Урсула Крёбер Ле Гуин
Meremaa triloogia I

Meremaa triloogia I
Ursula K. Le Guin

Ursula Le Guini praeguseks juba klassikaks saanud triloogia, mis on sobiv ja väga soovitav lugemiseks igas vanuses inimestele. Tegelikult on kõigi kolme raamatu puhul tegemist täiskasvanuks saamise looga ning esimeses raamatus toimub osa tegevust ka võlurite koolis, mis oli olemas juba ammu enne Sigatüüka kooli sündi. Esimeses raamatus jõuabki suurte võlurieeldustega poiss Ged võlurite kooli ning esimesed ja väga ohtlikud vaenlased, kellega tal tuleb võidelda, on tema enda uhkus, edevus ja kõrkus. Alles nendest võitu saanuna ja alandlikkust õppinuna võib ta seista vastamisi pimedusega. Teise raamatu kangelanna Tenar on aga elanud suurema osa oma elust just nimelt pimeduses Atuani haudade preestrinnana ning kui nendesse haudadesse satub juba kuulus võlur Ged, tuleb tüdrukul valida pimeduse ja valguse vahel. Kolmandas raamatus asub Ged teele, et tuua maailma tagasi surm ja koos sellega ka elu. Tema kaaslaseks on prints Arren ning jällegi pole nende teekond kerge.Le Guini targad ja ilusad raamatud on mitmekihilised ja poeetilised ning neist leiab midagi uut ka mitmendat korda lugedes.

Le Guin Ursula K.

Meremaa

MEREMAA VÕLUR

Minu vendadele Cliftonile, Tedile ja Karlile

Üksnes vaikuses sõna,
üksnes pimeduses valgus,
üksnes suremises elu:
hauka sähvatav sööst
tühjas taevas.

    „ÉA LOOMISLUGU”

1. Sõdalased udus

Gonti saar, üksik mägi, mille tipp sirutub miili kõrgusele tormidest räsitud Kirdemere kohal, on kuulus oma võlurite poolest. Saare sügavate orgude asulatest ja hämarate kitsaste lahtede sadamatest on läinud nii mõnigi gontlane võlurina või maagina linnadesse Saarestikuisandate teenistusse või otsinud end oma võlukunstiga elatades seiklusi tervel Meremaal saarelt saarele rännates.

Räägitakse, et suurim võlur, kuid kindlasti suurim rännumees oli Raudkulli-nimeline mees, kellest sai omal ajal nii Loheisand kui ka Arhimaag. Tema elukäiku on kirjeldatud „Gedi laulus” ja paljudes teistes lauludes, kuid see lugu räägib ajast enne tema kuulsaks saamist, enne laulude loomist.

Ta sündis üksildases Kümne Lepa külas, mis asus kõrgel mäeküljel Põhjaoru suudmes. Külast allpool kulgevad karjamaad ja põllud astangutena mere poole ning Ari jõe käärudes leidub teisigi asulaid, kuid külast kõrgemal tõusevad kiviste ja lumiste kõrguste poole üksnes metsaga kaetud mäeharjad.

Nime Duny, mida ta kandis lapsepõlves, oli andnud talle ema ning see nimi ja elu olidki ainsad, mida ema talle anda sai, sest ta suri enne, kui poiss oli aastaseks saanud. Poisi isa, küla pronksisepp, oli morn ja sõnaaher mees ning et Duny kuus venda olid temast palju vanemad ning läksid üksteise järel kes põldu harima, kes merd sõitma, kes teistesse Põhjaoru linnadesse sepatööd tegema, siis polnud kedagi, kes lapse helluse ja armastusega üles oleks kasvatanud.

Poiss kasvas omapead ja jõudsalt nagu umbrohi, ta oli pikk, väle, sõnakas, uhke ja kärsitu. Koos teiste külalastega karjatas ta jõelähtme järskudel niitudel kitsi ning kui tal oli juba küllalt jõudu, et lõõtsa lahti tõmmata ja kinni suruda, pani isa ta sepapoisina tööle, palgaks ohtrad vopsud ja võmmud.

