Robert Silverberg
Valitud teosed 3. Märkmeid eel-dünastilisest ajastust

Valitud teosed 3. Märkmeid eel-dünastilisest ajastust
Robert Silverberg

Ulmekirjanduse suurmeistri Robert Silverbergi 16 lühiromaani, jutustust ja lühijuttu viivad lugeja teaduslikus fantastikas 1960ndatel domineerima hakanud uue laine põnevaile maastikele. Hoolimata nende tekstide tihti avangardistlikust ja pürotehnilisest vormist räägib Silverberg meile endiselt oma lemmikteemadest: ajaparadoksidest, jumalast, kliimakataklüsmidest, tagakiusatud teistsugustest olenditest, seksist, armastusest ja surmast. Nende kaante vahel näeb lugeja, kuidas esimest korda valitakse paavstiks robot, kuidas Maa pöörlemine ja tiirlemine peatub ning kuidas Ameerika võib olla fragmenteerunud lugematuks hulgaks erinevateks ajalooalternatiivideks.

Robert Silverberg Valitud teosed 3 Märkmeid eel-dünastilisest ajastust Copyright © 2018 by Agberg, Ltd. All Rights Reserved. Valiku koostanud Raul Sulbi Koostamine © 2018, Raul Sulbi Sissejuhatuse ja juttude saatesõnad tõlkinud Raul Sulbi © 2018 «(Mina+n), (mina-n)», «Mutantide hooaeg», «Elundivärbajate küüsis», «Grupp», «Teadusliku fantastika kuulsuste koda», «Kaljukitse mängud», «Rännakud», «Topeltmõistuste Koda», tõlkinud Jaana Talja © 2018 «Head uudised Vatikanist», tõlkinud Külli Seppa © 2018 «Ettekuulutaja Thomas», «Surnute seas sündinud», tõlkinud Priit Kenkmann © 2018 «Enam ma ei tõuka», tõlkinud Martin Kirotar © 2018 «Tuul ja vihm», «Märkmeid eel-dünastilisest ajastust», «Breckenridge ja kontiinuum», tõlkinud Juhan Habicht © 2018 «Võimaluste jada», tõlkinud Maria Reile © 2018 Keeletoimetus: Eva Luts Küljendus ja kujundus: Mihkel Laar ja Raul Sulbi Raamatu ilmumist on toetanud Eesti Kultuurkapital. ISBN 978-9949-578-24-5 (kogu teos: trükis) ISBN 978-9949-578-93-1 (3. kd.) ISBN 978-9949-578-25-2 (kogu teos: epub) ISBN 978-9949-578-94-8 (epub: 3. kd.) Kirjastus Fantaasia Tartu 2018 Trükitud OÜ Greif trükikojas

SISSEJUHATUS

Teaduslik fantastika peaks rääkima tulevikust, kuid tegelikkuses on selle juured sügavalt olevikus kinni ning žanri olemus muutub sedamööda, nagu meie arusaam tänapäeva ühiskonnastki. Näiteks süngete, kurvakstegevate ja lootusetute 1930ndate ulme kippus olema helge ja optimistlik kraam, mis vaatas tulevikku, milles tehnoloogia aitaks meid välja suure depressiooni nimelisest majanduslikust mädasoost. 1940ndatel, kui sõda maailma tükkideks rebis, keskendus ulmekirjandus üldiselt lihtsatele melodramaatilistele hea ja kurja konfliktidele – just nii julgustati meid seda sõda nägema. 1950ndatel, kui suurema osa ajast valitses suhteline vaikus ja rahu ja me suutsime isegi aatomihävingu hirmu kontrolli all hoida, kujunes välja teatud tüüpi klants eeslinnaulme, mis oli sujuvalt kirjutatud ning mida avaldasid läikiva väljanägemisega ajakirjad. See tegeles näiteks küsimustega, kuidas oleks korraldada kokteilipidu tulnukatele või kuidas programmeerida oma majapidamisrobotit madala kalorsusega toite valmistama.

