Текст книги

Erika Johansen
Tearlingi kuninganna

Aga raamatukogu oli ühtlasi olnud koolituba ning sugugi mitte alati meeldiv. Matemaatika alged, teari keele grammatika ja geograafia; hiljem lisandusid naabermaade keeled, mille iseäralik hääldus tundus esiotsa raske, ent muutus tasapisi järjest kergemaks ja soravamaks, kuni Kelsea ja Carlin võisid silpigi vahele jätmata minna kiiresti morti keelelt üle cadare’i omale ning siis uuesti tagasi lihtsamale ja vähem efektsele tearlingile. Kõigist neist ainetest tähtsaim oli ajalugu – inimkonna ajalugu kuni Ületamise-eelse ajani välja. Carlin kinnitas alatasa, et kõige võti peitub nimelt ajaloos, sest inimese loomuses on korrata ikka ja jälle ühtesid ja neidsamu vigu. Seda öeldes vaatas ta Kelseale alati pingsalt otsa ning tema valged kulmud tõmbusid ninajuurel kokku, otsekui oleks kohe oodata noomitust. Carlin oli õiglane, aga ta oli ka range. Kui Kelsea oli saanud koolitööga enne õhtusööki valmis, tohtis ta valida raamatukogust endale raamatu ja jääda üles nii kauaks, kui oli selle läbi lugenud. Kõige enam kõnetasid teda juturaamatud – lood olematutest asjadest, teosed, mis kandsid teda kaugele sellest majast, kus maailm seisis paigal. Ühel ööl oli ta olnud mingit eriti pikka romaani lugedes koiduni ärkvel ning saanud järgmisel päeval loa jätta oma toimetused tegemata ja magada poole lõunani. Aga tuli ette sedagi, et Kelsea väsis kuudepikkusest lakkamatust õppimisest nii, et keeldus uusi teadmisi vastu võtmast. Ning siis ei olnud enam juttugi lugemisest ega raamatukogust – jäid ainult majapidamistööd, üksindus ja Carlini pahakspanev kivine nägu. Lõpuks pöördus Kelsea alati õpingute juurde tagasi.

Barty pani ukse kinni ja tuli jalga järel lohistades tema poole. Kunagi ammusel ajal oli ta kuulunud kuninganna ihukaitseväkke, aga jäänud siis põlveõndlasse saadud mõõgahoobist lombakaks. Ta asetas käe otsustavalt Kelsea õlale. „Sa ei tohi viivitada, Kel.”

Kelsea pöördus ning nägi, et Carlin on pea ära pööranud ja vaatab aknast välja. Maja ees tammusid sõdurid närviliselt ja heitsid kiireid pilke metsa poole.

Nad on harjunud viibima müüride vahel, mõtles Kelsea, lagedad kohad ajavad neile hirmu nahka. Mõeldes, mida see tähendab – missugust elu ennustab see talle kindluses –, oleks tüdruk peaaegu nutma hakanud, ehkki oli arvanud, et kõik tema pisarad on juba valatud.

„Ajad on ohtlikud, Kelsea.” Carlin ütles seda aknale, hääl vaevukuuldav. „Sa pead kartma regenti: onu või mitte, kuid ta himustas trooni endale juba siis, kui oli veel emaüsas. Aga su ema kaardiväelased on tublid mehed ja kaitsevad sind kindlasti.”

„Ma ei meeldi neile, Carlin,” pahvatas Kelsea. „Sa ütlesid küll, et neile on suur au olla mu ihukaitsjad. Kuid nad viibivad siin vastu tahtmist.”

Carlin ja Barty vahetasid pilgu ning Kelsea nägi selles vilksatamas mitme-setme vana vaidluse varju. Nende abielu oli kummaline. Carlin oli Bartyst vähemalt kümme aastat vanem, lähenes seitsmekümnele. Polnud vaja teab mis lennukat kujutlusvõimet mõistmaks, et kunagi oli ta olnud kaunitar, aga nüüd oli endine ilu taandunud ja andnud maad jäigale tõsidusele. Barty ei olnud ilus: ta oli Carlinist lühem ja kindlasti ka tüsedam, aga tema heasüdamlikust näost vaatasid halli juuksepahmaka alt vastu naervad silmad. Barty ei tundnud raamatute vastu vähimatki huvi ning Kelsea oli nii mõnigi kord leidnud end mõtlemast, millest nood kaks omavahel vestlevad, kui teda toas ei ole. Ehk ei olegi neil millestki rääkida; võib-olla on Kelsea nende ainus ühine huvi, mis hoiab neid koos. Kui nõnda, mis pidi neist siis nüüd saama?