Dunyst ei olnud siiski õiget töötegijat. Ta oli alalõpmata kuhugi kadunud, kord hulkus ta sügaval metsas, kord ujus Ari jões, mis oli külm ja kiire vooluga nagu kõik Gonti jõed, kord ronis ta mööda kaljusid ja järske nõlvakuid kõrgele metsa kohale, kust paistis meri, see laiuv Põhjaookean, milles Perregalist kaugemal enam ühtki saart ei leidu.

Külas elas ka poisi surnud ema õde. Ta oli teinud lapse heaks kõik mis vaja, kui see alles väike oli, aga tal oli endalgi palju tegemist, ning kui poiss juba vähegi ise toime tuli, ei pööranud tädi talle enam tähelepanu. Ühel päeval aga, kui poiss oli seitsmeaastane, aga ei olnud veel mingit õpetust saanud ega teadnud midagi maailmas leiduvatest oskustest ja vägedest, kuulis ta, kuidas tädi hüüdis mingeid sõnu kitsele, kes oli hüti õlgkatusele karanud ega tulnud sealt enam alla. Kui tädi kitsele mingeid salme luges, hüppas loom otsekohe maha.

Kui Duny järgmisel päeval Kõrge Kose juures pikakarvalisi kitsi karjatas, hüüdis ta ka neile kuuldud sõnu, teadmata nende tähendust või kasutusviisi ega sedagi, mis sõnad need õieti olid:

„Noth hierth malk man
hiolk han merth han!”

Ta karjus neid sõnu kõva häälega ning kitsed tulid tema juurde. Nad tulid väga kiiresti, ühes troppis ja hääletult. Nad silmitsesid teda oma kollaste silmade mustadest piludest.

Duny puhkes naerma ning hüüdis uuesti neid sõnu, sedasama salmi, mis andis talle kitsede üle võimu. Loomad tulid lähemale, nad tunglesid ja tõuklesid tema ümber.

Äkitselt hakkas Duny kartma nende jämedaid kaardus sarvi, kummalisi silmi ja kummalist vaikust. Ta katsus nende keskelt välja pääseda ja minema joosta. Kitsed jooksid tema ümber kobarasse hoidudes koos temaga ning nõnda jõudsid nad lõpuks külla – kõik kitsed troppis koos, otsekui oleksid nad köiega kõvasti kokku seotud, ning nende keskel nuttev ja lõugav poiss. Külaelanikud jooksid välja, käratasid kitsede peale ja naersid poisi üle. Teiste hulgas tuli ka poisi tädi, aga tema ei naernud. Ta ütles kitsedele üheainsa sõna ning loomad hakkasid lummusest vabanenult mökitama, noori võrseid näksima ja ringi uitama.

„Tule minuga,” ütles tädi Dunyle.

Ta viis poisi oma hütti, kus ta üksi elas. Tavaliselt ei lasknud ta sinna ühtki last ning lapsed kartsid tema elupaika.

Hütt oli madal ja hämar, sel ei olnud aknaid ning kõikjal hõljus katusepennide küljes kuivavate taimede – mündi, kuldlaugu ja liivatee, raudrohu, kõrkjalille ja pöörirohu, hurmaheina, sõralehe, soolikarohu ja loorberi lõhn. Tädi istus ristijalu kolde ette, kõõritas poissi läbi musta juuksepahmaka ja küsis, mida poiss oli kitsedele öelnud ja kas poiss teadis, mis salm see oli. Kui ta avastas, et Duny ei teadnud midagi, aga oli ometi lummanud loomi nii, et need tulid tema juurde ja järgnesid talle, mõistis ta, et poisil oli ilmselt eeldusi nõiaks saada.

Kui õepoeg ei olnud poiss talle midagi tähendanud, aga nüüd vaatas naine last uue pilguga. Ta kiitis poissi ning ütles, et võib õpetada talle meelepärasemaid salme, mis panevad näiteks teo oma karbist välja vaatama, või sõna, mis kutsub pistriku taevast alla.

„Oo jaa, õpeta mulle see sõna!” ütles poiss, kes oli äsjase ehmatuse unustanud ja läks kuuldud kiitusest puhevile.

Nõid ütles talle: „Kui ma õpetan sulle selle sõna, ei tohi sa seda teistele lastele öelda.”

„Ma luban, et ei ütle.”