Siis jõudsid kätte 1960ndad, mil see pilvitu eeslinnamaailm kokku varises, ning seejärel 1970ndad, kui meie ülesandeks sai nende väändunud tükkide kokku tagasipanek. Sellel hullumeelsel ajastul – mis algas mu arvates 1963. aastal Dallases John F. Kennedy’lt elu röövinud kuulidega ja kestis ligi 20 aastat – muutusid teaduslik fantastika ja fantaasiakirjandus Ameerika Ühendriikides ja enamikus teistes industriaalseis lääneriikides enneolematult populaarseiks. Mis ei tohiks olla kuigi üllatav. Kui maailm sinu ümber muutub mõistetamatuks, on mõistlik otsida vastuseid mõnest teisest maailmast. Endistel aegadel piisas kiriku poole vaatamisest: seal oli jumal, kellest lähtus armastust ja turvatunnet ning kes pakkus sulle lootust pääseda sellest hädade orust teispool asuvasse tõelisse ellu. 20. sajandi üheks probleemiks oli aga, et enamik meist oli minetanud võime leida religioonist lohutust. Võibolla on ulmekirjandus muutunud selle omamoodi aseaineks: tekstikorpus, mis vaatleb ja uurib absoluutseid väärtusi ja pakub hüpoteetilisi versioone alternatiivsetest elamismoodustest.

Aga, nagu ma olen juba märkinud, on praeguse hetke ulmekirjandus alati oma juurtega just praeguses hetkes. Ja nii, nagu ühiskonna traditsioonilised väärtused 1960ndate teisel poolel kokku varisesid, peegeldas ka tollal kirjutatud teaduslik fantastika neidsamu nihestusi ja kildudeks purunemisi, mida meie ühiskond läbi elas. Uued autorid, kelle arsenali kuulus sädelev uus kirjutustehnika, korjasid üles ulmekirjanduse teemad ja vahendid ning tegid nendega veidraid uusi asju. Vanemad kirjanikud, kes olid varasemail kümnendeil tundnud end mugavalt turvalist ja lihtsat ulmet viljeledes, sündisid justkui uuesti, täis äkilist eksperimentaalset indu. See oli metsik ja seiklusrohke aeg, kui me kõik oma elu elades päevast päeva ja isegi tunnist tundi pidevalt improviseerisime ja selle perioodi teaduslik fantastika peegeldab seda kindlasti.

Selle kogumiku lood on kirjutatud sel segaduste ajal, kui maailmas ei olnud enam ühtki turvatsooni – aastail 1969–1974, lõviosa neist 1972–1973. Inimesed kandsid kummalisi riideid ja olid kummaliste soengutega, suitsetasid üheskoos kummalisi aineid, lugesid ja kirjutasid kummalisi asju. Need ajastu ilmingud, mis tunduvad meile nüüd kummastavad ja tänapäeva noortele peaaegu ebareaalsed, olid loomulikult sügavama haiguse ja segaduse sümptomid. Olen sidunud selle segaduste aja alguse Kennedy atentaadiga mitte seepärast, et Kennedy oleks olnud veatu liider – tal olid omad puudujäägid, nagu me nüüd liigagi hästi teame, ja oma surma hetkeks oli ta jõudnud olukorda, kus tal oli praktiliselt võimatu oma poliitikatele Washingtonis toetust leida –, vaid seepärast et ta oli energia ja nooruse ja lootusrikka tuleviku täiuslik sümbol. Kui selline sümbol maha murti, tundus mulle ja paljudele teistele, et meid oli sädelevast lootusest ilma jäetud ning et inimkoosluse alused olid ulatuslikult puruks kistud. Ja nõnda oligi. Ma usun, et meid oleksid ees oodanud samasugused segadused ka siis, kui Kennedy oleks ellu jäänud, nii nagu oleks puhkenud Esimene maailmasõda ka siis, kui ertshertsog Franz Ferdinandi poleks Sarajevos tapetud, aga mõlemal juhul sai atentaadist ajalooline katalüsaator.

