Текст книги

Marje Ernits
Jänesehaak

Jänesehaak
Marje Ernits

Ira Teveri lugude neljandas raamatus tuleb uurijal lahti harutada Köismäe vallas toimunud raske liiklusõnnetus. Järsus kurvis avarii teinud auto juht on koomas ja kaasreisijaks olnud tundmatu naine hukkunud. Jäljed sündmuskohal on hajunud, sest kriminalistide menetlusse jõuab juhtum alles nädalaid hiljem, siis, kui selgub, et hukkunud naine oli tapetud juba enne avarii toimumist. Ira kahtlustab, et toimunud avarii võis olla korraldatud mõrva varjamiseks. Asunud hukkunud naise identiteeti tuvastama, jõuab uurimine mitmesse Skandinaavia riiki. Ometi ei usu uurija Tever, et naise vägivaldse surma põhjuseid tuleks nii kaugelt otsida. Ta võtab pihtide vahele  kohalikud elanikud ning avarii uurimise käigus tuleb ilmsiks veel palju muudki, mis seni kiivalt saladuses oli hoitud.

Kaane kujundanud Ande Kaalep

Toimetanud Milvi Teesalu

© Marje Ernits ja OÜ Eesti Raamat, 2017

ISBN 978-9949-622-04-7

ISBN 978-9949-622-05-4 (epub)

www.eestiraamat.ee

www.facebook.com/Eesti-Raamat

Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

Piki magistraalteed Luhamaa poole sõites tegi Ira enne Köismäele näitavat teeviita peatuse, et uurida maastiku vastavust GPS-seadme ekraanil näidatud kaardile. Jänese küla, koht, kuhu ta jõudma pidi, asus umbes kolm kilomeetrit enne Köismäe vallakeskust ning sinna viis kruusakattega tee, mis oli täis kuppelmaastikust tingitud järske kurve. Ühes sellises z-kurvis, mida kohalikud Jänesehaagiks kutsusid, oli ennegi avariisid juhtunud, kuid mitte selliseid, mis nõudnuks kriminalisti sekkumist.

Avariist, mille kriminaalseks muutunud asjaolud olid Irale uurida antud, oli möödunud juba kaks nädalat, ning lootust sündmuskohalt midagi olulist leida oli vähetõenäoline. Ira Teveri praktika maakonna kriminaaluurijana töötades oli juba sedavõrd kosunud, et ta tühje lootusi enam ei heietanud, seega oli sündmuskohal käimine talle tähtis vaid end asjaga kurssi viimiseks, mitte täiendavate andmete leidmiseks. Ometi läks seekord kõik pisut teisiti.

Jänesehaagi kurvi sisse sõites võttis Ira jala gaasipedaalilt ära ja sellest väljudes lisas uuesti hoogu ning siis juhtus see, mis ehmatanuks igat autojuhti. GPS-seadme ekraanil näidatud z-kurvi teine suunamuutus osutus maastikul sootuks järsumaks ning Iral tuli kiiresti pidurdada. Tol hetkel tundis ta reaalselt, mil kombel jänesed joostes ja haake tehes oma elu päästsid. Põgeneva jänese aju mõistis teha kehaga midagi sellist, mida taga ajav kiskja teha ei suutnud ning viimane tormas põgeniku äkilist kõrvalehüpet tajumata otse edasi. See manööver tähendas tagaajajale nii pildi, jälgede kui ka aja kaotust. Antud olukorras mänginuks viimase rolli muidugi auto.

Ilmselt olid kohalikud autojuhid selle kurviga harjunud, kuid Ira pidi kahe käega roolist hoidma, et pehmele teevallile sattumist vältida. Saanud auto kontrolli alla, leidis ta end just sellelt kohalt, kust mitmed sõidukid enne teda alla orgu olid paiskunud. Sellest läbielamisest lähtuvalt tegi Ira esimese järelduse talle lahendada antud loost. Naine, kes sellel avariikohal oma elu kaotas, pidi siis ilmselgelt istuma kohalike olude suhtes võõra poolt juhitud autos, kuigi protokolli järgi oli masinat juhtinud Anneli Riinusk Köismäe valla elanik. Surma saanud naise isik oli aga ikka veel tuvastamata, autojuht koomas ning sellest väljatulek arstide sõnul määramata.

