Кассандра Клэр
Kellavärgiga ingel. Põrgu sõdalased I raamat


„Ma muretsen teile raamatuid.” Poiss suunas ta ees avanevasse koridori ja tõmbas ukse nende järel kinni. Haaranud Tessal randmest, vedas ta tüdrukut enda järel piki koridori edasi ja tõmbas ta nurga taha. Siin oli trepp, mida mööda Tessa oli koos Mirandaga nii palju kordi käinud. Kahte astet korraga võttes jooksis Will tüdruku kätt vabastamata allapoole.

Tessa kuulis üleval kedagi karjatavat. Ta tundis hääle ära, see kuulus proua Darkile.

„Teie põgenemine on ilmsiks tulnud,” ütles Will. Nad olid jõudnud esimesele mademele ja Tessa aeglustas sammu, aga Will, kellel ei paistnud olevat plaanis peatuda, tiris teda edasi.

„Kas me uksest välja ei lähegi?” nõudis Tessa.

„See pole võimalik. Hoonet valvatakse. Maja ees on terve rida tõldu. Paistab, et jõudsin kohale väga põneval ajal.” Ta jooksis mööda treppi allapoole ning Tessa järgnes talle. „Kas teate, mis Tumedatel Õdedel täna õhtul plaanis oli?”

„Ei.”

„Aga te ju ometi ootasite kedagi, keda kutsutakse Magistriks.” Nüüd olid nad jõudnud keldrisse, kus neid ümbritsesid krohvitud seinte asemel niisked kivimüürid. Miranda laternata oli siin üsna pime. Palavus uhkas neile vastu nagu laine. „Ingli nimel, siin all on otsekui põrgu üheksas ring…”

„Põrgu üheksas ring on külm,” katkestas Tessa teda automaatselt.

Will jäi talle otsa vaatama. „Mida te ütlesite?”

„Dante ütleb nõnda,” selgitas tüdruk. „Põrgu on külm. See on kaetud jääga.”

Võbelus suunurgis, silmitses poiss teda veel viivu ning sirutas siis käe välja. „Andke mulle nõiavalgus.” Nähes tüdruku mõistmatut ilmet, lisas ta kärsitult mühatades: „Kivi. Andke mulle kivi.”

Hetkel kui Willi käsi kivi ümber sulgus, lõi see jälle sädelema ning noormehe sõrmede vahelt purskusid välja valguskiired. Nüüd märkas Tessa esimest korda, et tema käeseljal on mingi kujund. Otsekui musta tindiga joonistatud, meenutas see avatud silma. „Kui rääkida põrgu temperatuurist, preili Gray,” lausus noormees, „siis lubage endale pisut nõu anda. Nägusal noormehel, kes proovib päästa teid kohutavast saatusest, on alati õigus. Isegi kui ta väidab, et taevas on lilla ja tehtud siilidest.”

Ta on tõepoolest hull, mõtles Tessa, aga jättis selle välja ütlemata, märgates oma suureks ehmatuseks, et Will võttis suuna Tumedate Õdede eluruumide suurele kahe poolega uksele.

„Ei!” Ta haaras poisil käest ja tõmbas teda tagasi. „Mitte sinnapoole. Sealtkaudu me välja ei pääse. See on lõks.”

„Nagu näen, parandatakse mind jälle.” Will pöördus ja hakkas minema teisele poole, hämarasse koridori, mida Tessa oli alati peljanud. Kramplikult neelatades järgnes ta noormehele.

Sedamööda kuidas nad edasi liikusid, läks käik üha kitsamaks. Seinad tõmbusid kahel pool koomale. Järjest tugevnevas kuumuses keerdusid Tessa juuksed krussi ning kleepusid meelekohtadele ja kaelale. Õhk oli paks, hingata oli raske. Mõnda aega kõndisid nad vaikides, aga siis ei pidanud Tessa enam vastu. Ta pidi küsima, ehkki teadis juba, et vastus tuleb eitav.