Pärast Kennedy’t tulid uued ja rumalad liidrid, kes tirisid meid masenduse mülkasse ja lootusetusse sõtta, mille vastu meie riigi noored mässu tõstsid, ning kogu ühiskond langes kaosesse. Kaks järjestikust presidenti tõugati troonilt ja nad kaotasid oma koha, kuna rahvale ja avalikule arvamusele olid nende filosoofiad ja meetodid vastuvõetamatud. Meeleheitlikud uued käitumisstiilid peegeldasid sisemist lootusetust kõigil ühiskonna tasanditel. Me libisesime laiaulatuslikku ja katastroofilisse ühiskonnakorra kokkuvarisemisse, mille tagajärgedega tegelemine võttis aega ligi kaks aastakümmet. See murrang, mida me nüüd ajaloolise selguse huvides dateerime lihtsalt kui «kuuekümnendaid», viis meid ilustamata vastasseisu tulevikuga, ja vaatepilt, mis meile avanes – energiakriisid, kontrollimatu inflatsioon, vabavoolu ujuv terrorism ja tuumarünnaku oht mõne end suvaliselt ise meie vaenlaseks nimetanud jõu poolt – hirmutas meid hakkama tulevikukirjandusest vastuseid otsivaks ulmefännide rahvuseks.

Olud on nüüd veidi rahulikumad, kuigi mitte oluliselt vähem ohtlikud. Nõukogude Liidu asemel on uueks muretsemise põhjuseks radikaalne islam. Inflatsioon tundub olevat oma põhja leidnud, aga globaalne soojenemine kiireneb ning pikaajaline keskkonnaprognoos paistab ehmatavalt halb. Planeedi rahvaarvu plahvatuslik kasv, mis painas meid toona, on asendunud millegi komplekssemaga – Kolmanda Maailma rahvaarvu plahvatusliku kasvuga ajal, kui Esimese Maailma elanikkond kahaneb ja vananeb. AIDS-i nimeline katk on reaalsus. Põnevad uued arvutiviirused tekivad igapäevaselt, külvates ühiskonda kaost. Ja nõnda edasi. Ja nõnda edasi. Kummalisel kombel ei pöördu me neile probleemidele lahendusi otsides enam teadusliku fantastika poole. Kuuekümnendate häiriv ja kaleidoskoopiliselt killustunud ulmekirjandus asendus juba 1980ndail ilmetute, turvaliste ja etteennustatavate fantaasiasaagadega, milles lahked võlurid andsid lootust, et Võimusau jõuab lõpuks ikka Suurkuninga kätte ning maailmas seatakse kõik asjad korda.

Lood selles kogumikus ei ole sellised. Maailm, milles nad sündisid, oli segane, hämmastav, ohtlik ja erutav maailm. Need sündisid aastail, mil barjäärid murdusid ja tulevik kihutas paisu tagant vallapääsenud jõe jõuga olevikku sisse. Ulmekirjandus, mis USAs sündis pulpajakirjades, oli muutunud avangardistlikuks kirjanduseks.

Kas lugejad tulid minuga kaasa, kui ma jätkasin nende veidrate eksperimentidega? Paljud senistest lugejatest ilmselgelt ei tulnud. Ma säilitasin osaliselt oma publiku – neli või viis siin ilmuvatest lugudest pälvisid Hugo või Nebula nominatsiooni, aga selle perioodi auhinnad läksid lõpuks teistele tekstidele. Ainsaks erandiks olid Nebula auhinnad, mille sain 1972. aastal lühijutu «Head uudised Vatikanist» ja 1975. aastal lühiromaani «Surnute seas sündinud» eest. Kuid preemiad on vaid kaudne lugejate meeleseisundi peegeldus, neil aastail hakkasid aga mu raamatute müügiarvud järsult kukkuma, mis kõneles märksa konkreetsemalt sellest, mida lugejad arvasid mu tollaste kirjatööde muutunud laadist. Mu kimbatusele selle üle, nagu te peagi näete, järgnes illusioonide purunemine ja viha ja lõpuks loobumine kutselise kirjaniku karjäärist, mis õnneks osutus jälle ajutiseks.

