Текст книги

Marje Ernits
Pidu

Pidu
Marje Ernits

Et sõbrannadele muljet avaldada, korraldab Liina oma kolmekümnenda sünnipäeva puhul peo. Ta valib selle toimumise paigaks Läti piiri ääres üksildases paigas asuva maamõisa, sest tahab oma sõpradele pakkuda midagi väga erilist. Peojärgsel hommikul üksi ja poolalasti mererannas ärgates ei tunne ta  ümbrust ära ning arvab, et sõbrad on ta maha jätnud. Peost ja läinud ööst ei suuda ta suurt midagi meenutada. Ekselnud mõnda aega tühjal rannal, leiab ta lõpuks ulualuse tillukeses räämas rannamajakeses, kus juba elab keegi. Peagi selgub, et ka mõis, kus pidu peeti, ei asu kaugel, kuid seal pole enam aisatki hingelist. Hüljatud paigast lahkumiseks võimalusi otsides leiab Liina majakeses elava võõra mehe magamisaseme peatsist tolle kirjutatud päevikud ning hakkab neid salaja lugema.

Kaane kujundanud Reet Eilsen

Toimetanud Milvi Teesalu

© Marje Ernits ja OÜ Eesti Raamat, 2018

ISBN 978-9949-622-44-3

ISBN 978-9949-622-45-0 (epub)

www.eestiraamat.ee

www.facebook.com/Eesti-Raamat

Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas



Suvi oli lõpusirgel, aga Liina polnud ikka veel oma jumega rahul. Ta oli iga päikselist päeva kasutanud, et kasvõi pooltunni Anne kanali ääres päevitamas käia, aga võimalusi nahale ühtlase tooni peale saamiseks jäi napiks. See oli üks põhjus, miks ta Mirtelit kadestas. Teine põhjus oli muidugi sõbranna tipptasemel elukvaliteet, mis tal Vahemere-äärset päikest lubas nautida ning milleni pürgimiseks Liinal veel kõvasti pingutada tuli.

Teise sõbranna Helgega olid Liina võimalused pea samal tasemel, aga kadedusest ei pääsenud ta siingi, sest Helge oli ikka nii abivalmis inimene, et temaga oli võimatu mitte sõbrustada. Küsimusele, miks tal nii erinevad sõbrannad olid, arvas Liina vastust teadvat – neid sidus ühiselt veedetud lapsepõlv. See oli aeg, mil nad kõik olid veel sarnased. Siis olid nad võrdselt ilusad, väga targad ja ülirikkad. Kooli läksid nad samuti riburada pidi. Mirtel sai kooliküpseks kõige enne, siis Liina ja viimasena Helge. Pikale veninud haridusteel tekkisid sellesse võrdsusse ka esimesed mõrad, aga see ei tähendanud, et nad edasi sõbrannad poleks olnud, pigem vastupidi. Nende liit kinnistus aja jooksul tekkinud traditsioonide toel ning teineteise järjele aitamine polnud pelgalt sõnakõlks, vaid toimis reaalselt.

Liina vanemad lahkusid siitilmast varakult ning orvuabitusest päästis teda töökus, mille väljaarendamine tal ülimalt hästi õnnestus. Tema oli ka esimene, kes kolmiku paiksuse lõhkus ja linnaäärsest eramajade rajoonist kesklinna kolis. Tõsi, seda küll mitte oma algatusel, vaid sugulaste pealekäimisel, kelle arvates ei suutnud orvuks jäänud noor neiu üksi suure aiamaaga maja ülal pidada. Naiivne, nagu ta esmakursuslasena toona oli, andis ta oma päranduse käest ning asus elama ülikooli ühikasse, et olla võimalikult lähedal õppehoonetele ja raamatukogule.