„Härra Herondale,” ütles ta, „kas minu vend saatis teid, et te mu üles otsiksite?”

Tessa kartis kuulda vastuseks järjekordset hullu repliiki, aga noormees ainult silmitses teda uudishimulikult. „Ma pole teie vennast midagi kuulnud,” vastas ta ning Tessa tundis südames tuima pettumustorget. Muidugi oli ta teadnud, et see noormees pole Nate’i saadetud – vastasel korral oleks ta ju teadnud Tessa nime, eks? –, aga seda kuulda oli ikka valus. „Ning veel kümme minutit tagasi, preili Gray, polnud ma kuulnud ka teist. Peaaegu kaks kuud olen ma ajanud ühe surnud tüdruku jälgi. Ta oli mõrvatud, jäetud ühele põiktänavale, kus ta verest tühjaks jooksis. Tüdruk oli kellegi… või millegi eest põgenenud.” Nad olid jõudnud kohani, kus koridor hargnes kaheks, ning hetkelise kõhkluse järel pööras Will vasakule. „Tema kõrval lebav pistoda oli kaetud verega. Sellel oli sümbol: kaks madu, kes hammustavad teineteist sabast.”

Tessa võpatas. Jäetud põiktänavale, kus ta verest tühjaks jooksis. Tema kõrval oli pistoda. Kindlasti oli see olnud Emma. „Seesama sümbol on Tumedate Õdede tõlla küljel. Ma kutsun neid Tumedateks Õdedeks – proua Darki ja proua Blacki…”

„Te pole ainus, kes neid nõnda kutsub – sedasama teevad ka kõik teised allilmlased,” vastas Will. „Sain seda teada, kui uurisin sümboli päritolu. Mul tuli pistodaga käia vist küll sadades allilma urgastes, lootes, et keegi selle ära tunneb. Pakkusin informatsiooni eest tasu ning lõpuks jõudsidki mu kõrvu Tumedate Õdede nimed.”

„Allilm,” kordas Tessa hämmeldunult. „Kas Londonis on niisugune koht?”

„See ei puutu asjasse,” ütles Will. „Ma hooplen praegu oma detektiiviannetega ja eelistaksin teha seda, ilma et mind katkestataks. Kuhu ma jäingi?”

„Pistoda…” Tessa lause katkestas mööda koridori nendeni kanduv kõrgetooniline imalmagus hääl, mida ta nii hästi tundis.

„Preili Gray.” Proua Darki hõige näis huljuvat koridori seinte vahel nagu suitsuvine. „Uu, preili Graaaay. Kus te olete?”

Tessa kangestus. „Jumal hoidku, nad on jõudnud…”

Taas haaras Will tal randmest kinni ja nad hakkasid uuesti jooksma; poisi käes olev kivi heitis müüridele metsikult hüplevaid valguslaike, kui nad mööda kaarduvat käiku edasi tormasid. Põrand suundus allapoole, seda katvad kivid muutusid järjest libedamaks ja märjemaks, õhk aga üha kuumemaks ja lämbemaks. Tundus, nagu kihutaksid nad otsejoones põrgusse saadetuna Tumedate Õdede hõigetest, mis seintelt vastu kajasid. „Preili Graaaaay! Me ei lase teil putku pista. Teil ei õnnestu meie eest peitu pugeda! Me leiame teid üles, kullake. Selles ei maksa kahelda.”

Koridor tegi käänaku. Will ja Tessa läbisid selle täie hooga, ent jäid siis jalapealt seisma: nende ette kerkis kõrge kahe poolega metalluks. Vabastanud tüdruku käe, viskus Will vastu takistust. Uksepooled paiskusid valla ja ta peaaegu kukkus nende vahelt sisse; Tessa järgnes talle ja pöördus, et lükata uks enda järel kinni. See oli nii raske, et tema jõud ähvardas jääda napiks, kuid seljaga vastu ust viskudes õnnestus tal see lõpuks kinni suruda.