Järsust pidurdamisest saadud adrenaliinilaks oli sedavõrd tugev, et Ira sellest toibumiseks aega vajas. Esimesel hetkel ei suutnud ta endale toimunust isegi aru anda, mõistmata, kas ta oli põgenemise läbi elanud ellujäänu või teelt välja paiskunud tagaajaja. Tegelikult oli sellel tunnete skaala määramatusel oma iva, mida tasus edasi ajatada. Ta parkis oma auto pisut ohutumasse kohta, et siis jala ja selgelt mõtleva uurijana sündmuskohale naasta.

Taas kord oli osakonna boss, Erik Sulps, leidnud oma naisuurijale ülesande, mille lahend juba ette oli pandud riiulisse tolmu koguma. Lisaks sellele, et avariis surma saanud naine oli identiteedita ja juht koomas, polnud kahe nädala jooksul kogu riigis keegi ühtki naist taga otsinud ning see võis tähendada mida iganes. Koomas oleval juhil ei olnud samuti lähedasi, aga tema puhul oli vähemalt isik tuvastatud. Köismäe algkooli õppealajuhataja tunnistas Anneli Riinuski oma personali kuuluvaks, kuid ei osanud midagi kosta naise isikliku elu ega lähedaste kohta.

Selles, et avariina kirjas olnud juhtum kriminalistide kätte üle läks, oli oma osa juhusel. Nimelt oli surma saanud naist lahanud arst teinud oma magistritöö tarbeks ületunde ning avastanud, et tundmatu naise surma põhjuseks oli lämbumine, mitte traumad, mis olid avarii tagajärjel tekkinud, ja see tundus talle imelik. Tohtri praktikas oli see esimene taoline juhtum, ning ta uuris asja põhjalikumalt ja leidis oma oletusele kinnitust. See andis alust arvata, et too naine oli surnud juba enne avariid ning tegu võis olla mõrva varjamisega. Juhtum anti edasi kriminaalosakonnale ja nii jõudiski see toimik Ira Teveri lauale.

Avariipaigas teevalli kõrgest kaldast alla turnides kahetses Ira, et polnud oma trennitossusid masina pakiruumi jätnud, sest kontorikingadega oli 45-kraadise kaldega teetammi samblaseguses liivas pidama saamine üsna vaevanõudev. Polnud ka ime, et järsakust alla kihutanud autot ükski mööda sõitnud juht ei märganud. Teate avariist saatsid kohalikud noored, kes piirkonnas orienteerimismängu mängides põõsastesse takerdunud masinat märkasid ja sedagi alles järgmise päeva pärastlõunal. Ime oli ka see, et juhiistmel kinni olnud ja vigastatud naine peale nii pikka aega ikka veel elus püsis ja metsloomad autost välja lennanud ning hukkunud naise laiba puutumata olid jätnud.

Avariipaigast üles maantee poole vaadates tekkis Iral kummalist kõhedust tekitav tunne. Tundus, nagu seisnuks ta mingi sügava salapaja räpases põhjas, millele kohe-kohe kaas peale pannakse. Puud augu ümber olid justkui leinas, taevast varjas latvade tume müts ja ükski lind ei laulnud. Mitte miski selles ümbruses ei kõnetanud Irat, ometi oli sel kõigel midagi öelda ning nõnda ei jäänudki uurijal üle muud, kui lugeda märkide keelt. Tagasi teevallile roninud, tundis ta selja taga vaenulikkust ning vaatas abi otsival pilgul ootama jäänud auto poole. Istunud rooli taha, leidis Ira end äratundmiselt, et möödunud pooltunni jooksul polnud sel kruusateel sõitnud ainsatki teist masinat.

Köismäe vallamaja juurde jõudes oli plõks Ira peas juba ära käinud ning ta oli oma uude juhtumisse sisse logitud, ilma et oleks selleks näppugi liigutanud. Mõni hetk hiljem eraldus maja ees suitsu teinud meestekambast politsei vormipluusi kandev noormees ning tuli otsejoones Ira auto juurde.

„Konstaabel Sillu Tamman. Kas saan kuidagi aidata?” küsis ta ning viitas käega auto kapoti poole. „Parempoolne lähituli ei põlenud. Teate seda?”

Ira ei teadnud. „Ei! Ilmselt kustus see teel neid teie jänesehaake tehes,” vastas ta ja jäi autost välja astudes kahevahele, kas sirutada kadetiohtu konstaablile käsi või tutvustada end vaid nime öeldes.

„Ah Jänesehaagis! Siis oled sa siit kandist pärit inimene või… või uurija maakonnakeskusest, kes täna pidi ühte avariid uurima tulema,” pakkus noormees ja oli rõõmus, et ei pannud oma oletusega mööda.