Naine naeratas tema võhikliku õhina peale. „Väga hea. Aga ma võtan sind sõnast. Sinu keel jääb kammitsasse, kuni mina selle lahti päästan, ning isegi siis, kui sa jälle rääkida saad, ei ole sa võimeline minu õpetatud sõna teiste inimeste kuuldes lausuma. Me peame oma ameti saladusi hoidma.”

„Hüva,” vastas poiss, aga tal polnudki mingit tahtmist rääkida oma saladusest mängukaaslastele, sest talle meeldis teada ja teha seda, mida teised ei tea ega oska.

Ta istus paigal, kuni tädi kammis oma sassis juukseid, sidus kleidivöö sõlme ja istus uuesti, jalad risti, maha, visates mitu peotäit lehti koldesse, nii et hämar hütt täitus suitsuga. Tädi hakkas laulma. Tema hääl läks kord kõrgeks, kord madalaks, otsekui oleks tema suu läbi laulnud mingi teine hääl, ning see laul üha kestis ja kestis, kuni poiss ei teadnud enam, kas ta oli ärkvel või magas, ning kogu selle aja istus tema kõrval, silmad suitsust punased, lausuja vana must koer, kes ei haukunud kunagi. Siis hakkas lausuja rääkima Dunyga keeles, mida poiss ei mõistnud, ning sundis teda koos endaga salme ja sõnu kordama.

„Räägi!” käskis lausuja, et loitsu proovile panna.

Poiss ei saanud rääkida, aga ta naeris.

Siis hakkas poisi tädi tema jõudu pisut pelgama, sest ta oli kasutanud kõige vägevamat loitsu, mis ta teadis: ta ei püüdnud allutada endale üksnes poisi kõnevõimet ja vaikimist, vaid tahtis panna ka poisi ennast nõiakunstis teenima. Aga isegi loitsu mõju all oli poiss naernud. Naine ei lausunud sõnagi. Ta viskas koldesse puhast vett, kuni suits hajus, andis poisile vett juua ning kui õhk oli jälle puhas ja poiss rääkida sai, õpetas lausuja talle pistriku päris nime, mille lausumise peale pistrik tulema pidi.

See oli Duny esimene samm teel, mida mööda ta käis terve oma elu, maagide teel, teel, mis viis teda lõpuks jälitama varju üle maade ja merede surmariigi valguseta randadeni välja. Aga kui ta neid esimesi samme astus, näis olevat tegemist laia ja rõõmsa teega.

Kui Duny nägi, et nimepidi kutsumise peale laskusid metsikud pistrikud tuulest tema juurde ja istusid nagu kuningapoja jahikullid tiibu lehvitades tema randmele, ihkas ta teada veel teisigi nimesid ning palus tädi, et see õpetaks talle raudkulli, kalakotka ja kotka nime. Talle võimu andvate sõnade ärateenimiseks tegi ta kõik, mida lausuja käskis, ja õppis kõike, mida lausuja õpetas, kuigi mitte kõike ei olnud meeldiv teha ega teada.

Gonti saarel on ütlemine „Nõder nagu naisterahva nõiavõim” ja veel teinegi ütlemine „Nurjatu nagu naisterahva nõiavõim”. Kümne Lepa lausujal ei olnud tegemist musta maagiaga ja ta ei püüdnud kunagi ühendust võtta ka Vanade Vägedega, aga et ta oli harimatu naine harimatu rahva hulgas, siis kasutas ta sageli oma oskusi rumalasti või kahtlastel eesmärkidel. Ta ei teadnud midagi Tasakaalust ega Seaduspärast, mida tõeline võlur tunneb ja teenib ning mis ei lase tal oma loitse ilma õige vajaduseta kasutada. Poisi tädil olid olemas loitsud igaks elujuhtumiks ning ta sõnus alalõpmata. Suur osa tema teadmistest oli tühine ja tähtsusetu ning ta ei osanud ka päris sõnu võltsidest eristada. Ta teadis palju sajatusi ja võib-olla kukkus tal haiguse kaelasaatmine paremini välja kui ravitsemine. Nagu iga külalausuja, oskas temagi armujooki keeta, aga ta valmistas ka teisi, vastikumaid jooke, mis teenisid inimeste armukadedust ja viha. Sääraseid asju hoidis ta aga oma noore õpilase eest saladuses ning õpetas talle oma arusaamist mööda ausat ametit.

