Текст книги

Marje Ernits
Ja sada surma


Eedik oli õnneks üksi, pisut napsune ning sellepärast bravuuri täis.

„Noh, preili Erna! Peigmeest sisse ei lase, aga lõpuks ilmus ikkagi kohale,” hüüdis ta kojamehe suunas rusikat näidates ja haaras Ernal pihast, lausudes: „Mida muud nendelt buržuide lakeidelt ikka oodata kui kapitalistide vara kaitsmist. Lähme otsime mõne kõlbelisema koha oma kõlvatute tegude tegemiseks…”

Erna oleks tahtnud Eedikule vastu vaielda, sest tema polnud ju kellegi vara ja kojamees oli tubli mees ega pidanud ühe töölisnoore räuskamist taluma. Vindistest meestest oli Erna ise alati suure kaarega mööda käinud, aga seekord oli lugu keerulisem, sest tegu ta enda kihlatuga, ning kuidas sa ikka vastu puikled. Samas lootis Erna, et väike jalutuskäik õhtuses linnas mehe kaineks teeb.

„Kuhu me lähme… lähme vaksali teemajja, kui sinu juurde ei saa jääda,” lausus Eedik ja luksatas. „Pagan küll… seltsimehed jätsid mu maha. Kosta läks Sõbra tänava varjupaika öömajale, Viktor sõitis Petserisse ja mu seljakott on tema lendlehti täis. Kuhu ma need poetan, ah? Võta enda juurde…Valteri tallu voorimehed öösel ei taha sõita. Vilets värk, kui tuled sõjast, teed Venemaal revolutsiooni ära, aga kodumaale saabudes pole kuhugi magama minna. Isegi oma pruut ütleb ära.”

„Ma ei ütle ära, aga…” tahtis Erna end õigustama hakata, kuid Eedik sulges ta suu suudlusega.

See oli sama ootamatu, kui kõik muu mehe juures, keda ta oli neli aastat oodanud ja siis enam ära ei tundnud. Mida lähemale Eedik oma keha talle surus, seda enam rauges Erna vastupanu. Mõne minutiga oli neiu õnnistuse äärel ning isegi maja teise korruse aknast piiluv virtin ja värava ees seisev kojamees ei läinud talle enam korda. Küll aga ehmatas teda tänava patrull. Köhatusega endast märku andes nõudsid püssimehed noormehelt dokumenti

„Mis teha, mis teha, kui tuppa ei kutsuta,” vastas Eedik ja oli korrapealt nii kaine, et see muutumine Ernas kahtluse esile kutsus.

Saanud üle oma hetkelisest nõrkusest, meenusid talle patrullivaid püssimehi nähes esimese asjana lendlehed, millest Eedik oli kõnelnud ja seda eriti veel siis, kui seadusesilm mehelt dokumenti näha küsis.

„Paber on olemas!” vastas Eedik kärmelt ja asus sinelit soputama. „See oli mul siin kusagil taskus ja… ja ei ole ma mingi desertöör… sain haavata, olin kaua hospidalis ning nüüd kanti mind arvelt maha kui sõjapidamiseks kõlbmatu… palun väga, härrad! Siin see on.”

Erna vaatas toimuvat eemaloleval pilgul ning mõtles hoopis muust, sellest, kuidas võis ta ometi ennast nõnda unustada, et lausa tänaval amelema hakkas. Nelja aasta eest oli tema suhe Eedikuga olnud hoopis lihtsam ja puhtam. Nad käisid käest kinni hoides jalutamas, vaatasid pikalt teineteisele silma ning ei musutanud isegi siis, kui kinos viimases reas istusid. Alles peale kihlust sai Erna oma esimese musi ja siis polnud see ka muud, kui üks märg puudutus, mis lahkumispisaratesse uppus. Nüüd rabas teda mõte, et ehk oligi Eedik vaid seepärast tema kätt palunud, et langes mobilisatsiooni alla ning pidi Vene tsaaririigi eest sõtta minema.

See mõte äratas Erna tardumusest üles. Ta väristas õlgu, peatas pilgu Eediku seljakotil ning sealt edasi rändas mõte juba suisa trellide taha. Enamlastest, nagu bolševikke kohalike seas kutsuti, oli ta Postimehe lehekülgedelt lugenud ja rahva suust kuulnud, aga oma silmaga polnud näinud – nüüd siis! Kas tõesti oli Eedik üks neist punastest, kes Venemaal revolutsiooni tegid ning tsaari maha nottisid?

„Kas sa oled… oled nendega mestis?” küsis Erna, kui patrull oli eemaldunud.

