Джордж Рэймонд Ричард Мартин
Seitsme kuningriigi rüütel


Aeg läks, tallmeister ei suvatsenud aga veel ilmuda. Oodates kuulis Dunk müüridelt pasunahüüdeid ja siseõuelt hääli. Uudishimulikult võttis ta Kergejala käekõrvale ja läks talliuksele vaatama, mis toimub. Suur seltskond rüütleid ja ratsavibukütte valgus väravatest sisse, vähemalt sadakond meest, ning nende hobused olid uhkemad, kui Dunk kunagi oli näinud. Mingi tähtis isand on tulnud. Ta haaras möödajooksva tallipoisi käest. „Kes need on?”

Poiss vaatas teda kahtlustavalt. „Kas sa lippe ei näe?”Ta tõmbas end lahti ja kiirustas eemale.

Lipud ... Kui Dunk pead pööras, kergitas tuulehoog musta siidvimplit pika varda otsas ja Targaryenide koja vihane kolmepäine lohe oleks nagu tiivad laiali ajanud ning ergavpunast tuld puhunud. Lipukandja oli pikk rüütel valges, kullaga kaunistatud soomusrüüs, ta õlgadel lehvis helevalge keep. Järgnesid veel kaks üleni valges ratsanikku. Valvkonna rüütlid kuningliku lipuga. Mõni ime siis, et Saarekoolme isand koos poegadega lossi ustest välja kiirustas, ning kaunis neiu samuti – lühikest kasvu tüdruk kollaste juuste ja ümmarguse roosa näoga.

Mulle ta eriti kaunis ei paista, mõtles Dunk. Nukunäitlejast tüdruk oli ilusam.

„Poiss, lase see kronu lahti ja hoolitse mu hobuse eest.”

Ratsanik oli tallide ees sadulast maha laskunud. Ta räägib minuga, mõistis Dunk. „Ma ei ole tallipoiss, isand.”

„Polnud piisavalt mõistust?” Kõneleja kandis musta, erkpunase atlassiga ääristatud keepi, rüü aga, mida see kattis, oli ere nagu tuleleek: sellel oli punaseid, kollaseid ja kuldseid toone. Mees oli sale ja sirge nagu pistoda, kuid ainult keskmist kasvu ja Dunkiga umbes üheealine. Hõbedased ja kuldsed lokid raamisid selgejoonelist ja kõrki nägu: kõrge laup, teravad põsenukid, sirge nina, kahvatu ja sile, ainsagi veata nahk. Ta silmad olid tumevioletsed. „Kui sa hobusega hakkama ei saa, siis too mulle veini ja kena piiga.”

„Ma ... vabandust, isand, aga ma ei ole ka teener. Mul on au olla rüütel.”

„Rüütelkonnale on osaks saanud kurb aeg,” ütles prints, aga siis tormas kohale üks tallipoistest, kellele ta oma ratsu, uhke kõrvi ratsmed üle andis. Dunk oli hetkega unustatud. Kergendustundega hiilis ta talli tagasi tallmeistrit ootama. Ta tundis end oma telkides isandate läheduses närviliselt; ka polnud tal mingit asja printsidega rääkida.

Ta ei kahelnudki, et see kaunis nooruk oli prints. Targaryenid olid kadunud meretaguse Valüüria verd ning nende hõbekuldsed juuksed ja violetsed silmad eristasid neid tavalistest inimestest. Dunk teadis, et prints Baelor oli vanem, aga nooruk võis vabalt olla üks tema poegadest: Valarr, keda sageli nimetati Nooreks Printsiks, et tema ja isa vahel vahet teha, või Matarys, Veel Noorem Prints, nagu isand Swanni narr oli teda kord nimetanud. Noori printse oli veel, Valarri ja Mataryse nõbusid. Kuningas Daeron Heal oli neli täiskasvanud poega, kolmel neist olid endal pojad. Tema isa ajal oli lohekuningate vereliin peaaegu välja surnud, kuid öeldi tavaliselt, et Daeron II ja tema pojad on selle kestmise igaveseks ajaks kindlustanud.

„Sina. Mees. Küsisid minu järele.” Saarekoolme isanda tallmeistri nägu punetas ning oranž munder ja järsk kõnepruuk lasid sel paista veelgi punasemana. „Mis oli? Mul pole aega siin ...”

