Кассандра Клэр
Kellavärgiga ingel. Põrgu sõdalased I raamat


„Maailma lõppu,” vastas Will, pilk ikka veel pistodal. Tema huulil mängles nüüd põgus naeratus. „Ja algust.”

Jem tõmbas kulmu kortsu. „Ma tunnen seda sümbolit, William. Tahtsin teada, mida tähistab ouroboros sellel pistodal.”

Jõelt puhuv tuul sasis Williami juukseid; kannatamatult lükkas ta need silmilt ja hakkas uuesti nuga uurima. „See pole sortside ega allilmlaste, vaid alkeemikute sümbol. Tavaliselt viitab see inimestele – seda sorti maapealsetele, kes oma rumaluses arvavad, et maagiaga tegelemine avab ukse rikkusele ja kuulsusele…”

„…ning heidavad enamasti veriste kaltsupundardena hinge mõnes pentagrammis,” lõpetas Jem süngelt.

„Pahatihti võib neid näha luusimas meie muidu nii kena linna urgastes, mida asustavad allilmlased.” Olles mähkinud pistoda hoolikalt taskuräti sisse, torkas Will selle mantlitaskusse. „Kas usud, et Charlotte lubab minul asuda uurimise etteotsa?”

„Mida sa ise arvad, kas sind võib usaldada, kui tegu on allilmaga – mängupõrgutega, urgastega, kus harrastatakse maagiapahesid, lõbunaistega…”

Will naeratas, nagu võinuks naeratada Lucifer hetk enne taevast langemist. „Kas homme on sinu arvates liiga vara otsimisega algust teha?”

Jem ohkas. „Tee, nagu heaks arvad, William. Sa ei kuula ju niikuinii kedagi.”

Southampton, mai

Niipalju kui Tessa mäletas, oli ta kellavärgiga inglist alati vaimustuses olnud. Kord oli see kuulunud tema emale – ema oli seda surmahetkel kandnud. Hiljem oli selle koht olnud ema ehtekarbis, kuni vend Nathaniel selle ühel päeval välja võttis kontrollimaks, kas see on ikka veel korras.

Ingel oli vaevalt suurem kui Tessa väike sõrm; see oli tehtud vasest ja selle pronksikarva tiivad, haprad nagu ritsikal, olid seljal kokku pandud. Ingli metallist nägu oli väike ja õrn; poolkuutaolised laud olid suletud ja käed puhkasid ees mõõgal. Tiibade alt läbijooksev peenike kett võimaldas kanda kujukest medaljonina kaelas.

Tessa teadis, et ingli sees on kellavärk, sest seda kõrva juures hoides kuulis ta tiksumist, nagu töötaks seal tilluke mehhanism. Nate oli jahmunult hüüatanud, pannes imeks, et see nii paljude aastate järel ikka veel töötab, ning otsinud asjatult nupukest või kruvi, mis võimaldaks vedrut üles keerata. Seda ei olnud. Õlgu kehitades oli ta andnud ingli Tessale tagasi. Sellest ajast peale polnud tüdruk seda enam kaelast võtnud; isegi öösel, kui ta magas, lebas ingel tema rinnal, tiksudes vaikselt ja ühtlaselt nagu teine süda.

Praegu kui Tessa vaatas, kuidas Main otsib suurte aurulaevade vahel laveerides endale Southamptoni dokis kohta, pigistas ta kujukest kõvasti sõrmede vahel. Nate oli tahtnud, et ta tuleks Southamptonisse, selle asemel et minna Liverpooli, kus randus enamik suuri ookeaniaurikuid. Vend oli põhjendanud oma soovi väitega, et Southampton on sootuks meeldivam koht, sestap ei saanud Tessa midagi parata, et esimene paik, mida ta Inglismaal nägi, valmistas talle pettumuse. See oli masendavalt hall. Eemalt paistva kiriku tornid olid mähkunud vihmaloori ning laevakorstnatest tõusev suits muutis niigi tumeda taeva veel süngemaks. Kail seisis inimsumm; kõik kandsid tumedaid rõivaid ja hoidsid pea kohal avatud vihmavarje. Tessa teritas pilku, et leida nende seast venda, aga udu ja laevast laialipaiskuv veepihu olid liiga tihedad, võimaldamaks tal eristada üksikuid inimesi.

