Джордж Рэймонд Ричард Мартин
Seitsme kuningriigi rüütel


„Ei, ta oli kohal,” ütles Dunk. „Kliente näib vähe olevat.”

„Pool linna on läinud turniiri vaatama. Minu oma oleks ka läinud, kui ma lubanud oleksin. Kui mind enam pole, saavad nad selle võõrastemaja endale, aga poiss eelistaks sõduritega lobiseda ning tüdruk hakkab ohkima ja itsitama kohe, kui mõni rüütel mööda ratsutab. Ausõna, mina küll aru ei saa, misjaoks. Rüütlid on täpselt samasugused mehed nagu teisedki ja ma ei tea, et piigivõitluse tulemus oleks kunagi munade hinda muutnud.”Ta silmitses Dunki uudishimulikult; mõõk ja kilp rääkisid ühte, nöörist vöö ja koredast riidest ürp hoopis muud. „Kas sa lähed ise ka turniirile?”

Dunk võttis enne vastamist lonksu õlut. See oli pähkelpruun ja keelel mõnusalt paks, just nagu talle meeldis. „Jahah,” ütles ta. „Mul on plaanis see ära võita.”

„Et või nii?” vastas perenaine üsna viisakalt.

Kõrtsitoa teises otsas tõstis isandahakatis pea veiniloigust. Ta nägu liivakarva rotipesa meenutava soengu all oli haiglaselt kahkjaskollane ja ta lõuga kattis hele habemetüügas. Ta hõõrus suud, vaatas silmi pilgutades Dunki ja ütles: „Ma nägin sind unes.”Ta käsi värises, kui ta sõrmega osutas. „Hoia minust eemale, kuuled? Hoia kohe hästi kaugele.”

Dunk silmitses teda kahtlevalt. „Isand?”

Perenaine kummardus lähemale. „Ära tee temast välja, ser. Ta ainult joob ja räägib oma unenägudest. Ma lähen vaatan, kuidas toiduga on.” Ta kiirustas eemale.

„Toit?” Isandahakatise suus kõlas see sõimusõnana. Ta ajas end kohmakalt jalule, toetudes ühe käega lauale, et mitte ümber kukkuda. „Mul hakkab halb,” kuulutas ta. Mantliesine oli vanadest punase veini plekkidest korpas. „Ma tahtsin lõbunaist, aga siin pole ühtegi võtta. Kõik on Saarekoolme aasale läinud. Head jumalad, mul on veini vaja.” Ta kõikus ebakindlalt kõrtsitoast välja ning Dunk kuulis, kuidas ta omaette laulda jorisedes trepist üles läks.

Õnnetu olevus, mõtles Dunk. Aga miks ta arvas, et ta tunneb mind?Ta mõtles sellele hetke õlut rüübates.

Lammas oli just nii hea, kui ta seda kunagi söönud oli, ja part oli isegi parem, küpsetatud koos kirsside ja sidrunitega ning üldse mitte nii rasvane kui tavaliselt. Perenaine tõi veel võiga tehtud herneid ja alles ahjusooja odraleiba. Selline on rüütli elu, ütles ta endale viimaseid konte lihast puhtaks lutsutades. Hea toit, ja õlu alati, kui ma tahan, ning keegi ei anna vastu pead. Ta võttis teise karika toidu kõrvale, kolmanda selle alla loputamiseks, ja neljanda, kuna kedagi polnud ütlemas, et ta ei tohi, ning kui ta lõpetas, maksis ta perenaisele hõbemündiga, saades veel pihuga vaskpenne tagasi.

Oli juba päris pime, kui Dunk välja astus. Ta kõht oli täis ja kukkur pisut kergem, kuid ta tundis end tallide poole astudes hästi. Eest kostis hobuse hirnatus. „Rahulikult, sõber,” ütles poisi hääl. Dunk kiirendas kulmu kortsutades sammu.

Ta leidis vanamehe turvist kandva tallipoisi Äikese seljast istumast. Rõngassärk oli pikem kui poiss ise ja ta oli kiivri oma juusteta peas kuklasse lükanud, muidu oleks see ta silmad katnud.Ta nägi välja täiesti keskendununa ja täiesti naeruväärne. Dunk peatus talliuksel ja naeris.

Poiss tõstis pilgu, punastas ja hüppas maha. „Isand, ma ei kavatsenud ...”

