Клиффорд Дональд Саймак
Jumalate valik

Jumalate valik. Sari "Orpheuse Raamatukogu"
Clifford D. Simak

Orpheuse Raamatukogu
Romaani «Jumalate valik» (A Choice of Gods; 1971) peetakse ulmekirjanduse suurmeistri Clifford D. Simaki (1904–1988) loomingu paremikku kuuluvaks, kõrvuti teostega «Linn», «Härjapõlvlaste kaitseala» ja «Vahejaam». Raamatus kohtume Maale naasva inimkonnaga, kellega seisavad silmitsi omal ajal planeedile truuks jäänud telepaatiavõime omandanud inimesed – grupp indiaanlasi ja perekond Whitney. Aga romaanis tegutsevad ka kaks robotite kogukonda, ühed neist peavad kristlikku misjonit ja teised konstrueerivad salapärast superaju.

Orpheuse Raamatukogu 6/2017

Clifford D. Simak

Jumalate valik

Originaal:

A Choice of Gods 1972

Sarja koostaja Raul Sulbi

ISSN 2228-0464

ISBN 978-9949-578-60-3 (trükis)

ISBN 978-9949-578-61-0 (epub)

Copyright © 1972 by Clifford D. Simak

Tõlkinud Jaana Talja © 2017

Järelsõna autor Raul Sulbi © 2017

Kaanepildi autor Meelis Krošetskin © 2017

Toimetanud Eva Luts

Küljendus ja kujundus Mihkel Laar ja Raul Sulbi

Kirjastus Fantaasia

Tartu 2017

Trükitud OÜ Greif trükikojas

1

1. august 2185. Nii et me alustame otsast peale. Tegelikult alustasime otsast peale juba viiskümmend aastat tagasi, aga siis me seda veel ei teadnud. Mõnda aega püsis lootus, et järele on jäänud rohkem inimesi ja et me saame jätkata sealt, kus asjad pooleli jäid. Millegipärast arvasime, et kui šokk on möödas ja me suudame jälle selgelt mõelda ja nutikalt planeerida, saame kinni hoida sellest, mis meil on. Esimese aasta lõpuks oleksime pidanud taipama, et see on võimatu. Viienda aasta lõpuks oleksime pidanud seda endale tunnistama, aga me ei teinud seda. Alguses ei tahtnud me tõele silma vaadata ja kui me lõpuks selleks sunnitud olime, klammerdusime mingi arutu lootuse külge. Vana eluviisi ei olnud enam võimalik ellu äratada, sest meid oli liiga vähe, kellelgi ei olnud mingeid eriteadmisi ja vana tehnika oli pöördumatult hävinenud. Meie aja tehnika oli olnud liiga keeruline, spetsiifiline ja reglementeeritud, et oleksime suutnud selle kasutamise selgeks õppida ja seda töös hoida, sest vajalike oskuste ja teadmistega inimesi, kes oskaksid tehnikat mitte ainult käitada, vaid toota ka selleks tarvis minevat energiat, ei olnud enam. Praegu pole me midagi enamat raipesööjatest, kes toituvad mineviku korjusest, kuni ühel heal päeval on sellest järel vaid kondid ning me jääme saatuse hooleks. Aastate jooksul oleme taastanud või ka taasavastanud, kuidas soovite, vanemat ja algelisemat tehnikat, mis oli mõeldud lihtsama eluviisi jaoks, ja need primitiivsed oskused peaksid hoidma meid langemast täielikku metslusse.

