Текст книги

Нил Гейман
Põhjala müüdid

Põhjala müüdid
Нил Гейман

Põhjala müüdid jutustavad kõledast paigast, kus talveööd on pikad-pikad ja suvepäevad lõputud, need on rahva müüdid, kes ei usaldanud oma jumalaid täielikult ja kellele need jumalad täielikult isegi ei meeldinud, kuigi nad austasid ja kartsid neid. Nii paljud vanade põhjamaade lood on puudu, nii palju on teadmata. On vaid mõned müüdid, mis on jõudnud meieni rahvalugude kujul, ümberjutustatuna, luule või proosa vormis. Ma püüdsin jutustada neid müüte ja lugusid ümber nii täpselt, kui suutsin, ja nii huvitavalt, kui suutsin. Ma loodan, et olen jutustanud need ümber ausalt, kuid nende jutustamises oli ikkagi rõõmu ja loovust. Just seda rõõmu müüdid pakuvadki. Tore on neid ise jutustada – ja seda soovitangi ma teil, kes te seda loete, soojalt teha. Lugege jutte selles raamatus, tehke need enda omaks ning mõnel pimedal ja jäisel talveõhtul või suveööl, kui päike ei taha kuidagi loojuda, jutustage sõpradele, mis juhtus, kui varastati Thori vasar, või kuidas Odin sai jumalate valdusse luulemõdu. – Neil Gaiman

Neil Gaiman

Põhjala müüdid

Everettile,

vanad lood

uuele poisile.

Sissejuhatus

Nimetada oma lemmikut müüdikogumike seast on sama raske kui nimetada oma lemmikut söögitegemisstiilide hulgast (mõnel õhtul tahad võib-olla Tai toitu, mõnel õhtul sushit, teinekord aga ihkad lihtsaid koduseid sööke, millega oled üles kasvanud). Kui ma peaksin aga valima oma lemmikud, oleksid nendeks tõenäoliselt Põhjala müüdid.

Asgardi ja selle asukatega puutusin ma esimest korda kokku väikese poisina, kõigest seitsmeaastasena, kui lugesin Võimsa Thori seiklustest, nii nagu neid kujutas Ameerika koomiksikunstnik Jack Kirby. Kirby Thor oli tugev ja kena, tema Asgard aga kõrguv aukartustäratavate ja ohtlike ehitistega ulmelinn, tema Odin oli tark ja üllas, tema Loki pilklik sarvilise kiivriga olend, kes oli täis puhast üleannetust. Kirby heledapäine vasarat vibutav Thor meeldis mulle hirmsasti ja ma tahtsin temast rohkem teada.

Ma võtsin laenuks Roger Lancelyn Greeni „Põhjalaste müüdid” ja lugesin seda ikka ja uuesti mõnu, kuid ka hämmeldusega – tema jutustustes ei olnud Asgard enam mitte kirbylik tulevikulinn, vaid viikingite koda ja hoonetekogum külmunud kõnnumaal, kõigeisa Odin ei olnud enam leebe, tark ja äkiline, vaid geniaalne, mõistetamatu ja ohtlik, Thor oli sama tugev kui koomiksi Võimas Thor, tema vasar oli sama vägev, kuid ta ei olnud … nojah, ausalt öeldes mitte just kõige nutikam jumalate hulgast, Loki aga polnud kuri, kuigi ta ei kehastanud selgelt ka headust. Loki oli … keeruline.

Lisaks sain ma teada, et Põhjala jumalatel on oma viimnepäev – Ragnarök, jumalate hukk, kõige lõpp. Siis võitlevad jumalad härmahiidudega ja saavad kõik surma.

Kas Ragnarök on juba ära olnud? Kas see alles tuleb? Siis ma seda ei teadnud. Ma pole praegugi kindel.

Just see, et maailm ja lugu lõpevad ning kõik algab pärast lõppu uuesti, tegi jumalatest, härmahiidudest ja kõigist teistest traagilised kangelased, traagilised negatiivsed tegelased. Ragnaröki tõttu tundus mulle, et vana Põhjala maailm pole kuhugi kadunud, see paistis kummaliselt olemasolev ja kaasaegne, samal ajal kui teised, paremini dokumenteeritud ususüsteemid tundusid kuuluvat minevikku, vanade asjade hulka.