Mirtel oli see, kes esimese raksuga kohe ülikooli õppima ei tormanud, sest tema ees terendas ridamisi muid pakkumisi, aga valis ta neist kõige kindlama ning põrutas kohe peale gümnaasiumi lõpuaktust Saksamaale lapsehoidjaks. Selle valiku esmane tõukejõud oli kodust ja vanematest eemale saamise soov ning alles siis hakkas Mirtel mõtlema, mida edasi teha. Liina meelest oli see hullumeelsus, mis hiljem vääris kadestamist, sest kui Mirtel aasta pärast Eestisse naases, ostis ta Tartu kesklinnas endale kahetoalise korteri ning asus ilma igasuguste probleemideta ülikoolis juurat õppima. Mirtel oli tüdruk, kel polnud kunagi rahapuudust, aga kus ta seda kasvatas, seda ei teadnud keegi, isegi mitte Liina ja Helge. Iga kord, kui sõbrannad selle üle imestust avaldasid, said nad ühese vastuse: Saksamaal teenisin.

Helge oli loomu poolest lausa Mirteli vastand, aga temata poleks sõbrannade kolmik moodustanud võrdhaarset kolmnurka, mis nad tervikuna sama täiuslikuks muutis, nagu see geomeetriline kujund seda oli. Helge tegemisi juhtis maailmaarmastus ning tema meelest olid kõik inimesed head, ja kes polnud, need vajasid just tema abi selleks saamisel. Inimestele, kes Helget veel ei tundnud, võis ta jätta naiivitari mulje, kuid seda ta kindlasti polnud. Kui Mirtel suutis Liinat üllatada oma ettearvamatute käikudega, siis Helge planeeris kõiki oma elusündmusi suure täpsusega ette. Ta teadis juba kuueteistaastaselt, et abiellub vaid selle mehega, kelle perekonnanimi oli Laine, ja nii ka läks. Helge oli sõbrannade kolmikust esimene, kes mehel ära käis. Tema abielu püsis vaid aasta, aga see-eest oli tal terveks eluks nimi, millest ta unistanud oli – Helge Laine.

Mirtel Paakspuu eelistas kooselule ööklubides tekkinud lühisuhteid ning pühendas kogu ülejäänud aja oma advokaadibüroole, mille nime, Paakspuu & Kuslap, varjutas saladuseloor. Liina küsimusele nime teise osapoole kohta Mirtel vaid naeratas. Tegelikkuses polnud ta hubases bürooruumis ühtegi kaastöölist ning lihtne guugeldamine andis sellele teisele nimele üle tuhande vastusevariandi. Liinale ei andnud asi rahu ning ta pilk peatus lõpuks Ülev Kuslapi nimel, kes oli samuti advokaat, kuid seda eelmise Eesti Wabariigi ajal ja seega juba manalamees. Ilmselt teadis ka Mirtel seda, aga tema kliendid ilmselt mitte.

Liina ise abieluplaane ei pidanud ja kui, siis vaid oma bioloogilises alateadvuses, aga mõne aasta eest oli tal olnud elukaaslane, kellest naisel üsna kiiresti villand sai, sest mehe nõudmised erinesid tema omadest pea kõigis olulistes punktides. Kui Helge oma abielu lahutas, kolis tema tagasi vanematekoju, mis peale ema surma ja isa hooldekodusse viimist oli tühjaks jäänud. See teema meenutas Liinale, et temalgi võinuks tagasitee olla, kuid oma rumaluse tõttu polnud ja nii kolis ta peale elukaaslase juurest lahkumist Supilinna üürikorterisse.

Mis lapsesaamisse puutus, siis selles osas olid kõik kolm sõbrannat esialgu ühel nõul – ennekõike karjäär ja muud asjad, alles siis järeltulija. Mirteli puhul oli karjääri esikohale seadmine mõistetav, aga Helgel oli pisipere soetamisel takistuseks tema seni veel lõpetamata jäänud maailmaparandamise plaan. Liinal endal polnud selle asja jaoks lihtsalt aega, nagu ta ise väitis. Tema elu täitis töö ja õppimine, sest magistriõppele järgnenud doktorikraadi taotlemises jäi ta Mirtelile veel alla. Tegelikult oli tal lapsesaamise ees suur hirm, mis oli juba emapiimaga temasse sisse imetud. Ema oli talle aina korrutanud, kui kohutav see lapse sünnitamine ikka oli ning kõiki oma põdura tervise hädasid rasedusega seostanud. Muidugi ei uskunud Liina, et ema hädad olid tema sündimise süü, aga hirm kui selline oli sama ravimatu nagu ema tapnud haiguski.