Keegi ei tea, mis tegelikult juhtus, kuid see ei takista inimesi lagedale tulemast teooriatega, mis seda kõike seletaks. Probleem on selles, et need teooriad taanduvad pelkadele oletustele, kus on oma roll igasugustel metafüüsilistel väärarusaamadel. Meil ei ole ühtegi fakti peale nende kahe, millest esimene on, et eelmisel kuul viiskümmend aastat tagasi läks suur osa inimkonnast kuhugi või viidi kuhugi. Tänaseks on enam kui kaheksast miljardist, mida oli maailma jaoks ilmselgelt liiga palju, alles mõnisada inimest, kui sedagi. Majas, kus ma praegu istun ja neid ridu kirjutan, on kuuskümmend seitse inimest ja neid on niigi palju tänu sellele, et tol õhtul, kui see kõik juhtus, olime kutsunud mõned noored enda juurde tähistama minu kaksikutest lastelaste John ja Jason Whitney täisealiseks saamist. Kaani järve indiaanlastest võib järel olla kolmesaja ringis, aga neid me eriti sageli ei näe, sest kogu hõim on pöördunud üsna rõõmsalt ja edukalt, või vähemalt nii mulle tundub, tagasi oma vana rändamise kombe juurde. Vahetevahel jõuavad meieni kuulujutud teistest pisikestest inimrühmadest (neid kuulujutte levitavad peamiselt vabakäigu-robotid), aga kui me oleme läinud neid inimesi otsima, ei ole me leidnud ei neid ega ka mingeid märke sellest, et nad on seal kunagi olnud. See ei tõesta muidugi midagi. Mõistus ütleb, et kusagil Maal peab veel inimesi olema, aga meil pole aimugi, kus nad võiksid olla. Ega me neid tegelikult enam ei otsigi, isegi siis mitte, kui meieni jõuavad järjekordsed kuulujutud, sest meile tundub, et ei vaja neid. Möödunud aastatega oleme olukorraga leppinud ja rahuldunud rutiinse maalähedase eluviisiga.

Robotid on ikka veel meiega ja meil pole aimugi, palju neid olla võib. Küllap on nad kõik alles. Nad ei läinud või neid ei võetud, nagu juhtus kadunud inimestega. Aastate jooksul on mõned neist meie juurde kolinud ja nad teevad kõiki töid ja toimetusi, mida on meie mugavaks äraelamiseks vaja, ning ausalt öeldes on neist saanud meie kogukonna liikmed. Aeg-ajalt mõned neist lahkuvad ja lähevad mujale, kuid siis tuleb lahkunu asemele mõni uus, jäädes päriseks või vaid üürikeseks. Need, kes ei ole meie olukorraga tuttavad, võivad mõelda, et robotid olid ju see tööjõud, mida me tehnika eluliselt tähtsate osade töös hoidmiseks vajasime. Robotitele oleks saanud vajalikke oskusi õpetada küll, aga probleem oli selles, et keegi meist ei osanud seda teha. Mul on teatavad põhjendatud kahtlused, et isegi kui me oleksime osanud, ei oleks sellest midagi välja tulnud. Robotitel ei ole tehnilist taipu. Nad ei ole niimoodi ehitatud. Nad ehitati inimeste edevuse ja uhkuse upitamiseks, rahuldama seda inimesse sisse kodeeritud kummalist iha – vajadust omada teisi inimesi (või teiste inimeste piisavalt täpseid koopiaid), kes täidaksid tema tahtmisi ja rahuldaksid vajadusi, inimorje, keda kamandada, inimolendeid, kelle üle oleks mehel, naisel või lapsel võim, tekitades temas võltstunde, et on kellestki üle. Robotid ehitati selleks, et nad hakkaksid kellegi kokaks, aednikuks, ülemteenriks, toapiigaks, lakeiks – ma ei ole kunagi päriselt aru saanud, kes lakei on –, aga ühesõnaga igat sorti teenijateks. Robotid olid kannupoisid ja alamat sorti seltsilised, need, kes ütlesid alati jah; nad olid orjad. Teatavas mõttes on nad meid teenides ikka veel orjad. Kuigi ma kahtlen, kas robotid mõtlevad sellest kui orjatööst. Kuigi nende väärtushinnangud on pärit inimeselt, ei ole need siiski lõpuni inimeste endi väärtushinnangud. Nad teenivad meid vabast tahtest ning sunnivad meile peale vana aja teeneid, olles selle võimaluse eest tänulikud ja ilmselgelt õnnelikud, et on leidnud vanade isandate asemele uued. Selline on olukord meie poolt vaadatuna, aga indiaanlaste puhul on see sootuks teine. Robotid ei tunne end indiaanlastega hästi ja indiaanlased omakorda suhtuvad robotitesse tundega, mis ei ole kaugel jälestusest. Robotid on osa valge inimese kultuurist ja on meile hõlpsasti vastuvõetavad ainuüksi selle pärast, et olime kunagi masinatest vaimustuses. Indiaanlaste jaoks on nad räpased, midagi, mis on eemaletõukavalt võltsid ja võõrad. Nad ei taha robotitega mingit tegemist teha. Juhuslikult indiaanlaste laagrisse sattunud robotid aetakse sealt kiiremas korras minema. Meid teenivad üksikud robotid, aga neid peab olema veel tuhandeid. Meil on tekkinud harjumus kutsuda neid, kes meiega koos ei ela, metsikuteks, kuigi minu meelest ei ole neist mitte midagi metsikut. Aknast välja vaadates, verandal istudes või väljas jalutades näeme sageli, kuidas metsikute robotite salgad meist mööda kiirustavad, nagu oleks neil mingi sihtpunkt, kuhu nad peavad jõudma, või mingi tähtis ülesanne, mida nad peavad täitma. Me ei ole suutnud kindlaks teha, kus on nende sihtpunkt või mis on see ülesanne. Vahel kuuleme nende kohta mingeid jutte, aga need on ainult jutud ja kuna tõendeid ei ole, ei hakka ma neid siinkohal kordama.