Tessa võbistas õlgu. Merelt puhus jahe tuul. Nate oli oma kirjades kinnitanud, et London on ilus ja seal paistab iga päev päike. Tessal ei jäänud üle muud kui loota, et pealinnas on ilm ilusam kui siin, sest tal polnud sooje rõivaid – mitte midagi paksemat peale tädi Harrietile kuulunud villase salli ja õhukeste kinnaste. Enamiku riideid oli ta maha müünud, et tasuda tädi matuste eest, olles kindel, et Nate ostab talle uued, kui õde Londonisse jõuab ja tema juurde elama asub.

Kostis hõikeid. Mustaks värvitud kere vihmast läikimas, oli Main ankrusse heitnud ning läbi õõtsuva halli vee rühkisid lähemale puksiirid, et toimetada pagas ja reisijad kaldale. Inimesed olid hakanud katkematus rivis laevalt lahkuma, ilmselt ihkasid kõik tunda jälle jalge all kindlat pinda. Kui nad New Yorgist väljusid, oli kõik olnud sootuks teistmoodi, mõtles Tessa. Taevas oli siis sinine ja puhkpilliorkester mängis. Tessat ei olnud muidugi kedagi ära saatmas, seepärast ei saanud ta sellest erilist rõõmu tunda.

Õlad kühmus, liitus Tessa mahaminejatega. Vihmapiisad piitsutasid tema katmata pead ja kaela tuhandete jäiste nõeltega ning käed tundusid õhukeste kinnaste sees niisked ja kleepuvad. Kaile jõudnud, vaatas ta Nate’i otsides ringi. Juba ligemale kaks nädalat polnud ta ainsagi hingelisega sõnakestki vahetanud, sest oli hoidnud end Maini pardal peaaegu täiesti omaette. Kui tore oleks jälle vennaga juttu ajada.

Teda polnud. Sadamasillal seisid virnades sumadanid, kõikvõimalikud kastid ja muu last; isegi puu- ja köögivilju närtsis ning ligunes vihma käes. Kusagil sealsamas valmistus väljuma Le Havre’i suunduv aurik ja Tessast tunglesid omavahel prantsuse keeles hõigeldes lähedalt mööda vettinud moega meremehed. Tüdruk püüdis kõrvale tõmbuda, aga laevalt mahatulevad ning raudteejaama varju alla tõttavad reisijad oleksid ta äärepealt jalge alla tallanud.

Nate’i polnud kusagil näha.

„Kas teie olete preili Gray?” Hääl oli kõrisev, tugeva aktsendiga. Tessa ette oli seisma jäänud keegi mees. Too oli pikka kasvu ning kandis avarat musta mantlit ja silindrit, mille äär kogus vihmavett nagu renn. Tema silmad olid esiletungivad, peaaegu pungis nagu konnal, ning nahk oli krobeline otsekui armidest küntud. Loomusunniliselt tahtnuks Tessa temast eemale tõmbuda, aga jäi paigale: mees teadis tema nime. Kes muu võiks siin seda teada kui keegi, kes tunneb Nate’i.

„Jah.”

„Mind saatis teie vend. Tulge minuga.”

„Kus Nate on?” nõudis Tessa, aga mees kõndis juba eemale. Tema samm oli vankuv, nagu sunniks mingi ammune vigastus teda lonkama. Hetke kõhelnud, kergitas Tessa seelikusaba ja tõttas mehele järele.

Kiiresti edasi liikudes trügis too läbi rahvasumma, otsekui oleks tal silme ees kindel siht. Inimesed tõmbusid kõrvale, kirudes endamisi tema häbematust, ja Tessa, kartes maha jääda, järgnes pooljoostes. Põiganud järsult mööda virnas seisvatest kastidest, leidis ta end seisvat läikivmusta tõlla ees. Selle küljele olid maalitud kuldsed tähed, aga udu ja vihm olid nii tihedad, et ta ei näinud lugeda, mis seal kirjas seisab.

Tõlla uks avanes ja sellest küünitas end välja naine. Tema nägu varjas hiigelsuur sulgedega ehitud kübar. „Kas teie olete preili Theresa Gray?”