Ainus valgus selles ruumis kiirgus Willi kivist. Nüüd immitses seda tema sõrmede vahelt nagu kustuvatest sütest, tõstes poisi pimeduses esile, otsekui viibiks ta rambivalguses. Noormees sirutas käe ümber Tessa, et lükata riiv ette. See oli raske ja tugevasti roostes; Willile väga lähedal seistes tundis Tessa poisi lihaseid pingulduvat, kui too riivi lõpuks liikuma sai ja see kinni kolksatas.

„Preili Gray?” Tessa seisis, selg vastu ust, ja noormees nõjatus tema vastu. Tüdruk tundis, kui tugevasti vasardab Willi süda – või oli see tema enda oma? Kivist lähtuv kummaline valge kuma mängles poisi kõrgetel põsesarnadel ja sillerdas higist niisketel rangluudel. Sealt paistsid mingid märgid, Tessa nägi neid vilksamisi Willi avatud ülemiste särginööpide vahelt. Nagu see, mis ehtis käeselga, olid needki mustad, otsekui oleks keegi vedanud tumeda tindiga poisi nahale jämedaid jooni.

„Kus me viibime?” küsis ta sosinal. „Kas oleme pääsenud?”

Will ei vastanud, vaid tõmbus eemale ja tõstis parema käe. Kui ta selle üles sirutas, lõi kivi heledamalt särama ja ruumis läks valgeks.

Nad viibisid isemoodi kongis, ainult et see kong oli väga suur. Nii seinad kui ka lagi ja põrand olid kivist. Põrand alanes keskpaiga poole, kus oli suur äravoolurenn. Ruumil oli üksainus aken, mis paiknes väga kõrgel. Uksi polnud rohkem kui see, mille kaudu nad sisse olid tulnud. Aga mitte see ei sundinud Tessat õhku ahmima.

Nad viibisid tapamajas. Ruumi ühest seinast teiseni jooksid pikad puust lauad. Nendest ühel lebasid laibad – inimeste surnukehad, kahkjad ja alasti. Igaühel oli rinnal must Y-kujuline sisselõige ning kõigil rippus pea üle laua serva alla, naiste juuksed pühkisid harjana põrandat. Keset lauda oli kuhjatud veriseid nuge ja tööriistu – vask- ja messingteravikke ning ihutud hammastega hõbedakarva raamsaage.

Tessa surus rusika suu ette, summutamaks karjet, ning vajutas hambad nii kõvasti sõrmedesse, et tundis vere maitset. Will ei paistnud seda märkavat; näost kahvatu, vaatas ta ringi, pomisedes endamisi – mida nimelt, seda Tessa ei kuulnud.

Kostis kõrvulukustav mürtsatus ja metallist uksepooled vappusid, nagu oleks midagi rasket teisel pool nende vastu paiskunud. Tessa võttis veritseva käe suu eest ja karjatas: „Härra Herondale!”

Käis uus mürtsatus ja poiss pöördus. Teiselt poolt ust hüüti: „Preili Gray! Tulge otsekohe välja ning me ei tee teile midagi halba!”

„Nad valetavad,” lausus Tessa kiiresti.

„Oi, kas tõesti?” Olles pannud sellesse küsimusse nii palju sarkasmi kui üldse võimalik, torkas Will hiilgava nõiavalguskivi tasku ja hüppas laua keskele, kus lebasid verised tööriistad. Kummardunud, haaras ta ühe massiivse messingkangi ja kaalus seda käes. Pingutusest ägisedes lennutas ta selle kõrgel paikneva akna poole; klaas purunes kildudeks ja Will hüüdis valjusti: „Henry! Pisut abi, kui tohib paluda! Henry!”

„Kes on Henry?” uuris Tessa, aga siis kostis kolmas raksatus ning metalli sisse ilmusid kitsad praod. Oli selge, et kuigi kaua uks enam vastu ei pea. Tessa tormas laua juurde ja haaras sealt relva, peaaegu huupi – esimese, mis kätte sattus. See oli sakiliste hammastega raamsaag, niisugune, millega lihunikud luid läbi saevad. Seda käes pigistades pöördus ta hetkel, kui uks paiskus valla.

