Кассандра Клэр
Kellavärgiga ingel. Põrgu sõdalased I raamat

Selle mõtte peale tundis ta südames pitsitust. Nate. Just tema pärast on Tessa olnud nõus seda kõike tegema, aga mõnikord tundis ta vennast valusalt puudust – nii valusalt, nagu oleks neelanud teravaid klaasikilde. Nate’ita oli ta ilmas täiesti üksi. Tal polnud ainsatki lähedast inimest. Kogu maailmas ei läinud kellelegi korda, kas ta on elus või surnud. Mõnikord valmistas see mõte Tessale nii suurt õudust, et ta tundis end langevat põhjatusse kuristikku, millest ei saanud enam olla tagasiteed. Kui sinust siin ilmas mitte keegi ei hooli, kas sind on siis üleüldse olemas?

Tema mõttelõnga lõikas järsult pooleks luku klõpsatus. Uks avanes ja lävel seisis Miranda.

„Tulge nüüd minuga kaasa,” ütles teenija. „Proua Black ja proua Dark ootavad.”

Tessa heitis talle vastikustunnet väljendava pilgu. Ta poleks osanud öelda, kui vana Miranda on. Üheksateistkümnene? Kahekümne viiene? Naise siledas ümaras näos oli midagi eatut. Kraavivee karva juuksed olid rangelt kõrva taha kammitud ja pungis konnasilmad, täpselt samasugused kui Tumedate Õdede kutsaril, andsid tema näole püsivalt imestava ilme. Kindlasti on need kaks omavahel suguluses, mõtles Tessa.

Kui nad kahekesi trepist alla läksid, Miranda lühikeste tümpsuvate sammudega veidi eespool, tõstis Tessa käe kaela juurde, kus rippus keti otsas kellavärgiga ingel. See oli saanud talle harjumuseks – nõnda tegi ta iga kord, kui oli sunnitud kohtuma Tumedate Õdedega. Ei tea miks, aga ripatsi puudutamine andis talle meelekindlust. Seda pihus hoides jättis ta selja taha ühe trepijärgu teise järel. Tumeda Maja koridorid kulgesid mitmel tasandil, kuid Tessa oli kogu hoonest näinud üksnes Tumedate Õdede eluruume, esikuid ja treppe ning omaenda tuba. Lõpuks jõudsid nad hämarasse keldrisse. Siin all oli rõske; seinad olid vastikult ligedad, aga õdesid ei paistnud see häirivat. Nende ametiruumidesse, mis asusid otse ees, pääses läbi laia kahe poolega ukse. Teisele poole viiv kitsas koridor kadus taamal pimedusse; Tessal polnud aimugi, kuhu see viib, aga seal luuravad varjud olid nii iseäralikult tihedad, et ta poleks tahtnudki teada saada, mida need endas peidavad.

Õdede kontori ukse mõlemad pooled olid avatud. Miranda kõmpis kõhklemata sisse ja vastumeelsust alla surudes astus Tessa talle järele. Kogu maailmas ei leidunud teist paika, mida ta nii tuliselt oleks vihanud.

Esiteks oli siin alati palav ja lämbe nagu soos, olgu taevas väljas pealegi vihmahall. Seintest näis immitsevat rõskust ning toolide ja sohva polstril vohas hallitus. Lõhngi oli siin iseäralik: niisugust vee, jäätmete ja muda lehka võis tunda kuumal suvepäeval Hudsoni ääres.

Õed olid juba kohal ning istusid nagu alati oma tohutu suure kõrge kirjutuslaua taga – ikka needsamad värvikad kujud. Proua Black kandis särtsakat lõheroosat kleiti, kuna proua Darki oma oli paabulinnusinine. Eredavärvilise siidriide kohal meenutasid nende näod täispuhutud halle õhupalle, millest osa õhku on välja pääsenud. Nad kandsid alati kindaid, ükskõik kui palav toas ka poleks olnud.

„Jäta meid nüüd omavahele, Miranda,” lausus proua Black, keerutades valges kindas käe pontsaka sõrmega laual seisvat rasket messingist gloobust. Tessa oli mitu korda proovinud seda lähemalt silmitseda – gloobusel kujutatud mandrite paiknemises, eriti Euroopa keskosas näis miski olevat valesti –, aga õed polnud teda kunagi sellele ligi lasknud. „Ja pane uks enda järel kinni.”

Näoilme muutumatu, tegi Miranda, nagu kästud. Tessa surus tahtepingutusega maha võpatuse, kui uks teenija järel sulgus ning toas muutus veel umbsemaks.

Proua Dark kallutas pea viltu. „Tule siia, Theresa.” Tema oli neist kahest lahkem ning kasutas sagedamini meelitamist ja veenmist kui teine õde, kes eelistas panna ennast maksma kõrvalopse jagades ja ähvardusi sisistades. „Ja võta see enda kätte.”