Ma ütlesin, et fakte on kaks, kuid kaldusin siis teemast kõrvale, hakates rääkima esimesest. Teine fakt on, et meie eluiga on nüüd palju pikem. Mingil kummalisel põhjusel, millest keegi ei püüagi aru saada, on vananemisprotsess kui mitte peatunud, siis aeglustunud. Näib, nagu ei oleks mina ega keegi teine viimase viiekümne aastaga üldse vananenud. Kui mul ka on viiekümne aasta järel mõni valge juus rohkem, ei pane ma neid tähele. Kui ma ka kõnnin veidi aeglasemalt, ei saa ma sellest aru. Tol hetkel olin ma kuuskümmend ja olen ka nüüd kuuskümmend. Noorukid arenevad täiskasvanuks niisamuti nagu varem ja sama ajaga, kuid kui nad on küpseks saanud, paistab vananemine peatuvat. Kaksikutest lapselapsed, kelle kahekümne esimest sünnipäeva me viiskümmend aastat tagasi tähistasime, on siiani kahekümne ühesed. Füüsilise väljanägemise poolest on nad oma poegade ja vanima pojapojaga üheealised ja vahel on see minule, kes ma olen kogu elu vananenud ja selle ootuses elanud, segadusttekitav. Aga olgugi see segadusttekitav, ma ei kurda, sest vananemise peatumisega on kaasnenud erakordselt hea tervis. Ja tervis oli see, mille pärast me kõik alguses muretsesime – kui kõik inimesed on läinud, kust me leiame arsti või haigla, kui juhtume haigeks jääma? Õnneks – ma usun, et see on õnn – on kronoloogiliste aastate arv, mil naised lapsi saavad, jäänud enam-vähem samaks, mis see oli enne eluea pikenemist. Naise munarakud ammendavad end paljunemiselundkonnas umbes kolmekümne aastaga, täpselt nii, nagu see oli varem.

Ei ole vist erilist kahtlust, et inimkonna kadumine ja vananemise peatumine on üksteisega mingil viisil seotud. Ja kuigi keegi meist ei eitagi, et oleme pikema eluea ja võib-olla ka planeedi ülerahvastatusega kaasnenud sotsiaalse surve kadumise eest tänulikud, muretsevad mõtlikumad meie hulgast vahel selle pärast, mis võib kõige selle taga olla. Me lebame ööpimeduses oma voodites ärkvel ja mõtleme selle üle ning olgugi et aastatega on vapustus üle läinud, on meil vahel hirm.

Nii et tänasel augustihommikul, Jeesuse sünnist arvates kahekümne teise sajandi lõpupoole, teen ma algust sündmuste üksikasjaliku dokumenteerimisega, nagu need minu mäletamist mööda aset leidsid. See on töö, mida keegi peab tegema, ning oma saja kümne kronoloogilise aasta ja selle maja vanima liikmena on ainult aus ja õiglane, et see olen just mina, kes need read oma käega kirja paneb. Sellise dokumendita, mis on kirja pandud siis, kui inimmälu on veel usaldusväärne, muutub inimkonnaga juhtunu aja jooksul müüdiks...