„Ma tahan seda ratsut müüa,” sekkus Dunk kiiresti, et mees ei jõuaks teda minema saata. „Hea hobune, kindla astumisega ...”

„Ma räägin sulle, et mul pole aega.” Mees heitis Kergejalale ainsa pilgu. „Mu isandal pole sellist vaja.Vii ta linna, võib-olla Henly annab sulle paar hõberaha.” Juba ta pöörduski minekule.

„Tänan, isand,” jõudis Dunk enne ta lahkumist veel öelda. „Isand, kas kuningas saabus?”

Tallmeister naeris ta üle. „Ei, olgu jumalad tänatud. Juba see printside rüüsteretk on piisav katsumus. Kustkohast ma kõigile neile loomadele latrid leian? Ja toitu?”Ta kiirustas oma tallipoiste peale karjudes minema.

Selleks ajaks, kui Dunk tallist lahkus, oli Saarekoolme isand oma printsidest külalised lossi saali juhatanud, aga kaks Valvkonna rüütlit oma valgetes turvistes ja lumivalgetes keepides viibisid veel siseõuel ning vestlesid vahtkonna kapteniga. Dunk peatus nende ees. „Isandad, ma olen ser Duncan Pikk.”

„Meeldiv tutvuda, ser Duncan,” vastas suurem valgetest rüütlitest. „Ma olen ser Roland Crakehall ja see on mu rüütelvend ser Donnel Viduorust.”

Valvkonna seitse rüütlit olid Seitsme Kuningriigi kõige vägevamad võitlejad, kui vaid ehk kroonprints Baelor Piigimurdja välja arvata. „Kas te tulite end võitluseks kirja panema?” küsis Dunk murelikult.

„Meil poleks sobilik ratsutada nende vastu, keda me oleme vandunud kaitsta,” vastas punaste juuste ja habemega ser Donnel.

„Prints Valarril on au olla üks Saarekoolme emanda eestvõitlejatest,” seletas ser Roland, „ning kaks ta nõbu kuuluvad väljakutsujate hulka. Meie tulime koos ülejäänutega ainult vaatama.”

Kergendust tundes tänas Dunk valgeid rüütleid lahke sõna eest ja ratsutas kindluseväravatest välja, enne kui veel mõni prints teda kõnetada jõuaks. Kolm printsi, mõtiskles ta, pöörates ratsu Saarekoolme linnatänavate poole. Valarr oli prints Baelori vanim poeg, teisel kohal Raudtrooni pärilusjärjekorras, kuid Dunk ei teadnud, kui palju ta oli pärinud oma isa legendaarsest meisterlikkusest piigi ja mõõga kasutamisel. Teistest Targaryeni printsidest teadis ta veelgi vähem. Mida ma siis teen, kui pean printsi vastu ratsutama? Kas ma üldse võin kellelegi nii kõrgeltsündinule väljakutset esitada? Ta ei teadnud vastust. Vanamees oli sageli öelnud, et ta on loll nagu kindlusemüür, ja praegu tundis ta seda ise ka.

Henlyle meeldis Kergejalg päris hästi – kuni ta kuulis, et Dunk hobust müüa tahab. Siis hakkas tallimees ainult vigasid nägema. Ta pakkus kolmsada hõbemünti. Dunk kinnitas, et peab saama kolm tuhat. Pärast pikka vaidlemist ja kirumist jõudsid nad seitsmesaja viiekümne hõbemündi juures kokkuleppele. See oli Henly algpakkumisele lähemal kui Dunki omale, mistõttu ta tundis end kauplemises kaotajana, kuid tallimees enam kõrgemale ei tulnud ja lõpuks polnud tal muud valikut, kui leppida. Uus vaidlus algas siis, kui Dunk teatas, et sadul hinna sisse ei käinud, Henly aga väitis, et käis.

Lõpuks said kõik asjad paika. Kui Henly läks raha tooma, silitas Dunk Kergejala lakka ja ütles, et too vapralt vastu peaks. „Kui ma võidan, siis ma tulen ja ostan su tagasi, ma luban seda.” Ta ei kahelnudki, et vahepealse ajaga kaovad kõik ratsu puudused ja hind tõuseb praegusega võrreldes kahekordseks.

