Джордж Рэймонд Ричард Мартин
Seitsme kuningriigi rüütel


„Ser,” parandas Dunk. „Ma olen kõigest rändrüütel.”Ta mõtles, kas vanamees vaatas alla tema peale. Ma õpetan talle sõjakunsti, just nagu sina mulle õpetasid, ser. Ta tundub lootustandva poisina, võib-olla saab temast kunagi rüütel.

Kala oli keskelt veel pisut toores, kui nad seda sõid, ja poiss polnud kõiki luid välja võtnud, aga ikkagi maitses see palju paremini kui kõva soolaliha.

Muna jäi varsti kustuva lõkke ääres magama. Dunk lebas selili, suured pihud kukla all, ja silmitses öötaevast. Ta kuulis poole kolmikpenikoorma kauguselt turniiriväljakult muusikat. Kogu taevas oli tähti täis, neid oli tuhandeid ja tuhandeid. Üks neist langes, kui ta vaatas, erk roheline triip sähvatas üle musta ja kadus.

Langev täht toob selle nägijale õnne, mõtles Dunk. Aga teised kõik on nüüd oma telkides, üles vaadates näevad nad siidi, mitte taevast. Nii et õnn kuulub ainult mulle.

Hommikul ärkas ta kuke kiremise peale. Muna oli alles, oli end vanamehe kehvema keebi all kerra tõmmanud. Noh, poiss ei jooksnud öösel minema, asi seegi. Ta müksas poissi äratuseks jalaga. „Üles. Töö tahab tegemist.” Poiss tõusis üsna kiiresti ja hõõrus silmi. „Aita mul Kergejalg saduldada,” ütles Dunk.

„Kuidas hommikusöögiga on?”

„Soolaliha. Pärast töödega valmis saamist.”

„Ma sööksin parema meelega hobuse ära,” ütles Muna. „Ser.”

„Sa maitsed kõigepealt mu rusikat, kui ei tee, mis kästakse. Võta harjad. Need on sadulakotis. Jah, selles.”

Nad harjasid koos ratsu punakaspruuni karva, tõstsid talle selga ser Arlani parima sadula ja kinnitasid rihmad. Dunk nägi, et kui Muna kord juba töö ette võttis, tegi ta seda hästi.

„Ma arvan, et olen ära terve päeva,” ütles ta sadulasse ronides poisile. „Sina jää siia ja tee laager korda. Valva, et mõni teine varas siia hulkuma ei tuleks.”

„Kas ma saan nende eemalepeletamiseks mõõga?” küsis Muna. Dunk nägi, et tal olid sinised silmad, väga tumedad, peaaegu violetsed. Kiilas pea tegi silmad kuidagi eriti suurteks.

„Ei,” ütles Dunk. „Noast piisab. Parem, kui sa kohal oleksid, kui ma tagasi tulen, kuuled? Kui sa midagi varastad ja ära jooksed, siis ma otsin su üles, ma vannun seda. Koertega.”

„Sul ei ole koeri,” märkis Muna.

„Küll ma hangin mõned,” ütles Dunk. „Ainult sinu jaoks.”Ta pööras Kergejala pea aasa poole ja hakkas reipa traaviga liikuma, lootes, et ähvardus hoiab poisi ausal teel. Peale seljariiete, kotis oleva turvise ja istumise all oleva hobuse jäi kogu ta maine vara laagriplatsile. Ma olen eriti loll, et poissi nii usaldan, aga just niiviisi usaldas vanamees mind, mõtiskles ta. Ilmselt saatis Ema ta minu juurde, et saaksin oma võlga tasuda.

Üle välja ratsutades kuulis ta jõe äärest haamrite paukumist, puusepad naelutasid kokku piigivõitluse barjääre ja kõrget tribüüni. Püstitati ka uusi telke, need rüütlid aga, kes olid varem kohale jõudnud, magasid välja eelmise õhtu pidutsemist või istusid hommikust sööma. Dunk tundis lõkkesuitsu ja ka peekoni lõhna.

Aasast põhja pool voolas Cockleswent, võimsa Eksijõe lisajõgi. Madala koolmekoha vastu jäid linn ja kindlus. Vanamehega ringi rännates oli Dunk näinud paljusid laadalinnu. See siin oli üks ilusamaid; lubjavärviga kaetud, õlgkatusega majad mõjusid kutsuvalt.

Kui ta väiksem oli, siis ta mõtles tihti, kuidas võiks olla sellises kohas elada – magada kõik ööd katuse all ja ärgata igal hommikul samade seinte vahel. Võib-olla saan ma seda varsti teada. Jah, ja Muna samuti. See võis juhtuda. Iga päev juhtus veidramaidki asju.

Saarekoolme kindlus oli kolmnurkne kiviehitis, mille nurkadest kerkisid ümmargused, kolmekümne jala pikkused tornid; nende vahel jooksid sakmelised müürid. Parapettidel lehvisid oranžid lipud kindluse isanda vapi, valge päikese ja noolehambaga. Oranžides ja valgetes mundrites sõdurid seisid hellebardidega värava ees, vaatasid inimeste tulemist ja minemist ning näisid eelistavat pigem kena piimatüdrukuga nalja visata, kui kedagi eemale tõrjuda. Dunk peatas hobuse lüheldase habemiku mehe ees, pidades teda vahtkonna ülemaks, ja küsis mängude korraldaja järele.

„See on siis Plummer, keda sa tahad, tema on siin see korraldaja. Ma näitan sulle.”

Siseõues võttis tallipoiss Kergejala ratsmed. Dunk viskas ser Arlani täkitud kilbi õlale ning järgnes vahtkonna ülemale kaitsemüüri nurka ehitatud torni. Järsud kiviastmed viisid üles müürile. „Kas tulid oma isanda nime kirja panema?” küsis ülem, kui nad üles ronisid.

