Текст книги

Bert Liives
Päikese pime külg


Ja tema, minu käe nimi, saage tuttavaks, oli Alice. Tegelikult ei olnud, aga samuti ei olnud minu nimi Frank. Kuid nende nimedega me tutvusime ja otsustasime foorumis lõpuks ühiselt, et teeme … bändi. Mitte keegi peale minu meie bändis pilli mängida ei osanud, aga sellel polnud eriti vahet, me olime kõik noored eesti tudengid ja nautisime staatust, kus ühtegi väidet ei pea mitte millegagi põhjendama. Mina tegin koolis katseid rottidega, keda ma salaja armastasin ja kellest iga kord pärast nende massilist dekapiteerimist vähemalt sama salaja uue bluusi kirjutasin. Alice polnud kunagi kuigi kindel, millega tema tegeles, pendeldades erinevate erialade vahel, ning teised liikmed meie bändis vahetusid sama anonüümselt nagu nädalapäevad kalendris, kuhu kunagi midagi üles ei märgitud. Niisiis olime meie „bändis” tegelikult ainult mina ja Alice. Pärast poolt aastat katsetamist hakkasime prooviruumis lihtsalt veini jooma ja tegime edaspidi ainult ägedaid polaroidfotosid, mida igale poole üles riputasime, ning tutvustasime uutele pooltuttavatele teineteist kui oma bändikaaslast. See tiitel töötas iga kord.

Tundsime end väikeses Tartus ilmatu suurelt ja Alice oli peale käe minevikust kunagi olnud ka minu noorus, nagu Miriam oli justkui minu lapsepõlv. Ta oli minu veinid Toomemäel, minu suitsuhägused väsinud hommikud ja kogu minu toonane maailmafilosoofia. Kuigi olime vaid sõbrad, olime temaga lähedasemad, kui ma kellegi teisega eales olen olnud. Lõppude lõpuks oli ta Alice, üks ja ainus, minu noorpõlvesõber pausidest, mahajäetud augustialguse päevadest, udustelt koiduaegsetelt seebikarbifotodelt. Ja kui juba Alice üle aastate välja ilmub, siis see peab olema märk, millele reageerida.

Mäest üles sõitvate autode tuled paistavad otse silma ja mu pilk eksleb eemale Tallinna tühermaale, kui sukeldun oma helimaastikku kahe pehme AKG-klapi vahele. Kusagilt, kaugelt üle tühjade platside ja mitte päriselt maha jäetud majade akendelt, peegelduvad needsamad kummalised seepiatoonides mustvalged Eesti turunduskampaaniad. Suupilli laisa kiunumise taustal jooksevad koerad teineteist taga ajades üle märja trammitee ja mu saapad klõbisevad asfaldil nagu kannused, kajades elektrivalgustatud peateelt pimedatesse kõrvaltänavatesse.

Oooooo, ma olen nagu Jesse James…

Kuni selle hetkeni olin isegi rõõmus, et me vahepeal Alice’iga kohtunud ei olnud. Olime teineteisest kaugeks jäänud ja meie vahele oli tungimas vaikus. Viimati istusimegi koos Toomemäel, Alice’il oli käpikute vahel kohvitops, mis auras aegluubis, ja mina lugesin pinevas sõnatuses kollaseid vahtralehti, mis üksteise järel Toomemäe kuldsesse vaipa pudenesid. Alice oli sel pärastlõunal väsinud rääkimast, miks ta ei taha teha suurt karjääri nagu mina. Ja mina olin väsinud teda tagant utsitamast. Me ei saanud teineteisest aru. Mulle tundus, et mina läksin edasi, aga Alice jäi paigale. Kuid mis talle tundus? Ma ei tea, ju talle siis tõesti meeldiski staatiline Tartu elu. Minu jaoks oli see kauge kaja tudengielust, minnalaskmise meeleolus elunautimine, mis on lihtsalt üks vireluse vorme. Enda leidmiseks on ju vaja võrdlust, eks? On vaja vaheldust ja midagi võõrast. Seepärast olin kindel, et mina sellist elu nautida ei suudaks. Ma vajasin võõrast.

Aga siiski jäi mulle alati kahtlus, et olen Alice’i puhul ehk midagi kahe silma vahele jätnud, ja viimasel ajal olen mõtisklenud, et võib-olla on ta saanud pihta millelegi olulisele, mida mina veel lihtsalt ei näe. Sellal kui mina ajasin taga kõikvõimalikke lootusi, on tema oodanud ja muutnud oma maailma ise, muutnud seda tuttavat maailma, mida on lihtsam muuta kui võõrast. Äkki on nüüdki nii, et Alice on minust lihtsalt eespool, ja nüüd, mil olen kaua ära olnud ja terve hulga päevi vanemaks saanud, mõistan teda taas, jõuan talle hoopis järele ja, nagu kunagi fantaseerisime, istume jälle koos Toomemäel, viis aastat hiljem ja ka sama kaua aega edasi – kümme aastat hiljem – ning räägime ikkagi öö jooksul terve maailma selgeks. Ja meie vahel pole enam vaikust. Ma ei kujuta ette, aga loodan, et just nii juhtubki. Sest mul on päris palju, mida selgeks rääkida. Vaikiva sõbra kujuline tühimik haigutab mu kõrval tihti, kuigi inimesi mu ümber on palju.