„Kelle nendega? Sa mõtled Viktorit või…” päris Eedik süütul ilmel ja viis siis jutu sootuks mujale. „Ma olen terve päeva ja öö vagunis rappunud ja täna päev otsa läbi mööda linna ringi traavinud. Ma pole hommikust saati ivakestki hamba alla saanud. Kas vaksali teemaja on veel lahti? Sinu laualt ju puru ei pudene, sest sina sööd vaid moorapäid ja rosinasaiu, mis…”

„Mis pole tõsi!” sekkus Erna end solvatuna tundes. „Mul olid hommikul sinu jaoks isegi võileivad kaasas, aga ma ei tihanud neid võõraste nähes pakkuda. Kust mina pidin teadma, et sa sellise kaaskonnaga tuled ja… ja minust ei hooli, vaid oma vabrikuid tähtsamaks pead.”

„Oi-oi! Sa oled vihasena nii ilus,” sosistas Eedik ja püüdis Ernat uuesti musutama hakata, kuid neiu tõukas ta ärritunult eemale.

Pika lepituskõne järel Erna siiski rahunes ja leebus ning otsustas söögi asjus virtinaga kõnelda.

„Olgu peale,” sõnas ta asjalikult. „Ma räägin virtinaga. Ehk on köögis lõunast suppi, mida saab soojaks teha. Vaksali teemaja on nagunii põgenikest umbes ja nii hilja õhtul on seal letil vaid mõni keedetud muna.”

Kui nad kojamehest möödusid ja paraaduksel kella lasksid, võis aeg olla juba üle südaöö. Virtin tuli üsna kohe, kuulas Erna jutu ära ning ei vaielnudki vastu, vaid hüüdis kojameest.

„Tule sina ka, Aadu!” ning lisas: „Lõunast jäigi pea kõik toit alles, sest peremees sõitis hommikul ette teatamata pealinna oma venda vaatama, aga mul oli juba viiest pada tulel. Mõtlesingi, et viin jäägid homme hommikul koguduse majja vaestele.”

Tund hiljem pühkis kojamees õhetava pale taskurätiga üle ega väsinud seejuures virtinat kiitmast. Eediku isu polnudki nii suur, nagu ta kõnelnud oli, aga see-eest jätkus tema juttu kauemaks. Kui kojamees end minekule seadis ja Eedikul seda sama teha tuli, leidis viimane mitmeid põhjuseid viivitamiseks, jättes virtina pikad haigutushood hoopis märkamata. Lõpuks soostus temagi lahkuma, aga sedagi vaid tingimusel, et viskas enne pilgu peale oma kihlatu toale.

Virtin ei vaielnud vastu, aga hoiatas, et peremees võis iga hetk koju naasta ning siis tuli temal vastust anda, kui majas ikka veel võõraid viibis, eriti veel meesvõõraid ja naissoost kostiliste toas. Seda polnud Eedikule vaja kaks korda öelda. Erna oli üllatunud, aga mitte virtina seisukohast lähtudes, vaid seepärast, et tema nõusoleku küsimist vajalikuks ei peetud, kuna mängus oli ju ikkagi eelkõige tema au ja väärikus.

Erna ema oli surnud üsna noorelt, kuid jõudnud siiski enne siit ilmast lahkumist oma kõlbluspõhimõtted tütrele edasi anda ning see, et Ernat kasvatasid isa ja vanem vend, ainult kinnitasid neid tõekspidamisi. Kihlus tähendas Ernale lojaalsust ja see oli truuduse esimene aste, mis ei sisaldanud intiimsemat läbikäimist. Alles abielu, see teine samm, andis mehele ja naisele õiguse olla kehaliselt koos, kuid kõik see oli teooria, sest neli lahus oldud aastat olid kummalegi kihlatuist erinevalt mõjunud.

Eedik ei näinudki Erna toas muud, kui pitspäevatekiga kaetud voodit, millele ta viskus veel enne, kui neiu ise oma tuppa siseneda jõudis. Pahandamist võttis Eedik kui tikk tuld ja Erna nõutust nagu loomupärast häbelikkust.

„Sa ei tohi nii teha!” kõneles neiu ega mõelnudki mehe plaanidega nõustuda.

„Erna! Tule, tule istu minu kõrvale,” muutis Eedik taktikat ja tõusis asjalikult kõnelema hakates istuli.