„Varas,” ütles Dunk, püüdes karmi häält teha. „Võta turvis seljast ja ole rõõmus, et Äike kabjaga vastu su lolli pead ei äsanud. Ta on sõjaratsu, mitte poisikeste poni.”

Poiss võttis kiivri peast ja viskas õlgedele. „Ma ratsutaksin temaga niisama hästi kui sina,” ütles ta söakalt.

„Pane suu kinni, ma ei taha su jultunud juttu kuulda. Rõngassärk ka, võta see seljast. Mida sa enda meelest tegid?”

„Kuidas ma seda sulle öelda saan, kui mu suu on kinni?” Poiss puges rõngassärgist välja ning lasi sel kukkuda.

„Vastamiseks võid suu lahti teha,” ütles Dunk. „Võta nüüd turvis, raputa tolmust puhtaks ja pane tagasi sinna, kust sa selle leidsid. Ja kiiver ka. Kas sa hobuseid toitsid, nagu ma käskisin? Ja hõõrusid Kergejala kuivaks?”

„Jah,” vastas poiss soomusrüült õlepuru raputades. „Sa lähed Saarekoolmesse, eks ole? Võta mind kaasa, ser.”

Võõrastemaja perenaine oli teda selles osas juba hoiatanud.

„Ja mida su ema võib selle kohta öelda?”

„Mu ema?” poiss krimpsutas nägu.

„Mu ema on surnud, nii et tema ei ütle midagi.”

Dunk oli üllatunud. Kas perenaine polnudki poisi ema?

Võib-olla oli poiss tema juures ainult õpilaseks. Dunki pea oli õllest pisut udune.

„Kas sa oled siis orb või?” küsis ta kahtlevalt.

„Aga sina?” viskas poiss vastu.

„Kunagi olin,” tunnistas Dunk. Kuni vanamees mu kaasa võttis.

„Kui sa mu kaasa võtaksid, siis ma võiksin su kannupoiss olla.”

„Mul pole kannupoissi vaja,” ütles ta.

„Igal rüütlil on kannupoissi vaja,” ütles poiss. „Paistab, et sinul rohkemgi kui teistel.”

Dunk tõstis ähvardavalt käe. „Ja mulle näib, et sina paistad vajavat üht laksu vastu kõrvu. Pane mulle üks kott kaeru täis. Ma lähen Saarekoolmesse ... üksi.”

Kui poiss ka kartis, varjas ta seda hästi. Hetke seisis ta tõrksalt, käed rinnal risti, aga kui Dunk oli valmis juba loobuma, pööras poiss ringi ja läks kaeru tooma.

Dunk tundis kergendust. Kahju, et ma ei saa ... aga tal on siin võõrastemajas hea elu, parem, kui oleks rändrüütli kannupoisina. Ta kaasa võtmine poleks mingi heategu.

Kuid ta sai aru, et poiss oli pettunud. Kergejala sadulasse ronides ja Äikese ratsmeid võttes otsustas Dunk, et vaskpenn aitab tuju paremaks teha. „Võta, poiss, abi eest.” Ta nipsas mündi naeratades õhku, kuid tallipoiss ei teinud katsetki seda püüda. Münt kukkus ta paljaste jalgade vahele maha ja jäigi sinna.

Küll ta selle üles võtab, kui ma läinud olen, kinnitas Dunk endale.Ta pööras ratsu ringi ja ratsutas ülejäänud kahte hobust juhtides võõrastemajast eemale. Puud läikisid kuuvalguses ning taevas oli pilvitu ja tähetäppe täis. Ent juba teelgi olles tundis ta, kuidas tallipoiss talle pahuralt vaikides järele vaatab.

*

Pärastlõunased varjud pikenesid, kui Dunk laia Saarekoolme aasa ääres peatus. Rohumaal oli püsti pandud juba kuuskümmend telki. Mõned olid väikesed, mõned suured; mõned kandilised, mõned ümmargused; mõned purjeriidest, mõned linasest ja mõned siidist, aga kõik olid erksavärvilised, lipuvarraste küljes lehvivatel pikkadel vimplitel oli rohkem värve kui metsikutel lilledel: sügavpunased, päikesekollased, lugematu arv rohelisi ja siniseid varjundeid, tumedad mustad ja hallid ja purpursed.

