu tõelisel minal esile kerkida, muudaksin ta luud suitsevaks klaasiks.

Millegipärast ei vaata ta õde, kes on nii pikki kuid mu vaenlane olnud, mulle otsa. Mustade kristallogadega rüüs Evangeline on selle elajaliku tähtkuju säravaim täht. Ilmselt saab temast peagi kuninganna, sest on kihlust Maveniga juba piisavalt kaua talunud. Tüdruku pilk püsib kuninga seljal, tumedad silmad kõrvetava otsusekindlusega poisi kuklale naelutatud. Tõuseb kerge tuuleiil, mis ta läikivalt voogavad hõbedased juuksed keereldes õlgadelt tõstab. Kuid Evangeline ei pilguta silmagi. Ta näib mu pilku märkavat alles mõne aja pärast. Ja isegi siis vilksab see silmapaar minust vaevu üle. Need on emotsioonidest tühjad. Ma ei vääri enam ta tähelepanu.

„Mare Barrow on kuningakoja vang ning tema tegude üle langetab otsuse kuninglik võim ja nõukogu. Ta peab arvukate kuritegude eest vastust andma.”

Millega? mõtlen omaette.

Juubeldav rahvahulk möirgab Maveni korraldust kuuldes. Nemad on Hõbedased, kuid lihtrahvas – mitte kõrgest soost. Kui nemad Maveni sõnu naudivad, ei tule õukonnalt mingit reaktsiooni. Õigupoolest muutub mõne liikme ilme halliks, vihaseks, kivistunuks. Mitte kellelgi aga rohkem kui Meranduste koja liikmetel, kelle leinarõivaid lõhestab surnud kuninganna koja vastik tumesinine toon. Kui Evangeline mind ei märganud, siis nemad naelutavad oma pilgud jahmatava intensiivsusega mu näole. Kõrvetavsinised pilgud igast ilmakaarest. Ootan, et kuuleksin kohe peas nende sosinaid, tosinkonda häält, mis mu ajus uuristama asuvad nagu ussid läbi mädanenud õuna. Selle asemel valitseb vaikus. Võib-olla ei ole mu külgedel seisvad Arveni sõdurid üksnes vangistajad, vaid ka kaitsjad, summutades nii minu kui ka kõigi nende väed, kes sooviksid neid minu vastu kasutada. Ilmselt Maveni korraldus. Siin ei tohi keegi teine mulle viga teha.

Ainult tema.

Kuid kõik juba teebki haiget. Valus on seista, valus on liigutada, valus on mõelda. Olen saanud räsida lennuõnnetusest, sumistist, vaigistavate valvurite lämmatavast raskusest. Ja need on vaid füüsilised haavad. Sinikad. Luumurrud. Valud, mis aja jooksul mööduvad. Ülejäänu kohta ei saa ma sama öelda. Mu vend on surnud. Mina olen vang. Ja ma ei tea, mis tegelikult sai mu sõpradest kes teab kui palju päevi tagasi, mil selle saatanliku kauba tegin. Calist, Kilornist, Cameronist, mu vendadest Breest ja Tramyst. Jäid meist lagendikule maha, kuid olid haavatud, liikumisvõimetud, haavatavad. Maven võis sinna kui tahes palju mõrtsukaid tagasi saata, et nood töö lõpule viiksid. Andsin end nende kõigi eest vangiks, kuid isegi ei tea, kas sellest abi oligi.

Maven ütleks, kui küsiksin. Näen seda ta näost. Jätise pilk vilksatab iga ilge lause järel minu poole ja paneb ükshaaval punkti kõigile valedele, mida ta oma jumaldavatele alamatele ette kannab. Veendumaks, et jälgin, panen tähele, vaatan teda. Nagu laps, kes ta ju ongi.

Ma ei kavatse teda anuda. Mitte siin. Mitte niimoodi. Selleks jagub mul piisavalt uhkust.

„Mu vanemad hukkusid nende elajatega võideldes,” teotab ta edasi.

„Nad andsid oma elu, et see kuningriik püsiks ühtsena. Et tagada teie turvalisus.”

