Текст книги

A. J. Finn
Naine aknal

Naine aknal
A. J. Finn

Anna Fox elab tubast elu, ta vaatab palju vanu filme, tellib interneti kaudu poest toitu ja veini ning vaatleb igavusest läbi fotoaparaadi objektiivi naabrite elu. Tal on agorafoobia ja reeglina ta väljas ei käi. Ühel päeval jääb ta teiste elu piilumisega vahele ning tutvub vastasmajas elava naisega. Pisut hiljem näeb ta aga midagi sellist, millest käivitub tempokas ja mitmete ootamatute pööretega lugu, mis vaid alguses sarnaneb Hitchcocki “Tagaaknaga”.

“Naine aknal” on üks 2018. aasta oodatumaid raamatuid – selle tõlkeõigused müüdi juba enne ilmumist maailmarekordiliselt 38 keelde ning Fox valmistab ette filmi.

„Naine aknal” on üks neist harvadest raamatutest, mida tõesti ei saa käest panna. Stiil on sujuv ja tähelepanuväärne. See, kuidas Finn oma täiesti originaalse loo film noirʼ kulisside taustal välja mängib, on nii nauditav kui ka kõhedusttekitav.

― Stephen King

Hämmastav. Põnev. Armas ja imepärane. Võiksin siia põimida veel ülivõrdeid, aga ilmselt jõudis mõte juba kohale. Finn on loonud uue aastatuhande noir, tulvil hüpnotiseerivaid tegelaskujusid, rabavaid pöördeid ja kaunist stiili, ning minategelasega meeldiks mulle jagada pudelit Pinot’d. Võib-olla teistki – mul on talle palju küsimusi.

― Gillian Flynn, põneviku “Kadunud” autor.

Originaali tiitel:

A. J. Finn

The Woman in the Window

William Morrow, HarperCollins Publishers, 2018

© A. J. Finn, Inc, 2018

Eestikeelne tõlge © Eve Rütel ja Tänapäev AS, 2018

Toimetanud Ele Jaagusoo

Kujundanud Villu Koskaru

ISBN 978-9949-85-287-1

ISBN 978-9949-85-364-9 (epub)

www.tnp.ee

Trükitud AS Pakett trukikojas

George’ile

Mulle tundub, et kusagil sinu sees

on midagi sellist, millest keegi ei tea.

— „Kahtluse vari” (1943)

PÜHAPÄEV24. OKTOOBER

ÜKS

Ta abikaasa on iga hetk koju jõudmas. Seekord satub ta naisele kindlasti peale.

Seal pole kardinasiilugi, ei rulooribagi, tolles number kahesaja kaheteistkümnes – roostepunases linnamajas, mis kord oli koduks äsja naitunud Mottidele, veel viimasel ajalgi, kuni neist jälle vallalised said.

Ma pole kumbagi Motti eales kohanud, kuid aeg-ajalt viskan neile veebis pilgu peale: mehe LinkedIni profiil, naise Facebooki lehekülg. Nende pulmakinkide nimekiri elab Macy’s kaubamajas edasi. Võiksin neile ikka veel serviisi osta.

Nagu juba ütlesin: isegi mitte aknakaunistusi. Seega põrnitseb number 212 tühjal pilgul üle tänava, õhetav ja alasti, ning mina põrnitsen vastu, vaadates, kuidas häärberi perenaine oma ehitustöövõtja külalistetuppa juhatab.

Mis selle majaga on? See on koht, kus armastus sureb.

Naine on kenake, loomulik punapea, rohuroheliste silmade ja terve arhipelaagi tillukeste sünnimärkidega, risti üle selja tipitud. Palju nägusam kui ta abikaasa, doktor John Miller, psühhoterapeut – jah, ta pakub paaridele nõustamist – ja üks 436 000-st veebis leiduvast John Millerist. See konkreetne eksemplar töötab Gramercy pargi lähedal ega tunnista kindlustust. Kinnisvaralepingu järgi maksis ta oma maja eest 3,6 miljonit dollarit. Äri peab igatahes hästi minema.

