Текст книги

Bert Liives
Päikese pime külg

Päikese pime külg
Bert Liives

Noor eesti teadlane Frank naaseb üle pikkade aastate tudengiaja Tartusse, lootes eest leida kunagise elu. Kuid miski pole enam päris endine. Kas siinne kergelt nihkes reaalsus ongi enam reaalne või on see ulme, meelepete või soovunelm? Käesolev romaan on kirjastuse Tänapäev 2013. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö.

Bert Liives

Päikese pime külg

I

PÄIKESE PIME KÜLG

Ja nüüd ma näen unes juba üsna mitmendat ööd, kuidas poen maapõue peitu meteoriidisaju eest. Ja enne ma jooksen – nii kiiresti kui ei kunagi ilmsi surun end läbi õhu – ning tunnen oma paremal põsel ja kõrval survet, kuumust. Taevas pulbitseb üks ilmatu suur tulekera ja hiljem, kui uuesti mullasest urust välja ronin, ütleb ta: „Näe, siin sõid enne meie kanad, nüüd on siin asfalt, aga maja, maja on täiesti alles. Nüüd elavad siin võõrad, koos meiega.” Aga maja on alles ja enne kui midagi mõtlen, kallistan ta põlvi ja piilun nende tagant meie maja nagu väike laps. Tõesti, see on alles, keset vihmast asfaltvälja. Sees elavad aga võõrad.

„Kas sulle ei tundu naljakas, kuidas mõni inimene oskab ainult mõnekümne minutiga terve oma eluloo ära rääkida?” Seda öeldes vanaproua naerab ja nämmutab naljakalt sõnade vahel. Ta meenutab mulle multikategelast. „Jah, aga eks ta oli harjutanud ka,” vastan. Proua hakkab selle peale veelgi rohkem naerma. Huvitav, keda mina talle meenutan? „Kas sa šokolaadi tahad, poja?” Ta ulatab mulle lahtise karbi. „Lapselapsed panid mulle terve hulga kaasa, nad teavad, et ma olen suur maiasmokk.” Šveitsi šokolaadikommide ilusa karbi paber krõbiseb mu käe all, kui teda tänan ning tunnen, kuidas lennuki tasane sumin üritab õrnalt mu ajulaineid alfast teetasse lülitada.

Kujutlen pilguga keset taevast hõljudes ja poolunes tiksudes Marsi tulevast kolooniat, mida Bernard mulle õhtul enne lahkumist elavalt kirjeldas. Ta rääkis Marsi päevast, gravitatsioonist ja radiatsioonist, ent kui ma päris aus olen, siis jäi mulle Bernardi tuhmuvate sõnade taustal meelde mõlkuma vaid see, kuidas Valles Marinerise põhja uuristatud käikudes kasvavad madalates maaalustes tunnelites päevavalguslampide all salatid ja tomatid, kitsastes koridorides on hämar valgus, et energiat säästa, ja generaatorite tasase hubina taustal oodatakse vastust. Signaal Maale saadeti äsja välja ja järgneb nelikümmend neli minutit vaikust paigas, mis on nii kaugel, et Maa näib taevas vaid tillukese täpina.

Tallinna tuled pilguvad pärast tükki maad pimedust ja sellele eelnenud loojangus säravat Euroopat otse mu jalge all nagu miniatuurne tähekaart. Ehmatanud stjuardess jookseb minuni – selle lennu ajal on ta juba kolmandat korda mu eksistentsi täielikult unustanud –, raputab mind õlast, kuigi olen juba üleval, kinnitab mu turvavöö ja käsib klapid peast võtta. „Flew into Heathrow yesterday …” Kuuletun ja kujutlen veel sumisevas poolunes, kuidas istun keset tühja Tallinna taevast ainuüksi oma tooliga, täiesti ühe koha peal paigal, vastu igasuguseid füüsikaseadusi õhus rippudes, kuni keegi mind märkab ja ma hakkan kukkuma, kukkuma, kukkuma, nagu ekvaatori külge ja väljapoole maakera geostatsionaarset orbiiti maailmakõiksusse kinnitatud kosmoselifti pidi alla libisedes.

J’ai volér loin de toi, loin d’un fantasie.Olen tagasi Maal, tere tulemast.

