Victoria Aveyard
Punane Kuninganna 2 – Klaasmõõk

Punane Kuninganna 2: Klaasmõõk
Victoria Aveyard

KUI MA OLEKS MÕÕK,SIIS OLEKS MA KLAASMÕÕK,ning tunnen, kuidasHAKKAN KILDUDEKS LAGUNEMA.--Mare Barrow’ veri on punane – lihtrahva moodi –, kuid tema Hõbedasele omane võime valitseda välgunooli on teinud temast relva, mida kuninglik õukond püüab ohjes hoida. Valitsejad nimetavad teda võimatuseks ja petiseks, kuid kui tüdruk põgeneb prints Maveni – sõbra eest, kes ta reetis, avastab ta midagi jahmatavat: ta ei ole ainuke endasugune. Kättemaksuhimuliseks kuningaks tõusnud Maven tihedalt kannul, asub Mare otsima ja värbama endasuguseid punahõbedasi võitlejaid, kes liituks heitlusega rõhujate vastu. Ent Mare leiab end peagi hukatuslikult teelt, kus valitseb oht muutuda just niisuguseks koletiseks, keda ta alistada püüab.PABERRAAMAT SOODUSHINNAGA

Victoria Aveyard

Klaasmõõk

Originaali tiitel:

Glass Sword

Victoria Aveyard

HarperTeen 2016

Copyright © 2016 Victoria Aveyard

Victoria Aveyard assert the moral right to be identified as the author of this work.

Kaanekujundus © 2016 HarperCollins

ISBN 978-9949-583-06-5 (trükis)

ISBN 978-9949-583-07-2 (epub)

Tõlge eesti keelde © Karin Kull ja Pikoprint OÜ 2016

Tõlkija: Karin Kull

Toimetaja: Vilve Torn

Kujundaja: Liis Karu

See raamat on uhkusega trükitud keskkonnaga arvestavale paberile, mis vastab FSC sertifikaadile.

FSC sertifikaat tähistab vastutustundlikku metsamajandamise viisi, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid. Rohkem informatsiooni vaata www.pikoprint.ee/roheline

E-raamat OÜ Flagella

Pühendus:

Mu vanavanematele nii siin kui seal. Teie juures olen alati kodus.

Esimene peatükk

Võpatan. Kalts, mille tüdruk mulle ulatab, on puhas, kuid lõhnab vere järele. See ei tohiks mind häirida. Kõik mu riided on nagunii juba verised. Punane on loomulikult minu oma. Hõbedane kuulub paljudele teistele. Evangeline’ile, Ptolemusele, nümfist lordile – kõikidele, kes püüdsid mind areenil tappa. Ilmselt on osa sellest ka Cali oma. Meie hukkajate löödud haavadest ja marrastustest voolas tema verd liivale ojadena. Nüüd istub prints jalgu põrnitsedes minu vastas, haavad aeglaselt ja kellegi abita paranema hakkamas. Heidan pilgu ühele paljudest oma käsivarsi kirjavatest haavadest, mis on ilmselt Evangeline’i löödud. See on veel värske ja piisavalt sügav, et arm jätta. Osake minust tunneb sellest mõttest rahulolu. Seda sakiliste servadega lõhet tervendaja jahedad käed maagiliselt minema ei pühi. Me Caliga ei ole enam Hõbedaste maailmas, kus keegi meie vaevaga teenitud armid lihtsalt olematuks muudab. Oleme põgenenud. Või vähemalt mina olen. Cali ahelad ei lase unustada, et tema on vangistatud.

Farley müksab üllatavalt õrnalt mu kätt. „Varja nägu, välguplika. Nad jahivad seda.”

Kordki teen seda, mida kästakse. Teised järgivad mu eeskuju ning tõmbavad üle suude ja ninade punase kanga. Cali nägu on viimane, mis katmata jääb, kuid mitte kauaks. Ta ei hakka Farleyle vastu, kui see talle maski näole seob – justkui oleks ta üks meie seast.

Oleks see vaid nii.

Elektriline kumin lööb mu vere lõkkele ja tuletab meelde pulseerivat, kriiksuvat allmaarongi. See kannab meid halastamatult edasi, linna, mis kord oli pelgupaik. Rong kihutab möirates mööda iidseid rööpaid kui üle lagendiku sööstev Hõbedasest kebja. Kuulan krigisevat metalli ja tunnetan seda oma kontides, kus on juba koha sisse võtnud külm valu. Raev, jõud, mis mind areenil saatsid, näivad kauge mälestusena, millest on järele jäänud vaid valu ja hirm. Suudan vaid ähmaselt kujutleda, mida Cal võib praegu mõelda. Ta kaotas kõik, kõik, mis on talle kunagi kallis olnud. Isa, venna, kuningriigi. Ma ei tea, kuidas ta suudab end vaos hoida. Poiss istub täiesti liikumatult, kui rongi õõtsumine välja arvata.

Keegi ei pea mulle selgitama, miks me nõnda kiirustame. Farley koos oma viimase piirini pinges kaardiväelastega on piisav selgitus. Oleme endiselt jooksus.

Maven on varemgi siitkaudu liikunud ja tuleb uuesti. Sedapuhku oma sõdurite, ema ja äsja võidetud trooni raevukal jõul. Eile oli ta prints, täna kuningas. Arvasin, et ta on mu sõber, mu kihlatu, kuid nüüd olen targem.