Need lood peegeldavad oma ajastu tormilisust seega nii sisult kui kirjapaneku laadilt. Ja see seitsmeaastane paus, mis eraldab selle köite viimase loo ilmumist järgmise raamatu esimesest palast, demonstreerib mu meelest küllalt kõnekalt, kui suurt sisemist rahutust nende autor tollal tundis. Aga ma usun, et nad kõnetavad siiski ka meie praegust ajastut ja enamik neist ei ole kaotanud oma aktuaalsust ka nüüd, kui me eksleme selles 21. sajandi Heas Uues Ilmas. Ma ei kuulu nende hulka, kes arvavad, et kõik on kadunud ja lõpp kohe käes. Nagu William Faulkner, usun ka mina, et me jääme kuidagi kestma ning võidame üha kehvemaks muutuvate šansside kiuste ikkagi.

(MINA+N), (MINA–N)

NOVA 2, 1972

Ma olen morn ja mittenaeratavat tüüpi inimene, kellel tegelikult on elav, kuigi ehk kuivavõitu huumorimeel: keegi ei suudaks ilma huumorimeeleta olla üle kuuekümne aasta kutseline kirjanik. Aga tundub, et palju asju, mis tunduvad mulle humoorikad, ei tee teistele nalja. Vähemalt sain ma sellest teadlikuks, pannes kokku ühte humoorika teadusliku fantastika antoloogiat, mille lugusid mitu ehmunud arvustajat süngetooniliseks pidasid.

Aga las siis olla. Võibolla on see, mida ma kirjanduses ekslikult huumoriks pean, tegelikult hoopis iroonia, teravmeelsus või mingit muud liiki kontrollitud ja alatähtsustatud mängulisus. Tahan rõhutada, et minu meelest on see lugu koomiline. Võimalik, et koomilisus peitub siin rohkem toonis kui situatsioonis, võibolla polegi see naljakam kui «Macbeth» ja minu arusaam sellest, mis on naljakas, ongi vildakas. Aga vähemalt tunnistage, et isegi kui see ei pane teid naerma pahvatama, on see nutikalt teostatud ajaparadokside jutt. Ma ei pruugi teada, mis on naljakas, aga ma kutsun välja igaühe, kes julgeb väita, et ma ei tunne ajareisilugude nippe ja keerdkäike.

Kirjutasin pala «(Mina+n), (mina-n)» ((Now+n, Now-n)) juunis 1969, mis teeb sellest käesoleva kogumiku varaseima loo, aga selle toon ja lähenemine annab aimu suundadest, kuhu ma oma tekstidega 1970ndatel läksin. Nagu mitme teise jutugi selles kogus, tellis ka selle vana sõber – käesoleval juhul Harry Harrison originaalantoloogia «Noova 2» (Nova 2; 1972) jaoks sarja, mida ta tollal koostas ja toimetas.

Kõik oli olnud meie jaoks nii lihtne, elegantne ja tulus. Aga siis me kohtusime veetleva Selene’iga ja see oleks meid peaaegu hukutanud. Ta tuli meie ellu ühel kolmapäeval tavapärase sideseansi ajal. 7. oktoobri 1987. aasta pärastlõunal kuue ja seitsme vahel Kesk-Euroopa aja järgi. Rahategemise tunnil. Mul oli mu mõlema minaga rahuldav side. Esimesena pidi kontakt toimuma (mina–n)iga ja seejärel (mina+n)iga.