Eestimaa trööstitud vihmasabinad ja pimedus panevad mind ikka veel naeratama, Tallinn jõuab vaikselt minuni, ma ei pea siin olema see, kes ma olen, mure artiklite, laboriettekannete, kõige pärast hajub, ma ei pea mitte midagi, ma ei pea võitlema. Ma lihtsalt jalutan ja olen kes tahes … Võin olla tagasi lapsepõlves või polaaröös või on mul hoopis maja Mississippi vetel ja mu hääles sumiseb John Lee … ma ei pea vara ärkama ja mul on ruumi olla, mida ei pea lunastama tööga, vaid mis avaneb aukartusega mu raskete sammude ning hingeõhu ees. Ma elan oma unedes ja ärkamist ei ole, on vaid lõputu suikumine unest unne, aina sügavamale ja sügavamale.

Ja nüüd ma põgenen oma ulmade eest, kuid vaid veelgi sügavamale unne.

Lipsan oma koomiksimaailma pimedatele alleedele, kuni vanade paekivist majade vahelt paistab madal ja räpane bussijaama varikatus. Kerge suvine tuul veeretab märjal väljakul prahti ringi, eemal tuigub keegi vaikselt eemale pimedusse, peauksest kiirgab eredat elektrivalgust, hilisõhtuse bussi ees seisab salk värskeid noori tudengeid ja kerge bluus mu klappidest seguneb väliste argiöiste helidega. Fantaasia ja reaalsuse vahel pendeldades muutub see räpane ja kõle Tallinna idüll kord vastikuks, kord aga koomiksimaailma põnevaks, suureks seikluseks, mis saabub vaid korra elus, kuigi igal ööl, ja seal oleme me kõik ju kangelased, seda ma mäletan küll.

Kui Pariisis viimati haiglast tulin, märkasin sealsamas lähedal üht pisikest näruse välimusega Tiibeti suveniiripoodi. Et olin ülikooli ajal lugenud läbi kõik raamatud Tiibetist, millele küüned taha jäid, ja hoidsin oma toas isegi väikest Tiibeti lipukest, vaatasin poekest nagu ilmutust ja astusin kohmetult sisse. Uksel kõlises tilluke kelluke ja ühesilmne tiibetlasest kaupmees leti taga tõstis pea, et mind oma ainsa silmaga pikalt mõõta. Jõllitasin vastu, onust oli ta paar pead lühem ja ainus silm kiskus rohkem kissi. Kuid enne kui oma käepaela, viirukite ja muu kolaga tulema sain, õnnestus mul ära kuulata terve ta kurb põgenikuelulugu. Ta sai selle räägitud kõigest viie minutiga ja see meenub mulle alati, kui pilgu oma randmele viskan. Ühtlasi pidi see Miriamilt saadud salliga vähemasti võrdväärselt kulunud paelake mulle meenutama, kui vähe tahaksin ma uuesti päevade kaupa oma pilguga Pariisi haiglaseinu uuristada, lootes, et need mulle viimaks pähe kukuvad. Seni on see väike talisman igatahes töötanud – tagasi ma läinud ei ole.

Silmadega üle bussijaama ja ümbruse libistades püüan leida kohta, kust saaks midagi hamba alla. Ma pole söögiga siiani veel päris sina peal, aga veel rohkem vihkan haiglaid ja seetõttu hoian oma suhteid toiduga religioosselt rangetes raamides.

Minu fantaasiamaailmas nägi kõik toona välja umbes nii. Oli kolmapäeva õhtu, olin surematu superkangelane, seisin oma Pariisi korteri rõdul ja vaatasin alla. Tänaval sõitvad tillukesed autotuled venisid pikkadeks kõhnadeks valgustriipudeks, pisikesed inimesed sagisid, maailm läks must mööda. Olin selleks hetkeks tühi, sulgesin silmad ja kujutlesin end kodutänavasse, kus pihlakad kukuvad sügisesest päikesest erkroheliselt põlevatele samblaga kaetud betoonaiapostidele. Ja siis tõusin ma lendu, olin nii kerge, olin täiuslik, mu suureks jäänud riided lipendasid tuule käes, libisedes peaaegu et seljast, paljastades mu kangelasekeha ja – rüü. Ja siis, siis tundsin kellegi käsi oma õlgadel ning mu fantaasiamaailm hakkas pragunema, mind kisti reaalsuse ja ideaalmaailma vahel, kuni koomiksipildid hangusid ja pidin seisma silmitsi oma tuhmi peegeldusega. Ja siis algasid haiglad. Kuni sain aru, et mu peegeldus polnud kangelaslik, see polnud üldse see, mis ma olin arvanud. Tunnistasin seda endale ilma suurema traagikata, pigem süstemaatiliselt ja vaat et teaduslikult. Kuigi vahetevahel seni …