Tessa noogutas. Pungissilmne mees tõttas ligi, et aidata tõllast välja see ja siis veel teinegi naine. Mõlemad avasid otsekohe vihmavarju ja tõstsid pea kohale, et kaitsta end märjaks saamast. Siis pöörasid nad pilgu Tessale.

Naised moodustasid veidra paari. Üks oli väga pikk ja kõhn, pahura kondise näoga. Tema kahkjad juuksed olid tahapoole kammitud ning moodustasid kuklas šinjooni. Ta kandis kärtslillat siidkleiti, mida siin-seal juba kirjasid tumedad veeplekid, ja samasuguseid lillasid kindaid. Teine naine oli lühike ja täidlane, väikeste sügaval pealuus paiknevate silmadega; ereroosad kindad lasksid tema kätel paista värviliste käppadena.

„Theresa Gray,” lausus lühem naine. „Ah missugune rõõm teiega viimaks ometi tutvuda. Mina olen proua Black ja see siin on minu õde proua Dark. Teie vend saatis meid, et oleksime teile Londonisse sõites seltsiks.”

Tessa, märg, külmetav ja jahmunud, tõmbas vettinud salli tihedamalt õlgade ümber. „Ma ei mõista. Kus on Nate? Miks ta ise ei tulnud?”

„Pakilised äriasjad hoiavad teda Londonis kinni. Mortmain ei saanud lasta tal lahkuda. Aga igatahes saatis ta teile kirja.” Proua Black ulatas Tessale kokkurullitud paberi, mis oli juba vihmast niiske.

Tüdruk võttis kirja ja pöördus kõrvale, et seda lugeda. Vend palus lühidalt vabandust, et polnud saanud talle sadamasse vastu tulla, ja teatas, et usaldab täielikult proua Blacki ja proua Darki – kutsun neid mõistetavatel põhjustel Tumedateks Õdedeks ning neil ei paista olevat midagi selle vastu! – ning on kindel, et nood toimetavad ta turvaliselt Londonisse tema majja. Need daamid on tema majaperenaised ja usaldusväärsed sõbrad ning ta ei kõhkle neid õele soovitamast.

See otsustas asja. Kiri oli kahtlemata Nate’ilt. Tessa tundis venna käekirja ning mitte keegi teine ei kutsunud teda kunagi Tessieks. Kramplikult neelatades torkas ta sedeli endale varrukasse ja pöördus taas õdede poole. „Olgu pealegi,” lausus ta, püüdes alla suruda pettumust, mis teda ikka veel vaevas: ta oli nii kangesti oodanud vennaga kohtumist. „Kas laseme pakikandjal mu kohvri siia tuua?”

„Pole tarvis, pole tarvis.” Proua Darki reibas hääletoon ei sobinud põrmugi kokku tema mopsis näoga. „Lasksime selle juba ees ära saata.” Ta nipsutas pungissilmse mehe poole sõrmi, mispeale too vinnas end tõlla ees olevasse kutsaripukki. Naine asetas käe Tessa õlale. „Tule, laps, mis sa siin vihma käes seisad.”

Hetkel kui Tessa hakkas proua Darki kondisest käest nügituna tõlla poole astuma, hajus udu ja nähtavale tuli sõiduki uksele maalitud kuldne pilt, kaks ringikujuliselt teineteise saba hammustavat madu, mida ümbritsesid ohtrate ehiskaarekestega kaunistatud sõnad „Pandemoniumi klubi”. Tessa kortsutas kulmu. „Mida see tähendab?”

„Ei midagi niisugust, mille pärast peaksid muretsema,” vastas proua Black, kes oli juba sisse roninud ning laotanud oma seelikud mõnusana tunduval istmel laiali. Tõld nägi seestpoolt uhke välja, selles paiknesid vastastikku luksusliku lilla sametiga kaetud istepingid ja akende ees rippusid kuldsete tuttidega kardinad.

Proua Dark aitas Tessal tõlda astuda ning ronis siis ka ise tema järel sisse. Kui Tessa end ühele pingile istuma sättis, sirutas proua Black käe ja sulges õe järel ukse, nii et hall taevas kadus tüdruku pilgu eest. Naise hambad välgatasid hämaruses, justkui oleksid need metallist. „Sea end mõnusasti sisse, Theresa. Meil seisab ees pikk sõit.”