„See on mu oma nimi, mille ma kirja panen.”

„Või nii?” Kas mees muigas? Dunk polnud kindel. „See uks seal. Ma jätan su siia ja lähen oma postile tagasi.”

Kui Dunk ukse lahti lükkas, istus korraldaja pukkidele toetatud laua taga ja kritseldas sulega midagi pärgamendile.Tal olid hõrenevad hallid juuksed ja kitsas, just nagu kokkupigistatud nägu. „Jah?” ütles ta pilku tõstes. „Mida sa tahad, mees?”

Dunk sulges enda järel ukse. „Kas sa oled korraldaja Plummer? Ma tulin turniiri pärast. Ennast kirja panema.”

Plummer muigutas huuli. „Minu isanda turniir on rüütlite jõukatsumine. Kas sa oled rüütel?”

Ta noogutas, mõeldes, kas ta kõrvad punetavad.

„Rüütel, kellel on ehk ka nimi?”

„Dunk.” Miks ta seda ütles? „Ser Duncan. Pikk.”

„Ja kust sa pärit oled, ser Duncan Pikk?”

„Igalt poolt. Ma olin viiendast või kuuendast eluaastast saadik Mündipuu ser Arlani kannupoiss. See on tema kilp.” Ta näitas seda korraldajale. „Ta oli teel turniirile, aga külmetas ja suri, nii et ma tulin tema asemel. Enne surma lõi ta mu oma mõõgaga rüütliks.” Dunk tõmbas mõõga välja ning asetas kriimulisele lauale nende vahel.

Nimekirjade isand heitis mõõgale ainult ühe pilgu. „Mõõk on see küll, kahtlemata. Ent ma pole kunagi kuulnud Mündipuu Arlanist. Sa ütled, et olid ta kannupoiss?”

„Ta rääkis alati oma soovist, et minust saaks samuti rüütel, nagu tema. Kui ta oli suremas, lasi ta tuua oma mõõga ja käskis mul põlvitada. Ta puudutas korra mu paremat õlga, korra mu vasakut, lausus mõned sõnad ja kui ma püsti tõusin, siis ta ütles, et ma olen rüütel.”

„Hmh.” Plummer hõõrus nina. „Iga rüütel võib mehe rüütliks lüüa, see on tõsi, kuigi traditsioonilisem viis on pidada jumalateenistus ja lasta enne vande andmist septonil võidmine sooritada. Kas su rüütlikslöömise juures oli tunnistajaid?”

„Ainult punarind ogapuu otsas. Ma kuulsin teda, kui vanamees sõnu lausus. Ta käskis mul olla hea ja ustav rüütel, teenida seitset jumalat, kaitsta nõrku ja süütuid, teenida truult oma isandat ja kaitsta riiki kogu oma jõuga ning mina tõotasin seda teha.”

„Kahtlemata.” Dunk märkas paratamatult, et Plummer ei suvatsenud teda seriks nimetada. „Ma pean Saarekoolme isandaga nõu pidama. Kas keegi neist siia kogunenud vapratest rüütlitest võiks sind või su kadunud isandat tunda?”

Dunk mõtles hetke. „Ma nägin telki Dondarrioni koja lipuga. Must, purpurse välguga?”

„Ser Manfred on seda koda esindamas.”

„Ser Arlan teenis kolme aasta eest Dorne’is tema isa. Ser Manfred võib mind mäletada.”

„Ma annan sulle nõu temaga rääkida. Kui ta on nõus sind käendama, too ta homme samal ajal endaga siia kaasa.”

„Nagu soovite, isand.”Ta hakkas ukse poole minema.

„Ser Duncan,” hõikas korraldaja talle järele.

Dunk pöördus tagasi.

„Kas sa ikka tead,” ütles mees, „et need, kes turniiril kaotavad, loovutavad oma relvad, turvise ja hobuse võitjale ning peavad nende eest lunaraha maksma?”

„Ma tean.”

„Kas sul on raha sellise luna maksmiseks?”

Nüüd teadis ta kindlasti, et ta kõrvad punetavad. „Mul ei ole seda raha vaja,” ütles ta, palvetades, et see oleks tõde. Ma vajan ainult ühte võitu. Kui ma võidan oma esimese piigivõitluse, saan ma kaotaja turvise ja hobuse või tema kulla, ja siis võin ma ka ise korra kaotada.

Ta läks aeglaselt trepist alla, mõeldes vastumeelselt sellele, mida ta järgmisena pidi tegema. Siseõuel haaras ta ühel tallipoisil kraest. „Ma pean rääkima Saarekoolme isanda tallmeistriga.”

„Ma otsin ta üles.”

Tallides oli jahe ning hämar. Tõrges hall täkk püüdis teda hammastega näksata, kui ta möödus, kuid Kergejalg ainult hirnatas vaikselt ja hõõrus ninaga ta kätt, kui ta selle hobuse ette tõstis. „Oled tubli tüdruk, oled ju?” pomises ta. Vanamees kordas ikka, et rüütel ei tohi kunagi oma hobust armastada, sest neid sureb tema all rohkem kui mitu, aga ega ta ise ka oma nõuandest kinni ei pidanud. Dunk oli mitu korda näinud, kuidas vanamees kulutas viimase vaskpenni, et vanale Kastanile õun või Kergejalale ja Äikesele kaeru osta. Kergejalg oli ser Arlanit kandnud väsimatult tuhandeid penikoormaid, üles ja alla mööda Seitset Kuningriiki. Dunkil oli tunne, nagu reedaks ta vana sõbra, aga mis valikut tal oli? Kastan oli nii vana, et ei maksnud enam eriti midagi, ja Äikest vajas ta turniiril.