Ülemiste paistab läbi akna niiske ja jahe. Kõik väljuvad, jään viimasena pardale, et istme alla kukkunud salli välja õngitseda. See vana räbal on Miriami kootud ja pea iga kord, kui sellega Pariisis mõnda kallimasse poodi sisenesin, vaatasid müüjad mind kerge üleoleva lõbustatusega, mina aga punastasin ja lükkasin lõua sügavamale krae vahele. Viimasel kahel korral tutvustati mulle allahinnatud talvekollektsiooni ja mäletan vist igavesti müüja kaastundlikku nägu, kui ta küsis, kui kaua aega meie lahkuminekust siis ka on. Tühjad tõprad need prantslased. Miriami sall jäi alles, põhimõtteliselt, ja pärast igat sellist intsidenti oli selle positsioon aina kindlam. See oli minu, või vähemalt oli see käegakatsutav, see polnud unenägu ega fantaasia, vaid see oli tõeline ja püsiv ega libisenud mu sõrmede vahelt iga mööduva tunniga kaugemale.

Stjuardessid jätavad viisakalt hüvasti ja mina olen siin, ma olen siin, olen tagasi Eestis. Tahaksin karjuda, sest mind ehk isegi oodatakse siin, vähemalt märgatakse, vähemalt on mul lootust olla see võõras, kes toob põnevaid lugusid. Tunnen, kuidas minus voolavad korraga melanhoolia ja sõnulseletamatu ootusärev rõõm, ning mõtetes lapsepõlve soojusse tagasi rännates, kõigi nende liivaluidete vahele eksides tundub mulle, et siin ootab mind see soojus ja tuttavus, millest olen puudust tundnud. Siin ei kao ma ehk taas ära. Mul on siiski tunded, pagan võtku, võib-olla olen veel isegi elus ja mul on võimalus jätkata sealt, kust pooleli jäin.

Longin omaette naeratades piki Lennart Meri nimelise lennujaama koridore „saabumistesse”, kui märkan seintel kummalisi tabloosid, mis mõjuvad nagu kaasaegse kunsti näituselt välja rebitud hektilised videoinstallatsioonid. Nende koha ja sisu dissonants on nii ootamatu, et rebib mu muudest mõtetest ja pean tunnistama, et midagi päris sellist pole ma veel näinud. Kõrgetel valgetel kangastel vilguvad katkendlikud pildid ja väga vaikselt kostab kärisev helitaust:

Soo peal on hommikune udu, jahe ja märg, soo koriseb, laudtee kõigub kellegi raskete viisusammude all. Kaadrist eemaldub hiiglane, kelle suust tuleb auru, soos on jahe. „Üle Kääpa jõe …” ümiseb ta nurgelise soome aktsendiga. Ja astub aina edasi ja edasi, lauad ühtlaselt kääksumas nii jalge all kui ka õlal. Väike lind põgeneb kaugemale soo vahele ja pisitasa jääb hiiglase ümin aina kaugemaks ja kaugemaks, muutudes viimaks vaid läbi vetruva soopinna kõmisevaks sugestiivseks bassiks …

Jään nagu lummatult pikas koridoris kummaliselt vilkuvaid stende vaatama, aga pildid kaovad üsna pea ja ümin vaikib. Olen segaduses. Video asemele tekivad staatilised reklaamplakatid. Taxfree alkohol, Tissot, Bentley. Tallinnas, kui irooniline. Kuigi tegu on üsna põneva welcome-to-estonia-lahendusega, häirib miski selles mind sügavalt ja paneb külmajudinad vaikselt mööda selga alla jooksma. Midagi on justkui nihkes ja viimati oli siin teisiti. Mis täpselt? Kust kurat mina tean.

Kuid mul on hästi meeles siinne joonistatud elu, need tillukesed tänavad, mis moonduvad multifilmiekraaniks ja kuhu pimeduse tulles hakkavad üksteise järel ilmuma pildid Frank Milleri raamatutest, väheke kuritegelikud, väheke pimedad, osalt põhjamaiselt sünged, natuke jahedad, pisut napisõnalised. Mulle meeldib see boreaalne identiteet, teisalt olen seda viimasel ajal vältima hakanud, seda jahedat vaikset pimedust enda ümber. Kuigi see on osake minust endastki. Olen olnud vist üsna kaua eemal, aga arvan, et lõplikult kodus saan olla ikkagi vaid siin, kus on mu mälestused. Ja oleks üsna meeldiv, kui nad otsustaks siin endiselt alles olla.