Bussipilet näpus, seisan varikatuse all, ja nagu tellitult kannab tuul koos viimase uduvihmaga mu ninna vana rasva lõhna eemal seisvast hot dog’i-putkast. Aktsendi ja lokkidega proua haigutab ning topib vorstikese toore jõuga saia vahele. „Söögiga ei saa ma bussi lubada, viie minuti pärast väljume.” Ümbrus pole muutunud. Ikka veel see märg asfaltplats ja prügi.

Aeg enne superkangelasena Pariisi kohal seismist oli tõesti alles äsja, ja see oli aeg, mil sümpaatiat pimeduse vastu suurendasid nii hirm selle ees, mida või keda ma valguses näen, kui ka hiljem ehk leebunud arusaam, et pimeduses kaob kogu ebaolulisus ja jääb alles tähtis. Meeled muutuvad õrnemaks ja kogu näilisus hajub paitavaks auruks. Pimedus on aus ja võib-olla kardame pimeduse saabudes seda, et valges on vaeva nähtud vaid näilisega ning paik, kus peaks olema sisu, hing ja vaikselt loksuvad mõtted, on jäänud tühjaks. Võib-olla kardame pimeduses vaid välise kesta sulades hajuda ja kaotada oma paik ruumis ning ajas, kaotada oma eksistents. Kõigest hoolimata on elu tumedamad küljed vaatamata oma sametisele endassematvusele üsna üksildased ja vahel on sellega raske toime tulla. Kui mu hämarusse ei tulnud kedagi teist, siis oli seal mu bluus, mu hääl, vist ainsana kogu mu ainelisuse juures, ja see oli endine, laulis sellest, et hommikuvalguses on kõik jälle parem. Kuigi mitte kunagi ei olnud.

Alice ei tea muide mu bluusist mitte midagi. Ja toona oli ka minu hämarus veel üsna hõre. Meie bänd, nii kaua kui see üldse midagi tegi, viljeles elektro-punk-metal-etno-brokenbeat-midagipoppi. Tegelikult oli see harilik indie-pask, mis erinevate narkokatsetuste ja alkoholi vahelt välja pressis. Kui midagi läks perse, siis oli see punk, kui meil oli melanhoolia, siis oli see etno, ja kui me piisavalt hästi laulda ega pilli mängida ei osanud, siis tuli elektro või popp. Vähemalt nägime me stiilsed välja, juba siis natuke nälginud ja heledad, sigaretisuitsused, Alice nagu kuradima Twiggy, ja mina. Ma ei julge päris kindlalt midagi arvata, sest ma pole vist kunagi peeglis päris iseend näinud. Alati on seal keegi … vale. Igal juhul olime mõlemad ilmselt surnukahvatud ja suitsused, neoonsete hammaste ja paksu meigiga. Ja me luusisime koos mööda Tartu hämaraid tänavaid.

Olles just hambaid viimasesse vorstijuppi löömas, märkan, kuidas eemal, poolenisti nurga taga, virvendab järjekordne reklaamtahvel. Astun pisut lähemale ja tegu on tõesti sama sarja filmiklipiga, mida olin näinud lennujaamas ja Tartu maantee ääres teel siia. Uskumatu kampaania, mis tundub olevat kõikjal ja samas kõige kummalisemates kohtades, õige pisut nihkes, nii ajaliselt, kohaliselt kui sisuliselt natuke tavaloogikast eemal. Ilmselt eemal ka tavatähelepanust – kuigi loen Eesti ajalehti, pole ma sellest ilmselgelt väga suure eelarvega maineprojektist mitte midagi kuulnud, isegi mitte üht rahastusskandaali, mis peaks siinkandis olema lausa kohustuslik element. Aga ehk on veel vara ja need on alles tulemas. Võib-olla pandi see kõik alles täna üles?

Rõõmus varase asjassepühendatuse üle, kõnnin reklaamtahvlile lähemale, kuni olen kõrvaltänavas, tagasi oma koomiksialleel, mida valgustab vaid üks kaugem tuhmkollast varju heitev tänavalamp ja seesama reklaamfilm. Seal vilguvad seepiakarva ja särisevas kummalises videotöötluses vaheldumisi kaadrid põdrast, soost ja Tallinna müüridest, taustaks tummfilmi subtiitrid ja pisut kuklakarvu turritav helimaastik. Ma ei näe kõlareid.

