Джордж Рэймонд Ричард Мартин
Seitsme kuningriigi rüütel


„Parimat.” Sepp oli jässakas mees, mitte pikem kui viis jalga, kuid rinnaümbermõõdult ja käsivarte jämeduselt ei jäänud ta Dunkile alla. Tal oli must habe, suured käed ja mitte raasugi tagasihoidlikkust.

„Mul on turniiri jaoks turvist vaja,” ütles Dunk talle. „Korralikku soomusrüüd koos kaelakaitsme ja säärekaitsmetega ning täiskiivrit.” Vanamehe poolkiiver mahtus talle pähe küll, aga ta tahtis näole paremat kaitset kui seda suutis pakkuda raudriba nina kohal.

Relvasepp mõõtis teda pilguga alt üles ja ülevalt alla. „Sa oled suur, aga ma olen suuremaidki turvisesse pannud.”Ta tuli oma laua tagant välja. „Põlvita, ma tahan need õlad ära mõõta. Ja su jämeda kaela ka.” Dunk põlvitas. Relvasepp asetas sõlmilise, nahast punutud nööri ta õlgadele, mühatas, libistas selle ta kaela ümber ja mühatas uuesti. „Tõsta käsi üles. Ei, parem käsi.”Ta mühatas kolmas kord. „Nüüd võid püsti tõusta.” Jala sisekülje pikkus, reie jämedus ja vöö ümbermõõt kutsusid esile uued mühatused. „Mul on vankris mõned asjad, mis võivad sulle sobida,” ütles mees lõpuks. „Ei mingeid kullast ja hõbedast kaunistusi, eks ole, ainult hea teras, tugev ja lihtne. Kui ma teen kiivri, siis näeb see välja nagu kiiver, mitte nagu tiibadega siga või veider võõramaine puuvili, aga minu omast on sul rohkem abi, kui sulle piik näkku tuleb.”

„Just seda ma tahangi,” ütles Dunk. „Kui palju?”

„Ma olen lahkes tujus, nii et kaheksasada hõbedas.”

„Kaheksasada?” Seda oli rohkem, kui ta oli arvanud. „Ma ... ma võiksin vahetuskaubana pakkuda mõned vanad, minust väiksema mehe jaoks tehtud turvise osad ... poolkiiver ... rõngassärk ...”

„Terase-Pate müüb ainult omaenda tehtut,” kuulutas mees, „aga metalli saan ma võib-olla kasutada. Kui see liiga roostes ei ole, siis ma võtan selle ja kuussada.”

Dunk võinuks ju paluda Pate’i anda talle turvis ausõna peale, aga ta teadis, millise vastuse ta sellise palve peale tõenäoliselt saaks. Ta oli vanamehega piisavalt kaua ringi rännanud ning teadis, et kaupmehed ei usaldanud rändrüütleid, kellest mõned polnud röövlitest palju paremad. „Ma annan sulle kaks hõbemünti kohe ning vana turvise ja ülejäänud raha homme.”

Relvameister silmitses teda hetke. „Kahe hõbeda eest saad selle päevaks. Pärast seda müün ma oma töö juba järgmisele mehele.”

Dunk koukis hõbemündid kukrust välja ja pistis relvameistri mõhnalisse pihku. „Sa saad kogu hinna. Ma kavatsen siin võitjaks tulla.”

„Või nii?” Pate katsus ühte münti hambaga. „Ja kõik need teised, nemad on lihtsalt tulnud sind ergutama?”

*

Kuu oli juba kõrgel taevas, kui ta tagasi oma jalaka poole hakkas minema. Selja taha jäi tõrvikutest heledasti valgustatud Saarekoolme aas. Rohu kohal õhus hõljusid laulud ja naer, aga tema meeleolu oli sünge.Ta oskas ette kujutada ainult ühte võimalust, kuidas oma turvise jaoks raha saada. Aga kui ta kaotab ... „Ma vajan ainult ühte võitu,” pomises ta valjusti. „Seda pole ju liiga palju tahta.”

Siiski, vanamees poleks eales selle peale lootnud. Ser Arlan polnud barjääri ääres vastase poole kapanud sellest päevast saadik, kui Lohekivi prints ta paljude aastate eest Tormiotsa turniiril sadulast maha paiskas. „Mitte iga mees ei saa kiidelda, et on murdnud seitse piiki Seitsme Kuningriigi parima rüütli vastu,” tavatses ta öelda. „Midagi paremat poleks mul lootustki saavutada, nii et milleks proovidagi.”

Dunk oli kahtlustanud, et ser Arlani eal oli siinkohal suurem roll kui Lohekivi printsil, aga ta polnud söandanud seda öelda. Vanamees oli uhke kuni lõpuni välja. Ta ütles alati, et ma olen kiire ja tugev, aga mis kehtis tema kohta, ei pruugi kehtida minu kohta, kinnitas ta endale kangekaelselt.

Ta kõndis parajasti läbi umbrohupuhmaste ja mõtiskles oma võimalustele, kui nägi põõsaste vahel vilkuvat lõkkevalgust. Mis see on? Dunk ei peatunud mõtlemiseks. Järsku oli tal mõõk käes ja ta tormas läbi rohu.

Ta jooksis möirates ja vandudes välja ning tardus siis laagrilõkke ääres poissi nähes järsku paigale. „Sina!” Ta langetas mõõga. „Mida sa siin teed?”

„Küpsetan kala,” ütles kiilaspäine poiss. „Tahad ka?”

„Tähendab, kuidas sa siia said? Kas sa varastasid hobuse?”