Alguses tundis poiss nõiakunstist, lindude ja loomade üle saavutatud võimust ning selle võimu tunnetamisest lapselikku rõõmu. See rõõm jäi teda terveks eluks saatma. Kui teised lapsed nägid teda sageli mägikarjamaadel koos mõne röövlinnuga, hakkasid nad teda Raudkulliks hüüdma ning nõnda saigi ta nime, mida ta kasutas oma tavanimena hilisemas elus, kui tema päris nime ei teatud.

Et lausuja rääkis üha kuulsusest, rikkusest ja suurest võimust inimeste üle, mida võlur saavutada võib, otsustas poiss veel rohkem kasulikke teadmisi omandada. See läks tal väga libedalt. Lausuja kiitis teda ja külalapsed hakkasid teda pelgama, tema ise oli aga kindel, et peagi saab temast suurmees. Nii võttis ta koos lausujaga läbi ühe sõna teise järel, ühe loitsu teise järel, kuni ta oli kaheteistkümneaastaseks saades õppinud enamalt jaolt kõik, mida lausuja teadis: seda ei olnud palju, kuid seda oli küllalt väikese küla lausujamoorile ning rohkem kui küllalt kaheteistkümneaastasele poisile. Lausuja oli õpetanud talle kõik, mis ta leidmise, köitmise, parandamise, avamise ja ilmutamise kunstist teadis. Ta oli laulnud poisile ka kõik laulikute lood ja kangelaslaulud, mida ta teadis, ning õpetanud kõik Päris Keele sõnad, mille ta oli õppinud teda õpetanud nõialt. Ja ilmategijatelt ja rändavatelt mustkunstnikelt, kes käisid Põhjaorus ja Idalaanes linnast linna, oli Duny õppinud igasuguseid trikke, nalju ja silmapette loitse. Ühe niisuguse lihtsama loitsuga tõestaski ta esimest korda, kui suur vägi temas peitub.

*

Kargadi impeerium oli tol ajal vägev. See koosnes neljast suurest maast, mis asusid Põhja- ja Idaraja vahel: Karego-At, Atuan, Hur-at-Hur ja Atnini. Seal räägitakse keelt, mis ei sarnane ühegi Saarestikus ega teistel Rajadel kõneldava keelega, ning sealsed inimesed on metsikud, valge nahaga, kollaste juustega ja sõjakad, neile meeldib veri ja põlevate linnade suitsuving. Eelmisel aastal olid nad rünnanud Toriklesi ja vägevat Torheveni saart ning rüüsteretkel olid nende punaste purjedega laevad meestest tulvil. Teated sellest jõudsid ka põhja Gonti saarele, aga Gonti isandad olid ise merel röövimisega ametis ega pööranud teiste maade hädadele tähelepanu. Siis langes Spevy saar Kargadi sõdalaste saagiks, see rüüstati ja laastati, inimesed viidi orjusesse ning maa on veel praegugi varemeis. Vallutusihast kannustatuna sõitsid sõdalased edasi Gonti saarele ja tulid kolmekümne suure pikklaevaga Idasadamasse. Nad võitlesid linnas, vallutasid ja põletasid selle, jätsid siis laevad valve all Ari jõe suudmesse ja suundusid rüüstates ja röövides, loomi ja inimesi tappes piki orgu edasi. Teel jagunesid nad salkadeks ja iga salk riisus, kus heaks arvas. Põgenikud tulid ja hoiatasid mägikülasid. Peagi nägid Kümne Lepa elanikud idataevast varjutavat suitsu ning nende pilgu ees, kes ronisid sel ööl Kõrge Kose juurde, avanes org, mis oli suitsu täis ning punasevöödiline süüdatud küpse vilja põldudest, leegitsevatest viljapuuaedadest, kus puuviljad küpsesid põlevate okste küljes, ning küünide ja talumajade hõõguvatest varemetest.