Lävel seisid Tumedad Õed – proua Dark oma säravrohelises kleidis, pikk ja kondine nagu taputeivas, ja proua Black, näost punane, silmad ahenenud kitsasteks piludeks. Naisi ümbritses eredate siniste sädemete vihk nagu väike ilutulestik. Nende pilgud riivasid korraks Willi – seistes ikka veel keset lauda, oli too tõmmanud vöölt ühe jäiselt sädeleva noa – ning peatusid siis Tessal. Proua Blacki huuled, punane haav kahvatus näos, tõmbusid irvele. „Väike preili Gray,” lausus ta. „Mind paneb imestama, et otsustasite põgeneda. Ütlesime ju selge sõnaga, mis juhtub, kui proovite uuesti plehku panna…”

„Eks laske siis käia! Piitsutage mind pealegi veriseks. Kas või tapke mind – see ei lähe mulle korda!” karjus Tessa ning tundis põgusat rõõmusähvatust, nähes Tumedate Õdede näol kerget jahmatust: varem oli ta olnud liiga arg, et nende peale häält kõrgendada. „Ma ei lase teil ennast Magistrile anda! Pigem suren!”

„Poleks arvanudki, et teil võib olla nii terav keel, kallis preili Gray,” ütles proua Black. Väga aeglaste liigutustega hakkas ta sikutama paremast käest kinnast ning esimest korda nägi Tessa teda paljakäsi. Naise nahk oli hall ja paks justkui elevandil ning sõrmedel olid pikad tumedad küünised. Need paistsid olevat teravad nagu noad. Suu irveks tardunud, jätkas proua Black Tessalt pilku pööramata: „Et sulle kombeid õpetada, peaks sul keele ehk ära lõikama.”

Ta hakkas tüdrukule lähenema, aga juba oli Will hüpanud laualt tema ja Tessa vahele ning tõkestas tal tee. „Malik,” sõnas poiss ning tema käes olev jäiselt helkiv terariist lõi tähena loitma.

„Kao mu tee pealt eest, väike nefilimi sõdalane,” käsutas proua Black. „Kasi minema koos oma seeravinugadega. See siin pole sinu lahing.”

„Selles te küll eksite.” Willi silmad tõmbusid pilukile. „Mu kõrva on teie kohta üht-teist puutunud, armuline proua – sahinaid, mis liiguvad allilmas ringi nagu must mürk. Olen kuulnud, et teie, õeksed, maksate inimlaipade eest kenakest hinda, tegemata erilist numbrit sellest, kuidas elusatest inimestest laibad saavad.”

„Nii suur kära paari maapealse ümber,” kõkutas proua Dark ja astus õe kõrvale, nii et nüüd seisis Will oma leegitseva mõõgaga Tessa ja mõlema naise vahel. „Sinuga, varjukütt, ei ole meil mingit kana kitkuda, kui sa just ise tüli ei nori. Oled tunginud meie territooriumile ja rikkunud sellega teie endi püha Seadust. Võiksime kanda sellest ette Klaavile…”

„Ehkki Klaav taunib võõrastesse valdustesse tungimist, paneb ta – veider küll – veel rohkem pahaks inimeste nülgimist ja pea maharaiumist. See on tema väike iseärasus,” vastas Will.

„Inimeste?” sisistas proua Dark läbi hammaste. „Nad on maapealsed. Teie ise ei hooli neist põrmugi rohkem kui meie.” Ta vaatas Tessa poole. „Kas ta on rääkinud, kes ta päriselt on? Ta pole inimene…”

„Teie suust on seda küll imelik kuulda,” lausus Tessa väriseva häälega.

„Ja kas tüdruk rääkis sulle, kes tema on?” nõudis proua Black Willilt. „Jutustas ta oma andest? Sellest, mida ta teha suudab?”