2

Noormees ei suutnud toda viimast karu kuidagi unustada, kuid imelikul kombel ei suutnud ta ka meenutada, mis oli täpselt juhtunud. Viimastel päevadel oli nende sündmuste meenutamine hõivanud kõik tema meeled, ometi ei olnud vastusele sugugi lähemal. Sügavast jõesängist end kahele jalale üles ajanud kiskja oli teda üllatanud ja et karu oli olnud talle liiga lähedal, polnud põgenemine võimalik. Nool ei olnud looma tapnud, selles oli ta kindel, sest laskmiseks oli olnud liiga vähe aega ja noole asend oli olnud kehv. Aga ometi oli karu hinge heitnud, kõhuli prantsatanud ja libisenud suure hooga peaaegu tema jalgadeni. Ja just selle sekundi murdosa jooksul enne karu surma oli midagi juhtunud ja see miski oligi see, mida ta ei suutnud meenutada. Ta oli kindel, et sel on pistmist millegagi, mida ta oli teinud, aga tal polnud aimugi, mis see oli. Oli hetki, kus vastus oli tema teadvuse sügavikest juba peaaegu pinnale kerkinud, kuid siis uuesti tagasi vajunud, nagu oleks see midagi, mida ta ei tohi teada, või mille mittemäletamine on talle kasulikum. See oli midagi, mida tema sisemised varjatud meeled ei lasknud tal meelde tuletada.

Noormees kukutas kandami enda kõrvale maha ja toetas vibu selle najale. Heites pilgu järsu kaldaga ääristatud laiale sügisvärvides orule, kus kaks suurt jõge ühinesid, sai ta aru, et see oli täpselt selline, millisena oli seda talle kirjeldanud piisoneid jahtinud inimesed, keda ta suurel platool peaaegu kuu aega tagasi kohanud oli. Neile mõeldes naeratas ta endamisi, sest nood olid olnud meeldivad inimesed. Nad olid teinud talle ettepaneku nende juurde jääda ja ta oleks seda äärepealt teinudki. Nende inimeste hulgas oli üks tüdruk, kes koos temaga sügaval kurguhäälel naeris, ja üks noormees, kes oli pannud vennalikult käe tema käsivarrele. Ent ometi ei saanud ta jääda.

Päike tõusis ja oru kaugemas servas kasvavad vahtrad lõid selle kiirtes punastes ja kuldsetes toonides lõkkele. Ja jõgede ühinemiskohas troonival kaljusel neemel seisis tohutusuur kiviehitis, millest nad olid talle rääkinud, arvukad korstnad kui tüüakad sõrmed taeva poole püsti.

Noormees tõstis rinnal rippuva binokli ja sättis silmadele. Binoklirihmast liikvele läinud karuküünistest kaelakee klõbises.

Jason Whitney hakkas oma hommikust jalutuskäiku lõpetama ning pidi tõdema, et see oli olnud parim jalutuskäik, mida ta oli kunagi ette võtnud – hoolimata sellest, et sedasama kinnitas ta endale igal hommikul, tulles kerget tõusu mööda veranda poole ning tõmmates ninna köögist tuleva praepeekoni ja -munade lõhna, mida Thatcher seal valmistas. Ometi veenis ta end, et see hommik oli olnud iseäranis meeldiv. Tõusva päikese peletatud väikest külmanäpistust kandnud õhk oli nii värske ja puude lehed ei saanudki enam kaunimad olla. Jason oli seisnud kaljutipus ja vaadanud jõgesid, mis olid vees edasikantavate sügislehtede taustal sügavsinisemad kui tavaliselt. Pardiparv oli lennanud puulatvu peaaegu puudutades üle lammi ja ühes neist luhta kirjavatest väikestest lombikestest seisis põlvini vees põder ja kui ta vesikuppude ampsamiseks vette pistetud pea uuesti üles tõstis, langes vesi tema võimsatelt sarvedelt kaskaadina alla. Jason oli kujutlenud, et kuuleb kukkuva vee solinat, kuigi ta teadis, et on selleks liiga kaugel.

