Текст книги

Marje Ernits
Ja sada surma

Ja sada surma
Marje Ernits

Oma kolmekümnenda romaani on Lõuna-Eesti kirjanik Marje Ernits pühendanud Eesti Vabariigi 100. juubelile ja valinud selle pealkirjaks Lydia Koidula tuntud luulerea. Loo tegevus toimub Eesti omariikluse algaastail vaheldumisi nii linnas kui selle lähistel maakohas.Pärast vana peremehe surma pärib Luige talu poeg Lembit, tema õde Erna kolib elama linna. Tartu Tütarlaste Koolis hea hariduse saanud Erna saab tööd kondiitrina, hiljem aga siirdub riigitööle. Kui ta kihlatu 1918. a Petrogradist naaseb, loodavad noored abielluda, kuid  peigmeest tabab õnnetus ja ta ei jõuagi altari ette. Noor naine töötab püüdlikult ja raske haiguse kiuste jõuab elus iseseisvalt edasi. Vend Lembit on aga läbinisti talupidaja ning ta ei mõtlegi muust kui oma talust, maast ja kariloomadest, otsides võimalust oma unistuste teostamiseks. Eesti oma riigi loomine, Tartus sõlmitud rahuleping ja poja sünd innustavad teda talu majandamiseks mõndagi uut ette võtma, sealhulgas alustama tulutoova linakasvatamisega. Põnevaid uuendusi aitab tal ellu viia talu sulane, kes kaotas oma isatalu sõja päevil.Romaani tegelased on tublid Eesti inimesed, kes visa ja püüdliku tööga panid aluse noore riigi õitsengule ja kestmajäämisele.

Kaane kujundanud Reet Eilsen

Toimetanud Milvi Teesalu

© Marje Ernits ja OÜ Eesti Raamat, 2017

ISBN 978-9949-596-65-2

ISBN 978-9949-596-66-9 (epub)

www.eestiraamat.ee

www.facebook.com/Eesti-Raamat

Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

Mu isamaa on minu arm,

ei teda jäta ma,

ja peaksin sada surma ma

seepärast surema!

L. Koidula

Erna oli seda päeva kaua oodanud ja kui saabus hommik, läks ta juba varavalges vaksalisse, istus ooteplatvormil pingile ning jäi rongi saabumist ootama. Aegamisi kogunes perroonile teisigi inimesi ning siis hakkas kaugusest kostma auruveduri puhkimist. Kätt vastu rinda surudes tundis noor naine, kuidas ta süda relssidel kolksuvate rataste rütmis lööma hakkas ning pilk pingsast vaatamisest ähmaseks muutus.

Kas Eedik ikka tuleb ja kas ta tunneb mind ära… või mina teda, küsis Erna endalt. Ta polnud oma kihlatut neli aastat näinud ning temalt saadetud kirjugi võis ühe käe sõrmedel üles lugeda. Viimane neist oli aga väga üheselt teatanud kuupäeva, millal ja millise rongiga pidi mees tagasi kodulinna saabuma.

Kui esimesed reisijad peatunud rongi tamburilt platvormile trügisid, oli nende seas palju karkudel ja kaaslaste toel kõndivaid soldateid, kuid kas ka Eedik Juurak, seda võis vaid oletada. Mees oli oma haavata saamisest ja Petrogradi hospidalis viibimisest teatanud juba läinud suvel, aga tema koju naasmine oli seni teadmata põhjustel viibinud.

Erna oli viimaste aastate jooksul tihti Eedikule mõelnud, aga ta oli ka enda ja oma plaanide üle arutlenud. Mõnikord tundus talle, et kui tema peigmees nii kaua kodumaast ja temast eemal oli, siis ta ehk polnudki see ainus ja õige. Oleks Eedik juba siis, peale Petrogradi hospidalis viibimist koju naasnud, põetanuks Erna teda kodus edasi ning nad oleksid ehk taas lähedaseks muutunud, aga nüüd polnud neiul õrna aimugi, keda ta tegelikult ootas.

Pagaritöökojas, kus Erna töötas, oli talle aja jooksul mitmeid kavalere külje alla pugenud, kuid tema oli kirikukantslist maha hüütud kihlust aus pidanud ja kõigile kosilastele ära öelnud. Mõnikord ta isegi kahetses seda kihlust, eriti siis, kui pagariäri peremehe poeg talle koos Raatuse kohvikus peakondiitri ametikohaga ka südant pakkus, mis mõistagi käis koos käepalumisega. Sellisest ettepanekust äraütlemine kõigutas kõvasti Erna naiselikku meelekindlust, aga mõjutas ka karjääri, ent õnneks jättis vana peremees talle töökojas koha alles ja see oli omamoodi kiitus tema ametioskustele.

Kui rongilt saabujaid platvormil aina vähemaks jäi ja Eedikut ikka veel näha polnud, tundis Erna isegi mõningast kergendust. Igaks juhuks otsustas ta veel pisut oodata ja perrooni lõpuni jalutada. Märganud esimese vaguni juures veduri aurupilves kolme meest, kes omavahel vestlust pidades jalalt jalale tammusid ja ägenenud sõnavahetuse järel valjult naerma puhkesid, tundis Erna nende seas ära Eediku hääle.