„Kas sa usud tulnukatesse?” küsis Bernard toona naljatledes kogu meie Marsi-vestluse lõpetuseks. „Jah, muidugi,” vastasin täiesti siiralt. „Ma ise olen siin üks, prantslased ei võta sind kunagi päris omaks.” „Hmph,” tegi Bernard ega tundunud üldse lõbustatud olevat. Ilmselt ootas ta, et ma sama küsimusega vastaksin, aga otsustasin teema hoopis sinnapaika jätta ning pakkisin selle asemel mõne artikli ja töö homsesse kohvrisse. Ma teadsin neid Bernardi jutte küll, tumeainest ja universumi koostisest, ja ta rääkis kõigest sellest väga põnevalt, oli see ju lõpuks tema eriala. Raske oli aga vältida tema kaldumist ulmesse ja fantaasiatesse intelligentsest elust väljaspool meie maailma, ja neid jutte ei tahtnud ma tol õhtul lihtsalt kuulata. Tõtt-öelda ei tahtnud ma neid tegelikult kunagi kuulda.

Läbi lennujaamaakende sätendab nüüd juba üsna lähedal mõni pastelne tähekaardi tuleke ja Tallinn on tasapisi aina enam sügavsiniselt hämardumas, kuigi on alles õhtu ja suve lõpp. Päevad kisuvad lühemaks ja mulle meenub, et siiakanti ei jõua kunagi kuigi palju valgust, välja arvatud üksikutel kuudel.

Seesama Bernard, kes töötab suure osa aastast ühes maailma parimas observatooriumis Tšiilis ja laseb igal pühapäeval linnas käies kohalikel pisikestel meestel oma saapaid puhastada, ütles mulle kunagi, et iga hetk meie valgusest on kaheksa minutit ja üheksateist sekundit vana, mistõttu on kogu meie aeg ja valgus tema meelest üleüldse liiga ettemääratud, vana, kindel ja tüütu. Nagu Bernardi, ei huvita tegelikult mindki suuremal määral see tüütu valgus, või kuidas ta seda sõnastaski. Aja vastu, mis valgusel meieni jõudmiseks kulub, ei ole mul ehk vaid seetõttu otseselt midagi, et kusagil seal valguse taga, selle kõige kaugema valguse taga peaks olema pimedus, mille taga ei ole enam ühtegi valgust. Pigem sirutaksin ma käe rõõmuga just sinna pimedusse, valguse taha, kõige vanema ammuse valguse taha ja üritaksin jõuda tundeni, mis võis olla enne Eedeni aeda ja valget müra, enne kõike, ent kus ometi olime meie, mingil kujul, mingis vormis.

Sest tahaksin teada, kes me tõeliselt oleme – ja kust oleks parem otsida vastust sellisele küsimusele kui mitte kõigi aegade algusest. Ent juba praegu sellele vaid mõeldes valdab mind tugev hirm. Seesama seletamatu hirm, mis tekib, kui olla liiga kaua üksinda pimedas toas ja vaikuses, kui mõtetes hakkab teiste puududes mõlkuma väike hääleke: mis asi ma olen ja kas ma tegelikult tahangi teada? Mis siis, kui see vastus on midagi täiesti juhuslikku, mis siis, kui meie oleme midagi täiesti juhuslikku?

Tundes seda hirmu, kadestan vist kõiki tuttavaid astrofüüsikuid ja mulle tundub, et nad on väga julged. Vahel istun kodus ja vaatan HubbleSite’ilt tundide kaupa fotosid, taustaks NASA kosmosehelide lindistused, kus üksteise järel prõksuvad ja pinisevad kusagil iidses kauguses pulsarid. Õhtu lõpuks panen ikkagi need helid ja pildid kinni. Kuigi mul on tunne, et sellal kui mina mängin ereda valguse ja mikroskoobi all millegi väga väikese ja tühisega ning nemad otsivad pimedasse taevasse vaadates meie endi olemuse alust, olen ma oma kohaga siiski rahul. Mulle ei meeldi olla võõras ja hoolimata tõmbest tundmatu poole ei tunne ma end mugavalt asjade keskel, mille olemuse mõistmisest ma nii kaugel olen. Seetõttu panengi vaguralt brauseriaknad kinni, tõmban kardinad ette ja keedan endale rahustuseks ühe piparmünditee.