Tallimees andis talle kolm kuldmünti ja ülejäänu hõbedas. Dunk katsus üht kuldmünti hambaga ja naeratas. Ta polnud varem kulla maitset tundnud ega kuldraha käes hoidnud. Rahva seas kutsuti neid münte lohedeks, sest nende ühele küljele oli vermitud Targaryenide koja kolmepäine lohe.Teisel küljel oli kuninga portree. Kahel Henley antud mündil oli kuningas Daeroni nägu, kolmas oli vanem, üsna kulunud, ja sellel oli teistsugune mees. Näo all oli nimi, aga Dunk ei tundnud tähti. Nagu ta nägi, oli kuld ka servadest maha kulunud. Ta andis sellest Henlyle valjusti teada. Tallimees nurises, kuid andis kaaluvahe katteks veel mõned hõbemündid ja pihuga vaskseid. Dunk andis mõned vaskpennid kohe tagasi, osutades peaga Kergejala poole. „Tema jaoks,” ütles ta. „Vaata, et ta õhtul kaeru saaks. Jah, ja ühe õuna ka.”

Kilp käsivarrel ja vana turvis kotiga üle õla, asus Dunk teele mööda Saarekoolme päikeselisi tänavaid. Müntide raskus ta kukrus tekitas imeliku tunde; ühest küljest oli see peaaegu joovastav ja samas ka murelik. Vanamees polnud kunagi usaldanud talle rohkem kui mündi või kaks korraga. Sellest rahast võiks ta elada terve aasta. Ja mis ma siis teen, müün Äikese? See tee lõppes kerjuseks või lindpriiks saamisega. Sellist võimalust ei pruugi enam kunagi tulla, ma pean riskima ja kõik mängu panema.

Kui ta läbi koolme tagasi Cockleswenti lõunakaldale sumpas, oli hommikupoolik samahästi kui möödas ja turniiriväljak oli jälle ellu ärganud.Veinimüüjatel ja vorstivalmistajatel edenes äri jõudsalt, tantsiv karu tatsas peremehe pillimängu taktis ning laulja laulis „Karu, karu ja kaunis neid”, žonglöörid tegid oma trikke ja nukujuhid lõpetasid järjekordset etendust.

Dunk peatus, et vaadata, kuidas puust lohele ots peale tehti. Kui rüütel-nukk lohe pea maha raius ja punane saepuru rohule valgus, naeris ta valjusti ja viskas tüdrukule kaks vaskpenni. „Teine on eilse õhtu eest,” hõikas ta.Tüdruk püüdis mündid õhust ja saatis vastu kõige armsama naeratuse, mida Dunk oli kunagi näinud.

Kas ta naeratas mulle või müntidele? Dunk polnud kunagi tüdrukuga olnud ja nad tegid ta närviliseks. Kord, kolme aasta eest, kui vanamehe kukkur oli täis pärast poolt aastat pimeda isand Florenti teenistuses, oli ta Dunkile öelnud, et on aeg ta lõbumajja viia, et temast mees saaks. Aga vanamees oli siis purjus ning kui ta kaineks sai, ei mäletanud ta sellest midagi. Dunkil endal oli olnud piinlik talle seda meelde tuletada. Pealegi polnud ta kindel, kas ta hoora üldse tahtiski. Kui tal ei saanud olla kõrgestisündinud piigat nagu tõelisel rüütlil, tahtis ta vähemalt sellist, kellele meeldiks ta ise rohkem kui ta hõbe.

„Kas sa jooksid kruusi õlut?” küsis ta nukutüdrukult, kui too punaseks värvitud saepuru tagasi oma lohesse kühveldas. „Koos minuga, ma mõtlen? Või vorsti? Ma eile õhtul võtsin vorsti, see oli maitsev. Ma arvan, et need on sealihast.”

„Tänan, isand, aga meil on uus etendus.” Tüdruk tõusis ja jooksis eemale, käreda paksu dornlanna juurde, kes juhtis rüütli nukku, Dunk aga seisis ja tundis end lollina. Kuid talle meeldis, kuidas tüdruk jooksis. Kena tüdruk, ja pikk. Tema suudlemiseks ei tarvitseks mul põlvili laskuda. Suudelda ta oskas. Aasta eest oli kõrtsitüdruk teda Lannisportis õpetanud, aga tüdruk oli olnud nii lühike, et pidi tema huulteni ulatumiseks laua peal istuma. See mälestus pani ta kõrvad tulitama. Oli ta ikka loll küll. Praegu oleks pidanud piigivõitlusele mõtlema, mitte suudlemisele.

