Кассандра Клэр
Kellavärgiga ingel. Põrgu sõdalased I raamat

Kellavärgiga ingel. Põrgu sõdalased I raamat
Cassandra Clare

Lightwood, Wayland, Herondale, Penhallow… Nimed, millega Cassandra Clare’i “Surmava arsenali” sarja lugejad on juba tuttavad, ilmuvad selles romaanis jälle nende ette – muutunud on ainult aeg ja koht, kus hargneb teose sündmustik. Nefilimide varasema põlvkonna võitude ja kaotuste tunnistajaks on kuninganna Victoria aegne udune London ning sündmuste keerises tüdruk Tessa. Saanud teda kasvatanud tädi surma järel Londonis elava venna saadetud laevapileti, sõidab neiu New Yorgist temaga kohtuma, ent ei leia Nate’i eest. Tessa on ihuüksi võõras linnas, teadmata oma sünget sünnisaladust ning oskamata aimata, et teda jahib tema erilise võime pärast okultistlike ringkondade mõjuvõimsaim isik – kurjakuulutav Magister.

Cassandra Clare

Kellavärgiga ingel

Pühendatud Jimile ja Kate’ile

Thamesi laul

Sips soola
sugeneb ja jõgi kerkib,
teekarva tumeneb
üskamaks rohelist
kaldal, kus hiigelmasinate
kolvid ja rattad
kopsides pöörlevad seesmisest vaimust
ringi aetuna.
Kuldhammasrattakeste krigisedes
hiidrattad liigutavad
käsi, jõest vett
et ahmida ning
seda kugistada ja muuta auruks,
mis raugematu jõuga
koletut kaadervärki hoiab töös.
Leebe tõusuhoovus
masinat purendab.
Sool, rooste, muda
halvab hoovad.
Rauast paagid kaldal
vankuma löövad ning
kui hiigelkell siis
õõnsalt kõmisedes
kokku varisevad.
Just nagu trummipõrin, kahurite rüma
käib kõuekärgatus
ja jõgi taandub taas.

    Elka Cloke

EESSÕNA

London, aprill 1878

Deemon prahvatas lõhki, paisates igasse kaarde laiali lima ja soolikaid.

William Herondale tõmbas pistoda kiiresti tagasi, aga oli juba hilja. Kleepjas deemoniveri oli hakanud helkivat tera söövitama. Vandudes viskas noormees relva käest; see muutus püdelaks hunnikuks ning lõi hõõgvele nagu kustuv tuletikk. Deemon ise oli mõistagi kadunud – kandunud tagasi tollesse põrgulikku maailma, kust oli tulnud, ning jätnud endast maha üksnes hunniku saasta.

„Jem!” hõikas Will pöördudes ja ringi vaadates. „Kus sa oled? Nägid ka või? Ma tapsin ta ühe hoobiga! Pole paha, mis?”

Vastust ei järgnenud; Will oli kindel, et kõigest mõni hetk tagasi oli jahikaaslane seisnud tema taga niiskel lookleval tänaval ja julgestanud teda, aga nüüd viibis ta hämaruses üksi. Poiss kortsutas pahaselt kulmu – polnud sugugi lõbus uhkustada, kui polnud Jemi, kelle ees seda teha. Will vaatas üle õla sinnapoole, kus tänav läks järjest kitsenedes kaugemal üle käiguks, mille kaudu pääses eemal loksuva tumeda Thamesi äärde. Kitsast avausest paistsid talle silma dokis seisvate laevade mustavad piirjooned ja raagus viljapuuaeda meenutav mastide mets. Jemi ta seal ei näinud; ehk oli too naasnud Narrow Streetile, mis oli paremini valgustatud. Will kehitas õlgu ja hakkas tuldud teed tagasi minema.

Narrow Street jooksis üle Limehouse’i ning kulges dokkide ja tihedasti asustatud aguli vahelt Whitechapeli poole. Tänav oli kitsas, nagu nimigi viitas, ning seda ümbritsesid kaubalaod ja lääbakil puithooned. Praegu oli see inimtühi, isegi joodikud, kes tavaliselt uulitsa teises otsas asuvast Grapesi kõrtsist koju kakerdasid, olid ilmselt leidnud koha, kuhu vajuda peatäit välja magama.

Willile meeldis Limehouse, talle meeldis, et siin tundis ta end viibivat otsekui ilma otsas, kust laevad suundusid iga päev merele, sõitmaks kaugetesse kujuteldamatutesse sadamatesse. Poissi ei häirinud seegi, et meremeeste piirkond, nagu see oli, kubises siinne kant mängupõrgutest, oopiumiurgastest ja bordellidest. Niisuguses paigas oli hõlpus eksiteele sattuda. Isegi Limehouse’i lehk – suits ja saast, köied ja tõrv ning võõrapäraste vürtside ja Thamesi vee lõhna segu – ei olnud talle vastumeelne.

Vaadanud tühjal tänaval kahele poole, tõmbas poiss varrukaga üle näo, et pühkida sealt deemonilima, mis pani naha kipitama ja tulitama. Riidele jäi rohekasmust plekk. Tema käeseljal oli haav, pealegi veel üsna vastik. Selle vastu aitaks tervendamisruun. Eriti Charlotte’i tehtu. Naisel oli iratze joonistamiseks hea käsi.