Põhjala müüdid jutustavad kõledast paigast, kus talveööd on pikad, pikad ja suvepäevad lõputud, need on rahva müüdid, kes ei usaldanud oma jumalaid täielikult ja kellele need jumalad täielikult isegi ei meeldinud, kuigi nad austasid ja kartsid neid. Niipalju, kui praegu teada on, tulid Asgardi jumalad nüüdsetelt Saksa aladelt, levisid Skandinaaviasse ja sealt edasi nendesse maailmanurkadesse, mida valitsesid viikingid – Orkney saartele ja Šotimaale, Iirimaale ja Inglismaa põhjaossa – ning kuhu jäid sissetungijatest maha Thori ja Odini järgi nimetatud paigad. Inglise keeles on nende jumalate nimed jäänud ka nädalapäevade nimetustesse. Ühekäelise Tyri (Odini poja), Odini enda, Thori ja Friggi, jumalate kuninganna nime võib leida nädalapäevadest Tuesday, Wednesday, Thursday ja Friday.

Jälgi vanematest müütidest ja vanematest religioonidest võib leida lugudes sõjast ja vaherahust vaanide, Vanaheimi jumalate ja aaside, Asgardi jumalate vahel. Vaanid paistavad olevat olnud loodusejumalad, vennad ja õed, mitte nii sõjakad kui aasid, kuid võib-olla täpselt sama ohtlikud.

On väga tõenäoline või vähemalt arvestatav hüpotees, et kunagi olid olemas hõimud, kes austasid vaane, ja teised hõimud, kes austasid aase, ja aaside austajad tungisid vaanide austajate maadele ning muutsid ja kohendasid oma usku. Mõned vaanid, näiteks õde ja vend Freyja ja Freyr, elavad Asgardis aaside juures. Ajalugu, usk ja müüdid põimuvad ning meie peame mõistatama, ette kujutama ja oletusi tegema nagu detektiivid, kes taastavad ammuunustatud kuriteo üksikasju.

Nii paljud vanade põhjamaade lood on puudu, nii palju on teadmata. On vaid mõned müüdid, mis on jõudnud meieni rahvalugude kujul, ümberjutustatuna, luule või proosa näol. Need pandi kirja siis, kui ristiusk oli põhjamaades vanade jumalate austamise juba välja tõrjunud, ja mõned lood on jõudnud meieni sellepärast, et inimesed muretsesid, et kui jutte alles ei hoita, unustatakse mõnede vanade mõistusõnade tähendus – luuleliste sõnade, mis viitasid mõnes müüdis toimunud sündmustele – näiteks „Freyja pisarad” tähendasid luulekeeles kulda. Mõnes loos on Põhjala jumalatest tehtud inimesed või kuningad või vanade aegade kangelased, et neist saaks kristlikus maailmas jutustada. Mõnes loos ja poeemis räägitakse teistest lugudest või viidatakse lugudele, mida lihtsalt enam pole.

See on ilmselt umbes sama, kui Vana-Kreeka ja Rooma jumalate ja pooljumalate lugudest oleksid säilinud ainult need, mis jutustavad Theseuse ja Heraklese tegudest.

Me oleme jäänud ilma väga paljust.

Põhjalas oli palju jumalannasid. Me teame nende nimesid ning üht-teist nende omadustest ja võimetest, kuid lood, müüdid ja rituaalid ei ole meieni jõudnud. Mul on kahju, et ma ei saa jutustada Eirist, kes oli jumalate arst, Lofnist, lohutajast, kes oli abielude jumalanna, ega Sjöfnist, armastusejumalannast. Rääkimata Vörist, tarkusejumalannast. Ma võin jutte ette kujutada, kuid ma ei saa rääkida nende tegelikku lugu. Need lood on läinud kaotsi, peidetud või unustatud.

Ma püüdsin jutustada neid müüte ja lugusid ümber nii täpselt, kui suutsin, ja nii huvitavalt, kui suutsin.

