Текст книги

J. J. Metsavana
Tuumahiid 4: Berüllium

Tuumahiid 4: Berüllium
Koostajad Maniakkide Tänav, J. J. Metsavana, Artur Räpp

Selles kogumikus on ulmeajakirja „Reaktor“ 14 parimat juttu , mis ilmusid aastatel 2016 ja 2017.Need jutud viivad lugeja Eestisse, kus vorst on keelatud kraam ja puud võivad tappa, Eestisse, mille on lõhestanud raudtee ja kaks suurvõimu, Eestisse, kus ringi tatsavad zombid ja ka sellisesse Eestisse, millelt nõutakse suurde kosmoseprojekti „raketiliha“. Lugeja saab siin kogumikus heita pilgu jumalate igapäevaelule ja kuidas on elada, kui su naabriks on tulnukad või kui politseil tuleb üsna igapäevaselt rinda pista zombidega. Kogumikust leiab ajasilmuseid ja teistsugust tegelikkust nende taga ning saab süveneda interplanetaarsete suurkorporatsioonide mastaapsetesse võimumängudesse, milles lööb kaasa ka paar võib-olla mitte nii tähtsusetut musta hobust. Kogumiku lood toovad lugeja välja tema kivistunud kapslist ja tuletavad meelde – meie tegudel on tagajärg!Pea kõik selle kogumiku jutud viivad lugeja ulmekirjanduse pärusmaale – kohtumine tundmatuga. Ulmekirjanduse jaoks, mis asetab ju tegelased ja lugejad väljapoole tavapärast elu, on moraalsete ja sügavalt inimlike küsimuste esitamine väga hõlbus. Nii kohtab neid küsimusi ka käesoleva kogumiku juttudes. Ning lisaks fantaasialennule, põnevusele ja seiklusele on nii mõneski neist ulmejuttudest peotäis huumorit.Lood ja autorid:Kaido Tiigisoon, Juriidilised probleemidAndrei Samoldin, MüürJaagup Mahkra, Venuse sündJ. J. Metsavana, Das KulturkonfliktRait Piir, Pilvelinna bluusManiakkide Tänav, Liblikad pimedusestReidar Andreson, Nõnda kõrvalda kurjus enese keskeltMairi Laurik, Zombid tekitavad laipuMeelis Ivanov, PaljasjalgsedMiikael Jekimov, ÕnnepäevPiret Saul-Gorodilov, Prinditud (l)ootusedLeila Tael-Mikešin, Mustade Inglite ArmeeHeinrich Weinberg, MitmekihilisemMadis Seppam, Viimane lehm

Kogumikus Tuumahiid 4 alapealkirjaga Berüllium on parimad lood veebiajakirjast Reaktor ajavahemikust sügis 2016 kuni talv 2017.

Veebiajakiri Reaktor (www.ulmeajakiri.ee) ilmub iga kuu alates oktoobrist 2011. Autoreid, kes on Reaktoris oma jutte või artikleid avaldanud, on selle üle viie aasta ja rohkem kui 60 numbri jooksul olnud 206. Reaktori kaudu on tuule tiibadesse saanud mitmed nüüdseks juba ulmeringkondadele tuntud kirjanikud, näiteks Heinrich Weinberg, Jaagup Mahkra ja J. J. Metsavana.

Koostajad loodavad, et käesolev „Tuumahiid“ on heaks ülevaateks Eesti hetkeulmest, selles valitsevatest trendidest ning stiilidest ja Eestis tegutsevatest autoritest ning et paberraamatu formaat ja tehtud valik laseb neil juttudel rohkemaarvuliste lugejateni jõuda.

J. J. Metsavana, Maniakkide Tänav, Artur Räpp

Tuumahiid 4 – BERÜLLIUM

Parimad lood veebiajakirjast Reaktor ajavahemikust sügis 2016 kuni talv 2017

Koostajad: J. J. Metsavana, Maniakkide Tänav, Artur Räpp

Toimetanud Ene Koppelmann, Artur Räpp, J. J. Metsavana, Eva Luts

Kaanepilt Meelis Krošetskin

Raamatut on toetanud Eesti Kultuurkapital

Kirjastus Fantaasia

ISBN 978-9949-578-95-5

ISBN 978-9949-578-96-2 (epub)