Saarekoolme isanda puusepad lupjasid vöökõrgusi puubarjääre, mis pidid piigivõitlejaid lahutama. Dunk jälgis veidi aega nende tööd. Oli valmistatud viis võitlusrada, kõik põhja-lõuna suunas, et päike ühelegi osalejale silma ei paistaks.Võitlusvälja idapoolsesse külge oli püstitatud kolmerealine tribüün, oranž varikatus selle kohal kaitses isandaid ja emandaid vihma ja päikese eest. Suurem osa pidi istuma pinkidel, aga platvormi keskel oli neli kõrge seljatoega tooli Saarekoolme isanda, kauni piiga ja külla tulnud printside jaoks.

Aasa idapoolses servas oli üles pandud piigitorkemärklaud, posti otsas pöörlev nukk, mille pika põikpuu lühemas otsas oli sälguliseks taotud kilp; tosinkond rüütlit püüdsid seda kordamööda tabada ja nukku pöörlema panna. Dunk vaatas, kuidas Jõhkard Bracken seda tegi, tema järel piirimaade isand Caron. Mina ei oska nii kindlalt sadulas istuda kui nemad, mõtles ta murelikult.

Mujal harjutasid mehed jalgsi, rünnates teineteist puust mõõkadega, nende kannupoisid aga hõikasid kõrvalt rõvedaid nõuandeid. Dunk jälgis, kuidas jässakas nooruk püüab tõrjuda lihaselist rüütlit, kes näis nõtke ja kiirena nagu puuma. Mõlema kilbile oli maalitud Fossowayde punane õun, kuid noorema oma hakiti varsti kildudeks. „See õun pole veel küps,” ütles vanem teisele vastu kiivrit virutades. Noorem Fossoway oli alistudes muljutud ja verine, kuid vastane isegi ei hingeldanud. Ta tõstis visiiri, vaatas ringi, nägi Dunki ja ütles: „Sina seal. Jah, sina, suur mees. Tiibadega karika rüütel. Kas see on pikkmõõk, mida sa kannad?”

„See kuulub õigusega minule,” ütles Dunk tõrjuvalt. „Ma olen ser Duncan Pikk.”

„Ja mina olen ser Steffon Fossoway. Kas sa võtaksid minuga kätt proovida, ser Duncan Pikk? Oleks hea kellegi uuega mõõgad ristata. Mu nõbu pole veel küps, nagu sa isegi nägid.”

„Tehke seda, ser Duncan,” ässitas löödud Fossoway kiivrit peast võttes. „Mina pole võib-olla küps, aga mu hea nõbu on läbinisti mäda. Lööge tal seemned välja.”

Dunk raputas pead. Miks segasid need kaks isandat teda oma tülisse? Tal polnud mingit tahtmist selles osaleda. „Tänan, ser, aga mul on asjad ajada.” Nii suur hulk raha tegi ta olemise ebamugavaks. Mida rutem ta Terase-Pate’ile ära maksab ja oma turvise kätte saab, seda parem.

Ser Steffon vaatas teda põlglikult. „Rändrüütlil on asjad ajada.”Ta vaatas ringi ja märkas läheduses teist võimalikku vastast. „Ser Grance, kena kohtuda. Tule kätt proovima. Ma tean kõiki neid hädiseid nippe, mis mu nõbu Raymun on selgeks saanud, ning näib, et ser Duncanil on vaja tagasi rändama minna. Tule, tule.”

Dunk kõndis minema, nägu punetamas. Temalgi polnud just palju nippe, olid need siis hädised või mitte, ja ta ei tahtnud, et keegi enne turniiri teda võitlemas näeks. Vanamees ütles alati, et mida paremini sa oma vastast tunned, seda lihtsam on sul temast jagu saada. Rüütlitel nagu ser Steffon oli teravat silma, et juba paari pilguga mehe nõrkused üles leida. Dunk oli tugev ja kiire, kaal ja käeulatus olid tema kasuks, kuid ta polnud hetkekski uskunud, et ta oskused oleksid teiste omadega võrdsed. Ser Arlan oli õpetanud teda nii hästi kui oskas, aga vanamees polnud ka noores eas kunagi parimate rüütlite hulka kuulunud. Suured rüütlid ei elanud oma elu rännates ega surnud mudase tee ääres. Minuga nii ei lähe, vandus Dunk. Ma näitan neile, et võin olla midagi enamat kui rändrüütel.