Lõpuks hakkas Carlin rääkima. „Tõotasime su emale, et ei jutusta sulle tema puudustest, ja oleme pidanud sõna. Aga kindluses ei ole kõik nõnda, nagu arvad. Barty ja mina oleme andnud sulle kaasa head tööriistad – see oli meie ülesanne. Kui istud kord troonil, tuleb sul siiski endal langetada raskeid otsuseid.”

Barty mühatas pahaselt ja liipas eemale, et võtta Kelsea sadulakotid. Carlin heitis mehele terava pilgu, aga kui too väljagi ei teinud, pööras ta selle Kelseale ja tema kulm tõmbus kortsu. Tüdruk vaatas maha ja tundis, kuidas sisikond krampi tõmbub. Kunagi aastaid tagasi, kui nad olid parajasti metsas ja Kelseale õpetati, milleks on võimalik kasutada punast sammalt, pahvatas Barty korraga nagu välk selgest taevast: „Kel, kui oleks minu teha, siis murraksin selle pagana vandetõotuse ja jutustaksin sulle kõigest, mida sul on vaja teada.”

„Miks see siis sinu teha ei ole?”

Barty oli langetanud abitult pilgu ja uurinud pihus olevat sammalt, ning hetke pärast sai Kelsea aru. Bartyl ei olnud majas üheski asjas sõnaõigust – kõike otsustas Carlin. Carlin oli targem, Carlin ei olnud vigane. Barty oli teisejärguline. Carlin polnud küll kuri, kuid Kelsea oli ise pidanud nii sageli painduma tema raudse tahte alla, et mõistis Barty meelekibedust. Lausa tundis seda nagu enda oma. Carlini tahe oli jäänud peale ka seekord. Kelsea ajalooteadmistes olid suured lüngad ning tema ema valitsemisajas leidus nii mõndagi, millest talle lihtsalt ei räägitud. Külast ning juttudest, mida seal oleks võinud kuulda, hoiti Kelseat eemal. Tema lapsepõlv oli möödunud pesuehtsas paguluses. Aga rohkem kui ühe korra oli tal õnnestunud öösel, kui Barty ja Carlin olid arvanud teda juba ammu magavat, kuulata pealt nende juttu ning vähemalt osa saladust oli tal nüüd teada. Juba aastaid olid regendi ihukaitseväelased rännanud mööda maad ringi, otsides igalt poolt last, kellel pidid olema kaelakee ja arm. Otsides Kelseat.

„Panin sulle sadulakotti ühe kingituse,” jätkas Carlin, kiskudes ta tagasi olevikku.

„Mis kingituse?”

„Küllap näed ise, kui oled siit lahkunud.”

Korraks tundis Kelsea, kuidas viha uuesti tema üle võimust võtab. Carlinil olid alati saladused! Aga hetk hiljem hakkas tal häbi. Barty ja Carlin olid kurvad … mitte üksnes Kelsea, vaid ka oma kodu pärast. Praegugi ajasid regendi nuhid ilmselt mööda kogu Tearlingit kuninganna ihukaitseväelaste jälgi. Barty ja Carlin ei saa enam siia jääda, vaid lahkuvad ka ise õige pea pärast Kelseat – nad lähevad lõunas Cadare’i piiri ääres asuvasse Petaluma külla, kus oli möödunud Barty poisipõlv. Barty hakkab muidugi oma metsa taga igatsema, aga leidub ju teisigi metsi, mida ta võib tundma õppida. Carlin peab tooma suurema ohvri: jätma maha oma raamatukogu. Need raamatud olid tema elu: asunikud olid need Ületamise ajal päästnud ja kokku kogunud – säilitanud neid aastasadade vältel. Ta ei saanud neid endaga kaasa võtta: plaanvanker olnuks jälitajaile liiga silmatorkav. Kõik need köited … hävingule määratud.

