Кассандра Клэр
Kellavärgiga ingel. Põrgu sõdalased I raamat

Püüa teha ta võimalikult ilusaks. Aga mis pidi õdedele korda minema see, kui hea või halb ta välja näeb? Eks võinud nad ju sundida teda muutuma, kelleks iganes soovisid, mis tähtsus pidi sealjuures olema tema tõelisel välimusel? Ja miks pidi see huvitama Magistrit? Õdede käitumisest, tõsi küll, võis välja lugeda, et nende meelest huvitab see teda.

Proua Black tuhises toast välja, saadetuna nagu alati õest. Proua Dark seisatas ukselävel ja vaatas Tessa poole. „Pea meeles, Theresa,” lausus ta, „et just selleks päevaks, tänaseks õhtuks oleme meie sind kogu aja ette valmistanud.” Naine haaras seelikutest kondiste kätega kinni. „Ära meid alt vea.”

Ta laskis uksel kõva kolksatusega enda järel kinni vajuda. Tessa võpatas, aga Miranda näos ei liikunud ükski lihas. Kogu Tumedas Majas veedetud aja jooksul polnud Tessal õnnestunud seda tüdrukut ehmatada või sel määral üllatada, et tema näoilme muutunuks.

„Tulge,” ütles Miranda. „Me peame nüüd üles minema.”

Aeglaselt upitas Tessa ennast jalule. Tema peas ajas üks mõte teist taga. Ehkki Tumedas Majas veedetud aeg oli olnud kohutav, oli ta – nüüd andis ta sellest endale aru – siinse eluga peaaegu harjunud. Tessa oli teadnud, mida igalt järgmiselt päevalt oodata. Ta oli teadnud sedagi, et õed valmistavad teda millekski ette, aga milleks, sellest polnud tal aimugi. Ta oli uskunud – võib-olla naiivselt –, et nad tapavad ta. Aga miks näha vaeva ja treenida teda, kui ta pidi lihtsalt surema?

Proua Darki hääles kõlanud võidurõõm oli pannud Tessa mõtlema. Midagi oli muutunud. Õed olid saavutanud tema puhul oma eesmärgi. Neile pidi selle eest makstama. Aga kes oli maksja?

„Tulge,” lausus Miranda jälle. „Peame teid Magistri tulekuks korda seadma.”

„Miranda,” ütles Tessa. Ta rääkis leebelt, nagu meelitaks ligi kartlikku kassi. Miranda polnud seni ühelegi tema küsimusele vastanud, aga sellegipoolest tasus proovida. „Kes on Magister?”

Mõnda aega valitses vaikus. Vormitul näol muutumatult tuim ilme, vaatas Miranda otse enda ette. Siis hakkas ta Tessa üllatuseks rääkima. „Magister on väga tähtis mees,” vastas ta. „Temaga abielluda on teile suur au.”

„Abielluda?” kordas Tessa kajana. Ehmatus oli nii suur, et kogu tuba tõusis ühtäkki teravamalt fookusesse – ta nägi selgesti Mirandat, põrandal olevat verist vaipa ja laual seisvat rasket messingist gloobust asendis, millesse proua Black selle oli jätnud. „Mina? Aga… kes ta on?”

„Ta on väga tähtis mees,” kordas Miranda. „See on teile suur au.” Ta astus sammu Tessa poole. „Te peate nüüd minuga kaasa tulema.”

„Ei.” Tessa taganes teenijatüdruku eest, kuni lõi selja valusasti vastu laua serva ära. Meeleheites vaatas ta ringi. Ta võiks ju jooksu pista, aga polnud lootustki pääseda Mirandast mööda ning jõuda ukseni; toal polnud aknaid ega ühtki teistesse ruumidesse viivat ust. Kui Tessa peidakski ennast laua taha, lohistaks Miranda ta sealt välja ja tiriks üles tuppa. „Miranda, palun.”

„Te peate nüüd minuga kaasa tulema,” kordas Miranda. Teenijatüdruk oli jõudnud peaaegu tema juurde. Tessa nägi teise mustades silmaterades oma peegelpilti ning tundis tema riietest ja nahast hoovavat iseäralikku nõrka kibedat hõngu, mis meenutas kõrbelõhna. „Te peate…”

Tessa poleks osanud öelda, kust võttis ta jõu haarata kinni gloobuse jalast, tõsta raske ese laualt ja virutada sellega Mirandale vastu pead.

Kostis koletu mütsatus. Miranda vaarus tagasi, ent ajas ennast siis sirgu. Tessa karjatas ning laskis gloobusel langeda; silmad õudusest pärani, vaatas ta Miranda nägu. See oli vasakult poolt lömmis nagu lamedaks pressitud pabermask. Sarnaluu oli lapikuks litsutud, huuled lömastatud vastu hambaid, aga verd ei olnud kusagil – mitte piisakestki.