Naine ulatas talle midagi – räbaldunud roosa riideriba, mis oli seotud lehviks ning võis kunagi ehtida ühe tüdruku juukseid.

Tessa oli nüüd juba harjunud, et Tumedad Õed andsid talle asju. Need esemed olid mingil ajal kuulunud kellelegi teisele – lipsunõelad, kellad, leinaehted ja laste mänguasjad. Kord oli talle ulatatud kingapaelad, kord üksainus vereplekkidega kõrvarõngas.

„Võta,” ütles proua Dark uuesti, sedapuhku juba veidi kärsitumalt. „Ja muundu.”

Tessa võttis lehvi vastu. Kerge nagu liblikatiib, lebas see tema peopesal, samal ajal kui Tumedad Õed teda kiretult silmitsesid. Loetud raamatutest meenusid neiule tegelaskujud, kes Old Bailey süüpingis seistes ootasid kohtuotsust ning palvetasid endamisi, et nad õigeks mõistetaks.

Sageli tundis ta ennastki selles toas kohtu ees seisvat, teadmata küll, missuguses kuriteos teda süüdistatakse.

Tessa keerutas linti käes ja mõtles esimesele korrale, kui Tumedad Õed olid andnud talle eseme – naisekinda, mida kaunistasid randme juures pärlnööbid. Kärkides olid nad käskinud tal muunduda; löönud ja raputanud teda, kui tüdruk neile järjest kasvava hüsteerikaga kinnitas, et tal pole aimugi, millest nad räägivad ja mida temalt ootavad.

Ehkki pisarad ähvardasid silmi tõusta, oli ta need tagasi surunud. Tessale ei meeldinud teiste nähes nutta – eriti kui ta juuresolijaid ei usaldanud. Õigupoolest oli ta siin ilmas usaldanud ainult kahte inimest ning nendest oli üks surnud ja teine vangis. Nood seal, Tumedad Õed olid öelnud, et Nate on nende võimuses ja sureb, kui tema, Tessa, ei tee, mida tal kästakse. Õed olid näidanud talle tõestuseks Nate’i sõrmust – seda, mis oli kunagi kuulunud nende isale. Nende sõnadele andis kaalu tõsiasi, et sõrmus oli kaetud verega. Õed polnud andnud seda tema kätte ega lasknud tal seda puudutada, vaid olid tõmmanud käe kohe tagasi, kui Tessa tahtis sõrmust võtta, aga ometi oli ta selle ära tundnud. See kuulus tõepoolest Nate’ile.

Pärast seda oli Tessa teinud kõik, mida temalt nõuti. Ta oli joonud õdede pakutud keeduseid, teinud tundide kaupa piinavaid harjutusi, sundinud ennast mõtlema nõnda, nagu nood temast ootasid. Õed olid käskinud tal kujutleda end plastilise vormitu savina, mida pottsepp oma kedral voolib ja kujundab. Nad olid õhutanud teda süüvima esemetesse, mida talle andsid, kujutlema neid elusolenditena ja tooma päevavalgele vaimu, mis neid hingestab.

Kulus nädalaid, enne kui tal õnnestus esimest korda muunduda, ning siis oli see nii pimestavalt valus, et ta oli hakanud oksele ja kaotanud teadvuse. Ärgates leidis ta end ühelt Tumedate Õdede hallitanud lamamistoolilt; tema nägu tupsutati niiske rätiga. Proua Black kummardus tema kohale. Naise hingeõhk oli hapu nagu äädikas ja tema silmad sädelesid. „Täna tulid sa ülesandega hästi toime, Theresa,” ütles ta. „Väga hästi.”

Kui Tessa tol õhtul üles oma tuppa läks, ootasid teda ees kingitused: voodi kõrval öökapil oli kaks uut raamatut. Mingil moel olid Tumedad Õed aimu saanud, et lugemine ja romaanid on Tessa kirg. Kapil lebasid „Suured ootused” ja – mõelda vaid – „Väikesed naised”. Tessa surus köited vastu rinda ning alles siis, oma toa üksinduses, võõrastest pilkudest eemal, laskis pisaratel voolata.

Sellest ajast peale oli muundumine läinud kergemaks. Tessa ei teadnud ikka veel, mis temas selle esile kutsus, aga ta oli jätnud sammhaaval meelde Tumedate Õdede õpetused, umbes nii nagu pime vajutab endale mällu, mitme sammuga on võimalik jõuda voodist ukseni. Teadmata küll, mis ümbritseb teda selles kummalises pimedas paigas, kuhu õed käskisid tal rännata, oskas ta ometi leida seal tee.