Naerda Eedik mõistis ja seda juba karjapoisipõlves, siis kui ta suveks linnast onu juurde tallu saadeti. Erna vanemate talukoht ja Miku maad asusid kõrvuti, aga Emajõe luht, kus kuivemal ajal ja peale heinategu loomi karjatati, ei tundnud piire ning nii veetsid talulapsed seal aega koos linnast pagendatud eakaaslastega. Sügisel läks Eedik tagasi kooli. Peale kolmanda klassi lõpetamist asus poiss tööle vabrikus ning Erna kohtas teda uuesti alles siis, kui läks isa käsul samuti linnakooli õppima, nimelt Tartu Tütarlaste Kooli. Ilmselt oli just noormehe nakatav naer see, mis ühe kinoseansi ajal Ernale kõrvu jäi ning noored uuesti kokku viis.

Lahus oldud ajad ja pikad vahemaad muutsid inimesi, ent mõni asi jäi alati samaks. Nii kuulaski Erna kõike unustavalt Eediku nakatavat naeru, mis ta perrooni lõpus paigale naelutas. Ilmselt tajus ka noormees midagi, mis teda lõpuks vaikima ning kaaslasi jätma sundis.

Minutid läksid ning kui Eedik oma sosistavad huuled Erna kaelal lebavatesse juustesse surus, nõtkusid neiu põlved. Korraga olid kõik kahtlused hajunud, hirmud kadunud ning ainus, mida ta veel tundis, oli liblikatiibade sagimine rinna all. Sel hetkel polnud mõõtu, sest viivu magusus sulatas aja.

„Kosta! Viktor!” oli see Eediku hüüd, mis Erna lembehetkest vabastas ja tagasi argiellu tõi. „Poisid! Nüüd lähme minu pruudi poole. Seljakotid nurka ja siis padavai vabrikusse vanasid ehmatama…”

Neid nimesid kuulis Erna esimest korda, aga Eedik ei pidanud ka nende tutvustamist vajalikuks, sest korraga hakkas tal väga kiire.

„Minu poole… ei-ei!” lausus Erna hirmunult ning püüdis seletada, et tema tillukesse tuppa poleks kolm meest kuidagi ära mahtunud, pealegi ei lubanud majaperemees võõraid kostile võtta, aga Eedik ei kuulanud teda, vaid tormas naist kättpidi järele vedades voorimehetroskat otsima.

Eediku isa oli juba paari aasta eest surnud ning ema ammugi mulla all. Tuba aguli servas asuvas barakis, kus pere varem elas, oli Erna teada juba mõne aja eest uute elanike valdusse läinud. Niisiis mõtleski Erna, et ehk Eedik elab kuni laulatuseni talus sugulaste juures ja alles siis otsivad nad endale koosolemiseks sobilikuma elamise. Neiu oli selle võimaluse kohta Miku Valterile isegi kirja saatnud ning Eediku onupojalt ka nõusoleku saanud.

„Ei ole siin enam midagi aega molutada,” kõneles Eedik hingeldama hakates ja jäi jaamahoone esisel platsil seisma.

„Petrogradis tegime revolutsiooni ära ja siin tuleb ka asi korda ajada, enne kui see kapitalismus roiskuma läheb. Hei, voorimees!” hüüdis ta, kui nägi eemal vaksali suunas tagasi sõitvat troskat.

„Ja sinust, kallis Erna, saab üleilmselt vaba proletaarlase naine, mitte mingisugune vabrikutöölisest orja hall eit, nagu mu ema oli… ma pole midagi unustanud. Need neetud ekspluataatorid veel maksavad meie viletsuse eest,” kõneles Eedik valjult ja käskis oma kaaslastel kaarikusse ronida.

Erna tammus kohmetult paigal ega osanud midagi teha või lausuda. Kõik oli toimunud nii äkki ja mõistmatus suunas, et parema meelega oleks ta tagasi jaamahoonesse läinud ja päeva uuesti alustanud.

„Hüppa peale, kullake! Mis sa vahid?” sõnas Eedik Erna poole kätt sirutades.

„Seal pole ju minu jaoks enam vaba kohta,” vastas Erna taganedes.

„Sinu koht on minu süles!” hüüdis Eedik ja puhkes naerma, tema kaaslased samuti.

Voorimees põrnitses troskas istujate poole ja pakkus neiule kohta enda kõrval. Ernale oleks see sobinud, kuid Eedikule mitte. Noormees kummardus, haaras neiul käest ja tõmbas ta troskasse ning sundis endale sülle istuma. See oli Ernale piinlik, kuid vastupuiklemine oleks olnud veel piinlikum, sest nende seltskond oli juba niigi tähelepanu alla sattunud.

„Nüüd põrutame otseteed vabrikusse ja peame seal maha sellisse miitingu, et kõik vaenlased värisevad,” jätkas Eedik ja patsutas voorimehe seljatoele, lausudes: „Sõidame!”