Mõned külaelanikud põgenesid jäärakutesse ja peitsid end metsa ning mõned valmistusid oma elu eest võitlema, osa inimesi aga ei teinud ei seda ega teist, nad lihtsalt seisid ja hädaldasid. Lausuja kuulus pagejate kilda, ta peitis end Kapperdingi nõlvakul üksi koopasse ja sulges koopasuu loitsuga. Duny pronksisepast isa jäi paigale, sest ta ei tahtnud jätta maha oma sulatusahju ja sepikoda, kus ta oli viiskümmend aastat töötanud. Öö otsa tagus ta käepärast olevat metalli odaotsteks, teised külaelanikud aga sidusid need kõblaste ja rehavarte külge, sest nende korralikuks kinnitamiseks polnud aega. Külas ei leidunud peale jahivibude ja lühikeste nugade mingeid relvi, sest Gonti mägilased ei ole sõjakad; neile ei too kuulsust mitte sõdalased, vaid kitsevargad, mereröövlid ja võlurid.

Päikesetõusul laskus maha paks valge udu, nagu sügishommikutel saare kõrgemates paikades tihti juhtus. Kümne Lepa käänulisel külatänaval seisid ja ootasid hüttide ja majade vahel külaelanikud, jahivibud ja äsjasepistatud odad käes; nad ei teadnud, kas Kargadi sõdalased on kaugel või väga lähedal, ning silmitsesid vaikides udu, mis peitis nende eest kõik ümbritseva, kaugused ja hädaohud.

Ka Duny oli nende seas. Ta oli öö läbi sepikojas tööd teinud, tõmmanud ja lükanud kahte suurt kitsenahast lõõtsapoolt, mis toitsid tuld õhuga. Tema käed valutasid ja värisesid nüüd tehtud tööst nii tugevasti, et ta ei jaksanud tõsta oda, mille ta enda jaoks välja oli valinud. Ta ei mõistnud, kuidas suudab ta võidelda ja iseendale või külaelanikele kasulik olla. Tema hinge vaevas mõte, et ta võib surra noore poisina mõne vallutaja piigi otsas, minna pimeduse maale, ilma et ta teaks oma nime, meheea päris nime. Ta vaatas oma udumärgi kõhnu käsivarsi ja sattus oma nõrkusest raevu, sest ta teadis oma jõudu. Temas oli olemas vägi, mida tuli ainult osata kasutada, ning ta püüdis leida kõigi talle teada olevate loitsude seast mõnda, mis annaks talle ja tema kaaslastele eelise või vähemalt võimaluse ellu jääda. Aga üksnes vajadusest ei piisa väe vallandamiseks – tarvis on teadmisi.

Otse mäetipu kohal eresinises taevas särava päikese kuumusest hakkas udu hõrenema. Hõljuvate ja rebenevate udukihtide vahelt nägid külaelanikud salka sõdalasi mäest üles tulemas. Neil olid peas pronkskiivrid, rinnakatted ja säärekaitsed olid paksust nahast, käes hoidsid nad puust ja pronksist kilpe, mõõku ja Kargadi pikki piike. Nad tulid sulgede lehvides ja turviste kõlinal lookleva katkelise rivina mööda Ari järsku kallast üles ning olid juba nii lähedal, et võis näha nende valgeid nägusid ja kuulda, kuidas nad üksteisele midagi võõras keeles hõikusid. Selles vallutajatehordi salgas oli sadakond meest, mis ei olnud iseenesest palju, külas aga oli ainult kaheksateist meest ja poissi.

Nüüd tõi vajadus teadmised esile: kui Duny nägi udu Kargadi sõdalaste ees rajal hõljumas ja hõrenemas, meenus talle loits, mis võis teda aidata. Üks oru vana ilmategija, kes oli tahtnud poissi oma õpilaseks meelitada, oli talle mitmeid lausumisi õpetanud. Ühte neist nimetati udukanga kudumiseks – sellega koguti udu mingiks ajaks ühte kohta ja osav silmamoondaja võis vormida sellest mitmesuguseid varjukujusid, mis püsisid mõnda aega, et siis uuesti hajuda. Poisil säärast vilumust ei olnud, kuid tal oli ka teistsugune eesmärk ning tal jätkus jõudu loitsu oma tahtmist teenima panna. Ta loetles kiiresti ja valju häälega küla kohanimesid ja piirialasid, lausus siis udukanga sõnad, kuid põimis neisse ka peitmisloitsu ning hüüdis lõpuks sõna, mis nõiduse toimima pani.

Parajasti siis astus isa selja tagant Duny juurde ning andis talle säärase kõrvakiilu, et poiss pikali kukkus. „Ole vait, lollpea! Kui sinust võitlejat ei ole, siis pea oma rumal suu kinni ja poe peitu!”