Tessa tõstis käe kaela juurde ja puudutas kellavärgiga inglit, ammutades selle ühtlasest tiksumisest julgust. Tõld nõksatas paigalt ning hakkas läbi vihmasaju edasi veerema.

POOLTEIST KUUD HILJEM

1

TUME MAJA

Vaid vari õõvastav eks hõlju paigal,
mis raevu täis ja pisaraid.

    WILLIAM ERNEST HENLEY, „INVICTUS”

„Õed näeksid teid meelsasti oma ruumides, preili Gray.”

Tessa asetas pooleli oleva raamatu voodi kõrvale öökapile ja pöördus vaatama. Tema väikese toa uksel seisis nagu iga päev sel kellaajal Miranda ning andis edasi tavapärase sõnumi. Hetke pärast palub Tessa tal oodata koridoris ja Miranda lahkub toast. Kümme minutit hiljem tuleb ta tagasi ja ütleb sedasama. Kui Tessa paari katse järel sõnakuulelikult kaasa ei lähe, haarab Miranda temast kinni ning lohistab ta sipleva ja karjuvana trepist alla palavasse haisvasse tuppa, kus ootavad Tumedad Õed.

Nõnda oli juhtunud iga päev esimesel nädalal, mille Tessa veetis tumedas majas – niisuguse nime oli ta andnud paigale, kus teda vangis hoiti –, kuni ta oli lõpuks endale aru andnud, et karjumine ja rabelemine on asjatud ning üksnes raiskavad energiat, mida saaks ehk kasutada märksa mõistlikumalt.

„Üks hetk, Miranda,” ütles Tessa. Teinud kohmaka kniksu, läks teenijanna välja ja pani ukse enda järel kinni.

Tessa tõusis püsti ning vaatas ringi toas, mis oli juba poolteist kuud olnud tema vangikong. See oli väike, lillelise tapeediga ja napilt sisustatud; pitslinaga kaetud väikesel männipuust laual võttis ta einet, kitsas messingvoodis magas, pragunenud valamu ja portselankann võimaldasid tal ennast pesta, aknalaual seisid virnas tema raamatud ning väikesel toolil istudes kirjutas ta igal õhtul oma vennale – Tessa teadis, et ei saa neid kirju kunagi posti panna, ning hoidis neid Tumedate Õdede eest madratsi all peidus. Nõndaviisi omal moel päevikut pidades veenis ta ennast, et kohtub ühel päeval jälle Nate’iga ning saab need kirjad talle kätte anda.

Tessa läks üle toa, jäi seisma vastasseinal rippuva peegli ees ja silus juukseid. Tumedad Õed – paistis, et just niiviisi meeldib neile lasta end kutsuda – nõudsid, et tema välimus ei oleks lohakas, ehkki muus mõttes ei läinud Tessa väljanägemine neile korda ja hea kah: ennast peeglist silmitsedes krimpsutas tüdruk nägu. Sealt vaatas talle vastu kahvatu näoovaal, milles andsid tooni hallid aukuvajunud silmad – nukker nägu, mille põskedes polnud raasugi puna ega ilmes vähimatki lootusesädet. Seljas oli Tessal ilmetu must koolimammalik kleit, mille õed talle kohale jõudes olid andnud; kohver polnud nende lubaduste kiuste Tessani jõudnud ning nüüd oli see kleit tema ainus riideese. Kiiresti pööras tüdruk pilgu kõrvale.

Sugugi mitte alati polnud peegelpilt Tessale pettumust valmistanud. Üleüldise arvamuse järgi oli just heledapäine ja klaari jumega Nate pärinud emalt hea välimuse, aga Tessa oli olnud igati rahul omaenda pruunide juuste ja kindlameelsete hallide silmadega. Ka Jane Eyre’il ja paljudel teistel romaanide kangelannadel olid olnud pruunid juuksed. Isegi tema kasvus polnud õieti midagi halba. Tõsi küll, enamikust omavanustest poistest oli ta pikem, aga tädi Harriet oli alati öelnud, et kui pikka kasvu naine hoiab selja sirge, näeb ta kõrge eani kuninglik välja.

Praegu Tessa kuninglik välja ei näinud. Tüdruk, kes talle peeglist vastu vaatas, oli hirmul ja räsitud ning meenutas pigem hernehirmutist. Ta kahtles, kas Nate teda sellisena äragi tunneks.