Sellest liigutusest järeldas Erna, et noormees oli vahepeal ümber mõelnud ja marsruuti muutnud ega kavatsenudki tema poole Kastani tänavale sõita, vaid kihutas otseteed oma endise tööandja vabrikusse. Ernal endal polnud mingit soovi sõita kusagile mingit miitingut pidama ja veel sellise seltskonnaga, keda ta ei tundnud. Kostaga oli Eedik paar lauset vahetanud, aga Viktoriks nimetatud mees tundus kõneluste osas täiesti osavõtmatu, kui naerupahvakud välja arvata. Neiu suhtes olid mõlemad mehed eemale hoidvad, aga mitte tõrjuvad.

Vabriku väravas võttis Erna julguse kokku ja palus voorimehel oodata. Eedikule jäi see moment justkui märkamata. Lärm tõusis alles siis, kui Erna teatas, et oli vaid hommikupooliku vabaks saanud ning pidi ennelõunaks tööle tagasi minema.

„Mida paganat!” tõstis Eedik häält. „Mees tuleb ilmasõjast koju ja naine ei saa päevagi vabaks. See on sulaselge ekspluateerimine. Kuhugi sa ei lähe! Tuled minuga, tuled proletariaadi poole üle ja ei kannata peremeeste rõhumise all. Maha kapitalism! Elagu proletariaadi diktatuur…”

Erna mõistmatus kasvas veelgi, kui Eedik lisaks loosungite hüüdmisele veel ka mingeid lendlehti laiali loopima hakkas ning ta kaaslane Viktor seljakotist punase kaltsu välja tiris ning seda lehvitama hakkas. Märganud tekkinud segadust, hakkas voorimees Ernat taga kiirustama ning neiu istus juhtunust heidutatuna troskasse. Tagasiteel kesklinna poole laskis voorimees vaikselt vilet, kuid Erna mõte oli sellest meloodiast väga kaugel. Tema vaatas närviliseks muutudes oma kaelas rippuvat uuri, sest lubatud kellaajast tuli kinni pidada, aga samas mõtles ta ka proletariaadist, õigupoolest Eedikust.

Veel kunagi varem polnud ta enda ja oma kihlatu vahele sellist eraldusjoont tõmmanud, aga nüüd tuli see piir justkui iseenesest ette. Erna oli peale Tütarlaste Kooli lõpetamist pidanud oma elu olulisemaks verstapostiks head töökohta linnas, sest vanamate talu päris niikuinii tema vanem vend. Erna oli ikka unistanud meelepärasest ametist ja selle oli ta lõpuks endale ka saanud.

Pagariäri peremees Oto Kapsta oli üks linna hinnatuim tööandja ja kui Erna õpiaja järel tema juurde kondiitri abiks palgati, ei osanud neiu paremat tahtagi. Mingisugust klassierinevust või rõhumist polnud ta oma elus ega ametis küll tajunud, isegi mitte Eediku suust. Ehk oli lahusoldud aeg noormehe vaateid muutnud, et ta nüüd end rõhutuna tundis, mõtles Erna. Tema ise ei olnud end kunagi orjana tundnud ning kuidas ta saigi, kui ta seda polnud.

Teisel päevapoolel püüdis Erna keskenduda oma tegemistele ja vahejuhtumi unustada, kuid niipea, kui tal tuli käsile võtta töö rutiinsem osa, liikusid mõtted taas hommikupooliku peale. Midagi oli selle mehega vahepeal juhtunud, et ta nõnda sõnakaks ja sõjakaks oli muutunud, mõtles Erna. Tööl käimine ja tööandja korraldustele allumine olid tema meelest ju iseenesest mõistetavad. Sama kehtis ka kõigi teiste asjaosaliste suhtes, kelle tegemistest sõltus tema elujärg. Nõnda endamisi edasi mõeldes jõudis Erna järeldusele, et tema polnud midagi valesti teinud ja küllap ka Eedik varsti mõistuse pähe võtab.

*

Õhtu saabudes muutus Erna taas rahutuks ning seda põhjusega. Ei läinudki kaua, kui ta toauksele koputati. Lävel seisis majaperemehe virtin ning tema ärevusest õhetav nägu reetis nii mõndagi.

„Kojamees ütles, et aiavärava taga praalib üks sineli ja seljakotiga noormees ning nõuab sisse laskmist,” seletas virtin. „Ta ütleb, et on teie peigmees. Härra pole kodus ja mina ei julge võõraid majja lubada, aga tema ei lähe ära ja lubab püssimehed kutsuda. Kõik linn on hulguseid ja sõja eest pagejaid täis. Äkki on mõni seesugune?”

„Kas ta on üksi või on seal veel keegi?” küsis Erna vahele.

„Tule jumal appi! Kas neid on seal siis terve kamp? Seda kojamees küll ei öelnud,” vastas virtin veel rohkem ärevusse sattudes.

„Ma lähen alla ja vaatan ise järele,” otsustas Erna ning haaras varnast kampsuni.