Isegi lüüasaanult ei suuda ma vastu panna ja saadan Mavenile kiiskava altkulmupilgu, vastan tema tulele enda susinaga. Mäletame mõlemad ta isa surma. Ta mõrva. Kuninganna Elara lausus end Cali ajusse ja tegi kuninga armastatud pärijast surmarelva. Vaatasin koos Maveniga pealt, kuidas Cal sunniti oma isa tapma, tal pead maha raiuma ja hävitama igasugust võimalust ealeski valitsejaks saada. Olen sellest ajast peale näinud paljusid kohutavaid asju, kuid see mälestus painab siiani.

Ma ei mäleta kuigi palju sellest, mis kuningannaga Corrose vangla müüride taga juhtus. Tema keha olukord pärast võitlust oli piisav tunnistus sellest, mida mu ohjeldamata välk inimkehaga teha suudab. Tean, et tapsin ta kõhkluseta, süümepiinadeta, kahetsuseta. Minu laastav torm tõi kaasa Shade’i ootamatu surma. Minu viimane selge mälupilt Corrose lahingust on kokku varisevast vennast, Ptolemuse külmast halastamatust terasest ora südamest läbi torgatud. Kuidagimoodi õnnestus Ptolemusel mu pimeda raevu eest pääseda, kuid kuningannal mitte. Vähemalt hoolitsesime koloneliga selle eest, et maailm teaks temaga juhtunust ja näitasime oma ülekandes naise surnukeha.

Soovin, et Mavenil oleks pisut kuninganna võimetest. Siis saaks ta mulle pähe vaadata ja näha, kuidas täpselt ta emale otsa peale tegin. Soovin, et ta tunneks sama kohutavat kaotusvalu kui mina.

Kuninga pilk püsib minul, kui ta päheõpitud kõne lõpetab, käsi välja sirutatud, et mind temaga liitev ahel paremini näha oleks. Iga ta samm on metoodiline etendus kuvandi loomise nimel.

„Pühendan ennast samale eesmärgile – teha lõpp Ergavale Kaardiväele ja Mare Barrow’ taolistele koletistele, või surra seda üritades.” Sure siis, tahan karjuda.

Rahvahulga möiratus summutab mu mõtted. Sajad inimesed tervitavad rõõmuhõisetega kuningat ja tema türanniat. Nutsin, kui kõndisin üle silla nii paljude inimeste silme all. Nad kõik süüdistasid oma lähedaste surmas mind. Tunnen siiani, kuidas pisarad palgel kuivavad. Nüüd tahan uuesti nutta, kuid mitte kurbusest, vaid vihast. Kuidas nad saavad seda uskuma jääda? Kuidas nad suudavad neid valesid taluda?

Mind pööratakse sellest vaatepildist eemale, nagu oleksin nukk. Viimast jõudu kokku võttes jahin maailma silmi ja küünitan üle õla kaameratesse. Nähke mind, anun. Nähke ta valesid. Mu lõug tõmbub pingule, silmad vidukile, kui maalin endast pildi, mis peaks mu palvete kohaselt edasi andma sitkust, mässumeelsust ja raevu. Olen Välgu­plika. Olen torm. Tundub, nagu valetaksin. Välguplika on

surnud.

Kuid see on viimane, mida saan teha eesmärgi ja kallite inimeste nimel, kes veel kusagil hingitsevad. Nad ei näe mind sel viimasel hetkel vääratamas. Ei, seisan uhkelt. Ja kuigi mul pole aimugi, kuidas, pean edasi võitlema. Isegi siin, koletise kõhus.

Järjekordne sakutus sunnib mind näoga õukonna poole pöörduma. Mulle põrnitsevad vastu jäised Hõbedased, nahas kumamas sinised ja mustad, purpursed ja hallid toonid. Elust tühjaks imetud, täis sooni, kus voolab pigem teras ja teemant kui veri. Nende pilgud ei peatu minul, vaid Mavenil endal. Neis leian oma vastuse. Neis näen nälga.

Üheks üürikeseks hetkeks haletsen troonil üksi istuvat poisskuningat. Siis, sügaval sisimas, tunnen õrritavat lootusehingust.

Oh, Maven. Oled sina vast supi sees.

Saan vaid oletada, kes järgmisena ründab.

Ergav Kaardivägi või isandad ja emandad, kes on valmis Maveni kõri läbi lõikama ja võtma poisilt kõik, mille nimel ta ema suri.