Sootulede vahel vilksavad kahtlaste kujude tumesinised pikaksvenitatud grotesksed varjud. Telefonitraadid särisevad kurjakuulutavalt. Põder lonkab meeleheitlikult sooservast kaugemale, aeg-ajalt hirmunult tagasi vaadates. Aga suvine varajane koit ajab kõigest hoolimata elu liikvele, ka meie kujud vana halli Lindanise linnuse müüridelt. Vanalinna viltustele kividele astudes võime sattuda kummalistesse maagilistesse maailmadesse, kärarikastesse sisehoovidesse, unustatud kangialustesse, avaratele väljakutele ja ebamaistele turgudele. Tuleb vaid jälgida, kuhu liiguvad kujud, astuvad omanikuta sammud, hiilivad vaiksed varjud.

Äkitselt ekraan tuhmub, ainus kollakalt hõõguv tänavalamp kustub plaksuga ja ma leian end täiesti pimedast kõrvaltänavast. Koos filmi ja valgusega kaob ka mu viivuks ellu ärganud koomiksimaailm. Olen täiesti realistlikus Tallinnas, seisan sajaprotsendiliselt tõelises poriloigus ja mu varbad on realistlikult märjad. Selle kõige juures ei suuda ma välja mõelda, kes võiks nii imelikku kampaaniat rahastada või tellida. Kui lirtsudes lombist välja astun, et bussile minna, põrkan tagasi. Leian otse oma selja tagant seismast tüdruku, kes vaatab ikka veel pimedat ekraani. Astun temast vabandades mööda, kuid ta isegi ei märka mind. Tänavanurgalt tagasi vaadates näen teda seal justkui paralüseeritult seismas. Ikka veel vaatab ta tühja ekraani. Üle läikiva asfaltplatsi tagasi bussi juurde jalutades heidan aeg-ajalt pilgu üle õla pimedusse, kuid seal ei liiguta endiselt mitte miski.

Ilmselt läks ka tüdruk kuhugi kõrvaltänavasse edasi.

Meil mõlemal Alice’iga oli palju unistusi, mina tahtsin teha teadust ja muusikat ning Alice tahtis kirjutada raamatuid, mida mitte keegi enne tema surma ei loe. Sest siis ei saa mitte keegi teda kriitikaga ei heas ega halvas suunas mõjutada ja kõik on, nagu ta on mõeldud olema. Ma ei tea siiani, kas ta oli andekas või mitte, aga minu jaoks oli ta usutav. Me kujutlesime, et kümne aasta möödudes oleme ilusad, edukad, joome iga päev šampanjat ja töötame enne seda väga-väga palju, reisime, oleme armastusväärsed. Ja siis, kui satume samasse linna, lähme vanadesse paikadesse või joome neidsamu veine, mis sellest, et võiksime teha kõike muud. Me oleme muutumatult maailma kohal, sügislehed pühivad meist mööda, maa kattub lumega, veed voolavad ära ja meie oleme ikka veel paigal, õrn naeratus näol, justkui kusagil aja ja ruumi vahepeal hõljudes. Nii enesekindlad me olimegi, nii noored ja nii enesekindlad, kahemõõtmelised nukud pildiraamide vahel mustvalges koomiksimaailmas. Aga kahjuks saavad koomiksitegelased tihti surma. Või mis veel hullem, hakkavad pärast seikluse lõppu oma väikeseid elusid argipäevas elama.

Buss on pooltühi, mööduv linn läigib kiirenevates valguspööristes kollakasmustalt ja tee minu isikliku kangelaste pesapaiga poole algabki. Pärast viit aastat, suurt hulka tööd ja mõnda artiklit, loomingulist piina ja nii mõndagi muud ei ole ma enam noor. Bussiaknalt peegelduvad vastu selged ja sügavad näojooned ning mu kare näonahk. Bernard ütles mulle alatasa, et ma näen välja karismaatiline. Ükskord väitis ta isegi, et on kade. Kuigi tean, et oleme kõik siiski enam või vähem subjektiivsetes hinnangutes võrdsed ja pimeduses pole vahet kestal, sulen ma vahel silmad ja kujutlen end kellekski teiseks.

Väljast kostab vihma sabinat, mu jalad muutuvad raskemaks, pilku tuleb kummaline hägu, mis ei kao ka silmi vidutades. Ma olen keegi kogukam, keegi vanem, keegi raskem ja paindumatum. Mu hingamist on kuulda ja mu puhas olek tekitab enda ümber kergelt vinetava aukartussõõri, kuhu mitte keegi ei astu. Mu silmade avamist on näha kilomeetrite taha ja mu puittallaga kingade sammud kajavad naksuval parketil. Mu silmad on suuremad, mu huuled on suuremad, mu käed on vana mehe käed ja mu nahk vaevalt eristub pimedusest. Ja ma olen tundnud, kuidas elu voolab must läbi. Vajun oma teise kujusse ning tunnen end uues kehas peaaegu et hästi. Kuni keegi müksab mind vastu õlga ja läheb bussi peldikusse.