„Ser Duncan.” Noorem Fossoway kiirustas, et talle järele jõuda. „Ma poleks tohtinud peale käia, et sa mu nõbuga harjutaksid. Ma olin tema peale ta ülbuse pärast vihane ja sa oled nii suur, et ma mõtlesin ... noh, see oli minust vale. Sul pole turvist seljas. Kui ta oleks saanud, oleks ta su käe murdnud, või põlve.Talle meeldib harjutusplatsil mehi taguda, et nad oleksid verimuhkudes ja haavatavad, kui ta peaks nendega võitlusplatsil kokku sattuma.”

„Sinul ta midagi puruks ei löönud.”

„Ei, aga ma olen temaga üks veri, kuigi tema õunapuu vanemast harust, nagu ta mulle alatasa meelde tuletab. Ma olen Raymun Fossoway.”

„Meeldiv tutvuda. Kas sina ja su nõbu osalete turniiril?”

„Tema küll, see on kindel. Ma tahaksin, kui saaksin. Aga ma olen alles kannupoiss. Mu nõbu on lubanud mu rüütliks lüüa, aga ta kinnitab, et ma pole veel selleks valmis.” Raymunil oli kandiline nägu, nöbinina ja lühikesed krussis juuksed, aga ta naeratus oli võluv. „Sa paistad väljakutsujana, vähemalt mulle paistab nii. Kelle kilpi sa kavatsed lüüa?”

„Pole vahet,” ütles Dunk. Nii pidi ütlema, kuigi seal oli kogu maailma jagu vahet. „Ma lähen võitlema alles kolmandal päeval.”

„Selleks ajaks on mõned eestvõitlejad juba langenud, jah,” ütles Raymun. „Noh, et Sõdalane sulle naerataks, ser.”

„Sulle samuti.” Kui tema on kõigest kannupoiss, siis mis asja on mul rüütlite sekka? Üks meist on narr. Iga sammu juures kõlises Dunki taskus hõbe, aga ta teadis, et võis kõik selle ainsa südametukse vältel kaotada. Isegi turniiri reeglid olid tema vastu, samahästi kui välistades, et talle satub algaja või nõrk vastane.

Turniiri korraldamiseks oli kümneid viise, kõik sõltus võõrustava isanda tujust. Mõnikord lavastati lahinguid rüütlite meeskondade vahel, mõnikord toimus hull lahingumöll, kus võitjaau läks sellele, kes viimasena püsti seisis. Kui peeti võitlusi mees mehe vastu, siis vahel paarid loositi, vahel aga määras need turniiri korraldaja.

Saarekoolme isand oli turniiri kokku kutsunud oma tütre kolmeteistkümnenda nimepäeva tähistamiseks. Kaunis neid pidi istuma isa kõrval kui valitsev ilu ja armastuse kuninganna. Teda kaitsesid viis eestvõitlejat, kes olid saanud tema soosingu. Kõik teised pidid esinema väljakutsujatena, kuid iga mees, kes suutis eestvõitlejat võita, asus ise tema kohale eestvõitlejaks – kuni mõni uus väljakutsuja ta kukutas. Kolm päeva kestva piigivõitluse järel pidid viis allesjäänut otsustama, kas ilu ja armastuse kroon jääb kaunile neiule või hakkab seda kandma keegi teine.

Dunk silmitses rohtukasvanud võitlusvälja ning tühje istmeid tribüünil ja kaalus oma võimalusi. Ta vajas ainult ühte võitu – siis võis ta nimetada end üheks Saarekoolme aasa eestvõitlejaks, olgu siis või ainult tunniks.Vanamees oli elanud peaaegu kuuskümmend aastat, aga eestvõitleja polnud ta kunagi olnud. Seda pole ju liiga palju loota, kui jumalad on head. Ta mõtles kõigile lauludele, mida ta oli kuulnud, lauludele pimedast Symeon Tähesilmast ja õilsast Peegelkilbi Serwynist, prints Aemon Loherüütlist, ser Ryam Redywne’ist ja Narr Florianist. Nad kõik olid saanud võitu palju hirmsamatest vastastest kui need, kellega temal tuleks vastamisi minna. Aga nad olid suured kangelased, vaprad ja kõrgestisündinud mehed, kui Florian kõrvale jätta. Kes olen mina? Dunk Kirbunõost? Või ser Duncan Pikk?