Parem olen edasi siin pimedas, galaktika serval, vähemasti on see pimedus kodune – nagu oli ehk kord too ürgne pimedus – ja laseb kõige muu kiirgava kõrval koonduda tähelepanul lihtsatele soovidele, eemale neist säravatest tuledest.

Olen vahepeal lennujaama labürindis edasi liikunud ja märkan, et ka siin ruumis lastakse seintele vilkuvaid mainekujunduslikke filmiribasid. Ainult et nüüd on soo suisa tühi, vaid üksikud kõrred õõtsuvad hakitud pildi tuules. Mõni inimene seisatab hetkeks filmiribade ees, kuid keegi ei pööra neile suuremat tähelepanu. Jalutan samuti edasi, oskamata neist rohkem pidada.

Mu päevad Prantsusmaal on möödunud ilma et suudaksin neid eristada, sulades ühtlaseks korduvate tegevuste klombiks. Kui ma ei kirjutanud või ei lugenud artikleid, veetsin aega laboris või vivaariumis või mõlemas. Või üritasin seletada midagi absoluutselt ebaolulist bakalaureusetudengitele, kelle silmist lugesin enamasti välja ainult suuri küsimärke. Ma saan neist aru, alguses tundubki kõik see keeruline, kuid ajapikku loksuvad asjad paika ja mõistad, et mitte keegi ei eeldagi sinult revolutsioonilisi uuendusi. Pead lihtsalt tasakesi oma rida ajama või, kui ausalt öelda, siis tasapisi grandi rida ajama, seejuures liigselt muretsemata, mõtlemata, maailma raputamata. Algne fantaasia suurest teadusest taandus ajapikku teadusproletariaadi armsaks nokitsemiseks ning nüüd rahustan end mõttega, et hingele on ju hobid. Ja sõbrad. Ja kogu see ülejäänud elu. Ja ilmselt üsna pea hiilivadki mu vanad sõbrad Tartu hämaratelt alleedelt välja ning ujuvad tagasi mu ellu. Kõik loksub paika. Ja kuna vanadusega kaasneb teadupärast ka laiskus, siis lohutan end – ja mida aeg edasi, seda rohkem – mõttega, et mulle meeldibki hoida pigem hämaratesse õdusatesse nurgatagustesse.

Sest erinevalt rambivalgusest ja särast on pimedus vahetu. Üsna vahetu ja võimaldab leida midagi, mille leidmist segaks üleliigsed aistingud. Seda viimast ütles kunagi Mati Unt, kes teadis üldse maailmast enda heaolu jaoks ilmselt liiga palju. Aga pimedus on aus ja siin põhjalas on see hiilivalt saanud osaks meist kõigist. Meil on pimedad augustiööd, meil on sumedad talvised õhtud, selged-selged taevad, vähemasti vahel. Täis suurt ja tervet pimedust on meile osaks saanud veel tükike viimast vaikust eelajaloolisest sametist. Vähemasti mind tõmbab see enese poole, nagu mu lapsepõlves tõmbas pirn saunaakna taha mahedalt põrisevaid ööliblikaid.

Ent olen sellest kõigest pisut kaua eemal olnud ja nüüd poeb see võõristav kodutunne – või ehk on see lihtsalt siiras hirm? – naha alla, pannes mind ebamugavalt rabelema. Lennujaama siledate seinte vahel kajavad eestikeelsed teated – „Ärge jätke oma pagasit järelevalveta!” – ja mulle viirastub selle tobeda sõnumi iga täht kahtlaselt selgena, just nagu lapsepõlve aabitsas, iga kõlav täht tungib eelmise järel mööda kuuerealist kiirteed mu ajju ja seab end sisse, nagu oleks ta kodus. Milline jultumus …

Sulgen korraks silmad ja kuulatan. Mu ümber astuvad sammud, keegi kiirustab, valjuhääldi sülgab jällegi eestikeelseid tekstijuppe segamini inglis- ja venekeelsetega, kaugemalt kostab lennukimootori pöörete tõusmist, keegi köhatab, inimesed jutustavad omavahel, midagi piiksub, peaaegu kõik kajab ja mu ees on midagi, mis tundub rütmiliselt pöörlevat … Ühtäkki adun, et näen pimedana rohkem, vähemasti märkan rohkem.