Saadan Alice’ile sõnumi, et olen tulemas. Alice’il on täna sünnipäev. Ma ei tea, miks, aga sel aastal saatis ta mulle kutse ja selles oli mingi kummaline poolmurdunud noot. Tundsin seal ära midagi endast, ja mitte sellest endast, kes ma olin Alice’i jaoks ning ajal olnud, vaid sellest, kelleks olin vahepeal saanud. Võib-olla oligi nii, nagu olin vahepeal arvanud, ja me liikusime teineteisest tõepoolest erineva kiirusega, aga lõppude lõpuks ikkagi samas suunas. Ja ühel hetkel ta tuleb ikkagi, müksab mulle õlale ning seal ongi mu lapsepõlvesõber, kelle hingeõhus elaks kas või elu viimaste pühapäevade varahommikuteni, kui aeg venib pikkades päikesekiirtes väljaspool füüsikat ja mateeriat. Siis on kõik jälle nii, nagu olema peaks. Võimalik, et eksin. Igal juhul ta kutsus mind ja ma läksin.

Kutsest, mille Alice saatis, oli ehk olulisemgi see kiri. Kutse oli harilik FB-kutse, kuid paar päeva hiljem saatis Alice mulle meili, kus olid pildid meie tudengiajast. Natuke kulunud valesti kadreeritud polaroidid meie punasest vaibast, hunnikust helitehnikast ja juhtmetest. Kusagil nurgas meie. Kiri ise oli üdini imelik, vaid üks sõnum: „Me tuleme.” Ja kõik. Võtsin seda kui Alice’i kummalist huumorisoont, adudes selles ühtlasi mingit ebamaist igatsust.

„Sa oled praegu Eestis?” – „Millal sa siia jõuad?” – „Kas tõsiselt?”

Kolm sõnumit. Alice tundub olevat üllatunud ja ma ei saa aru, kas heas mõttes või ehmatasin ta täiesti ära. Ma ei loe teda enam hästi. Loogiline, sest ma ei tea ju isegi seda, mis elu ta nüüd elab, millised on ta reedeõhtud ja nädalavahetused. Kas ta veedab ikka veel vahetevahel öid kehvapoolse punase veini ja töötamisega? Kunagi me armastasime seda. Vein, muusika, öö ja töötamine. Mitte miski ei sobinud paremini kokku. Aga see eeldas kirge ja ma ei tea, kas tal on seda alles või mitte. Tegelikult ei tea ma temast viimasel ajal eriti midagi. Pidin isegi tükk aega mõtlema sellele, mida talle kinkida. Varem teadsin alati, nüüd enam mitte.

Linn hakkab vaikselt eemalduma ja maanteeservadesse kerkivad mustavad puudevallid, kõik ümberringi on tumehall ning kaugemalt on näha veelgi tumedamat taevast, selget ja kirgast. Vahel on mul tunne, et peaksin jätma oma teadusliku laboriproletariaadi töö kus seda ja teist ning minema hoopis näiteks katoliku kirikusse õpetajaks. Tahaksin kutsuda inimesi pihtima, jahedasse kirikusse, et nende mured lenduksid nähtava hingeõhuga kuhugi määramatusse. Määramatusse, sest ma ei usuks ka siis endiselt Jumalat. Aga ma tahaksin olla nende … isiklik Jeesus … tahaksin vaadata, kuidas pühapäevahommikused päikesekiired langevad altaritagustest akendest kõrgete sammastena tolmusesse õhku ja ma tahaksin ausalt valetada kõigile neile inimestele – et Jumalal on teie eludega plaan, usaldage teda ja elage rahulikult edasi, on keegi, kes kõike kontrollib, ja teie, mu lapsed, ei pea mitte midagi kontrollima, te olete nagu väikesed nukud nööri otsas, kes te kunagi kõikide oma unistuste väärilisse paradiisi tõusete. Kahjuks on see kõik minu elukogemuse juures liiga päästetamatult lääge vale ja ma ei suudaks seda ilmselt mitte kellelegi usutavaks rääkida. Kuigi see on mu unistus tõepoolest – pakkuda lootust, et kõigel on kord, elu käib kontrollitud rada, kõik see ei ole põhjuseta. Et ükski lootusetu olukord ei jää lõputa ja igal pühapäeval kuni aegade lõpuni on sellesama tolmuse valgussamba lõpus punase sametiga kaetud tool selles muidu askeetlikus kirikus.