Kui Ira oli end tutvustanud, tõmbus konstaabel pisut eemale ning viipas üht meest, kellega koos ta ennist suitsu teinud meestekambas seisis. „Harri! Mine sa too töökojast üks halogeen. Sellel siin on vaja parmpoolne lähituli põlema saada. Ja meie oleme minu kabinetis. Kas lähme?” pöördus ta lõpuks uuesti ka uurija poole.

Iral polnud mingit tahtmist ilusalt kevadpäeva kabinetis veeta. „Tegelikult oleksin ma tahtnud põhikooli õppealajuhatajaga Anneli Riinuskist rääkida,” sõnas ta.

„Juba räägitud!” vastas noormees ennast ületavalt. „Nii kui maakonnast selle avarii asjus helistati, koostasin kannatanu tööandjaga vestluseks küsimustiku ja käisin koolimajas ära. Kõik on salvestatud. Võite seda minu arvutist lugeda.”

„Ma ei taha lugeda!” vastas Ira endalegi ootamatult ärritudes. „Ma olen kriminaaluurija, mitte kindlustusseltsi kahjukäsitleja.”

„Just. Sellepärast ma tegingi põhjalikku eeltööd. Lugege see läbi ja siis vaatame, mida ta sulle räägib. On ju?” jäi noor konstaabel familiaarseks muutudes endale kindlaks.

Sina ja Sillu, mõtles Ira ning hoidis selle mõtte oma hammaste taga, sest oli ta ju ka ise kunagi kadett olnud ja mõnes mõttes sinisilmne senimaani. „Olgu! Aga minu eest pole vaja sul mingeid Exceli tabeleid koostada ja asju ära teha, sest mina lähtun algmaterjalist, mitte tõlgendustest. Selge?”

„Mina samuti,” jätkas noormees ja pidas seda omamoodi nõustumiseks. „Algallikas võib ju anda väga erinevat infi. Sõltub, kes küsib. Mulle räägivad siinkandi inimesed ühte, omavahel teist ja võõraste suhtes on nad lihtsalt vaenulikud. Ma olen siin varsti kaks aastat töötanud ja alles nüüd tunnen, mis asi on respekt, kui on!”

Ira kuulas noormehe juttu, kuid tema tehtud eeltööd läbi lugedes jättis ta mulje, et oli sellisel tasemel püüdlikkuse etapi oma elus ja töös juba läbinud. Oma seisukoha väljendamiseks jättis ta loetu kommenteerimata, kuigi noormees ilmselt just seda ootas.

Põhikool, kus Anneli Riinusk töötas, asus vallakeskusest mitu kilomeetrit eemal vanas hästi hoitud mõisakompleksis. Algava suvevaheajani oli veel paar nädalat aega ja vahetunniks õue lubatud lapsed mängisid hoovis palli või triblasid niisama ringi. Üks, mis Irale kohe silma, tegelikult küll kõrva jäi, oli see, et keegi neist lastest ei pidanud paljuks teda teretada ja seda veel avalal pilgul silma vaadates. Teine silmatorkav erinevus varem külastatud koolidega oli see, et keegi lastest ei istunud vahetunnil moblat näppides kusagil nurgas, kuid see ei tähendanud, et neil poleks nutitelefone olnud – need lihtsalt jäeti vahetunniks klassi.

„Kõik!” kostis majja sisenedes Ira kõrvu karm korraldus, millele lisati: „Sellest me rohkem ei räägi!” ning õppealajuhataja kabinetist jalutas välja ärevusest laigulise näoga poisiklutt, kelle „tere!” samuti tulemata ei jäänud.

Exceli tabeli üheski küsimustikus polnud kirjas vastuste varianti, mille Ira oma esimesele küsimusele sai, ning seda veel enne, kui ta selle vormistanud oli.

„Teid kuulatakse ja siin koolis on sõnal hinne!” lausus Ira ise oma küsimusele vastates ning sirutas koolijuhile terekäe, et end tutvustada.

„Tahtsin Anneli Riinuskist rääkida, et aimu saada, milline inimene ta oli,” lausus uurija, saanud juhatajalt vastu tugeva käepigistuse. „Sina, Sillu, mine mängi seni õues poistega palli. Mul ei lähe kaua,” lausus ta siis konstaabli poole pöördudes.

„Jah! Üks tass kohvi kuluks ära küll, aga siis algab meil tund,” lisas koolijuhataja ning kiirustas espressomasina juurde.

Ira ei soovinud kohvi, aga ta ei jõudnud seda veel lausudagi, kui tops tal nina ees auras ja jutt tuli samuti küsimata.