Ja siis, selles lennujaama minekute-tulekute idüllis, kerkib mulle silme ette mu surnud onu. Ta tuleb pimedusest ja viibutab oma mustade küünealustega sõrme. Mu onu armastas pimedust ja rääkis loomulikult seda kõike mullegi, pärast seda kui ta mõlemast silmast pimedaks oli jäänud. Ühest silmast oli ta juba ennegi pime, aga kõige kiuste õnnestus tal ka teisest ilma jääda. Onule käis toona närvidele nõukogude võim ja ta oli otsustanud, et kasutab vana head väetist, mida tema traktorigaraažis küllaga jagus, millegi õhkimiseks. Õnnetul kombel ei jõudnud tema töö kunagi ühegi taevasse sirutunud Leninini, vaid lendas talle endale vastu vahtimist. Kuigi mul on kahtlus, et nii oli juba enne õnnetust, räägivad mu vanemad, et pärast seda muutus ta üsna ebamugavaks vestluskaaslaseks, sest peale nägemise oli ta kaotanud ka oma kuulmise. Mõistuse kohta ei pidanud keegi sobivaks sõna võtta, ei enne ega pärast. Hoolimata pimedusest tajus onu alati seda, kas sa oled kohal või mitte, ning sai alati aru, kui sa lahkusid, kui tahes vaikselt see ka ei toimunud. Ma pole siiani päris täpselt aru saanud, kuidas. Seetõttu igatahes minema hiilida ei saanud ja teda tuli kuulata, kuigi soovitatavalt parajas kauguses. Ja rääkida talle loomulikult meeldis.

Ühel vihmasel suvisel pärastlõunal, kui istusin vanaisa ehitatud välipuukuuri kaugemas servas tabureti otsas, nokkis ta kuivatatud kala ja soovitas mul siit ära kolida. „Venelane läks küll minema, aga pane tähele, ta tuleb tagasi!” Enamasti kuulasin onu kaugusest, kuni ta oma jutud ära lõpetas ja vaikseks jäi. Seekord aga sadas vihma ja mul polnud kuhugi mõistlikku kohta minna. „Eestimaa on üks pime urgas, siin elavad kurjad inimesed!” Ma arvan, et mu onu ei olnud elus pettunud, sest tema elus olid tõepoolest kurjad inimesed eesotsas minuga, kes ma teda esimest korda elu jooksul kauem kui kaks minutit kuulasin, ja sedagi olude sunnil, lastes tal seejuures rahumeeli kala kuivanud silmi välja nokkida.

Erinevalt meist paljudest oli minu onul õnn elada tõelises pimeduses ja erinevalt tollest korrast, mil olin sunnitud vihma käest räästa alla pugema, sai ta oma pimeduse ja kurtuse varjus ihuüksinda ja segamatult, vaikselt oma asja ajada. Sest enamasti olid inimesed, mina nende hulgas, liiga mugavad, et temasse süveneda, ja see andis talle omalaadse enesetäiese hõnguse. Mina nimetasin seda väiksena pimeda pleki sündroomiks, sest mu isa oli psühhiaater ja mulle meeldis juba poisikesest peast sündroome leida, aga ilmselt väljendi liigse tõepärasuse tõttu ei sallinud mu vanemad seda silmaotsaski.

„Vabandust, kas see on teie kott? See on siin juba üsna tükk aega tiirelnud.”

„Ah? Jah, muidugi, vabandust.”

Rütmiline pöörlemine lakkab ja ma kõnnin läbi peauste välja, mõlemal pool uste kõrval jalutavad inimesed edasi-tagasi ja suitsetavad, eredad välilambid muudavad nende näod kaameks nagu Viiralti graafikalehtede luitunud väljapraagid. Sigaretisuits lahustub tummises vihmalõhnas ja terve pimenev maailm mu ümber sätendab sajupärleis.

Kui hakkasin kitarri õppima, kustutasin tihtipeale enne mängimist toas tuled. Pimedus tundus mulle alati turvaline ja ma nautisin hämaraid hetki ka hiljem, enne kui mõnel tillukesel asjaarmastajate laval, kus ma mängima sattusin, tuled süttisid. Seal ei saanud midagi valesti teha, istusin lihtsalt vaikides pimeduses ja ootasin. Vahel süüvisin ka niisama pimedusse ja harjutasin. Lahustusin raskes õhus, alles jäid vaid mõtted ja helid, ehk pisut nukrad, jah, bluusised, sumedad pimedad, minu moodi helid, mil on ruumi sulanduda pauside vahele ja vaikuse hämarusse. Siis mõistsin, et pimedus on minu element, ja mul oli tunne, et seda alahinnatakse, ma ei mõistnud, miks seda ei sallita, seda sügavat sametist, meelt paitavat sumedat puhkust. Alati tahab „on” peale jääda „ei ole” ees, kuigi jahe universum ei tunne eelistusi. Vähemalt ma arvan, et ei tunne.