„Ma olen kõik need neli aastat vaid tänu sinule elus püsinud. Iga kord, kui kuulid must mööda vihisesid ja taevast mürske alla sadas, siis mõtlesin ma sinule. Haavatuna laatsaretis lamades mõtlesin ma sinule ja… ja surm valitses kõikjal ning ma ei tea ikka veel, mida toob homne päev.”

„Mina tean!” vastas Erna kindlal häälel. „Homme lähme õpetaja juurde ja paneme laulatuseks aja kinni.”

„Kas kohe homme?” imestas Eedik ning poetas oma käe ümber Erna piha. „Homseks on Viktoril korraldatud vabriku juures miiting. Pean sinna minema ja ma ei saa ka Kostat hätta jätta. Andsin talle lubaduse!”

„Siis lähen mina üksi ja palun õpetajat,” jäi Erna endale kindlaks.

„Ei, see ei sobi,” lausus Eedik ta kaelalt juukseid eemale puhudes.

Erna tõmbus kohkudes eemale ja küsis hirmunud pilgul oma kihlatule otsa vaadates: „Sa ei taha mind enam endale naiseks… kas sa… kas sa leidsid endale kellegi teise?”

„Ei, ei! Seda mitte, aga ma leidsin endale teise usu,” rääkis Eedik malbel toonil. „Ma ei usu, et jumal peaks meie liitu kinnitama. Papid ja kirik ainult teenivad meie armastuse pealt. Nemad on samasugused kurnajad nagu vabrikandidki. Kui me armastame teineteist, ja mina armastan sind üle kõige maailmas, siis oleme meie mees ja naine endi, mitte jumala tahtel. Kui sina muidugi tahad…”

Ernale oli selline kursimuutus nii üllatav, et ta midagi kosta ei osanud. Igas teises olukorras oleks ta enda ja oma au traditsiooniliste reeglite kinnipidamise eest välja astunud. Aeg oli tema keha naiselikuks vorminud, kuid tal polnud õrna aimugi, kas tal tuli võidelda armastuse eest või selle vastu. Tunnetega hakkamasaamise tarkust polnud keegi talle õpetanud.

„Aga meie ei või ju niimoodi…” pobises ta mehe hellusepuhanguid endast eemale tõrjudes. „Ei. Mina nii ei saa. Me oleme ju vaid kihlatud. Ma pean mõtlema.”

„Meie võime teha kõike, mida me vaid ise tahame,” sosistas Eedik Erna kaelale suudlusi jagades. „No aga kui sa ei taha, võin ma sinu voodi ees põrandal ka magada ja… ja ma ei tee midagi, mida sa ei taha.”

Erna vaikis. Ta keha ei tohtinud tahta seda, mis polnud tavadega kooskõlas. Ta surus lõuapärad kokku, et mitte iseendale vastu karjuda, sest ta keha kannatas. Minutid läksid ja mehe suudlused põletasid teda aina tugevamini. Pool tundi hiljem andis Erna järele ning ta keha avanes pettumuseks, sest kõik need ähmasesse pruudiloori mässitud unistused süütuse kaotamise õnnistavast tundest purunesid. Tegelik elu oli märksa räpasem ja valulikum.

Eedik väsis järsku ning ta keha vajus raskelt ohates kokku. Kõik temas muutus mõne hetkega märksa proosalisemaks. Ta tõusis ning otsis kuuetaskust välja piibu ja tubakakarbi. Ernale polnud juhtunu ikka veel päriselt kohale jõudnud, ometi haaras ta kortsus päevateki servast, et oma jalgu kinni katta. Kogu ta keha surises ning see tunne vajas varjamist. Eedik seevastu ei varjanud midagi, vaid astus kogu oma alastuses akna juurde, urgitses küünega piibupitsi, koputas tuha lillepotti ning rääkis sellest, millest mõtles.

„Kui siin asjad korda saavad või kui ka ei saa, lähen ikkagi tagasi Venemaale,” kõneles ta algul üsna roidunult ja tasa, aga siis aina kiiremini sõnu vuristades. „Petrogradis on buržuidest maha jäänud palju kena moega ja tühje kortereid. Sa võid valida millise tahes ja elada nagu tsaarinna. Seal ei pea sa ühegi peremehe sõna kuulama ja võid teha, mis ise tahad. Ma nägin seal suurel miitingul Leninit ja tema ütles, et see kõik, mis on töörahva kätega loodud, kuulub rahvale ja et meil on õigus võtta oma töö vilju ning kui vabatahtlikult ei anta, siis on meil õigus verd valada ja võtta…”

Millal Erna oli uinunud, seda ta ei märganudki, aga ärkas ta puukasti kolksatusest. Järelikult oli kojamees küttepuudega juba köögis ning see tähendas, et kell võis olla viis hommikul. Eedikust oli toas järel vaid tubaka ja jalarättide lõhn ning kummutil valendas Eediku käekirjaga paberileht. Erna tõusis ettevaatlikult voodist ja silmitses endast jäänud aset.