Kunagi usaldasin teda. Nüüd tean, et teda tuleb vihata ja karta. Ta aitas trooni nimel oma isa tappa ja lavastas lihase venna selles süüdi. Ta teab, et varemeis linna ümbritsev kiiritus on vale, trikk. Ja ka seda, kuhu meie rong välja jõuab. Varjupaik, mille Farley meile lõi, ei ole enam turvaline. Mitte meie jaoks. Mitte sinu jaoks.

Võime juba praegugi täiskiirusel lõksu kihutada.

Üks käsi surub mind rahutust tajudes tugevamalt enda embusesse. Shade. Ma ei suuda siiani uskuda, et mu vend on siin. Elus, ja mis kõige veidram – minusugune. Ühtaegu Punane ja Hõbedane ning mõlemast tugevam.

„Ma ei lase neil sind uuesti kinni võtta,” pomiseb ta nii vaikselt, et vaevu kuulen. Ilmselt ei ole lubatud vanduda truudust millelegi muule kui Ergavale Kaardiväele, isegi mitte oma perele. „Luban sulle.”

Venna lähedus rahustab ja kannab mind tagasi minevikku. Aega enne ta väeteenistusse võtmist, vihmasesse kevadesse, mil saime veel teeselda, et oleme lapsed. Polnud olemas midagi peale muda, küla ja meie rumala kombe vältida tuleviku peale mõtlemist. Nüüd ei suuda ma mõelda millelegi muule kui tulevikule ja sellele, missugusele süngele teele võisid mu teod meid viia.

„Mida me nüüd teeme?” suunan küsimuse Farleyle, kuid mu pilk leiab Kilorni. Poiss seisab kohusetundliku valvurina Farley kõrval, lõug pingul ja sidemed verised. Mõelda vaid, et alles hiljaaegu oli ta kaluri õpipoiss. Justnagu Shade näib ta olevat vales kohas, justkui viirastus ajast, mis oli enne seda kõike.

„Alati on võimalik kuhugi pageda,” vastab Farley, keskendudes rohkem Calile kui kellelegi teisele.

Ta ootab, et prints võitleks. Osutaks vastupanu, kuid noormees ei tee kumbagi.

„Ära tüdrukut käest lase,” sõnab Farley pärast pikka pausi uuesti Shade’i poole pöördudes. Vend noogutab ja tema käsi mu õlal on raske. „Me ei saa temast ilma jääda.”

Ma ei ole küll kindral ega taktik, kuid tüdruku mõttekäik on selge. Olen väike välguplika – elav elekter, inimkujul välgunool. Inimesed teavad mu nime, nägu ja võimeid. Olen väärtuslik, olen võimas, ja Maven teeb mida iganes, et ma ei saaks talle vastulööki anda. Ma ei kujuta ette, kuidas peaks vend suutma mind väärastunud uue kuninga eest kaitsta. Isegi hoolimata sellest, et ta on minusugune, hoolimata sellest, et ta on kiireim olend, keda olen eales näinud. Kuid ma pean uskuma, isegi kui õnnestumine näib imena. Lõppude lõpuks olen juba näinud nii palju võimatut. Järjekordne põgenemine oleks nende kõrval köömes.

Kõikjal rongis kajab vastu püsside vinnastamise heli, kui kaardiväelased end valmis seavad. Kilorn nihkub kergelt õõtsudes minu juurde, käsi kõvasti üle rinna rippuvat vintpüssi hoidmas. Ta heidab sooja pilgu allapoole. Poiss püüab muiata, et mind naerma ajada, kuid tema erkrohelised silmad on tõsised ja hirmunud.

Talle vastukaaluks istub Cal vaikselt, peaaegu rahulikult oma kohal. Kuigi temal on kõige rohkem karta – aheldatuna, vaenlastest ümbritsetuna, omaenese venna poolt jahituna – näib ta kõigutamatu. See ei üllata mind. Cal on sündinud ja välja õpetatud sõdur. Sõda ta mõistab ning pole kahtlustki, et just sõjas me nüüd oleme.

„Loodetavasti ei kavatse te võidelda,” teeb prints esimest korda pikkade minutite jooksul suu lahti. Ta pilk püsib minul, kuid sõnad torkavad Farleyt. „Loodetavasti kavatsete põgeneda.”

„Ära näe vaeva, Hõbedane.” Tüdruk ajab selja sirgu. „Tean, mida tegema peame.”

Ma ei suuda endast välja paiskuvaid sõnu tagasi hoida. „Tema teab samuti.” Pilk, mille Farley minule pöörab, lausa kõrvetab, kuid olen hullemagagi toime tulnud. See ei pane mind isegi võpatama. „Cal teab, kuidas nad võitlevad. Ta teab, mida nad meie peatamiseks ette võtavad. Kasuta teda ära.”

Mis tunne on, kui sind ära kasutatakse? Prints paiskas need sõnad mulle Kondiareeni all vanglas näkku ja toona tahtsin neid kuuldes surra. Nüüd need vaid torkavad pisut.

Tüdruk ei vasta midagi ja sellest Calile piisab. „Neil on Lõvilõuad,” märgib ta süngelt.

Kilorn purskab naerma. „Lilled?”

„Sõjalennukid,” vastab Cal, silmad pahakspanust sädemeid löömas. „Oranžid tiivad, metalsed kered, üksainus piloot, kergesti manööverdatavad, linnarünnakuks ideaalsed. Igaühe peal on neli juhitavat raketti. Kui see ühe eskadrilliga korrutada, peate suutma pageda neljakümne kaheksa raketi eest, pluss kergem laskemoon. Kas saate sellega hakkama?”

Vastuseks on vaid vaikus. Ei saa.
this