Kelsea võttis koti, kus olid tema öötarbed, ja upitas selle endale selga, vaadates samal ajal aknast välja, sinna, kus seisis kümnes hobune. „Ma ei tea veel nii paljusid asju.”

„Sa tead kõike, mida vaja,” vastas Barty. „Kas sul nuga on kaasas?”

„Jah.”

„Hoia seda alati enda ligi. Ning vaata hoolega, mida sööd ja kust see toit pärit on.”

Kelsea võttis tal ümbert kinni. Barty võis olla küll kõhukas, aga värises kurnatusest ning tüdruk mõistis korraga, kui väsinud ta on – kui põhjalikult on Barty teda õpetades ammendanud jõuvarud, mida pidanuks hoidma vanaduspäevadeks. Vana mees surus Kelsea oma jämedate käsivartega korraks enda vastu ning tõmbus siis eemale, sinistes silmades tungiv pilk. „Sa pole pidanud seni kedagi tapma, Kel, ja see on igati kena ja puha, ent tänasest päevast alates peetakse sinu peale jahti, mõistad? Sul tuleb käituda sellele vastavalt.”

Kelsea ootas, et Carlin hakkab Bartyle vastu vaidlema – Carlin, kes alati kinnitas, et jõud on lollide relv. Ent Carlin noogutas nõusolevalt. „Olen kasvatanud sinust mõtleva kuninganna, Kelsea, ning just see sinust saabki. Aga praegu astud sa ajajärku, kus esmatähtis on ellu jääda. Need mehed teevad kõik, et täita ausalt oma ülesanne ning toimetada sind elusalt ja tervelt kindlusesse. Pärast seda on sul ehk Barty õpetustest rohkem kasu kui minu omadest.”

Naine eemaldus aknast, kus oli seisnud otsekui vahipostil, ja asetas käe õrnalt Kelsea seljale, pannes tüdruku võpatama. Carlin ei puudutanud peaaegu iial kedagi. Parimal juhul võis ta sind ehk seljale patsutada ning sedagi haruharva. „Aga ära lase relvadele lootes oma mõistusel loiuks muutuda, Kelsea. Su mõistus on alati olnud terav, vaata et see vahepeal ei nüristuks. Kui haarad mõõga, võib see kergesti juhtuda.”

Uksele prõmmiti rõngaskindas rusikaga.

„Teie Kõrgus,” kostis Carrolli hääl. „Päevavalgust pole enam kauaks.”

Barty ja Carlin astusid eemale ning Barty võttis põrandalt Kelsea viimase kompsu. Nad mõlemad paistsid korraga kohutavalt vanad. Kelsea poleks tahtnud neid siia maha jätta – neid kahte inimest, kes olid teda kasvatanud ja kellelt pärinesid kõik tema teadmised. Kusagilt alateadvusest kerkis tung visata kompsud käest ning tormata tagaukse kaudu välja – kirgas ja ahvatlev uitmõte, mis kestis kaks sekundit, enne kui hääbus.

„Millal on turvaline saata teile teade?” küsis ta. „Millal te tohite peidust välja tulla?”

Barty ja Carlin vahetasid kiire, Kelsea arvates salatseva pilgu. Lõpuks oli Barty see, kes vastas. „Sellega läheb veel aega. Saad ju isegi aru …”

„Sul on muudki, mille pärast muretseda,” sekkus Carlin teravalt. „Mõtle oma rahvale, sellele, kuidas kuningriigis kord majja lüüa. Võib minna päris kaua aega, enne kui sa meid jälle näed.”

„Carlin …”

„Sul on aeg minna.”