Mõnikord räägivad lugude üksikasjad üksteisele vastu. Ma loodan aga, et nad annavad pildi ühest maailmast ja ühest ajast. Neid müüte ümber jutustades püüdsin ma kujutleda end ammumöödunud aega, maadele, kus neid lugusid esimest korda jutustati, võib-olla pikkadel talveõhtutel, virmaliste kuma all, või kesksuve lõppematus valguses, hilistel öötundidel unetult väljas istudes, kuulajateks inimesed, kes tahtsid teada, mida Thor veel tegi, kuidas tekkis vikerkaar, kuidas peaks oma elu elama ja kust on pärit vilets luule.

Kui ma lugudega valmis sain ja need üksteise järel läbi lugesin, märkasin ma üllatusega, et need meenutavad teekonda – jääst ja tulest, millest universum alguse sai, tule ja jääni, mis maailmale lõpu toovad. Sellel teel kohtame neid, kes on meile tuttavad, Lokit ja Thori ja Odinit, ja ka neid, kelle kohta me tahaksime palju rohkem teada (minu lemmik nende hulgast on Angrboda, Loki hiiglasest naine, kes sünnitab talle koletislikud lapsed ja on vaimuna kohal, kui Balder tapetakse).

Ma ei söandanud pöörduda tagasi nende põhjala müütide jutustajate juurde, kelle teosed mulle kunagi väga meeldisid, näiteks Roger Lanceyn Greeni ja Kevin Crossley-Hollandi juurde, ning nende lugusid uuesti lugeda. Selle asemel veetsin ma omajagu aega paljude eri tõlgete seltsis Snorri Sturlusoni proosa-Eddast ja luule-Edda värssidest, sõnade seltsis, mis on pärit üheksasaja aasta tagusest ja kaugemastki ajast, noppisin välja lood, mida ma tahtsin jutustada, ja valisin, kuidas ma neid jutustada tahan, segasin müüdiversioone proosast ja luulest. (Näiteks Thori külaskäik Hymiri juurde on minu variandis hübriid – see algab luule-Eddaga ja saab üksikasju Thori kalaretkest Snorri versioonis.)

Minu räsitud „Germaani mütoloogia leksikon”, mille autoriks on Rudolf Simek ja inglise keelde tõlkijaks Angela Hall, oli alati hindamatu, silmiavav ja informatiivne ning sealt otsisin ma pidevalt abi.

Hiiglasuur tänu minu vanale sõbrale Alisa Kwitneyle tema abi eest raamatu toimetamisel. Temalt sai imelist tagasisidet, ta oli alati vankumatu ja otsekohene, abivalmis, mõistlik ja arukas. Tänu temale käesolev raamat kirjutatigi, peamiselt seetõttu, et ta tahtis lugeda järgmist lugu, ja ta aitas mul leida ka aega selle kirjutamiseks. Ma olen talle uskumatult tänulik. Aitäh Stephanie Monteithile, kelle kullipilk ja teadmised Põhjalast tabasid ära mitu asja, mis oleksid võinud minul kahe silma vahele jääda. Aitäh ka Amy Cherryle Nortoni kirjastusest, kes pakkus kaheksa aasta eest minu sünnipäeval välja, et ehk tahaksin ma mõningaid müüte ümber jutustada, ja kes on kõike arvesse võttes olnud maailma kõige kannatlikum toimetaja.

Kõik vead, rutakad järeldused ja kummalised arvamused siin köites on minu ja ainult minu omad, ma ei taha, et nende pärast süüdistataks kedagi teist. Ma loodan, et olen jutustanud need lood ümber ausalt, kuid nende jutustamises oli ikkagi rõõmu ja loovust.

Just seda rõõmu müüdid pakuvadki. Tore on neid ise jutustada – ja seda soovitangi ma soojalt teha teil, kes te seda loete. Lugege jutte selles raamatus, tehke need enda omaks ja mõnel pimedal ja jäisel talveõhtul või suveööl, kui päike ei taha kuidagi loojuda, jutustage sõpradele, mis juhtus, kui varastati Thori vasar, või kuidas Odin sai jumalate valdusse luulemõdu …

    Neil Gaiman
    Lisson Grove, London
    2016 mai

OSATÄITJAD

Põhjala mütoloogias on nimetatud palju jumalaid ja jumalannasid. Käesoleva raamatu lehekülgedel kohtate nii mõndagi neist. Enamik olemasolevatest lugudest räägivad aga kahest jumalast, Odinist ja tema pojast Thorist, ning Odini verevennast, Loki-nimelisest hiiglasepojast, kes elab koos aasidega Asgardis.