Oma kolmekümnenda sünnipäeva eel tekkis Liinal mõte korraldada midagi enneolematut, mis ta sõbrannadele tõeliselt muljet avaldaks. Tavaliselt oli ikka nii, et sünnipäeva eel kammisid nad üheskoos läbi oma lemmikbrändide poode, itsitasid proovikabiinides riideid proovides ja kingi passides ning istusid lõpuks mõnda kohvikusse. Mõnikord tinistasid nad lihtsalt niisama kellegi pool, limpsid veini ja arvustasid teisi omasuguseid. Kuna Mirteli sünnipäev oli südasuvel, siis polnud harvad ka need korrad, mil nad läksid Toomele või Emajõe-äärsesse parki piknikku pidama. Helge oli sündinud talve hakul ning tema sünnipäevapidu hajus jõuluaega. Viimasel korral oli see olnud isegi kurvapoolne ja nostalgiasse kalduv, sest Helge oli nad oma lapsepõlvekoju kutsunud, kus nad vanu aegu meenutades üheskoos vahvleid küpsetasid.

Sellest viimasest sünnipäevapeost sündiski Liinal idee korraldada seekord midagi erilist, sest neid asju, millega tema oma sõbrannade seas silma oleks paistnud, nagu ei olnudki. Liina meelest polnud ta nendega võrreldes piisavalt atraktiivne, et mitte öelda seksikas, ning oskustest ja teadmistest, mis tal olid, ei piisanud selleks, et end kasvõi pisut kõrgemale tõstetuna tunda. Kuna seekord oli tulemas juubel, mitte mingi tavaline sünnipäev, otsustas Liina end pisut ise upitada ja pakkuda midagi sellist, mis jääks ta sõbrannadele meelde igavesti.

Tõsi oli, et tegelikult pingutas Liina oma populaarsuse nimel iga päev. Tema oskus mistahes firmast infot kätte saada või asju välja ajada, üritusi korraldada ning vajalikke tutvusi soetada oli peaaegu tipptasemel välja lihvitud. Mirteli abipalvetele ei öelnud ta kunagi ära ja sama hästi oleks Liina võinud end pidada preili Paakspuu erasekretäriks, kuid sellist pakkumist polnud lihtsalt tehtud ja ta ise ei tihanud teemat tõstatada. Vajalik olemine oli sõpruse kestvuse pant, mida ei saanud niisama lihtsalt välja lunastada, küll aga võis sellest kergel moel ilma jääda. Liina ei tahtnud kumbagi oma sõbrannat kaotada, sest nemad olid tema perekond, osa eksistentsist ja tema osatu armastuse täiega ära teeninud.

Helgega oli Liina sõprussuhe mõnes mõttes lihtsam, sest tema tahtmised tulid nii äkki, et need sõbranna kõrvu sageli ei jõudnudki ning lahendus eelmisele probleemile leidis rakenduse juba tema järgmises ettevõtmises. Kui Helge siiski Liinalt mingit teenet palus, siis oli asi diskreetsuses, mida ta ise pidada ei suutnud. Liina seevastu võis olla samaaegselt nii avala kui ka enesessetõmbunud olemisega ja kui oli vaja vaikida, ning see ilmvõimatu näis, võis ta tõe varjamise nimel väga tõeselt valetada.

Oma juubelipeo mõtteid mõlgutama hakates jättis ta sõbrannadele mulje, et tulemas polnud midagi erilist, ometi just seda ta teha kavatseski. Otsustamine oli lihtsam kui valiku tegemine, seda koges Liina niipea, kui sobivat peopaika otsima hakkas. Muidugi võis ta muretseda mõned odavlennupiletid ning sõita nädalalõpuks mõnda ekstreemsesse paika või suurlinna, kuid ka selles osas oli Mirtel tast ette jõudnud, sest tema südasuvise kolmekümnenda sünnipäeva nädalalõpu veetsid nad Pariisi poodides ja Louvre’i muuseumis jalutades.