Nendesse mälestustesse süüvis ta nüüdki, surudes räbaldunud roosa riideriba kõvemini pihku. Ta avas meeled ning laskis pimedusel enda peale vajuda. Side, mis ühendas teda juuksepaelaga ja selles oleva vaimuga, kunagise omaniku kummitusliku kajaga, hakkas hargnema nagu kuldne lõngakera, juhtides teda varjude vahele. Tuba, kus ta viibis, rõhuv palavus, Tumedate Õdede häälekas hingamine – see kõik kaugenes ja kadus, kui ta lõnga kannul edasi läks. Ümberringi muutus järjest valgemaks ning Tessa mähkis ennast sellesse valgusesse nagu tekki.

Tema nahk hakkas kirvendama ja pakitsema otsekui tuhandetest torgetest. Kunagi oli just see olnud kõige hirmsam ning pannud Tessa arvama, et ta sureb. Nüüd oli ta sellega juba harjunud ja talus meelekindlalt värinaid, mis haarasid teda pealaest jalatallani. Kaelas rippuv kellavärgiga ingel näis hakkavat kiiremini tiksuma, nagu tahaks sammu pidada tema peksleva südamega. Surve Tessa nahas kasvas. Ta ahmis õhku; silmad, mis seni olid olnud suletud, lendasid aistingu haripunktis lahti ja pinge andis järele.

See oli möödas.

Tessa kissitas oimetuna silmi. Pärast muundumist valdas teda algul alati tunne, nagu oleks ta sukeldumise järel vannis pinnale tõusnud ja peaks nüüd vee silmadest välja pilgutama. Tüdruk langetas pilgu ja vaatas ennast. Uus keha oli sale, lausa õbluke; tema kleit rippus lõdvalt ja selle äär pühkis jalgade ümber põrandat. Käed, mida ta hoidis kramplikult kokkupõimituna ees, olid kahvatud ja kõhnad, sõrmeotsad marraskil ja küüned näritud – tundmatud, võõrad käed.

„Mis su nimi on?” nõudis proua Black. Ta oli ajanud end püsti ja vaatas nüüd alla Tessa peale; luitunud silmad peas põlemas, nägi ta välja peaaegu näljane.

Tessal polnud vaja vastata. Tüdruk, kelle nahas ta nüüd oli, vastas tema eest, kõneles tema kaudu, nagu vaimud öeldi kõnelevat meediumide kaudu. Tessale see mõte ei meeldinud; muundumine oli midagi sellest sootuks intiimsemat, hoopistükkis hirmuäratavamat. „Emma,” vastas Tessast tulev hääl. „Preili Emma Bayliss, madam.”

„Ja kes sa oled, Emma Bayliss?”

Hääl vastas ja Tessa suust tulvavad sõnad kandsid endas ilmekaid pilte. Emma oli sündinud Cheapside’is. Peres oli olnud kuus last. Tema isa oli surnud ning ema müüs East Endis kärult piparmündivett. Et veidi raha sisse tuua, oli Emma õppinud juba üsna väikese lapsena õmblema. Ööde kaupa istus ta väikese köögilaua taga ja palistas küünlavalgel kleite. Mõnikord kui viimane küünal põles lõpuni ja uut osta polnud raha, läks ta välja tänavale, istus posti otsas oleva gaasilambi alla ning jätkas õmblemist selle paistel…

„Kas sa seda tegidki oma surmaööl, Emma Bayliss?” küsis proua Dark. Tema näole oli nüüd ilmunud naeratusevari ning ta limpsis alahuult, nagu maitseks juba ette vastust, mis pidi järgnema.

Tessa nägi kitsaid hämaraid, paksu uttu mattunud tänavaid ja hõbedase nõela välgatusi gaasilambi kollakas valguses. Udus kostis summutatud samme. Hämarusest sirutusid välja käed, haarasid tal õlgadest kinni ning tirisid ta karjuvana pimedusse. Nõel ja niit kukkusid käest, paelad pääsesid juustest, kui ta püüdis ennast vabastada. Räme hääl karjus vihaselt tema peale. Siis läbistas pimedust noa hõbejas välgatus, mis rebestas tema nahka ja päästis voolama vere. Valu kõrvetas nagu tuli, hirm oli meeletu. Ta virutas jalaga mehele, kes teda kinni hoidis, ning tollel lendas pistoda käest. Emma püüdis selle kinni ja pistis jooksu. Veri voolas kiiresti, väga kiiresti tema kehast välja; komistades ning järjest nõrgemaks muutudes jooksis ta edasi, kuni varises ühel põiktänaval kokku, kuuldes kedagi enda taga sisistavat ja kriiskavat. Ta teadis, et mingi olend jälitab teda, ning lootis surra enne, kui too ta kätte saab…

Muundepilt varises kildudeks nagu purunev klaas. Tessa langes karjatades põlvili ning väike räbaldunud lint pudenes tal käest. Nüüd oli see jälle tema käsi – Emma oli kadunud, otsekui oleks Tessa heitnud endalt tema naha. Taas viibis ta üksi omaenda mõttemaailmas.