Mõnedega neist rüütlitest oli vanamees koos ratsutanud; teistest teadis Dunk lugude järgi, mida kõrtsitubades ja lõkke ääres räägiti. Lugemise või kirjutamise võlukunsti polnud ta kunagi õppinud, aga heraldikat oli vanamees talle järelejätmatult õpetanud, seda sageli teekondadel korranud. Ööbikud kuulusid isand Caronile piirimaadelt, kes oli harfiga niisama osav kui piigiga. Krooniga hirv kuulus ser Lyonel Baratheonile, keda kutsuti Naervaks Tormiks. Dunk märkas Tarly jahimeest, Dondarrioni koja purpurset välku, Fossowayde punast õuna. Möirgav kuldne lõvi karmiinpunasel põhjal kuulus Lannisteridele ja kahvaturohelisel taustal ujuv tumeroheline merekilpkonn Estermontidele. Pruun telk punase täku all sai kuuluda vaid ser Otho Brackenile, keda pärast seda, kui ta kolme aasta eest tappis Kuningalinna turniiril lord Quentyn Blackwoodi, kutsuti Jõhkard Brackeniks. Nagu Dunk oli kuulnud, lõi ser Otho nüritud tapriga nii kõvasti, et lõhestas lord Blackwoodi kiivri visiiri ja näo selle taga. Ta nägi ka Blackwoodi lippe, need olid aasa lääneküljel, ser Othost nii kaugel kui võimalik. Marbrand, Mallister, Cargyll, Westerling, Swann, Mullendore, Hightower, Florent, Frey, Penrose, Stokeworth, Darry, Parren, Wylde; näis, et iga viimane kui koda läänes ja lõunas oli saatnud rüütli või mitu Saarekoolme kaunist daami nägema ja tema auks võitlema.

Ent kuitahes kenad need telgid ka vaadata polnud, teadis ta ometi, et tema jaoks seal kohta ei ole. Vile villane keep on kõik, mis teda öösel kaitseb. Kui isandate ja kuulsate rüütlite õhtusöögiks on kabunad ja nuumpõrsad, jääb tema osaks kõva ja vintske tükk soolaliha. Ta teadis väga hästi, et kui ta jääks sellele toredale aasale laagrisse, tuleks tal välja kannatada nii vaikivat põlgust kui ka avalikku mõnitamist. Võib-olla mõni üksik kohtleks teda lahkelt, ent mõnes mõttes oleks see isegi hullem.

Rändrüütel peab oma au hoidma. Ilma selleta pole ta enamat sõjasulasest. Ma pean oma koha selles seltskonnas välja teenima. Kui ma võitlen hästi, võib mõni isand mu oma kodakondsete sekka võtta. Siis ratsutaksin ma õilsas seltskonnas, sööksin igal õhtul kindluse saalis värsket liha ja paneksin turniiridel püsti oma telgi. Aga kõigepealt pean ma hästi võitlema. Ta pööras vastumeelselt turniiriplatsile selja ning viis oma hobused puude vahele.

Suure aasa ääremail, linnast ja kindlusest poole kolmikpenikoorma kaugusel, leidis ta koha, kus ojakäänak oli tekitanud sügava võrendiku. Selle ümber kasvas tihe pilliroog ja selle kohale ulatusid kõrge jalaka lehtederohked oksad. Kevadine rohi oli niisama roheline kui rüütlite lipud ning mõnusalt pehme. See oli ilus koht ja keegi polnud seda veel endale tahtnud. See on minu telk, ütles Dunk endale, telk, mille katuseks on lehed, rohelisemad veel kui Tyrellide ja Estermontide lipud.

Kõigepealt hobused. Kui ta oli nende eest hoolitsenud, heitis ta riided seljast ja sumas vette, et reisitolmu maha pesta. „Tõelise rüütli jaoks on puhtus niisama tähtis kui vagadus,” oli vanamees alati öelnud, nõudes, et nad peseksid end pealaest jalatallani iga kord, kui kuu uude faasi jõudis, hoolimata sellest, kas nad haisesid higi järele või mitte. Nüüd, kui ta oli rüütel, vandus Dunk samast põhimõttest kinni pidada.

