Текст книги

Triinu Meres
Kuningate tagasitulek

Kuningate tagasitulek. Sari "Orpheuse Raamatukogu"
Triinu Meres

Orpheuse Raamatukogu
Romaanivõistlusel silma paistnud auhinnatud eesti ulmekirjaniku Triinu Merese postapokalüptilise ja ideederohke romaan „Kuningate tagasitulek“ on kiiretempoline seiklusmärul, kus lugejal ei hakka kordagi igav ja ta jõuab vaevu lehekülgi pöörata. Üheks teose keskseks küsimuseks, mida erinevatest aspektidest lahatakse, tõuseb inimlikkuse ja loomalikkuse, inimeseks või loomaks olemise vahekord.

Orpheuse Raamatukogu

2/2018

Triinu Meres

Kuningate tagasitulek

Sarja koostaja Raul Sulbi

ISSN 2228-0464

ISBN 978-9949-578-83-2 (trükis)

ISBN 978-9949-578-84-9 (epub)

© Triinu Meres, 2018

Järelsõna autor Raul Sulbi © 2018

Kaanepildi autor Anna Otsolainen © 2018

Toimetanud Eva Luts

Kujundanud Mihkel Laar ja Raul Sulbi

Raamatut on toetanud Eesti Kultuurkapital

Kirjastus Fantaasia

Tartu 2018

Trükitud OÜ Greif trükikojas

Paganale

ja

Aweronile

SEE KURADIMA VIIMANE EKSP

Kõigile, kes mängivad

I

Suitsetamine tühermaal oli «rangelt mittesoovitatav».

Seda tehti loomulikult ikka. Polnud nii otseselt eluohtlik ja keelatud tegevus kui alkoholi tarvitamine – ja midagi pidi ju tegema. Neil kuradima eikellegimaadel ei olnud pea kunagi kedagi, kes su koni punast kuma näeks ja kurje plaane hauduks. Niisiis jagasid Raun ja Katja iidaegadest pärit ja põhiliselt lagunevatest postidest koosneva tara ääres ühte armast-kallist suitsu ning hingasid üksteise järel välja tupruvaid sooje pilvekesi.

Taevas sähvatas tumeroosa virmalisetriip ning Katja pööras pilgu sinnapoole, kus mõningase viivituse järel terve valgusemäng laiali rullus. Rohelise ja roosa vahelduv kuma muutis ta kaame näo jumekaks ja läikis suurtes silmades vastu.

Rauni palju tumedamad silmad tõmbusid seepeale veel kitsamaks ning jõllitasid ümbritsevasse lumehämarusse suurema keskendumisega kui seni. Kui keegi peaks neid ründama ajal, mil Katja looduse vaatemängu imetleb, jääb süüdi tema, Raun. Sest sõduri asi on vahti pidada, sellal kui tsiviil võib uneleda ja taevast vahtida ja probleemide tekke puhul hiljem teatada, et «teostas vaatlust».

Kui ta ellu jääb, tähendab.

Hetkel midagi koledat õnnekombel ei paistnud ja sigaretist oli alles ainult viimane mahv enne, kui koni sõrmi kõrvetama hakkab. Katja pakkus seda äraoleval ilmel teisele naisele ja Raun, silmad ikka veel tumedatel puudel, kõrvad lahti ja suu viltu, tõmbas kopsud aeglaselt ja mõnuledes täis. Siis pillas koni lumme – see tahmunud ja läbitõmmatud materjaliraas, mis immutatud paberiribas veel tuhaks muutumata oli, ei tasunud kaasavõtmist. Rikuks ainult korraliku kraami ära, kui segamiseks läheb.

Mitte midagi ei toimunud. Kasulikku kola ka ei leidunud.

«Lähme siis tagasi!»