Kaks koera, kes olid temaga kaasas käinud, olid ette kiirustanud ja ootasid juba verandal, mitte küll teda, kuigi talle meeldinuks nii mõelda, vaid oma söögikausse. Bowser, kel oli seljataga üksjagu aastaid, oli kõndinud raskelt ja vaguralt tema kõrval, samas kui noor tuulepeast Rover oli ajanud pähklisalus puu otsa seal varajast pruukosti võtnud orava ning peletanud sügisesel põllul seisvatelt viljarõukudelt ja kõrvitsatelt lendu pesakonna põldvutte.

Veranda uks avanes ja Martha tuli koerte sööginõudega välja. Ta kummardus ja pani nõud kividele, samal ajal kui sabadega aeglaselt vehkivad koerad kikkiskõrvu aupaklikult ja viisakalt ootasid. End sirgu ajades tuli naine verandalt alla ja hakkas mehele kallakust vastu kõndima. Martha andis mehele hommikuse suudluse ja võttis tal käe alt kinni.

«Sel ajal, kui sina jalutasid, rääkisin mina Nancyga,» lausus ta.

Mees kibrutas meelde tuletades otsaesist. «Nancyga?»

«Jah, sa tead ju küll teda,» jätkas naine. «Ta on Geoffrey vanim laps. Ma polnud nii kaua temaga rääkinud.»

Mees kibrutas uuesti otsaesist. «Nancy?»

«Seal Polarise kandis, kuhu nad hiljuti kolisid,» tähendas Martha. «Nad on kõige kenamal planeedil...»

Telgis kükitav Ehatäht andis talismanist nukule viimast lihvi. Ta oli näinud palju vaeva, et see ilus välja kukuks, ja täna oligi see päev, mil ta selle tammele ohverdab. Ta kinnitas endale, et päev on selleks hea – selge, mahe ja soe. Niisuguseid päevi tuli oma südames kalliks pidada, sest selliseid, värviküllaseid oli vähe. Varsti jõuavad kätte rõõmutud päevad, mil alasti puude vahel hiilib tontlik külm udu, millele järgneb põhjatuulte ja lume jäine hingus. Ehatäht kuulis, kuidas väljas laager hommikusele elule ärkas – kirve kopsatus vastu puud, keedukatelde kolin, sõpra hüüdva sõbra hääl, koera rõõmus klähvimine. Päevapoole jätkub põldude puhastamine – raadatakse võsa, koristatakse eelnevate aastate külmadega maa seest kerkinud kive ning rehitsetakse ja põletatakse umbrohtu, et maa oleks kevadiseks künniks ja külviks puhas ja valmis. Kõigil on siis kiire, nagu seda temaltki oodatakse, ning siis on lihtne märkamatult laagrist lahkuda ja tagasi tulla, enne kui keegi tema puudumist tähele paneb.

Ta ei tohi sellest kellelegi rääkida, tuletas ta endale meelde, ei emale ega isale, kõige vähem Punasele Pilvele, hõimu esimesele pealikule ja tema oma esiisale, sest ei peetud sündsaks, et naisel on kaitsevaim. Ent Ehatähele tundus see täiesti loomulikuna. Tol päeval seitse aastat tagasi olid märgid olnud liiga ilmsed, et neis kahelda. Puu oli temaga rääkinud ja tema oli rääkinud puuga ja see vestlus meenutas isa ja tütre vestlust. Enda arvates ei olnud ta sellist sugulust otsinud. Talle polnud selline asi pähegi tulnud. Aga kui puu temaga rääkis, mida pidi ta siis tegema?

Kas puu minuga täna ka räägib, küsis ta eneselt. Kas pärast nii pikka eemalolekut puu veel mäletab?