Buss aeglustab järsult ja kõigi tähelepanu koondub parempoolsetesse akendesse. Läbi vihma vilguvad päästesõidukite tuled, keegi on libedaga kraavi sõitnud. Ent pilt möödub liiga põgusalt, et sellesse süveneda, ja oleme uuesti teel. Nii on alati olnud, reaalsus kaobki ruttu ja alles jäävad vaid hinnangud, mälestused, emotsioonid.

Annaksin kõik, et oleksin haiguse ajal teadnud, et on asju, mis ei ole jäädavalt halvad või jäädavalt head, vaid on üksnes asjad, mis on mööduvad. Mu haigus oli nagu rongiõnnetus ja kuigi ma ei tahtnud olla, kus olin, ja ilmselt aimasin, kuhu see kõik viimaks viib, ei saanud ma maha astuda. Ükskõik mida ma ka ei teinud, ma ei saanud maha astuda. Olgu see vale rong, viigu see rööbaste ja maailma lõppu – tol hetkel mind lihtsalt ei huvitanud. Isegi kui öeldakse, et sa ei ela enam kaht kuud, on sul ükskõik, ja omamoodi ma isegi ootasin seda saabuvat katastroofi, sest pärast suurt mürtsu on lõpuks ometi vaikus ja pimedus. See oli kogemus, mis tõmbas mind üdini endasse ja, nagu ma olen öelnud, ilmselt ei kao see lõplikult mu kõrvalt mitte kunagi. Kui tahes vanaks ma ka saan ja kui tahes sügavaks muutuvad need vaod mu näos ja lõpmatuis udustes peegeldustes.

Püüan taas silmad sulgeda ja enda pähe peituda, kuid väike ekraan eesmise istme seljatoel lülitub sisse. Ma ei puutunud enda arust midagi ja teised ekraanid bussis näivad olevat tummad. Vaatan tuimalt sissejuhatavat videot, kui pilt ekraanil äkitselt muutub ja algab seesama vilkuv Eestit tutvustav mainevideo, mida olin Tallinnas näinud. Tõmbun tagasi ja jään tuimastatult vaatama, kuidas tummfilm vaheldub teksti ja helidega.

On täiskuuöö, neljapäev on jõudnud õnnelikku õhtusse, heinad on sisse veetud, koit ei kolleta veel enne tunde ja tunde. Oleme jõudnud polaaröö veerele, videvikutundide venitusse. Varesed kraaksuvad Jurjevi kohal ja elektriliinid surisevad, telefonitraadid pinisevad, linnaneoon valgustab lähedasi põlluveeri. Väike tumedate vuntsidega kuju klobistab mööda külateed ristmikuni, aeg-ajalt komistades ja vandudes. Ta tuleb mõisa poolt, värskelt rautatud, ja läheb harilikule ärikohtumisele. „Kolm veretilka? Nalja teed või?” Vanakuri kohmetub. „Nojah, nagu ikka, vanapoiss. Tead, küll. No alati on ju nii olnud …” naeratab Vana oma kohmetut naeratust ja sasib kabjaga häbelikult teetolmu. „No mis jama see nüüd siis on?” küsib karvane kuju ja vahib vihaselt Vana poole, kelle pilk on nagu muuseas kaugele üle rukkipõllu suunatud. Räägud häälitsevad ja kabjake kahistab endiselt liivas. Karvapall kohendab rasket kannelt kaenla all, paar keelt helisevad pisut juunikuises öövaikuses, kuu särab selge valge palega. Vanakurja pilk vilksab kiirelt kandle poole. Siis tagasi tüünelt üle rukkipõllu tühjusesse suunatult. „Mis see sul on?” küsib ta ükskõiksust teeselda püüdes. Karvane vaatab hämmeldunult ringi, saab siis aga aru, et Vana viitab kandlele. „Ah, ei midagi. Väisasin Suisu sood.” – „Ahah, selge, ma arvasin jah,” noogutab Vanakuri.

No mida kuradit. Proovin tüütut ekraani välja lülitada.