Ma olin pahandusteks ette valmistatud. Ma teadsin, et pahandused tulevad, sest esmaspäeval, kui ma võtsin vastu sõnumit kolmapäevaselt minult, katkes seletamatul kombel side. Selle tõttu ei saanud ma (mina+n)ilt andmeid meie eelmisest nädalast ülekantava portfelli aktsiahindade kohta ega saanud tehinguid teha. Kaks päeva on mööda läinud ja ma olengi praegu kolmapäevane mina, kes ei edastanud andmeid esmaspäevasele minule, aga ma ei tea, mida hakkab juhtuma sellist, et side kaob. Kõige vähem oskasin ma Selene’i oodata.

Selliste tehingute puhul, nagu meil olid, ei tohi olla mingeid segavaid tegureid, ei seksuaalseid ega muid. Me peame täielikult keskenduma. Meie vahel on nõrk side mis tahes ajahetkel ja me tunneme üksteise kindlustunnet pakkuvat olemasolu. Ent andmete edastamine ühelt minult teisele nõuab täit tähelepanu.

Ma räägin teile oma meetodist. Ehk te siis mõistate mu muret.

Ma tegelen investeerimisega. Kogu töö teen ma ära ühel ja samal tunnil, sest siis on New Yorgis keskpäev ja börs veel avatud ning kui on aeg osta või müüa, saan ma helistada oma maakleritele.

Hetkel on minu kontoriks Thamesist lõunas asuva Henry VIII hotelli kokteilibaar Taevalik Saal. Minu kontor võib asuda kus tahes. Vajan vaid telefoni. Taevalik Saal on tabav nimetus, sest ruum pöörleb lakkamatult hästiõlitatud rööbastel. Niinimetatud galaktika režiimis triivivad õhus säutsuvad skulptuurid, puistates jookide nautijatele mitmevärvilist valgust. Selle suurepärase baari suurte piltakende taga on õhtuse Londoni udune hämarus, millele ma tähelepanu ei pööra. Minu jaoks pole vahet, kas ma olen Londonis, Nairobis, Karachis, Istanbulis või Pittsburghis. Mulle läheb korda vaid piisavalt mugav keskkond, õhk, mis on kopsudesse tõmbamiseks ohutu, teenindus, nagu mulle meeldib, ja telefoniühendus. Koha eripärad ei lähe mulle korda. Ma olen nagu meie päikesesüsteemi kümme planeeti – igavene rändaja, kuid mitte vaatamisväärsuste nautleja.

Mina, kes on (mina–n), on valmis sideseansiks minuga, kes on (mina). «Lase käia, (mina+n),» ütleb ta mulle. (Tema jaoks olen ma (mina+n). Iseenda jaoks olen ma (mina). Kõik on suhteline, n on praegu täpselt nelikümmend kaheksa tundi.)

«Läheb lahti, (mina–n),» ütlen talle.

Võtan enese kogumiseks lonksu. Chateau d’Yquem ‘79 läikivas tšehhi peekris. Südantpööritavalt magus kraam. Kelner oli rabatud, kui seda enne õhutusööki tellisin. Oh õudust! Milline aperitiiv! Aga vein muudab sideseansi lihtsamaks. Mingil moel õlitab see kanaleid. Ma olen valmis.

Minu lauaks on kiiritatud kristallist sillerdav elegantne tahukas, mis saadab välja muutuvaid muaree mustreid. Laual lebab kokkupandult tänane Herald Tribune’i Euroopa väljaanne. Ma nõjatun ettepoole. Võtan rinnataskust paberilehe, esmaspäeva pärastlõunal ostetud aktsiate väljatrüki. Libistan pilgu üle ajalehes tihedas kirjas trükitud noteeringute. Peatun pikalt pealkirjal, et ei oleks eksitust: New Yorgi börsi sulgemishinnad, teisipäev, 6. oktoober. Minu jaoks on need eilsed hinnad. (Mina–n)i jaoks on need homsed hinnad. (Mina–n) teatab, et sidega on kõik korras.

Hakkan edastama neid hindu esmaspäevasele minule. Kas saate juba aru, mis mahhinatsiooniga on tegu?

Ma otsin ja selekteerin.