Naise kohta tean ma üpris palju, kuid samas vähe. Pole eriline pesapunuja, üpris ilmselt. Millerid kolisid sisse kaheksa nädala eest, ometi on need aknad endiselt lagedad, hmh. Ta harrastab kolm korda nädalas joogat, tipsides trepist alla, kokkurullitud võluvaip kaenla all, säärte ümber kärtskitsad Lululemonid. Ja ta peab kusagil vabatahtlikuna tegutsema – lahkub esmaspäeviti ja reedeti majast veidi pärast ühtteist, umbes sel ajal, kui ma üles tulen, ning naaseb viie ja poole kuue vahel, just siis, kui ma end õhtuseks filmiks sisse sean. (Tänaõhtune valik: „Mees, kes teadis liiga palju”

, mustmiljones kord. Olen naine, kes vaatas liiga palju.)

Olen märganud, et pärastlõunati meeldib talle teha väike drink, nagu mullegi. Kas talle meeldib ka hommikuti tipsutada? Nagu mulle?

Aga tema vanus on mõistatus, kuigi ta on vaieldamatult noorem kui doktor Miller, ja noorem kui mina (kepsakam samuti); tema eesnime võin üksnes oletada. Mõtlen temast kui Ritast, sest ta näeb välja nagu Hayworth „Gildas”. „Ma pole põrmugi huvitatud” – mõnulen selle rea juures.

Mina seevastu olen vägagi huvitatud. Mitte tema kehast – see kahvatu nukiline selgroog, abaluud nagu kängu jäänud tiivad, titesinine pesu rindu kaisutamas: mil iganes need mu objektiivis vilksatavad, ükskõik milline neist, vaatan ma mujale –, vaid elust, mida ta elab. Eludest. Tal on neid kaks rohkem kui mul.

Ta abikaasa keeras hetk tagasi ümber nurga, just pärast keskpäeva, kõigest veidi aega pärast seda, kui tema teinepool välisukse kinni lükkas, töövõtja slepis. See on hälve: pühapäeviti jõuab doktor Miller koju tagasi kell veerand neli, kindlalt nagu raudnael.

Ometi tõttab hea tohtrihärra nüüd piki kõnniteed, hingeaur suust pahisemas, ühes käes kiigub portfell, laulatussõrmus säratab. Suumin ta jalgu: härjaverekarva nahktallaga oxfordid, viksist klantsivad, kogudes sügisest päikesevalgust ja seda iga sammuga tagasi heites.

Nihutan objektiivi mehe pea suunas. Mu Nikon D5500 ei jäta kuigi palju kinni püüdmata, igatahes mitte selle Opteka objektiiviga: tõrges juuksesasi, peene raamiga odavad prillid, lohkus põskedel laidudena habemetüügas. Ta hoolitseb oma kingade eest rohkem kui näo eest.

Tagasi numbrisse 212, kus Rita ja ehituspealik kiirustades lahti rõivastuvad. Võiksin helistada infoliinile, saada maja telefoninumbri, teda hoiatada. Aga ei. Vaatlemine on nagu loodusfotograafia: sa ei sekku metsaellu.

Doktor Miller on välisuksest ehk poole minuti tee kaugusel. Ta naise suu jätab ehitusmehe kaelale huuleläiget. Pluus visatakse seljast. Veel neli sammu. Viis, kuus, seitse. Kõige rohkem kakskümmend sekundit. Naine haarab mehe lipsu hammaste vahele, naeratab talle. Ta käed kohmitsevad mehe särgi kallal. Mees riivab huultega naise kõrva.

Abikaasa astub hoogsalt üle kõnnitee äärekivi. Viisteist sekundit. Ma peaaegu kuulen, kuidas toas lips särgikraelt libiseb. Naine vihistab selle toa teise nurka.

Kümme sekundit. Suumin uuesti meest, kaamera koon peaaegu tõmblemas. Tolle käsi kaevub taskusse, ilmub välja võtmekimbuga. Seitse sekundit.

Naine vallandab oma hobusesaba, juuksed valguvad õlgadele.

Kolm sekundit. Doktor astub trepist üles.

Naine põimib käed ümber mehe selja, suudleb teda sügavalt.

Doktor torkab võtme lukuauku. Keerab.

Suumin naise nägu, silmad lahvatavad suureks. Ta on kuulnud.

Klõpsan foto.

Ja siis hüppab mehe portfell lahti.