„Kas teile oli takso?”

„Ei, aitäh, mitte mulle.”

Mu keel väändub seda keelt kõneldes kuidagi kummaliselt ja mu saamatus tundub isegi lõbus. Naeran, asfalt kaardub linna suunas ja läigib mu sammude all, lennuk oli maandunud mõnusa suvise vihmasabina ajal ja tuled kajavad nüüd märjas asfaldis linnalt neoonselt vastu. Mu mõtetes ja unedes on Tallinn tihtipeale moondunud kontrastseks koomiksilinna ööks, kus teravad valgused lõikuvad siin-seal sügavasse pimedusse ja inimesed on kas väga kauged või väga lähedased, aga alati unenäoliselt kerged kaduma. Olgu su mõtetest või siit riigist. Ööd muutuvad tihti hetkelisteks piltideks, emotsioonideks, lauseteks, lõhnadeks ja see on kõik, mis hommikuks alles jääb. Kummalised pildiseeriad inimestest, kes julgevad öö varjus olla keegi teine, keegi, kelle elul on natuke rohkem mõtet ja kelle ideed on tavapäratumad. Nad ise on aga muretud ja natuke kangelaslikud ning vähemalt pisut võluvad. Ju siis igapäevase varjutus muudab meid, vähemalt pisukeseks.

Kui esimest korda lavale läksin – ma mäletan seda hästi, see oli ühes Berliini keldribaaris, kus käisid koos kohalikud alternatiivelu tegelased, aga mitte just need kõige edukamad –, kartsin meeletult, nagu oleks see midagi olulist. Mu käed värisesid ja otsustasin leevenduseks pool pudelit viskit kõrist alla kallata. Selleks ajaks, kui mind lavale toimetati, olin end kujutlenud pagana John Lee Hookeriks endaks, kes laulab silmagi pilgutamata mõne õrna kitarrinoodi taustal sellest, kuidas Mississippi ajab üle kallaste ja tahab sadu inimesi enda alla matta. Kogu publik oli ühtäkki kadunud, muutunud üheks pinisevaks salvestusmikrofoniks ja imetlevateks produtsentideks klaasi taga. Kitarri tühjas toas süles hoides kogunesid pimeduse varjus mu kohale tumedad piksepilved ja kui avasin vaikuses huuled, suutsingi petta end vanaks meheks, kes peab vaid avama suu, et tema raske hingeõhk kumaks läbi ruumi ja muutuks koos mõne kiledama krõpsuga vana maja seintes üha vanemaks bluusiks, ilma et keegi selle tõelisuses kahtleks. Nautisin igat hetke ja sain aru, et armastan metamorfoose, meeleldi elaksin korraga tuhandet erinevat elu.

Kui tuled aga süttisid, näisin suurte vanade meeste käreda vinüülihingamise kõrval äkki nii väike ja nii noor, et mul hakkas piinlik. Olin naeruväärne väike teadlasehakatis, kes üritab õhtuti pärast kummikinnastest vabanemist süüvida elu sügavamasse olemusse, ja mitte väga edukalt. Pinistasin kitarri edasi, maadlesin hirmutava vaikusega ja oleksin soovinud, et neist kogunevatest kujuteldavatest pilvedest mu pea kohal olekski hakanud sadama ja sadama ja sadama. Ja et see sadu polekski eales lõppenud, mattes enda alla kõik. Minu, mu liiga kalli kitarri, mu haleda võltsbluusi, mu piinlikkust tulvil elu, saalitäie inimesi, kes kulutasid oma aega minu peale. Selle asemel et kuulata hommikuse kohvi juurde, kuidas päris John Lee teeb vaikselt vinüülil tiireldes oma asja … ringiratast ja ringiratast. Ja nii, aeglase minoorse muusika saatel, oleksime vajunud sinnasamma tekkiva järve sügavasse põhja. Jumalikult, äkiliselt oleksin siis pääsenud, nukralt bondilikult.