Hezekiah istus iidse paju rippuvate okste alla marmorpingile ja kiskus koreda pruuni rüü tihedamalt metallkeha ümber, mõeldes kohe, et see on teesklus ja kõrkus ja üldse mitte tema vääriline, sest tal polnud tarvis istuda ega rüüd kanda. Kollane leht kukkus laperdades alla ja maandus tema süles, kus lehe selge, peaaegu läbipaistev kollane oli pruuni rüü taustal eriti ere. Ta tahtis seda ära lükata, kuid lasi sel siis jääda. Sest kes olen mina, mõtles ta, et sekkun või isegi vaidlustan sellist lihtsat asja nagu lehe langemine.

Ta tõstis pilgu puulehelt ja vaatas sinna, kus umbes miili kaugusel, mungakloostri müüride taga seisis kindlana jõgede kohal kõrguval kaljul suur ja võimas kivihoone, mille aknad tegid hommikupäikeses silma ja korstnate anuvad käed sirutusid üles jumala poole.

Hoopis nemad, tolle maja inimesed, peaksid siin olema, mitte meie, mõtles ta, ja niipea kui ta oli seda mõelnud, tuli talle meelde, et juba mitu sajandit elavad majas vaid kaks inimest, Jason Whitney ja tema kena naine Martha. Vahetevahel tulid ka teised inimesed tähtedelt, et külastada oma vana kodu või, need, kes olid sündinud tähtedel, esivanemate kodu. Ja mis õigus on neil olla tähtedel, küsis Hezekiah veidi kibestunult. Nad ei peaks tundma huvi tähtede ja kõige selle vastu, mida nad seal eest leidsid. Inimese üks ja ainus mure peaks olema kanda hoolt oma surematu hinge eest.

Kloostri müüride taga sahisesid vaikselt muusikapuude lehed, kuid puud ise olid veel vait. Päeval, millalgi pärastlõunal hakkavad nad end öiseks kontserdiks häälestama. Seda saab olema vaimustav kuulata, mõtles ta, tundes selle mõtte peale teatavat vastumeelsust. Vahel kujutles ta, et muusikat esitab taevane koor, kuid ta teadis, et see on vaid ettekujutus, sest ajuti oli nende muusika kõike muud kui pühalik. Ta kinnitas endale, et just selliste mõtete pärast ja pingil istumise ja rüü kandmise pärast ei sobinud ta ise ega tema kaaslased täitma tões ja vaimus ülesandeid, mida nad olid enda peale võtnud. Kuid alasti robot ei saa seista Issanda palge ees. Kui ta on määratud asuma inimese asemele, kes on Jumala nii lõplikult unustanud, peab tal olema selleks sobilik ametirüü, mõtles ta.

Kahtlused ja hirmud tulvasid temasse ning ta istus nende koorma all lookas. Võiks ju arvata, mõtles ta, et nendega harjub ära, sest need olid olnud tema ja kõikide teistega algusest peale, kuid kahtluste ja hirmude vahedus ei olnud nüristunud ja need lõikasid endiselt üdini. Selle asemel, et tänu tuttavlikkusele väiksemaks muutuda, olid need aastatega üha teravamaks läinud ja pärast sajandite pikkust süüvimist inimestest teoloogide pedantsetesse märkustesse ja ulatuslikesse kirjatöödesse ei olnud nad vastust ikka veel leidnud. Ta küsis endalt, kas pole see mitte midagi enamat kui koletu pühaduseteotus. Kas objektid, kellel pole hinge, saavad teenida jumalat? Või on nad äkki saanud usku ja tööd täis aastatega endale hinged? Ta otsis sügavalt enda seest, ja see ei olnud esimest korda, kui ta seda tegi, kuid hinge ta ei leidnud. Isegi, kui see olemas oleks, kuidas seda ära tunda? Millistest koostisainetest hing koosneb? On seda võimalik kokku panna või pidid sa sellega sündima, ja kui see on nii, millised geneetilised struktuurid mängisid siin rolli?

Kas ta ise ja tema robotitest kaaslased (või äkki kaasmungad?) omastasid väevõimuga inimõigusi? Kas nad püüdlesid oma patuses uhkuses millegi poole, millele on õigus ainult inimesel? Kas neil on – või on üldse kunagi olnud – õigus püüda säilitada inimese ja jumala institutsiooni, mille inimesed olid hüljanud ja millest ei pruugi jumal ka praegu hoolida?

Новости
Библиотека
Обратная связь
Поиск
this