Järgneb pinev vaikus, mille vaakumist viivad teed kosmosesse. Seda asjaosalised loomulikult ei tea. Küll aga teavad seda vanad sõbrad Hurt ja Masing, kes läbi avanenud portaali teistele märkamata maailma tagasi silkavad. „Noh, kuidas siis nende veretilkadega jääb, midagi muud ei ole pakkuda?” küsib suveöise kuu all pleekinud linasesse riietatud helendav kuju üle rukkikõrte kõmiseval sügaval bassihäälel. Räägud tõusevad karjatades lendu ja kogunevad taeva all tumedaks stiihiliseks klombiks. „No ütleme, et täna võib ju väikese eriolukorra teha,” mõmiseb juudilike näojoontega kabjaline ja tundub, et hetkeks vilksatab üle ta väikese krimpsus näo kadunud kunstniku peenetundeline helk. Suur karvane mees vaatab teda juhmilt. „No mis sa tahad, Vanakuri?” – „Kuule, Vanemuine, ole hea, laena kannelt!” purskab pisike vuntsidega mehike ja sahistab endiselt hajameelselt kabjaga liivas, aga nüüd juba veidi rütmilisemalt. Samal ajal sahisevad põõsad frustreeritult, turtsuvad ja astuvad kodu poole teele. Vanakuri ja Vanemuine vaatavad teineteisega arusaamatult tõtt, kehitavad õlgu ning hakkavad mõlemad oma teed astuma, särtsakalt ja krati moel. Teisest maha jäänud põõsas ei saa esialgu arugi, mis teda tabas.

„Mis, kurat, siin toimub? Idiootne, idiootne leiutis!”

Lähemal istuvad inimesed pööravad pilgud minu poole, kuid õnneks läheb mul korda ekraan ühe hoobiga välja lülitada. Ilmselt igaveseks. Sulgen taas silmad, kuigi tunnen end olukorrast häirituna. Kas need tegelased ulatusid üle ekraani servade? Justkui oleks. Kuid õhtu on hiline, buss on pime ja ilmselt läheb see tajuillusioonide arvele.

Alguses ei saanud ma aru, et midagi on valesti, terve mu maailm oli väändunud ja miski ei tundunud korrast ära olevat. Mind lohutas meeletult enda tekitatud distsipliin ja mis tahes ka muus elus valesti läks, sain mingigi tasakaalu tagasi, kui ennast karistasin, treenisin, piirasin, distsiplineerisin. Vahel jooksin tundide viisi, kuni tundsin, et kukun kokku, ja siis veel natuke. Seletasin endale, et tahan olla natuke tervislikum ja rohkem vormis. Selles ei ole ju midagi halba ja see on iga inimese õigus, kui mitte kohustus. Ma elasin linnas, kus kõik ümberringi paistsid edukad ja ilusad, mu kolleegid töötasid laboris hommikust ööni, esmaspäevast laupäevani, ja veetsid seal ka pühapäevaseid pärastlõunaid. Mida ma siis ei näinud, oli see, et nad rääkisid omavahel, arutasid, julgesid eksida. Mina seda ei julgenud. Ma ei rääkinud kellegagi, ma ainult lugesin ja lugesin ja lugesin ja tegin märkmeid. Ma töötasin ennast hulluks ja, kuigi ma olin harjunud olema üks parematest, nõudis see siin ebainimlikku pingutust, kuna kõik olid andekad. Kõik nad olid siin minust kauem olnud ja rohkem kogenud. Ma tundsin, et pean kõige sellega võistlema, ja kui asjad kontrolli alt väljuma hakkasid, pidin leidma midagi, mida ma kontrollida suudaksin.

Midagi, mida suudaksin kontrollida …

Suurlinnades õhtuti joostes on tunne, et oled linnameluga üks, see ei ole jooksmine, vaid see on elu ise kõige paremas mõttes. Joostes olin üksi ja eemal kõigest, mis võis valesti minna, siin ei olnud võimalust, et midagi oleks halvasti. Siin ei olnud hinnanguid. Olin maratone ka varem jooksnud ja mäletan, et maratoniks treenides muutub elu justkui taas lapsepõlveks ja kõik on väga lihtne. Tuleb järgida režiimi, süüa korralikult ja tervislikult, keskenduda tervenisti iseendale. See tundus nagu lahendus ning läksin oma karmis lapsepõlves aina sügavamale ja sügavamale ja asjad hakkasid üksteise järel mu peas paigast ära ja kildudeks purunema. Kuigi tundsin, et mul on taas kontroll oma elu üle, lagunes kõik tegelikult tükk tüki haaval laiali.

Hakkasin piiranguid üle tooma ka igapäevasesse ellu väljaspool jooksmist. Mul olid kindlad ajad kõige jaoks – söögi, töötamise, trenni jaoks. Kui midagi läks valesti, tuli see tasa teha, harilikult kas topelttreeningu või mõne söögikorra vahelejätmisega. Ma tahtsin olla täiuslik, eriti füüsilises mõttes, sest seda oli lihtsalt kõige kergem kontrollida ja mõõta. See oli nähtav ja võrreldav. Esialgu keelasin endale rasvase toidu, et lihased paremini näha oleks, siis tundus, et see pole piisav, ja kadusid ka kõik süsivesikud, kuni päris lõpus sõin päevas ühe kurgi.