Kaido Tiigisoon

Juriidilised probleemid

Reeded on erinevad. Mõni on tüütult pikk, mõni ootusärevust täis. Sel reedel teadsin, et õhtul on onuga jahile minek. Päev läks sujuvalt nagu õlitatult. Võtsin vastu ühe kliendi – keegi vanamees oli vorsti söömisega vahele jäänud – tüüpiline juhtum. Rääkisin kliendile, kuidas ma teda kohtus kaitsta kavatsen, ise teades, et see on suhteliselt lootusetu. Vorstisööjate puhul pidin lihtsalt hoolitsema selle eest, et ma oma raha enne kätte saaksin, kui klient riigi hammasrataste vahele jääb. Ajasin terve hulga paberiasju korda ja lasin oma Maybachil end koju sõidutada. Pärnu on ilus linn. Eriti varasuvel, kui turiste veel nii palju ei ole.

Masin veeres minu Esplanaadi tänaval asuva maja garaaži. Tervitusmusi abikaasalt, ülikond seljast, meeldiv õhtusöök kaasaga koos ja siis sain asuda oma igareedese salaelu kallale. Kõigepealt pidi üks vana klient tulema vorsti ostma. Jah, ka mina olin diiler. Mitte mõni tänavatolgus, kes õige pisut kassiliha sisaldavaid sojaviinereid hõlma alt inimestele müüb ja kelle kliendid siis minult juriidilist abi paluvad. Kaugel sellest. Ma olin ikka suure kaliibri tõsine tegija. Kaup oli korralik – 100% metslooma liha. Mul oli ammu välja kujunenud suletud klientide ring, kes teadsid, kuidas ja millal liha tarbida ja kuidas saladust hoida. Kliendid ei tahtnud mind kaotada ja mina neid. Veganite diktatuuri ajal on selline tegevus riskantne, kuid väga tasuv. Pärast kliendile paki üle andmist võtsin oma jahiriiete koti, istusin teise autosse ja sõitsin onule külla. Edasine on väheoluline kuni hetkeni, mil ma onuga koos öises metsas seistes jõllitasin fakti, mis ähvardas minu ilusa elu purunemise paisata miljoni särava killuna üle riiklike ajalehtede esikaante.

Minu onu Toivo, suur ja jämedakoeline, krässus pea ja paksu vuntsipahmakaga varsti 62-aastaseks saav jahimees, seisis mu kõrval. Käed värisesid, kui ma kuuvalges suitsu ette panin. Ma ei saanud mitte midagi parata, vaatepilt oli lihtsalt kohutav. Mõlemad vaatasime kuuvalguses maas lebavat kogu ja olime šokis. Vähemalt mina olin. Ma ei tea, kas Toits oli üldse suuteline midagi tundma, kuid kuidagi tajusin, et temalgi oli hirm.

„Kas sa tõesti ei näinud, keda sa lased?“

Toits vastas vaiksel madalal häälel: „Kas ma ei ole sulle õpetanud? Salakütil ei ole aega valida. Hirv on sihikul ja tuld!“

Lause lõpetamiseks sülitas ta lärtsti maha.

Kogu tõmbles. Mul hakkas paha. Süda tagus kurgus. Tegin jahikuue kraenööbi lahti.

„Peaks kiirabi või pargivahi kutsuma?“ tegin väriseval häälel ettepaneku.

„Türa ma sul kutsun, raisk!“

„Aga ta ju sureb! Ikkagi mõtlev olend!“

„Ära tüki, kurat! Anna inimesele aega!“

Onul olid alati vastused varuks olnud. Vunts teadis täpselt, kuidas asjad maailmas peavad käima. Nüüd äkki vajas ta mõtlemiseks aega ...

Kogu maas hingeldas. Suust nõrgus verine nire. Ta vaatas meid oma kuldsete krässus kiharate alt helesiniste silmade uduse nukra pilguga. Kui me kohale saabusime, oli ta üritanud veel ennast kapjadele püsti ajada ja põgeneda. Nüüd ootas ta lihtsalt oma lõppu. Kuidas sai vana jahimees tulistada hobuse kere pihta, seda ise hirveks pidades, oli minu jaoks müstika. Täiskuu andis ju piisavalt valgust. Ja kui ei näe täpselt, siis ei lase. Ise ta õpetas mulle seda kunagi. Minu pinnimise peale seletas ta, et eluka keha ülemine pool oli olnud sarapuupõõsas ja alumine põõsa heidetud varjus. Aga ikkagi – pidi siis laskma? Sama hästi oleks ta võinud mõne lehma hirve pähe maha lasta. Ninna tungis hobusehigi, vere ja kevadise niiske metsa lõhna. Meie ees maas vedeles surev kentaur.