Kohe, kui Kelsea majast välja astus, olid sõdurid taas hobuse selga hüpanud. Nüüd vaatasid nad talle ülalt alla ja paari mehe näost võis välja lugeda otsest põlgust. Sõjanuiaga Lazarus ei heitnud talle pilkugi, vaid vaatas ainiti kaugusse. Kelsea hakkas oma pakke sadula külge kinnitama. Talle oli eraldatud kimmel mära, kes tundus olevat Barty täkust pisut taltsam.

„Ratsutada te arvatavasti oskate, Teie Kõrgus?” küsis ratsmeid hoidev sõdur. Sõna kõrgus kõlas mürgiselt ja Kelsea krahmas ohjad enda kätte. „Jah, oskan küll.”

Ratsmeid ühest käest teise tõstes tõmbas ta selga oma rohelise talvemantli, pani selle nööbid kinni, ronis siis hobuse selga ja vaatas alla Barty peale, võideldes kohutava eelaimusega, et selles hetkes on midagi lõplikku. Barty oli jäänud enneaegu vanaks, aga polnud mingit põhjust, miks ta ei võiks elada veel palju aastaid. Eelaimused ei pidanud sageli paika. Barty jutu järgi oli Morti kuninganna selgeltnägija ennustanud, et Kelsea ei näe oma üheksateistkümnendat sünnipäeva, aga siin ta nüüd ometi on.

Tüdruk naeratas Bartyle vapralt – vähemasti nõnda ta ise lootis. „Saadan varsti kellegi teile järele.”

Barty noogutas ning temagi naeratus oli sunnitult rõõmus. Carlin oli läinud näost nii valgeks, et Kelsea kartis teda iga hetk minestusse langevat, aga selle asemel astus naine edasi ja sirutas käe. See liigutus oli nii ootamatu, et Kelsea vaatas kätt natuke aega, enne kui mõistis, et peab selle vastu võtma. Kõigil neil aastatel, mis ta siin majas oli elanud, polnud Carlin tal kunagi käest kinni võtnud.

„Tuleb aeg ja sa mõistad,” ütles Carlin ning pigistas tugevasti tema kätt. „Mõistad, miks seda kõike vaja oli. Karda minevikku, Kelsea. Ole valitseja.”

Isegi praegu ei võinud Carlin rääkida keerutamata. Kelsea oli alati teadnud, et ta pole see laps, keda Carlin oleks soovinud õpetada. Talitsematult isepäine ja ees ootava ränga kohustuse vastu kaunis ükskõikne, oli ta valmistanud Carlinile pettumuse. Kelsea tõmbas käe vabaks, vaatas Barty poole ning tundis, kuidas tema ärritus haihtub. Vana mees nuttis nüüd juba varjamatult, tema põskedel helkisid pisarate jäljed. Kelsea enda silmad ähvardasid samuti taas vett täis valguda, aga ta võttis ratsmed ja pööras hobuse Carrolli poole. „Me võime nüüd minna, kapten.”

„Teie teenistuses, leedi.”

Kapten rapsas ratsmeid ja suunas hobuse teerajale. „Mehed, koonduge kuninganna ümber!” hõikas ta üle õla. „Me ratsutame päikeseloojanguni.”

Kuninganna. Juba jälle see sõna. Kelsea proovis mõelda endast kui kuningannast, aga lihtsalt ei suutnud. Ta ratsutas ihukaitseväelastega ühes tempos, keelates endal tagasi vaadata. Ainult ühe korra pöördus tüdruk, just enne seda, kui tee tegi käänaku, ning nägi Bartyt ja Carlinit ikka veel ukselävel seismas ja endale järele vaatamas nagu vana puuraiduripaari mingis ammuses muinasjutus. Siis varjasid puud nad tema pilgu eest.

Kelsea mära oli nähtavasti tubli ratsu, sest liikus konarlikul maastikul komistamata. Barty täkk oli kippunud metsas alati koperdama. Barty ütles ikka, et tema hobune on aristokraat ning peab endale alandavaks sõita mujal kui tasasel teerajal. Ent isegi täkuga ei olnud Kelsea kunagi sõitnud majast kaugemale kui paar miili. Carlin oli selle ära keelanud. Kui Kelsea rääkis mõnikord igatsevalt asjadest, mida teadis olevat kusagil laias maailmas, rõhutas Carlin alati, kui hädasti on vaja, et tema asukoht püsiks saladuses, ja kui tähtis on see, et talle on määratud astuda kunagi kuningannana troonile. Kelsea hirm läbi kukkuda vihastas Carlinit. Carlin ei tahtnud tema kõhklustest kuuldagi. Kelsea ülesanne oli õppida, leppides sellega, et tema ümber pole teisi lapsi, teisi inimesi, muud maailma.