„Ma sõitsin vankris koos mehega, kes tõi Saarekoolme isanda lossi lauale mõned lambad.”

„Noh, siis sa pead vaatama, ega ta veel läinud pole, või mõne teise vankri leidma. Mina sind siia ei taha.”

„Sa ei saa mind ära ajada,” ütles poiss jultunult. „Võõrastemajas me rääkisime sellest juba piisavalt.”

„Ma ei kavatse su ülbust kauem kannatada,” hoiatas Dunk. „Ma peaksin su kohe hobuse selga viskama ja koju ära viima.”

„Siis sa peaksid ratsutama kogu tee kuni Kuningalinnani,” ütles poiss. „Sa ei jõuaks turniirile.”

Kuningalinn. Hetkeks mõtles Dunk, et teda narritakse, kuid poiss ei saanud kuidagi teada, et ka tema oli sündinud Kuningalinnas. Veel üks armetu olevus, tõenäoliselt Kirbunõost, ja kes saaks talle ette heita, et ta tahab sealt pääseda?

Tundus tobe seista, paljastatud mõõk käes, kaheksa-aastase orvu ees. Ta pistis mõõga tuppe, ent põrnitses poissi pilguga, mis pidi näitama, et mingit jama ei kavatse ta kannatada. Ma peaksin talle vähemalt korraliku nahatäie andma, mõtles ta, aga laps nägi nii hale välja, et ta ei suutnud sundida end poissi lööma. Ta vaatas laagris ringi. Lõke põles rõõmsalt keset kividest ringi. Hobused olid harjatud ja riided rippusid jalakaokstel, kuivasid tule kohal. „Mis need seal teevad?”

„Ma pesin neid,” ütles poiss. „Ning ma sugesin hobused, tegin lõkke ja püüdsin kala. Ma oleksin su telgi püsti pannud, aga ma ei leidnud seda.”

„Minu telk on see.” Dunk viipas käega, osutades kõrge jalaka okstele nende peade kohal.

„See on puu,” ütles poiss tuimalt.

„Tõelisel rüütlil pole muud telki vaja. Ma magan pigem tähtede all kui mingis suitsuses telgis.”

„Aga kui vihma sajab?”

„Puu kaitseb mind.”

„Puud lasevad läbi.”

Dunk hakkas naerma. „Seda küll. Noh, ausalt öeldes pole mul telgi jaoks raha. Sa parem pööra kala, muidu läheb see alt kõrbema ja jääb pealt tooreks. Köögipoissi sinust ei saa.”

„Saaks, kui ma tahaks,” ütles poiss, kuid pööras kala ümber.

„Mis su juustega juhtus?” küsis Dunk.

„Meistrid ajasid maha.” Poiss muutus järsku häbelikuks, tõmbas oma tumepruuni keebi kapuutsi pead katma.

Dunk oli kuulnud, et vahel tehti seda täidest või juureussidest vabanemiseks, aga ka mõne haiguse puhul.

„Kas sa oled haige?”

„Ei,” vastas poiss. „Mis su nimi on?”

„Dunk,” ütles ta.

Vastik jõnglane naeris valjusti, nagu oleks see kõige naljakam asi, mida ta kunagi on kuulnud. „Dunk?” ütles ta. „Ser Dunk? See pole rüütli nimi. Kas see on lühend Duncanist?”

Kas oli?Vanamees oli teda kogu aeg Dunkiks kutsunud, nii kaua kui ta mäletas, ja sellele eelnenud elu ta eriti ei mäletanud. „Jah, Duncan,” ütles ta. „Ser Duncan ...” Mingit muud nime või koda tal polnud; ser Arlan oli leidnud ta omapäi Kirbunõo tagahoovides ja põiktänavatel elamast. Oma isa või ema polnud ta kunagi tundnud. Mida siis öelda? „Ser Duncan Kirbunõost” ei kõlanud väga rüütli moodi. Ta oleks võinud öelda, et on Mündipuult, aga kui keegi küsib, kus see on? Dunk polnud seal kunagi käinud ja vanamees polnud sellest eriti rääkinud. Ta kortsutas kulmu ja pahvatas välja: „Ser Duncan Pikk.”Ta oli pikk, selle vastu ei saanud keegi vaielda, ja see kõlas vägevalt.

Väike väänkael ei paistnud küll nii arvavat. „Ma pole kunagi ühestki ser Duncan Pikast kuulnud.”

„Nii et sa tead kõiki Seitsme Kuningriigi rüütleid, jah?”

Poiss vaatas talle söakalt vastu. „Paremaid küll.”

„Ma olen niisama hea kui nemadki. Pärast turniiri teavad seda kõik. Kas sinul on nimi, varas?”

Poiss kõhkles. „Muna,” ütles ta.

Dunk ei naernud. Ta pea näeb välja nagu muna. Väikesed poisid võivad julmad olla, ja täiskasvanud mehed niisamuti. „Muna,” ütles ta, „ma peaksin su veriseks peksma ja minema kihutama, aga tõsi on ka see, et telki mul ei ole ja kannupoissi samuti mitte. Kui sa vannud, et teed, mis sulle öeldakse, siis ma luban sul end turniiri ajal teenida. Mis pärast saab, noh, seda me veel vaatame. Kui ma otsustan, et sa oled oma ülalpidamist väärt, saad sa riided selga ja toidu kõhtu. Need riided võivad olla koredad ja toit soolaliha või soolakala, võib-olla vahel ka ulukiliha, seal, kus metsnikke ei liigu, aga nälga sa ei jää. Ja ma luban, et ei peksa sind muidu, kui ainult asja eest.”

Muna muigas. „Jah, mu isand.”