Soojale maale sõitmine langes Liina mõtteist samuti ära, sest Helge oli oma sünnipäevaks planeerinud Aafrika safari, tõsi küll, seda vaid endale, sest Mirtel kartis kiskjaid ja madusid. Liinal endal nappis selle sõidu tarbeks nii aega, tahtmist kui ka raha, sest selle viimase säästmine kulunuks tal küll muuks tarbeks kui lõvide vahtimiseks ja nii ta Helgele ütleski, teades, et sõbranna selle peale ei solvunud, pigem rõõmustas, et tema ettevõtmist mõisteti.

Liina eelistas kodumaist ja nii asuski ta oma sünnipäevale mõeldes läbi kammima kohalike pidumajade võrgustikku. Päring, mille ta oma arvutisse sisestas, andis aga nii ootamatult palju vastuseid, et Liina pidi tahes või tahtmata tingimusi lisades oma valikuvõimalusi kitsendama. Selgus, et pea kõigi puhke- ja pidumajade pakkumised olid tingimusilt nii sarnased, et Liina erisoovid tulemit ei muutnud ja see ei meeldinud talle sugugi, sest tema otsis just midagi tavatut.

Läks veel mitu päeva, enne kui Liina suutis oma sünnipäevapeole ja selle toimumispaigale just talle sobiva kiiksu välja mõelda ning uutel tingimustel otsinguid alustada. Kuna tal töö juures arvutikasutamisel mingeid piiranguid polnud ning ka tööaeg oli määramata, võis ta kontoriruumi aknaaluses boksis teha ja olla oma suva järgi, peaasi, et ülemus töötulemusega rahule jäi. Liina jaoks polnud tulemuse tegemine mingi probleem, sest tema sai oma tootearenduse ja müügitöö normi juba mõne tunniga täis, ning ülejäänud aeg kuulus talle endale. Tõsi, mõnikord kulus see ka mingite mõttetute koosolekute ja kooskõlastamiste peale, aga seda juhtus harva, sest Liina oskas nõmedana näivatest kohustustest enamasti mööda hiilida.

Bossile Liina mõistagi sellist muljet ei jätnud, et ta hetkel töökohustustega ei tegelenud. Oma kohal istudes oli ta pilk pea alati pingsalt ekraanile pööratud ja ruumis ringi liikuvatest kolleegidest ei teinud ta väljagi. Tegelikult oligi väga raske vahet teha, mis tema puhul oli ametikohustustega seotud tegevus või mis seda polnud, sest nii ehk teisiti tuli tal kõikvõimalikel lehekülgedel käia ja suhtlusportaalides surfata. Kui teda töö ajal kõnetati, siis ta justkui ei kuulnud või lihtsalt ei reageerinud, mitte enne, kui kellegi puudutus ta tööunest üles äratas.

Kiiks, mille Liina oma sünnipäevapeo vürtsikaks muutmiseks välja mõtles, seisnes ürituse toimumise ajas, mitte niivõrd kohas, nagu ta algul oli mõelnud. Aeg, nimelt puhas päev, mil ei tähistatud midagi kalendrisse kirja pandut või ettemääratut, oligi see, mis lõpuks ta tähelepanu pälvis. Uurinud tunde tähtpäevade registrit, selgus, et septembrikuus justkui polnudki ühtegi päeva, kus poleks olnud märget mõnest pidulikust sündmusest, mida tuli ilmtingimata tähistada. Kuna Liina sünnipäev oli üheteistkümnendal septembril, siis seostus sel päeval peo pidamine esmalt muidugi terrorismi rõvedustega ja see oli halb enne. Mõni päev enne seda oli vaja pidada pidu suitsiidi ennetuste teemal, siis vanavanemate auks ja edasi tuli juba riburada pidi igasuguseid mälestus- ja tähtpäevi.