Kunagi kolmeteistkümnesena oli Kelsea ratsutanud nagu tavaliselt Barty täkuga laande, eksinud ära ja leidnud end tundmatust metsast. Sealsed puud ja kaks oja, millest ta mööda oli ratsutanud, paistsid talle võõrad. Avastanud lõpuks, et sõidab ringiratast, tahtis tüdruk juba käega lüüa ja nutma hakata, aga vaatas siis silmapiiri poole ning nägi kõigest mõnisada jalga eemal korstnast kerkivat suitsu.

Lähemale ratsutades leidis ta eest maja. See oli viletsam kui Barty ja Carlini oma – mitte kividest, vaid puidust. Maja ees olid kaks Kelseast paar aastat nooremat poisikest mänginud mõõgavõitlust ning ta oli jälginud neid väga kaua, heietades mõtet, mis polnud talle kunagi varem pähe tulnud: nende laste kasvatus oli tema omast täiesti erinev. Kuni selle hetkeni oli ta millegipärast arvanud, et kõigi laste elu on ühesugune. Poistel olid seljas räbaldunud riided, aga nad mõlemad kandsid mugava moega särki, millel olid lühikesed varrukad. Kelsea tohtis kanda ainult kõrge kaelusega särke, millel olid pikad liibuvad varrukad, et ükski juhuslik möödakäija ei näeks vilksamisigi tema käsivart ega kaelaehet, mida tal polnud lubatud ära võtta. Ta kuulis kaht poissi omavahel juttu ajamas, ning tõdes, et nad ei oska korralikult kõnelda isegi teari keelt. Keegi polnud sundinud neid igal hommikul laua taha istuma ja grammatikat tuupima. Oli õhtupoolik, aga nood kaks ei olnud koolis.

„Sia olet mort, Emmett. Mia ole tear!” hüüdis vanem poiss uhkelt.

„Ma’i ole mort! Mort on nõrk!” karjus noorem vastu. „Emps ütles, et piad laskma miul kah mõnikord tear olla!”

„Äste. Ole’s pääleki tear, aga miul on võluvõimed!”

Alles pärast seda, kui oli poisse mõnda aega jälginud, pani Kelsea tähele tõelist erinevust, seda, mis köitis tema tähelepanu: need lapsed olid kahekesi. Ta oli neist kõigest viiskümmend jardi eemal, ent nendevaheline tihe side tekitas temas tunde, otsekui viibiks ta kuu peal. See vahemaa pikenes veelgi, kui välja astus poiste ema, trullakas naine, lõpmata erinev suursuguse hoiakuga Carlinist, ja hõikas neid sööma.

„Ew! Martin. Tulge käsi pesema!”

„Ei!” vastas väiksem. „Meil põle mäng veel läbi.”

Kahmanud maast puuhunnikust ühe teiba, hüppas ema nende vahele ning vehkles poiste naeru ja rõõmukisa saatel mõlemaga. Lõpuks tõmbas ta marakratid ligemale, surus enda vastu ning nii kõndisid nad üksteist kaisutades majja. Hämarus hakkas tihenema ja ehkki Kelsea teadis, et peaks asuma uuesti koduteed otsima, ei suutnud ta end ometi sellest vaatepildist lahti kiskuda. Carlin ei näidanud kunagi välja sooje tundeid, isegi mitte Barty vastu, ning Kelseale sai parimal juhul osaks ainult naeratus. Jah, tema oli Teari troonipärija ning Carlin oli talle ikka ja jälle kinnitanud, kui suur au see on. Aga kodu poole ratsutades ei suutnud tüdruk terve pika tee vabaneda tundest, et nendel lastel on midagi enamat kui temal.

this