Otsin ainult neid aktsiaid, mis on liikunud ühe päevaga viie protsendi võrra või rohkem. Kas liikumine on üles või alla, see ei loe, ainus kriteerium on liikumine ja vastavalt sellele otsustame kas lühikese või pika positsiooni kasuks. Meil on vaja, et aktsiahinnad muutuksid kiiresti, sest meie maksimaalne jälgimisvahemik on hetkel ainult üheksakümmend kuus tundi, kui lugeda aega (mina+n)ist (mina) kaudu (mina–n)ini. Meil ei ole aega oodata kapitali aeglast kasvutulu. Me peame maandama riske, jahtides kiireid ja suuri kursikõikumisi, ja võttes kasumi kohe, kui see tekib. Kursikõikumised peavad olema jõulised, muidu söövad maakleritasud kogu meie tulu lihtsalt ära.

Mulle ei valmista mingit raskust valida välja aktsiad, mille kursid esmaspäevasele minule edastada. Need on maakleri väljatrükil olevad aktsiad, need, mida me oleme juba ostnud. On selge, et (mina–n) ei oleks neid ostnud, kui kolmapäevane mina ei oleks talle nende kohta teavet andnud, ja nüüd, kus ma olingi kolmapäevane mina, pean tegema just seda. Nii ma siis edastangi:

Arizona Agrochemical, 79?, +6?

Canadian Transmutation, 116, +4?

Commonwealth Disperals, 12, –1?

Eastern Electric Energy, 41, +2

Great Lakes Bionics, 66, +3?

Ja nii edasi, kuni viimane on Western Offshore Corp., 99, –8. Olen edastanud (mina–n)ile nimekirja kahekümnest suurimast teisipäevasest tõusjast ja langejast. (Mina–n) hakkab nüüd oma esmaspäevaselt eelispositsioonilt andma korraldusi, võttes positsioone kõigi kahekümne aktsia kohta. Ma tean, et tal läks hästi, sest minu maakleri väljatrükk kinnitab, et kõigi kahekümne aktsia hinnad on praegu eriti soodsad.

Siis katkestab (mina–n) veidikeseks ühenduse ja ma loon kontakti (mina+n)iga. Tema võtab minuga ühendust reedel, 9. oktoobril. Ta edastab mulle nendesamade aktsiate neljapäevased sulgemishinnad, alates Arizona Agrochemicalist ja lõpetades Western Offshore’iga. Tema teab juba, milliseid aktsiaid neist kahekümnest ma täna müüa otsustan, aga ta jätab mulle mänguilu ega ütle midagi. Ta edastab mulle üksnes aktsiate hinnad. (Mina+n) lõpetab ja ma teen otsused (mina) rollis. Müün Canadian Transmutationi, Great Lakes Bionicsi ja veel viie firma aktsiad ning katan Commonwealth Disperalsi lühikeseks müügi. Ülejäänud positsioone ma praegu ei torgi, sest (mina+n)ilt saadud teabe kohaselt müüvad need homme parema hinnaga. Aga nendega tegelen ma siis, kui olen reedene mina.

Tänaseks on sideseanss lõppenud.

Ühel seansil – ja neid on meil nädalas kolm – ei pane me kunagi rohkem mängu kui viis või kuus miljonit dollarit. Me ei taha silma torgata. Meie iganädalane kasum enne maksude mahaarvamist on umbes üheksa protsenti. Hoolimata maksuparadiiside võrgustikest Ghanas, Fijil, Kaimanisaartel, Liechtensteinis ja Boliivias, mille kaudu meie tulud liiguvad, saame netotulu ligikaudu viis protsenti kogu kapitalilt. See võimaldab meil kolmel stiilselt ära elada. Alustasin kuus aastat tagasi viie tuhande dollariga, kui olin kahekümne viie aastane, ja tänaseks olen maailma üks rikkamaid mehi, kellel ei ole muid nähtavaid eeliseid kui intelligents, järjepidevus ja meelteväline juurdepääs homsetele aktsiahindadele.