Sõelunud kõik septembrikuu kalendripäevad läbi, loobus Liina oma sünnikuust puhta päeva otsingutest ning ta pilk jäi pidama hoopis kolmekümne esimesel augustil. See oli päev, mil kõik rääkisid ja kirjutasid esimesest septembrist ning paljudele jäi isegi see märkamatuks, et augustikuu ei lõppenud kolmekümnendal, vaid kolmekümne esimesel päeval, seega oli see üks päev enne kooli algust justkui kadunud või suisa olematu. Liina meelest oli just see peopidamise aeg temale sobiva kiiksuga. Sellest äratundmisest sai alguse mingi eriline õhin, nii et isegi Liina kolleegid tema kohal hõljuvast aurast innustusid ja suurema vastutustundega oma töösse süvenesid. Mõistagi polnud neil õrna aimugi, millega nende kolleeg Liina Veetamm tegelikult oma tööaega sisustas.

Kui Liina esimene samm, sünnipäevapeo toimumise aeg, oli paigas, astus ta järgmise ning hakkas sobivat kohta otsima. Kõigepealt vaatas ta üle arvuti poolt pakutud peopaigad ja saadud viited, kuid ei jäänud ühegi tulemusega rahule. Kolmekümnes augustipäev oli enamikes sobilikes kohtades juba hõivatud ja kuna tavaliselt läks peole eelnev ja järgnev päev samuti broneerituna kirja, sest see kulus peopaigus enamasti ettevalmistustele ja pärast pidu pohmellist toibumisele ning lõpuks koristamisele. Sama probleem tundus ka kolmekümne esimese augustipäevaga olevat ning sealt edasi liikus Liina mõte paratamatult teeneid vajanud sõprade ja tuttavate rea peale.

Nii oligi järgmine samm, mis Liina ette võttis, otsida välja oma nii-öelda võlglaste aadressid, sotsiaalmeedia kontode andmed ja mobiiltelefonide numbrid. Nende hulgast sõelus ta esmalt välja inimesed, kes moel või teisel olid seotud kohaliku turismimajandusega ning siis need, kel oli kinnisvara rohkem kui vaid suvekodu maamajas ja korter linnas. Mõisaomanikke polnud kahjuks üheski Liina koostatud nimekirjas, küll aga leidis ta, et tema enda pinginaaber oli peale gümnaasiumi lõpetamist just teda huvitanud eriala omandanud, kuid töötas siiski rohkem giidina ja viibis hetkel ühe grupiga kusagil Hispaanias.

Kus iganes keegi Liina sõpradest või tuttavatest poleks ka momendil viibinud, siis sel polnudki tähtsust. Probleemi asetus ei sõltunud enam viibimiskohast ja ajahetkest, vaid internetiühendusest ja mobiilsidest. Isegi rahal polnud enam sellist mõju, nagu seda võis avaldada eelnimetatud ühenduste kiirus või levi puudumine. Saatnud sõnumi teele, sai Liina üsna pea oma nutitelefoni ekraanile naeratava kuunäo ja hetk hiljem võis ta oma endisaegse pinginaabriga kuvaril pilti vaadates näost näkku suhelda.

Üksteist aastat, mis neid gümnaasiumi lõpetamisest lahutas, oli küll toonaste kaasteeliste näojoontesse botoxit süstinud, kuid inimese olemust polnud aeg muutnud ja nii sai Inna juba paarist lausest aru, kuhu Liina oma jutuga sihtis. Pikka juttu ei tulnud, sest mõlema aeg oli hinnas ja nii sai Liina kiiresti talle olulise info kätte ning võis tempot maha võtmata edasi tegutseda. Kriipseldanud mõned märksõnad paberile, valis ta helistamiseks juba järgmise numbri ning pool tundi hiljem oli tal uue kohtumise aeg ja koht määratud.