Kohast, kus kuul eluka hobukeha ribide vahele sisenenud oli, nõrgus väike verenire. Palju verd tuli teiselt poolt, kus väljuv kuul oli kehasse suure augu rebinud. Haav lurises kentauri hingamise taktis. Ma olin alul proovinud temaga suhelda, kuid ta oli mulle lihtsalt mõistmatu pilguga otsa vaadanud ja kähisenud midagi, mis kõlas nagu „palidzietman ludzu“ vms. Ilmselgelt ei rääkinud ta meie keelt. Lätlane?

„Tea, kuidas ta kavatses talve üle elada, sedasi palja ülakehaga?“

Mulle tundus see küsimus praegu täiesti absurdne.

„Ma ikkagi kutsun kiirabi! Või helistaks Väinole, ta vana veterinaar, ehk oskab midagi teha?“

Koukisin taskust telefoni, et teha hädaabikõne, kui kuulsin äkki tuttavat relva vinnastamise klõksu. Kartsin, et Toits lõpetab sureva kentauri piinad, kuid pilku tõstes märkasin, et väikese salakütirelva suure summutiga toru oli suunatud minu poole. Olin pehmelt öeldes üllatunud, segaduses ja hirmunud. Mine tea, mida vanamees sellises olukorras ette võtab.

„Anna oma kuradi lustitops siia!“

Pärast hetkelist hämmeldunult seismist kuuletusin. Äsja mõrvanud püssi ees oli väga ebamugav vastu vaielda. Toits pani telefoni oma kuue taskusse ja viipas siis püssitoruga selja taha jääva metsasihi poole.

„Hakkame koju minema!“

„Hulluks oled läinud? Sinu kuuli tükid on kuskil tema sees! Meie jälgi on kogu koht täis. Mis sa arvad tõsimeeli, et kui pargivaht ta siit leiab, siis me pääseme puhtalt? Pealegi ei lähe mina ei sureva inimese ega looma juurest kuhugi!“

Toits vaatas uuesti maas lebava kogu poole.

„See kindlasti kusagilt mustade maalt tulnud. Seal nad kepivad hobuseid ja kitsi. Nüüd on tulemus käes. Sihukest värdjat ei saagi ellu jätta!“

Onu oli alati teinud kohatuid jämedaid nalju. Eriti igasuguste moondatute aadressil, kuid praegune oli nende kvintessents. Vaikisime erinevatel põhjustel.

„Huvitav, kas me läheme kinni mõrva või salaküttimise eest?“

„Ole vait, idioot!“

Tänasin mõttes komplimendi eest. Tartu Ülikooli juura cum laude lõpetanud magister on siis nüüd korraga idioot. Selles mõttes oli tal küll õigus, et paljas mõte minu ühiskondliku positsiooniga metsa tulla ja siin salakütiga koos jahti pidada viitas, et mu peas ei olnud mitte kõik ilmselt parimas korras. Jätsin mõttes hüvasti oma karjääri, naise ja vabadusega.

Kentaur tõmbles endiselt. Tema pilk ei püsinud enam meil – oli pigem suunatud igatsevalt kusagile kaugusesse. Metsa. Mul oli tunne, nagu me oleksime purustanud Lootuse Teemandi, pidades seda siniseks suhkrukristalliks. Mul oli kohutavalt kahju ja väga piinlik. Onu selliseid hingepiinu ei tundnud. Ta ei sallinud neid erinevaid moondatud olendeid.

„Oleks labidas kaasas, kaevaks augu ja ajaks ta sinna sisse. Siis teeks platsi korda ja paneks ajama.“

„Mul on sapöörilabidas kaasas … eee … elusast peast? Hull oled?“

„Kaua ta ei ela.“

Seda öelnud, istus Toivo lähedal olevale maha langenud kuusele, võttis taskust juusturatta ja meetuubi, pigistas juustule mett peale ja hakkas rahulikult sööma. See oli tema tavaline metsaeine. Ütles, et see tagab talle kõrge ea ja on toitev. Sel hetkel oli onu mulle üdini vastik. Siis, otsusele jõudnud, viipas ta juustuga minu poole.
this