„Te peate nüüd minuga kaasa tulema,” lausus Miranda oma tavalise kõlatu häälega.

Tessa vaatas teda otsekui hüpnotiseeritult..

„Te peate nüüd… te p-peate… te-te-te… p-p-p-p-p-p-p-p-p-p…” Miranda hääl hakkas võnkuma ja katkes, tema suust tuli kuuldavale üksnes mõttetu mulin. Ta astus Tessa poole, ent jõnksatas siis kõrvale ning hakkas tõmblema ja vankuma. Tessa keeras lauale külje ja taganes, vaadates, kuidas vigastatud teenijanna järjest kiiremini ja kiiremini pöörleb. Just nagu tuigerdav joodik vaarus Miranda ikka veel kriisates üle toa ja põrkas vastu seina. Tundus, otsekui oleks see ta oimetuks löönud – teenijatüdruk varises põrandale ja jäi liikumatult lamama.

Tessa tormas ukse juurde, tõmbas selle lahti ja sööstis koridori, peatudes ainult korraks läve taga, et vaadata tagasi. Üürikese viivu vältel paistis, nagu kerkiks Miranda lebavast kehast peenikese joana musta suitsu, aga Tessal polnud aega vaadata. Järgmisel hetkel jooksis ta juba mööda koridori edasi, jättes ukse enda taga lahti.

Tessa jõudis trepini ja tuiskas sellest üles. Korraks takerdus tüdruk omaenda seelikusabasse ja lõi põlve valusasti vastu astet ära. Karjatades tõusis ta ning rüsis edasi, kõrgemale. Jõudnud esimesele mademele, sööstis ta sealt algavasse koridori. Pikk ja käänuline, lookles see tema ees ja selle lõpp kadus hämarusse. Mööda käiku edasi tormates märkas Tessa, et seda ääristavad uksed. Ta jäi seisma ja katsus üht, aga see oli lukus nagu järgmine ja ülejärgminegi.

Koridori lõpust algas uus trepijärk. Astmeid pidi alla joostes jõudis Tessa mingisse eeskotta. Kunagi oli see ilmselt olnud uhke hall: põrand oli pragunenud ja määrdunud marmorist ning kahel pool kõrguvate akende ees olid kardinad. Pitsist läbi imbuvas nõrgas valguses nägi tüdruk hiigelsuurt ust. Tärganud meeleheitlikus lootuses krahmas ta lingist ja paiskas ukse pärani.

Tema pilgule avanes kitsas munakivisillutisega tänav, mida kahel pool ääristasid ridamajad. Linna lõhn lõi Tessale näkku – juba nii kaua polnud ta hinganud välisõhku. Hakkas pimenema, laskuv videvik ja laigutine udu muutsid taeva tuhmiks. Kaugelt kostis hääli – mängivate laste hõikeid, hobusekapjade plaginat. Siin oli tänav peaaegu tühi, ainult üks mees toetus vastu gaasilaternat ja luges selle valgel ajalehte.

Tormanud trepist alla, jooksis Tessa tundmatu juurde ja haaras tal varrukast kinni. „Palun, söör – kas võiksite mind aidata…”

Mees pöördus ja heitis talle pilgu.

Tessa summutas huulile kerkinud karjatuse. Mehe nägu oli valge ja vahajas nagu tol esimesel korral, kui tüdruk oli teda Southamptoni sadamakail näinud; tema pungis silmad meenutasid Tessale ikka veel Miranda omi ning kui ta avas suu irveks, läikisid tema hambad metalselt.

See oli Tumedate Õdede kutsar.

Tessa pöördus, et põgeneda, aga oli juba hilja.

2

PÕRGU ON KÜLM

Täht horisondi kohal koidu eel
me elu vahel siin- ja sealpoolilma.
Nii vähe teame, kes meist saaks ehk veel
või kes oleme nüüd!

    LORD BYRON, „DON JUAN”

„Sa loll plikahakatis,” pressis proua Black hammaste vahelt, rapsates kõvasti kinni nöörid, millega Tessa randmed olid voodi külge seotud. „Mida sa oma ärajooksmisega lootsid saavutada? Kuhu sul enda arvates minna oleks olnud?”

Tessa ei lausunud sõnagi, vaid lükkas lõua trotslikult ette ja pööras pea seina poole. Ei proua Black ega tema kohutav õde pidanud nägema, kui lähedal ta on nutma puhkemisele ning kui valusasti soonivad pahkluudesse ja randmetesse nöörid, millega ta voodi külge seoti.

„Ta ei anna endale vähimalgi määral aru, kui suurt au talle osutatakse,” ütles proua Dark, kes vaatas kõike ukse juures seistes pealt, otsekui sooviks olla kindel, et Tessa ennast köidikutest lahti ei rebi ja välja ei torma. „Seda on vastik vaadata.”