„Kõigi maade proletaarlased, ühinege,” luges ta lendlehele trükitud lauset ja teisele küljele käsitsi kirjutatud teksti: „Läksin miitingule, kohtume õhtul.”

Kondiitriäri väravas, väikeses väljamüügiputkas, kus kaubeldi eelmisest päevast jäänud saiakestega, valitses sel hommikul suur segadus, sest keegi oli aknaluugi lahti kangutanud ning klaasi lõhkunud. Õnneks ei olnud varga käsi läbi trellide kaugele ulatunud, sellele vaatamata oli kogu personal jalgele aetud ja peremees ootas kriminaalpolitseid. Erna hommikune ärevus jäi selle kõige kõrval sootuks varju ning nõnda võis ta omaette olla ja näilises rahus saiakeste küpsetamisele pühenduda. Kell kümme hommikul avati kesklinnas Raatuse kohvik ja selleks ajaks pidid värsked koogid ja saiad kandikul võtta olema.

Kaastööliste ärevusega ühines Erna alles siis, kui kuulis ühelt kaubaagendilt, et hommikul vabriku juures toimunud miiting oli muutunud enamlaste meeleavalduseks ning et sinna oli saadetud nii linna korrakaitsjaid kui ka püssimehi. Mõned töölised olid hakanud kordnikele vastu, loopinud töödejuhatajat ja teisi ülemaid kividega ning lõpuks oli läinud ka taplemiseks. Keegi oli sealt kandist kuulnud ka laskmist, aga siis oli kõik jälle vaikseks jäänud.

Üks teine kauba järele tulnud mees teadis rääkida, et meeleavaldus oli politsei poolt laiali aetud, töölised tagasi hoonetesse läinud ja streiki alustanud. Kas keegi miitingul osalenuist ka tõsiselt viga sai, seda ei osanud mees arvata, aga ta oli kindel, et suuremad rahutused olid veel tulekul, sest töölised olid üles ärritatud ja nende rahustamine polnud niisama lihtne.

Õhtul jättis Erna oma toaaknal külgkardina poolde vinna, et oleks võimalik ilma seda liigutamata tänavat silmas pidada. Ta oli nii ärevil, et ei suutnud endale selgeks teha, kas ta ootas Eedikut või kartis, et mees äkki tulebki. Kui virtin Erna teed jooma kutsus, selgus, et maja peremees oli naasnud juba hommikul, kuid millal Eedik lahkus, sellest ei lausunud ta sõnagi. Küll oli tal aga palju rääkida vabriku juures toimunud mässust, sest ta vend tundis hästi üht seal töötavat liinitöölist.

„Aga seda ma ütlen, et toda herilasepesa ei maksaks küll puutuda,” kõneles virtin pooli hääli, ise hoolega ust silmas pidades. „Mu vend rääkis, et kordnikud olid ühe kommu poolvigaseks peksnud, sest too oli neid kapitalistide sabarakkudeks sõimanud. Veel ta rääkis, et mitu meest olid pärast rüselust vabriku ees tänaval sirakil olnud. Ei tea, kas olid purjus või said peksa, aga minema nad lohistati. Hirmsad inimesed need kommud.”

„Laskmist oli ka olnud,” lisas Erna omalt poolt ning püüdis rahulikuna näida.

Teadmine, et Eedik asjaga seotud oli, kohutas teda sedavõrd, et jättis isegi läinud ööl toimunud intiimsed läbielamised varju.

„Eks homne ajalehed kirjuta, mis hullud teod seal vabriku juures toime pandi. Siis saab ehk rohkem teada,” lisas Erna ning kurtis väsimust.

„Muidugi-muidugi! Mine enne puhkama. Päev otsa kuuma ahju ees – ega see pole kiita töö,” märkis virtin ja lisas: „Ega täna ole ka võõrastel siia asja, sest peremees käskis linnas toimunud rüüstamiste hirmus Aadul päeva vabaks võtta ja öösi valvet pidada.”

Aadu poleks Eedikut suutnud kinni pidada, selles oli Erna kindel, sest krutskeid sel noormehel jagus. Tema sai igast uksest sisse ja plangust üle, kui vaid tahtmist oli, ometi jäi ta sel, aga ka järgmisel ja ülejärgmisel ööl tulemata.