Tööandjale polnud Liinal igast oma käigust vaja aru anda ja nii jättis ta vaid tagasituleku kellajaga kleeplehe oma arvuti kaanele ning kiirustas büroohoone alumisel korrusel asuvasse kohvikusse. Selgus, et Inna ema uue elukaaslase poeg Rait, kellega ta kohtamise oli määranud, töötas samas majas. Kui kena, umbes kahekümne viie aastane noormees kokkulepitud ajal reserveeritud laua ääres Liina kõrvale istus, polnud kahtlustki, et just tema oli oodatu. Inna sõnul oli Rait sedasorti mees, kes võis mistahes ajal leida ükskõik kui nõudliku kliendi soovitud ürituseks sobiva toimumiskoha. Kuulanud ära Liina nõudmised, vastas mees peaaegu kohe, et tal on välja pakkuda kaks kohta. Esimene variant oli linnas, kusagil Toomemäe lähistel keldrisse ehitud erakohvikus ja teisena tuli kõne alla kellegi sõbra maamõis, mis, tõsi küll, oli pisut kallim ja kaugem võimalus.

Mõistagi oleks Liina tahtnud linnast kaugemat, aga mitte kallimat võimalust ning nii leppisid nad kokku, et Rait saadab talle maakohast ja vanast mõisamajast mõned fotod, ning küsib peremehelt soodsama hinna võimaluste kohta. Kui Liina kontoris oma toolile istus, olid pildid tal juba arvutis, aga mis hinnakirja puutus, siis selles osas pakkus Rait ühe oma teise sõbra teeneid, kes oli osav meelahtusäri sellel poolel, kus andis alati kaubelda, nimelt toitlustamises. Viimase pakkumise juures jäi Liina tõsiselt mõttesse, sest nimetatud pakkumisel oli üks oluline lisaboonus, nimelt mees, kes odavamat toitlustamist pakkus, oli ise strippar. Mirtelile oleks see kindlasti meeldinud ja ega Helge ka enam mingi süütuke olnud, mõtles Liina ja tegi omapoolse hinnapakkumise, et näha, kui kaugele võib asi minna.

Kuni vastusevariandid klaarimist ootasid, tegi Liina väljapakutud maamõisa kohta taustauuringut, kuid ei leidnud selle kohta midagi. Laimja mõisa polnud üheski nimekirjas, puhkekohas, atraktsioonis ega isegi geograafilisel kaardil kirjas. Sellest võis järeldada, et tegu oli kas registreerimata eraäriga või siis puhtakujulise blufiga.

Petuskeemid tundis Liina tavaliselt eksimatult ära, kuid seekord oli ta huvi suurem kui reaalsustaju ning ta saatis Raitile uue kirja vastava päringuga. Oma vastuses avaldas mees imestust ja viitas Liina soovile millegi erilise ja ootamatu järele. Tõsi, seda oli ju Liina soovinudki, aga ikkagi! Rahustavaks momendiks nende sõnumivahetuses sai kiri, milles Rait lubas Liinale enne peo toimumist Laimja mõisa omanikuga kohapeal kohtumise korraldada, aga mitte kohe, sest hetkel oli tal muud tegemist.

Kohtumisega Liina nõustus, kuigi asjade korraldamisega oli juba kiire, sest aeg tiksus juba päevi augusti viimases nädalas. Liina teadis oma kogemusest, et mistahes tehinguga venimisel oli mingi konks küljes. Rait ei puigelnud ühestki küsimusest kõrvale, vaid selgitas otsesõnu väljendudes, et maamõisa pidas tegelikult tema tüdruksõbra isa, kel oli logistilisi probleeme. Mõistagi oli Liina kohe valmis võõraid probleeme lahendama, et oma asjaajamisega kiiremini edasi liikuda.

Tund hiljem ilmus Liina kontorilaua juurde siresäärne ning ülbe olemisega noorik, kes endast silmnähtavalt väga heal arvamusel oli. Ta väitis, et on Raiti elukaaslane, ning nõus Liinaga Laimja mõisa oma isa juurde datsasse ehk siis suvilasse sõitma. Liina ise oli vahepeal oma kunagise töökaaslase ja hea sõbra Muugaga saanud kokkuleppele transpordi osas ja nii oli logistiline probleem lahendatud. Muuga oli elukutseline loodusfotograaf, aga teda huvitasid ka vanad ehitised ning külaromantika, seepärast sõitis ta palju ja meeleldi igale poole, kuhu kutsuti. Liinal endal puudus auto ning sellest lähtuvalt ka juhtimisõigus. Isiklikku sõiduautot lihtsalt polnud teda huvitavate asjade nimekirjas ja koos Muugaga oli ta ennegi väljasõite teinud ning nõusolek tuli minutitega.