„Anneli oli, no ta on ikka, kuigi arstide sõnul pole ta veel teadvusele tulnud, aga ta on õpetajate seisukohalt väga vaikne. See on isegi huvitav, kui nii väljenduda. Algul ma ei saanud üldse aru, kas ta tunnis rääkis või mida ta tegi. Ukse taga kuulates oli klassis teinekord nii vaikne, et mul oli kange tahtmine seda paotada ning vaadata, mida nad seal teevad.”

„Ja mida ta siis tegi?” sekkus Ira suunava küsimusega. „Kõneles viipekeeles või?”

„No siis teate teie ju rohkem kui mina,” nentis koolijuhataja. „Ja lastele see meeldis. Täiesti uskumatu, kuidas ta sel moel lapsed tähelepanelikuks muutis. Meil pole juba pea aasta direktorit palgal ja nii olen mina lisaks õppealajuhataja tööle ka selle ameti peal, aga mina küll ei hakanud taolist meetodit ära keelama, sest asi toimis. Võtsin kurtidele mõeldud žestide kasutamist kui lisaväärtust, kuni keegi lapsevanematest tuli välja kaebusega, et kuidas puudega õpetaja terve mõistusega lapsi õpetab. Küsisin siis. Selgus, et Anneli ei ole ise vaegkuulja, aga keegi ta lähedastest oli olnud kurttumm, ja nii õppis ta ära viipekeele. Pedagoogilises instituudis oli ta seda ka ametliku lisaainena õppinud ja meie koolis kasutas vaid erandjuhtudel, nii-öelda meie vaikival kokkuleppel ja oma riisikol.”

„Kes tema lähedastest oli kurttumm?” küsis Ira. „Oli see mõni tema pereliige? Isa, ema, vend või kallim?”

„Mitte ei tea,” kinnitas õppealajuhataja. „Anneli hoidis omaette. Meie valla õpetajate elumajas oli tema kasutada kahetoaline korter, aga keegi meie omadest polnud seal külas käinud. Meest tal igatahes polnud, aga…” katkestas juhataja kellale pilku heites oma jutu ja lisas: „Kolm minutit veel. Aga üks asi oli küll imelik. Meil on ta töötanud alles aasta, aga pedagoogilise lõpetas nelja aasta eest ja ühtegi varasemat töökohta tema tööraamatus kirjas polnud. Nüüd peame küll lõpetama. Sillule ma juba rääkisin. Edasi küsige temalt. Vabandust!”

Ira tõusis ja tänas. Tema jaoks esialgu sellest infost piisas, et järgmine ette määratud samm teha. Ta otsis üles majandusjuhataja ruumi ning palus kohkunud ilmega vanaproual end preili Riinuski korterisse juhatada.

„Teie käes on ju õpetajate elumaja kõigi korterite varuvõtmed,” pakkus Ira, kuigi polnud selles päris kindel, aga tabaski märki, sest majandusjuht haaras telefoni järele, ent jäi pisut hiljaks, sest samal hetkel helises kell tundi ja see tähendas, et koolijuhatajale enam helistada ei tohtinud.

Ira otsis välja oma töötõendi, viitas õues ootavale konstaablile ning rääkis, miks oli tal vaja preili Riinuski tuppa kiigata.

„Ma ei puutu seal midagi. Ma ainult silman korraks. See pole seadusega keelatud. Anneli ise ei saa ju tulla ja ennast aidata – ikka meie peame seda tegema,” selgitas uurija valvsust uinutavalt monotoonsel häälel ning kooli majandusjuht jäi nõusse.

Anneli Riinuski elutuba oli just selline, nagu võis arvata – mittemidagiütlev, mis kõnetaski vaid uurijat. Samas oli väga sisukas vanaprouast majandusjuhataja lausutu, milles ta noore õpetaja kasinat eluviisi põhjendas.

„Anneli oli… on väga kasin ja kokkuhoidlik,” lausus ta Ira selja tagant tuppa piiludes. „Kõik aja kulutas ta laste peale, aga oma teenitud raha pani auto ostmiseks kõrvale. See oli ta eluunistus ja nägite, mis juhtus – sõitis esimese korraga nii masina kui enda sodiks. Mu mees ütleb ikka, et neil autojuhtidel, kellel avarii on saatusest ette nähtud, juhtub see kohe ära, sest mõnele inimesele see sõitmine kohe ei sobi.”

„Suur tänu, proua! Teist oli väga palju abi,” tänas Ira ning oli mõttes teel juba järgmise punkti.
this