Kuivades istus ta paljalt jalaka all, nautis kevadise õhu soojust ja jälgis laisalt pilliroo kohal lendlevaid kiile. Nagu iseenesest läks mõte teistele lendajatele. Ja vanamehele. Dunk polnud kunagi lohet näinud. Aga vanamees oli. Dunk oli tubli poolsada korda kuulnud lugu, kuidas ser Arlan oli olnud väike poiss, kui tema vanaisa oli ta Kuningalinna kaasa võtnud ning kuidas nad olid seal näinud viimast lohet, enne kui too suri. Lohe oli olnud roheline emane, väike ja kängus, kärbunud tiibadega. Ühestki tema munast polnud midagi koorunud. „Mõned väidavad, et kuningas Aegon mürgitas ta,” oli vanamees öelnud. „Kolmas Aegon, tähendab, mitte kuningas Daeroni isa, vaid see, keda hüüti Loheturmaks või Aegon Õnnetuks. Ta kartis lohesid, sest oli näinud, kuidas ta onu loom ta enda ema nahka pani. Pärast viimase lohe surma on suved olnud lühemad ja talved pikemad ja karmimad.”

Õhk hakkas jahtuma, kui päike puulatvade taha vajus. Kui Dunk käsivartel kananahka tundis, kloppis ta ürpi ja pükse vastu jalaka tüve, et hullemast tolmust lahti saada, ning tõmbas need jälle selga. Hommikul otsib ta üles turniiri korraldaja ning paneb oma nime kirja, aga kui ta lootis osaleda, pidi ta sel õhtul veel mõned asjad ära korraldama.

Tal polnud vaja veest oma peegelpilti vaadata – ta teadis niigi, et ei näe eriti rüütli moodi välja, nii riputas ta ser Arlani kilbi selga, et vapp näha oleks. Ta pani hobused kammitsasse ja jättis nad jalaka alla paksu rohelist rohtu närima, ise aga hakkas jalgsi turniiriplatsi poole minema.

Tavaliselt oli aas teisel pool jõge asuva Saarekoolme linna elanike ühiskasutuses, kuid nüüd olid asjad teisiti. Üleöö oli sinna kerkinud teine linn – mitte kivist, vaid siidist, suurem ja uhkem kui vanem õde jõe taga. Kümned kaupmehed olid oma putkad platsi äärde üles seadnud, müües riiet ja puuvilju, vöösid ja saapaid, karusnahku ja pistrikke, savinõusid, kalliskive, joogikanne, vürtse, sulgi ja kõikvõimalikke muid kaupu. Žonglöörid, nukunäitlejad ja mustkunstnikud kõndisid oma oskusi näidates rahva seas ringi – nagu ka hoorad ja taskuvargad. Dunk hoidis hoolikalt kätt oma müntidel.

Kui temani jõudis suitsuse tule kohal särisevate vorstide lõhn, hakkas tal suu vett jooksma. Ta ostis kukrust võetud vaskpenniga ühe ning sarvetäie õlut, et seda alla loputada. Süües vaatas ta, kuidas värviline puust rüütel võitles värvilise puust lohega. Hea oli vaadata ka lohega töötavat nukujuhti, pikka kõhna tüdrukut oliivikarva naha ja Dorne’i poolsaare rahvale omaste mustade juustega. Ta oli sale nagu piik ja rindu samahästi kui polnudki, aga Dunkile meeldis ta nägu ning see, kuidas ta sõrmed panid lohe nööride otsas napsama ja vingerdama. Ta oleks tüdrukule penni visanud, kui tal neid üle oleks olnud, aga nüüd vajas ta iga viimast kui münti.

Nagu ta oli lootnud, olid kaupmeeste seas ka relvasepad. Kaheharulise sinise habemega Tyroshist pärit mees müüs ehiskiivreid, need hunnitud ja fantastilised asjad olid sepistatud lindude ja loomade kujuliseks ning kaetud kulla ja hõbedaga. Mujalt leidis ta relvasepa, kes kaubitses odavate terasmõõkadega, ning teise, kelle töö oli parem, kuid ta polnud tulnud mõõka otsima.

Mees, keda ta vajas, oli päris rea lõpus, tema ees laual olid vaatamiseks välja pandud peentest rõngastest soomussärk ja omavahel ühendatud plaadikestest teraskindad. Dunk uuris neid hoolikalt. „Sa teed head tööd,” ütles ta.