Siresäärne tibi, kes palus end Annikaks nimetada, toksis sihtkoha koordinaadid Muuga auto pardaseadmesse ja sõit võis alata. Liinal polnud õrna aimugi, kuhu nad suundusid, aga see ei tähendanud, et ta oleks end mingiks rumalaks tibiks lubanud tituleerida. Piisas väikesest lõuamüksust Muugi õla vastu ja hetk hiljem olid samad koordinaadid ka tema enda sülearvutis, mida ta koos spetsiaalse varuaku ja laadijaga igal pool endaga kaasas vedas. Tagaistmel omaette vaikselt nohistades jõudis Liina peagi selgusele, et koht, kuhu nad liikusid, asus Ikla piiripunktist mõned kilomeetrid Läti poole. See info valgustas pisut ka tõsiasja, et Liina ennist taustauuringut tehes nimetatud kohta ühestki kohalikust andmebaasist ei leidnud.

Avastanud liikumise tegeliku suuna, asus Liina küsimustega enda ees istuvat noorikut pommitama. Andnud paar napisõnalist vastust, pööras too aga oma nõtke ülakeha tagaistuja poole ja teatas, et tema on vaid eskorttüdruk ja kliendi küsimustele vastab mõisahärra ise. Sellega oli Liina suu lukus ja Muuga nägu muigel. See ei tähendanud aga sugugi seda, et Liina oleks end infosulgu lukustanud ning Muuga teadis seda, seepärast ta muheleki. Oh ei, mitte mingit pausi ühe pahura piiga pärast. Liina nõtked sõrmed jätkasid kuvaril libisemist ja tema asjaajamise oskuse juures oli selline lähenemine märksa viljakam tegevus, kui kellegi kidakeelse suust sõnade väljameelitamine.

Kolmekümneseks saamise tunnistamine andis Liinale hea enesetunde ning ta ei kavatsenud olla alandlik kellegi ega millegi ees, või kui, siis langetas ta pilgu vaid teadmatuse ees. Kõik muud faasid oli ta oma elus enda arvates juba läbinud ning kui midagi oligi veel selgusetut, siis võis selle ju endale selgeks teha. Piprase piiga seljataga Ikla poole sõites leidis Liina, et oli paras aeg hakata tegelema oma sünnipäevapeo külaliste nimestiku koostamisega.

Esimesena läksid kirja muidugi sõbrannad Mirtel ja Helge. Töökaaslaste osas oli Liina juba väga valiv ning sugulaste kutsumise peale ta isegi ei mõelnud. Probleemiks olid meeskülalised, sest nende olenditega oli Liina momendil pahuksis. Toitlustajast strippar, kellega ta peo snäkkide osas veel lepingut polnud sõlminud, tuli samuti enne üle vaadata.

Liina ei tahtnud midagi saatuse hooleks jätta, küll aga oli ta valmis selleks, et Mirtel ei pruukinud üksi peole tulla. Mõnes mõttes oli see isegi hea idee, sest siis võisid ju ka kõik teised kutsutud endale ise kaaslased valida. Nii oli ka meesolendite probleem lahendatud ning kutsutute arv tuli lihtsalt kahega korrutada. See tegi kokku kaksteist külalist, mis oli Liina meelest normaalne hulk rahvast, kelle seast ta ka ise kuidagi välja võis paista. Kutsete väljasaatmisega Liina ei kiirustanud, sest enne tuli Laimja mõisahärraga asjad joonde ajada.