Kusagilt kaugelt kostis tema kõrvu proua Blacki hääl. „Theresa. Kus on Emma?”

„Ta on surnud,” sosistas Tessa. „Ta suri mingis põiktänavas – jooksis verest tühjaks.”

„Suurepärane.” Proua Dark hingas rahulolevalt välja. „Seekord läks sul hästi, Theresa. Olid väga tubli.”

Tessa ei lausunud sõnagi. Tema kleidi rinnaesine oli verega koos, aga valu ta ei tundnud. Tüdruk teadis, et veri ei ole tema oma; seda oli juhtunud varemgi. Ta pigistas silmad kinni, tundis pimedust enda ümber pöörlevat ja püüdis kogu jõudu kokku võttes hoiduda minestamast.

„Oleksime pidanud laskma tal seda juba varem teha,” lausus proua Black. „See Baylissi plika lugu on mind kogu aeg vaevanud.”

Proua Darki vastus oli napp. „Ma polnud kindel, et ta sellega toime tuleb. Mäletad ju küll, mis juhtus tolle Adamsi-eidega.”

Tessa sai kohe aru, millest jutt käib. Mitu nädalat tagasi oli ta muundunud naiseks, keda oli tulistatud südamesse; verd purskus tema kleidile ja voolas mööda seda alla. Hirmu pärast hüsteeriliselt karjudes oli ta silmapilk oma kehasse tagasi pöördunud ja rahunenud alles siis, kui õed olid näidanud, et tal endal pole midagi viga.

„Kas sulle ei tundu, õde, et sellest ajast saadik on ta kõvasti edasi arenenud?” küsis proua Black. „Praegu ei saa teda võrreldagi materjaliga, millega pidime töötama algul – ta ei teadnud isegi seda, kes ta on.”

„Tõsi mis tõsi, ta oli täiesti vormimata savi,” kiitis proua Dark takka. „Oleme temaga tõepoolest imet teinud. Pole kahtlustki, et Magister on tulemusega ülimalt rahul.”

Proua Black ahhetas üllatunult. „Kas tahad öelda… Usud sa, et on juba aeg?”

„Aga muidugi, kallis õde. Ta on igati valmis. Meie Theresal on aeg kohtuda oma isandaga.” Proua Darki häälde sugenenud kahjurõõmus noot oli nii ebameeldiv, et Tessa meeltes valitsev hämu hajus. Millest nad räägivad? Kes on Magister? Pooleldi langetatud ripsmete alt piilus ta, kuidas proua Dark tõmbas siidist kellanööri, et kutsuda Mirandat, kes pidi viima Tessa tagasi tema tuppa. Näis, et selleks korraks on tund lõppenud.

„Võib-olla homme,” jätkas proua Black, „või koguni täna öösel. Kui ütleksime Magistrile, et tüdruk on valmis, tõttaks ta kindlasti aega viitmata kohale.”

Proua Dark astus laua tagant välja. „Ma saan aru, et sa ei jõua ära oodata, millal meile kogu selle töö eest tasutakse, kallis õde,” lausus ta naeru kõkutades. „Paraku ei piisa ainuüksi sellest, et Theresa on valmis. Peale võimekuse peab ta olema ka… esinduslik. Kas oled minuga nõus?”

Õele järgnedes pomises proua Black midagi vastuseks, aga jäi kohe vait, sest uks avanes ja sisse astus Miranda, näol muutumatult tuim ilme. See, et Tessa kössitab verisena põrandal, ei paistnud teda üllatavat. Muidugi, mõtles tüdruk – ilmselt on ta selles toas näinud märksa koledamaid vaatepilte.

„Vii tüdruk üles tema tuppa, Miranda.” Elevus oli proua Blacki häälest kadunud, ta oli taas järsk ja asjalik. „Võta asjad – tead küll, need, mida me sulle näitasime –, pane ta riidesse ja sea valmis.”

„Asjad… mida te mulle näitasite?” Paistis, nagu ei saaks Miranda aru, mida temalt nõutakse.

Prouad Dark ja Black vaatasid teineteisele tülpinult otsa ning läksid Miranda juurde, varjates ta Tessa pilgu eest. Tüdruk kuulis neid sosistavat ja eristas mõningaid sõnu: „kleidid”, „garderoobituba”, „püüa teha ta võimalikult ilusaks” ning lõpuks üsna õelalt öelduna: „Ma pole kindel, et Miranda napist mõistusest piisab seda sorti umbmääraste käskude täitmiseks, õde.”