«Õudne, kuidas tahaks veel ühte,» vastas Katja masendunult ja ettearvatavalt korraga, pilk ikka veel taeva poole keeratud, ilmutamata mingit kavatsust liikuma hakata. «Iga kord, kui me asulasse tagasi jõuame, mõtlen, et persse, see oli mu viimane kord. Viimane. Rohkem mina ekspidele ei lähe ja punkt.» Ta ohkas ja kõverdas keni, lopsaka kaarega huuli. «Ja iga kord jälle tulen. Loodan, et sellest on kasu. Et teenime kas või kolmele inimesele talve jagu toitu ja nad elavad selle meie abil üle. Ma isegi ei tea, kas selle üle peaks nutma või oleks targem lihtsalt alla anda ja leppida, et see igavene ekspimine ongi kogu mu elu.»

Paus. Boss vaatas ikka veel taevas möllavaid virmalisi. Raun jälgis niisiis ümbrust kahe eest.

«Muidugi võiks minna hulluks,» jätkas Katja, «ja teeselda, et ma üldse siin taiga servas ei kükita, viimaseid sigarette ei ime, üha uusi nägusid meeskonda ja siis jälle sealt maha ei arva. Teeselda, et teen midagi, millest on kasu.» Katja vaatas kaaslase poole, oodates tolle talvejopes ja lahingurakmetes kujult mingit nähtavat reaktsiooni.

Raun niisiis noogutas ja kehitas õlgu korraga, loovutades pikemale naisele ka pooliku naeratuseviilu, mida võib-olla kaastundena võetakse.

Katja oleks võinud saada veel ühe suitsu ja keegi poleks kobisenud. Tema oli boss. Aga ta ei võtnud ja oleks pahurdama hakanud, kui Raun oleks talle seda soovitanud. Rauni kaaslane ja ülemus ei tahtnud nii palju mitte suitsu ennast, kui kaevata selle üle, et ta seda ei saa, ja sitt temaga.

Varjualuse poolt kostis pikk madal vile.

«Oi, persse! Hakkab jälle pihta!» Mõtteavaldust laiendamata pööras Katja aiale ja metsale selja ning hakkas onni poole rühkima. Raun, relv valmis, silmitses enne puudeviirgu, mis paistis üle virmaliste valgusest toonitud lume, ning sumpas alles siis suuremale naisele järele. Vähemalt selja tagant neid mingi oht vahetult ei ähvardanud. Asi seegi.

Otsirühm oli juba onnis. Seisid ning ladusid leide, loodetavasti vähemalt ositi kasulikku saaki lauale. Tael astus tagasi, et Katjale, kes oli boss ja ühtlasi rühma keemik, ruumi teha. Raun pani relva ära, võttis mütsi peast ning astus samuti laua ligi. Midagi eriti toredat polnud mõistagi loota, talv tappis või peitis kõik väärtusliku.

Osa loomset väärtust, olgu, jäi ellu. Aga nad polnud mingi jahieksp ja talvises taigas liikuv loomne kõlbas enamasti vaid selleks, et seda röökides tulistada, nii kiiresti ja täpselt kui jaksad. Lootes, et värk sureb enne sinuni jõudmist või vähemalt peab su lõugamist nii ebameeldivaks, et läheb ja otsib natuke vaiksemat saaklooma.

Tähendab, nii võis ju juhtuda. Ka üks võimalus tuhandest on parem kui mitte midagi.

Aga see, mis laualt paistis, nägi välja murettekitavam kui lihtsalt väheväärtuslik rämps ja mõni ülbelt valesse kohta topitud ja oma meeste poolt üles kistud võõras piirisilt.

Laual lebas üksik kangeks külmunud king. Nurg lisas paunast ka rebenenud tihevillase varruka, mille külge oli jäänud mõnevõrra endise omaniku kätt.

Järgnes pihutäis padrunikesti, suure kaliibriga.

Veeplasku, milles kolises jää.

Ei midagi muud.

Nurg ja Tael vaatasid mõlemad Katjale otsa. Siis Phone-Xile. Too köhatas ja sõnas: «Verd oli ka. Tundus, et oma pangetäis.»

this