Odin

Kõrgeim ja vanim kõigist jumalaist on Odin.

Odin teab palju saladusi. Ta andis tarkuse eest ühe oma silma. Veel enamgi, ruunide tundmise ja võimu eest ohverdas ta endale iseenda.

Ta rippus maailmapuu Yggdrasili otsas, rippus seal üheksa ööd. Tema külg oli puuritud läbi odaotsast, mis oli teda rängalt haavanud. Tuuled kiskusid ja räsisid tema rippuvat keha. Üheksa päeva ja üheksa ööd ei söönud ta midagi ega ka joonud. Ta oli üksinda, tal oli valus ja tema elutuli hääbus aeglaselt.

Tal oli külm, teda piinas valu ning surma lävel kandis tema ohver sünget vilja – piinajoovastuses vaatas ta alla ning ruunid avati talle. Korraga tundis ta neid ning mõistis neid ja nende väge. Siis köis katkes ning Odin kukkus karjudes puu otsast.

Nüüd mõistis ta maagiat. Nüüd võis ta valitseda kogu maailma.

Odinil on palju nimesid. Tema on kõigeisa, tapetute isand, võllajumal. Ta on kauba ja vangide jumal. Teda kutsutakse Grimniriks ja Kolmandaks. Tal on igal maal ise nimi (sest teda austatakse eri kujul ja paljudes keeltes, kuid see, keda austatakse, on alati Odin).

Ta rändab paigast paika maskeeritult, et näha maailma nii, nagu inimesed seda näevad. Kui ta kõnnib meie keskel, on ta pikka kasvu mees, kellel on pikk kuub seljas ja kübar peas.

Tal on kaks ronka, Huginn ja Muninn, kelle nimed tähendavad „mõtet” ja „mälu”. Need linnud lendavad siiasinna kõikjal maailmas, otsivad uudiseid ja toovad Odinile kõik teadmised. Nad istuvad tema õlgadel ja sosistavad talle kõrva.

Kui Odin istub oma kõrgel troonil Hlidskjalfil, märkab ta kõike, kus see ka ei toimuks. Miski ei saa tema eest varjatuks jääda.

Odin tõi maailma sõja – lahinguid alustatakse oda viskamisega vaenlase sõjaväe poole, lahing ja selle surnud pühendatakse Odinile. Kui keegi lahingus ellu jääb, siis just Odini armust, ja kui keegi langeb, siis sellepärast, et Odin jättis ta maha.

Kui keegi langeb lahingus vaprana, viivad valküürid, sõjaneitsid, kes koguvad kokku õilsate langenute hinged, ta kotta, mida tuntakse Valhalla nime all. Odin ootab teda Valhallas ning seal saab langenud sõjamees, kelle juhiks on nüüd Odin, juua ja võidelda ja pidutseda.

Thor

Thor, Odini poeg, on piksejumal. Ta on sama otsekohene kui tema isa Odin on kaval, sama heatahtlik kui tema isa on riuklik.

Tohutu suur on ta, punase habemega ja tugev, kaugelt kõige tugevam kõigist jumalaist. Tema väge suurendab tema rammuvöö Megingjörd – kui Thor seda kannab, on tema jõud kahekordne.

Thori relvaks on Mjölnir, imeline vasar, mille sepistasid talle härjapõlvlased. Mjölnirit nähes löövad värisema nii trollid, härmahiiud kui mäehiiud, sest see on tapnud nii palju nende vendi ja sõpru. Thor kannab raudkindaid, mis aitavad tal vasara varrest kinni hoida.

Thori ema oli Jord, maajumalanna. Thori pojad on Modi, vihane, ja Magni, tugev. Thori tütar on Thrud, võimas.