See kõik tundub ilge ja arusaamatu ning enamik inimesi arvab, et anoreksia on naiste probleem. Või äärmisel juhul eriliselt perverssete ülekaaluliste homoseksuaalide mure. See ei ole aga tõsi. See oli ka minu probleem, ja jumal teab, et ma olen keppinud kõige ilusamaid naisi igalt kuradima kontinendilt. Sellest kõigest hoolimata kiskus see haigus mu elu tükk tüki haaval laiali ja ma ei osanud teha mitte midagi selle peatamiseks. See oli alati minust sammu võrra ees ja mida nõrgemaks ma jäin, seda rohkem tõstis see minus pead. Nagu ma ütlesin, lagunes tegelikult kõik tükk tüki haaval laiali.

Esimene tükike sellest kõigest oli mu naine, prantslannast lumivalgeke, väike sädelev pulsar, kelle külgetõmbevõime võttis endaga kaasa kõik sõnad, millega temast rääkida. Järgmisena kadus tasapisi muusika, vahel jälle tagasi tulles, sest kuigi see oli üks väheseid asju, mis mulle tõelist meelerahu oli andnud, muutus see täiesti kolmandajärguliseks. Bluus ei allu distsipliinile, kontrollile, vankumatule korrale, ja surudes seda raamidesse nagu kõike muud oma elus, muutus see piinaks ja ma hakkasin sellest kaugenema. Selle asemel et noodilt noodile minnes vaikuses mõelda, mis ma olen, kes ma olen ja kus ma olen, kaevusin ma netisügavustesse ja kaapisin sealt välja ühe haisva kondi teise järel, mida siis enesepiinamisega vaheldumisi närisin. Mul olid isegi oma lemmikuimad pro-anoreksia-leheküljed. Ma armastasin neid mustvalgeid luid, ma armastasin nurgelisust, kontraste ja teravust. Tol hetkel tundus see ainus väljakannatatav maailm ja ainus asi, mille nimel pingutada.

Kui sain lõpus isegi aru, mis minuga toimunud ja toimumas oli, ei huvitanud mind enam miski. Olin liiga nõrk ja liiga väsinud iiveldusest, külmast ja valust ning tundus, et lihtsam oleks anda see väike tõuge ja oodata, et mu distsipliin teeks oma töö. Ma tundsin end süüdi inimeste ees, kellele olin oma käitumisega haiget teinud, tundsin end süüdi ka nende ees, kes veel midagi ei teadnud, ja nende ees, kellele olin valetanud. Mul oli häbi ja ma soovisin tõesti südamest lihtsalt lahti lasta. Isegi bluus ei aidanud ega ulatanud mulle oma lohutust. Mitte miski ei aidanud. Ja mul oli sellest tõsiasjast omamoodi ükskõik, kui mitte hea meel.

Telefon taskus suriseb.

„Palju süüa ja veini! Ootame! Muidugi tule!”

Palju veini. Vähemalt see on minu Twiggy moodi, eriti kui selle kõrval oleks alles ka tema kõikevõitev kirg elu vastu, tema vahetu rahulolematus ja veetlev kannatamatus. Alice oli mulle nagu õde või lapsepõlvesõber, kellest sai supermodell või superkangelane ja keda hiljem soojusega võisin omaks tunnistada. Enamik mu sõpradest ilastas pidevalt ta järele ja enamasti oli mul seda rõve kõrvalt vaadata. Neil võisid olla kodus naised või lapsed, aga nad lihtsalt vahtisid ihara pilguga Alice’it, kes seda kõike omal kummalisel kombel nautis. Pidude lõpp meie juures oligi enamasti minu kannatuse katkemine, mil ma kõik need kiimakotid lõpuks küsimusteta välja peksin.

Siis oli kõik kuidagi lihtsam, elu ei libisenud nii kergelt sõrmede vahelt igavesse valguste vahetusse ja maailm hoidis ka minust kinni, olin rohkem kodus kui nüüd, oma uues kodus.

Minu paranemine ei olnud otseselt oodatav, sest üsna paljudel juhtudel ei paraneta nii kaugele läinud anoreksiast mitte kunagi. Kuigi haiglakoridorides luusisid enamasti ilusad noored naised, nägin seal ka tillukesi tüdrukuid ja peale enda ka teisi mehi. Mitte keegi neist ei olnud osanud oodata haigust, nad järgisid vaid oma süütut soovi olla parem ja oma elu üle suuremat kontrolli saavutada. Haarata kontrolli selles maailmas, kus me peaksime tegelikult õppima hoopis end vabaks laskma ja kasvatama seda, mis kasvab vaikselt ka pimeduse varjus, mitte muretsema väliste näiliste vormide ja piirangute pärast. See tundub nii lihtne, aga kõige selle keskel on vahel kuradi raske aru saada, mis on oluline. Elu tundub üldse lihtne, aga miskipärast muutub päise päeva ja pilkude valguses kõik ikkagi keeruliseks.


Конец ознакомительного фрагмента
Купить и скачать всю книгу