„Meie oleme omalt poolt teinud kõik, et teda Magistri tarvis ette valmistada,” kostis proua Black ja lisas ohates: „Kahju küll, et pidime voolima nii kehva savi; ehkki vaieldamatult andekas, on ta ometi salakaval ja rumal.”

„Tõesõna,” kiitis tema õde takka. „Tüdruk peaks ju ometi mõistma, mis juhtub tema vennaga, kui ta proovib meile veel kas või korragi vastu hakata. Sedapuhku võime ju ehk olla armulikud, aga järgmisel korral…” Ta sisistas läbi hammaste ning seda heli kuuldes tundis Tessa karvu kuklas püsti tõusvat. „Siis Nathanielil enam nii hästi ei lähe.”

Tessa ei suutnud end kauem talitseda; teades küll, et ta ei tohiks rääkida ega pakkuda neile seda rahuldust, pahvatas ta ikkagi: „Kui ütleksite mulle vähemalt seda, kes too Magister on ja mida ta minust tahab…”

„Ta tahab sinuga abielluda, sa väike lollpea.” Proua Black oli nüüd sõlmedega ühele poole saanud ja astus sammukese tagasi, et oma kätetööd imetleda. „Ta tahab võimaldada sulle kõike.”

„Aga miks?” sosistas Tessa. „Mispärast just minuga?”

„Sinu ande pärast,” vastas proua Dark. „Põhjus on selles, kes sa oled ja mida suudad teha – mida me õpetasime sind tegema. Peaksid olema meile tänulik.”

„Aga mis saab mu vennast?” Silmi tükkivad pisarad põletasid Tessa laugusid. Ma ei hakka nutma, ei hakka, ei hakka, kordas ta endale mõttes. „Te ütlesite, et kui teen kõike, mida käsite, lasete ta vabaks.”

„Kui oled saanud Magistri naiseks, täidab ta kõik sinu soovid. Kui soovid oma venda, annab ta sulle venna.” Proua Blacki hääles polnud kahetsust, sellest ei kostnud ülepea ühtki emotsiooni.

Proua Dark kõkutas naerda. „Ma tean, mida ta mõtleb. Ta arvab, et kui saab igas asjas oma tahtmist, siis laseb meid tappa.”

„Ära raiska ilmaasjata energiat, kaaludes seda võimalust.” Proua Black patsutas Tessat lõua alt. „Meil on Magistriga sõlmitud raudne leping. Ta ei saa meile midagi halba sünnitada ega tahagi seda teha. Ta on meie võlglane, sest andsime talle sinu.” Naine kummardus tüdrukule lähemale ja tema hääl madaldus sosinaks. „Ta tahab, et annaksime su üle tervena ja heas seisundis. Kui see poleks tema käsk, oleksin lasknud peksta sind verilihale. Kui julged meile veel ühe korra vastu hakata, astun sellest üle ja käsin su naha ribadeks piitsutada. Kas said aru?”

Tessa pööras näo seina poole.

Merel – Main oli äsja möödunud Newfoundlandist – polnud Tessa ühel ööl sõba silmale saanud. Ta oli läinud tekile, et hingata värsket õhku, ning näinud öisel merepinnal helklemas sädelevaid valgeid mägesid – jäämägedeks oli üks mööduv madrus neid nimetanud; jäämägedeks, mis olid ilma soojenedes põhjapoolsete jääväljade küljest lahti murdunud. Aeglaselt olid need triivinud tumedal veel nagu mingi uppunud valge linna tornid. Tessa oli mõelnud, et pole veel kunagi näinud vaatepilti, millest hoovaks niisugust üksildust.

Nüüd teadis ta, et tõelisest üksindusest polnud tal toona aimugi. Kui õed olid lahkunud, tundis Tessa, et ei soovi enam nutta. Surve oli silmade tagant kadunud ning andnud maad tuimale õõnsale meeleheitele. Proua Darkil oli olnud õigus. Kui Tessa võimuses seisnuks neid mõlemaid tappa, oleks ta seda teinud.

Tüdruk sikutas prooviks nööre, millega tema jalad ja käed sängisammaste külge olid seotud. Need ei andnud järele. Sõlmed olid kindlalt kinni tõmmatud – nii kõvasti, et soonisid ihusse ning panid käed ja jalad kirvendama ja võbelema, otsekui oleksid need pinde täis. Veel mõni minut, teadis ta, ning siis on tema jäsemed surnud.

Mingi osa temast – ja üldsegi mitte väike osa – oleks tahtnud loobuda rabelemast ning jääda lõdvalt lebama, kuni tuleb Magister ja viib ta endaga kaasa. Taevas oli väikese akna taga hakanud juba tumenema – kaugel ei võinud see aeg enam olla. Võib-olla ihkas too mees tõepoolest temaga abielluda. Ehk tahtis ta päriselt täita kõik tema soovid.