Will märkas mingit kogu hämarusest nähtavale ilmumas ja endale lähenemas. Ta hakkas minema selle poole, ent jäi siis seisma. See polnud Jem, vaid hoopis maapealne – ringkäiku tegev politseinik, peas kellukjas kiiver, seljas raske mantel ja näol jahmunud ilme. Mees vaatas Willi poole või õigemini temast läbi. Ehkki Will oli harjunud, et silmamoondus muudab ta nähtamatuks, oli siiski veider tunda, nagu poleks sind teise arvates olemaski. Teda vaevas kiusatus krabada võmmilt kumminui ja jälgida siis, kuidas mees paanikas ringi vahib, püüdes mõista, kuhu see kadus; paraku oli Jem teda varem mitu korda niisuguse tembu eest sõidelnud ning ehkki Will ei saanud aru, mis selles nii halba on, ei tasunud tema arvates hakata teist praegu ärritama.

Õlgu kehitades ja silmi pilgutades kõndis politseinik Willist mööda, raputades ägedalt pead ja pomisedes endale nina alla midagi niisugust, nagu ei võtaks ta enam tilkagi džinni, kui see paneb tõesti viirastusi nägema. Will astus kõrvale, et lasta korravalvur mööda, ning hüüdis siis valjusti: „James Carstairs! Jem. Kus sa oled, reetlik tõbras selline?”

Sedapuhku kuulis ta otsekui kusagilt kaugelt nõrka vastust: „Olen siin. Järgi nõiavalgust.”

Will hakkas minema sinnapoole, kust oli kostnud Jemi hääl. Tundus, nagu oleks see tulnud kahe kaubalao vahel olevast kitsast käigust; seal paistis varjude vahelt nõrka kuma, mis meenutas hüplevat virvatulukest. „Kas kuulsid, mida ma ennist rääkisin? Too Shaxi deemon tahtis mind oma suurte veriste kombitsatega haarata, aga surusin ta põiktänavas nurka ja…”

„Jah, ma kuulsin.” Vahekäigust nähtavale ilmunud noormees tundus lambivalgel väga kahvatu – veel kahvatum kui tavaliselt, ehkki võinuks arvata, et see pole võimalik. Ta oli paljapäi ja tema juuksed tõmbasid paratamatult otsekohe pilgu endale. Need olid kummaliselt hõbedased ning helkisid nagu värskelt vermitud šilling. Hõbedakarva olid ka poisi silmad, peente joontega nägu oli nurgeline ja tema võõrapärast päritolu reetis ainult silmade veidi viltune lõige.

Jemi särgi valgel rinnaesisel olid tumedad plekid ning poisi käed olid paksult koos punase vedelikuga.

Will tõmbus pingule. „Sa oled verine. Mis juhtus?”

Jem lõi käega, nagu poleks see üldse tähtis. „Veri pole minu oma.” Ta pööras pead ja heitis pilgu tagasi põiktänava poole. „Seal on üks naine.”

Will vaatas sõbrast mööda, püüdes näha, mis peitub kitsukese käigu pimeduses. Selle kaugemas sopis aimas ta kedagi lamavat. Inimkogu oli varjude seast üksnes hädavaevu eristatav, kuid teritades pilku, nägi ta nüüd kahvatut kätt ja heledaid juukseid.

„Kas ta on surnud?” küsis Will. „On see maapealne naine?”

„Pigem küll tüdruk. Ta ei saa olla vanem kui neljateistkümnene.”

Will hakkas pikalt ja põhjalikult vanduma ning Jem ootas kannatlikult, kuni sõber sellega lõpule jõuab.

„Oleksime me ometi natuke varem kohale jõudnud,” lausus Will viimaks kahetsevalt. „See kuradi deemon…”

„Siin on midagi veidrat. Ma ei usu, et see on deemonite kätetöö.” Jem kortsutas kulmu. „Shaxi deemonid on parasiidid, kes sigivad oma ohvritel. Nemad oleksid vedanud neiu oma urgu ja munenud tema nahka, kuni ta oli veel elus. Seda tüdrukut on pussitatud, mitu korda. Pealegi pole seda nähtavasti tehtud siin – verd on selleks maas liiga vähe. Tundub, et teda rünnati mujal; ta vedas end siia ja suri haavadesse.”

„Aga Shaxi deemon…”

„Ma ju ütlesin sulle: arvatavasti ei tapnud teda Shax. Too deemon võis tüdrukut küll jälitada, ajada teda taga kellegi teise ülesandel.”

„Shaxidel on terav haistmine,” möönis Will. „Olen kuulnud sortse kasutavat neid kadumaläinud inimeste otsimiseks. Kui mõtlema hakata, liikus too elukas tõesti edasi nõnda, nagu ajaks jälgi.” Ta vaatas Jemist mööda põiktänavasse, kust paistis lamaja haletsusväärselt väike kogu. „Tapariista sa ei leidnud, ega?”

„Leidsin.” Jem võttis midagi jakihõlma alt. See oli valgesse riidetükki mähitud nuga. „Niisugust pistoda kasutatakse jahil. Vaata kui kitsas tera sellel on.”

Will võttis relva enda kätte. Pistoda tera oli tõesti kitsas ning selle pea oli lihvitud luust. Praegu olid mõlemad koos kuivanud verega. Kulmu kortsutades tõmbas ta relvaga lapiti üle kareda varruka, kuni nähtavale tuli teral olev sümbol, teineteist sabast hammustavad maod, mis moodustasid täiusliku ringi.

„Ouroboros,” sõnas Jem lähemale kummardudes ja nuga silmitsedes. „Kaks madu. Mida see sinu arvates tähendab?”