Pidevas tegevuses olles möödusid ka sõidutunnid märkamatult. Muuga veetis rooli keeramisest vaba aega Annikaga flirtides, aga Liina ise ei vaadanud isegi auto aknast välja enne, kui ta GPS-seadme ekraanile ilmus meri, mida tegelikult silmaga siiski näha polnud, küll aga õhus tunda. Iklas tegid nad peatuse, sest Annika tahtis meiki kohendada ja Muugal oli lihtsalt janu. Liina kasutas sõidupausi WC-s käimiseks ja kui Annikal läks seal kauem aega, tegi Liina autoparklas mõned venitusharjutused, et arvutisse vahtimisest ja istumisest väsinud kehaosi turgutada. Teda ei häirinud kõrval parkiva auto juhi ilkuvad kommentaarid ja möödakäijate uudistavad pilgud, sest tema tegi, mida tema õigeks pidas ja muu maailma eriarvamused ei läinud talle korda.

Inimesed olid üldse imelikud, mõtles ta alati, kui see, mida tema tegi, ta kaaskodanikke sõna võtma pani. Jõusaalis poleks keegi tema vibutusi ja painutusi kommenteerinud, aga kui sa peale kolmetunnist autosalongis kössitamist masina taga mõned võimlemisharjutused teha võtsid, olid kohe naerualune. Algul oli Liina oma erisuste pärast põdenud, kuid mida vanemaks ta sai, seda rohkem ta oma kiiksude üle rõõmustas. Teisalt oli see omamoodi trenn närvisüsteemile ja eneseületus iseendaks jäämise raskel teel.

Edasi sõites pidi Liina õhuakna avama, sest Annika parfüüm polnud tema valik ning mõjus tagaistujale lausa lämmatavalt. Õnneks lõppes sõit kiiresti ja kümme minutit hiljem pidas Muuga auto kinni roostetanud raudvärava juures, mille avamise võimalusest polnud rohtu kasvanud liivas jälgegi ja nii läksid nad mööda värava kõrvale tallatud jalgrada edasi omal jalal. Liina peas hakkas taas idanema kahtluseiva, sest need roostes viisnurkadega kaunistud väravad meenutasid talle küll rohkem randa maha jäetud kunagisi nõukogude vägede piirivalve baase kui mõne rikka mehe maamõisa. Pilt muutus äkki, siis kui nad jõudsid kivisele rannaribale, mille soppi ehitatud muul pikalt merre ulatus. Datsa, ehk siis suvemõis, nagu Annika seda nimetas, asus eemal rannamändide all ja mõjus nii maaliliselt, et Muuga sedamaid oma fotoaparaadi järele haaras.

Saanud Annikalt loa pildistamiseks, oli Muuga flirt temaga läbi ja mees kui võluväel hoopis teiste huvidega inimene. Mõisahärrat ennast polnud kusagil näha, aga see ei paistnud Annikat häirivat, sest tema oli ilmselt oma kodus. Nii kõndiski Liina peretütre kannul häärberini ja siis märkas ta juba isegi seda logistilist probleemi, mis teda algusest peale oli mingil teadmata põhjusel häirinud, aga Annikat mitte – Liina märkas meest, kes istus ratastoolis.

Merepinnast oluliselt kõrgemale tõstetud puitrõdu, mille trepi eendil mõisahärra neid tervitas, jättis retrodisaini mulje, kuid lähemal vaatlusel oli see siiski hästi restaureeritud vana. Sama võis öelda ka mõisahärra enda kohta. Mehe habemessekasvanud nägu tundus eemalt vana ja abitu inimese oma, kuid külalisele kätt ulatades helkis tema silmades nooruslik sära ja hoolikalt piiratud habe viitas rohkemale, kui vaid vanusele. Eemalt tehtud järeldus mehe vanuse kohta oli seega petlik. Liina lahutas ennist pakutud east vähemalt kümme aastat ja sai viiskümmend või sinna kanti. Muude näitajate kohta ei osanud ta esmalt midagi oletada, küll aga märkas, et mehe ratastool polnud lihtsalt ratastega tool, vaid midagi märksa kõrgtehnoloogilisemat.
this