On aeg tegeleda järgmise sideseansiga. Ma pean edastama (mina–n)ile eelmisest nädalast ülekantud portfelli teisipäevased aktsiahinnad, nii et ta saaks otsustada, mida müüa. Mina muidugi tean, mida ta müüs, aga minu käest vihje saamine võtaks talt kogu hasardi. Me kohtleme üksteist õiglaselt. Kui olen (mina–n)ile aktsiate hinnad edastanud, tuleb liinile taas (mina+n) ja edastab mulle täiesti uute aktsiate nimekirja, mille suhtes ma pean otsuse tegema enne, kui New Yorgi börs teisipäeval avatakse. Nende aktsiate tulud realiseerib ta reedel. Ja nii me oma muutuvaid rolle mängides päevast päeva elame.

Aga käes oli päev, mil Selene meie elud segi lõi.

Tühjendasin klaasi ja tõstsin pilgu, et kelnerile märku anda, kui Taevalikku Saali sisenes sale, tumedajuukseline naine. Ta oli pikk, graatsiliste liigutustega ja imekaunis. Tal oli seljas kallis monomolekulaarne liibuv kostüüm, mis tegi läbi keeruka lainepikkuste muutuste programmi, sealhulgas mikrosekundi pikkune täielik läbipaistvus, mis pimestas, jäädes siiski maitsekuse piiresse. Naise riietus sobis kokku tema näojoontega. Tal olid teineteisest kaugel asetsevad säravad silmad, peenejooneline nina ja rohelisega kergelt esile toodud pringid huuled. Tema nahk oli erakordselt hele. Ehteid ma ei märganud (milleks kullata puhast kulda, milleks värvida liiliat?), kuid panin tähele, et tema kaunil vasakul põsesarnal oli väike dekoratiivne ultravioletse värvi triip, mis oli ilmselt valitud selle pärast, et seda on näha just siinse ruumi unikaalses valgusspektris.

Ta vallutas mu ühe hetkega. Temas segunesid jooned, millele ma ei suutnud vastu panna. Ta tundus häbeliku ja samas terastugevana, kirgliku ja haavatavana, enesekindla ja kohmetuna. Ta lasi pilgu üle ruumi ilmselgelt kedagi otsides, kuid mitte leides. Tema pilk kohtus minu omaga ja jäi pidama.

Kusagil minu aju tagasopis ütles (mina–n) lõikavalt, nagu ma olin öelnud esmaspäeval: «Ma ei kuule sind, (mina+n). Ma ei kuule sind!»

Ma ei pööranud sellele mingit tähelepanu. Tõusin püsti. Naeratasin naisele ja kutsusin teda tühjale toolile osutades enda lauda. Viskasin Herald Tribune’i põrandale. On hetki, kus on tähtsamaid asju, kui varanduse kokkuajamine viie protsendi kaupa nädalas. Naine naeratas tänulikult ja võttis mu kutse noogutades vastu.

Kui ta oli minust umbes kahekümne viie jala kaugusel, kaotasin (mina–n) ja (mina+n)ga täielikult kontakti.

Ma ei mõtle selle all pelgalt seda, et katkes meievaheline sõnade ja teabe ülekandumine. Ma tahan öelda, et ma ei tunnetanud enam oma varasema ja hilisema mina juuresolekut mitte üks raas. See soe, sõnatu partnerlus, see meie-tunne, see harmoonia, mida olin tundnud kogu aeg alates sideme loomisest viis aastat tagasi, oli kadunud, nagu oleks see välja lülitatud. Esmaspäeval, kui side (mina+n)iga katkes, oli (mina–n) ikka minuga. Nüüd ei olnud mul kedagi.

Olin hirmutavalt üksi. Tavalised inimesed on ka üksi, aga mina tundsin end palju rohkem üksi, sest olin saanud tunda ühtekuuluvustunnet, mis jääb tavasurelikele kättesaamatuks. Lahusolekust tingitud šokk oli muserdav.
this