Vaatan taevasse ja tundub, et sadu läheb üle, kerge suvise vihmasabina tagant paistavad juba üksikud tähed, kuigi ma tean ja võiksin vanduda, et varsti hakkab siinkandi taevas aina tihedamini pimedaks kiskuma ja algab sadu, üks korralik sadu, ja sajab ja sajab, kuni tundub, et see ei jäägi enam järele. Sadu kestab päeva, teise, kolmanda, viiendat päeva sajab, nii päeval kui ööl. Iga kord, kui avame silmad. Ja õuest immitseb kõdu lõhna ning toa vaikuses kajavad kingades jalgade sammud parketilt seintele, parketile. Enne seda aga olen mina ammu siit läinud. Või kui jään, siis nii ei juhtu. Annaks …

Meie Isa, kes sa oled … Olin siis alles pisike, kui vanaema mulle need sõnad õpetas. Oli augustiõhtu ja olime maal, õues siristasid ritsikad, öö oli sünkmust ja mina kartsin pimedust. „Need on võlusõnad,” ütles vanaema. „Kõik halb kaob sinust hästi kaugele eemale, kui sa neid lausud, ja mitte miski ei saa sulle liiga teha.” Tõepoolest, iga kord haihtus minust neid sõnu mantrana lausudes hirm, kuigi – kui jumal ka päriselt eksisteeriks, teaks ta ilmselt isegi, et ma temasse karvavõrdki ei usu. Aga see ei lugenud, selles minu lapsepõlves. Seal ei astunud Miriam kunagi sillutise vahekohtadele ja piilus alati enne magamaminekut voodi alla ning mina pomisesin mõttes võlusõnu. Seal saime hakkama ka siis, kui ööd olid pimedad.

Ja nii loen enda lõbuks mõttes „Meie Isa, kes sa …”, kui Ülemiste poolt linna kõnnin. Ma ei karda praegu ega tea, kelle või milleni oma palvetega jõudma pean, aga ometi tunnen rahu, kui mu mõtted käivad mööda kindlaid rööpaid ja kindlaid sõnu. Siis kerkib mu silme ette isa nägu, silmad õige pisut kissis, pea õige pisut ühel küljel ja sõrmed lõuga paitamas. „Ma näen kompulsioonile kalduvat käitumismustrit.” Minus tärkab protest.

See on kompulsioon, mis on mulle juba naha alla pugenud, ja see jääb. Toksin mõttes nimetissõrmega vastu kirjutuslauda. See jääb. Isa nägu tõmbub tagasi. Loen oma ridu, kõmbin mööda Tartu maanteed alla ja pea huugab piki mu mantra tuttavaid tolmuseid teid, teretuttavaid paiku ja mõttemaastikke, mängeldes selle naljaka koduse keelega, viies mind ammustesse aegadesse, paikadesse. Pisikesse magamistuppa Põhja-Eesti mändide all, kus aknast siriseb sisse ritsikate sabinat ja kus valgusring piirab tihedalt tõrvatud katusega maja keset pilkast pimedust. Kus kuulan igal õhtul punasest nahast ja elevandiluust nuppudega vana raadiot, mille kärisevast sagedusribast tuleb unejuttu ja unelaulu, ja kus pärast salaja palvetan. Vahel laulsin unelaulu kaasa, aga sellega jäin alati teistele vahele. Palvetamisega mitte – vaid ritsikad siristasid ja keegi ei kahtlustanud midagi. Ent nüüd olen vaid reisija ning vaatan mööduvaid pilte vaikides pealt ja imestan, kuidas tuttav vaheldub peaaegu-et-unustasin-selle-äraga.

Kaugemalt paistavad esimesed üksikud tähed, vaatan vihmast sätendavas linnas üles. Suurtel Tartu maantee äärsetel reklaamtahvlitel hakkavad valgustuslambid kergelt võbelema. Seejärel need kustuvad ning jään imestades seisatama, kui ka nendel tahvlitel hakkab vilkuma toosama katkendlik filmike lennujaamast. Seekord on aga stseen teine.

Kaks kummalist kuju taovad Toompea müüril enne koitu kaarte. Väiksem neist kahest sasib alatasa juukseid ja vannub saksa keeles, aga imeilusa Hamburgi aktsendiga. Kujud taovad ennastunustavalt kaarte, kiirluubis mööduvad neist päevad ja ööd, koidud ja ehad, oodates … oodates õiget hetke.

Õiget hetke milleks? Kuid filmike ei jätku, vaid seepiatoonides ekraan üksnes suriseb ja säriseb veel natuke öises õhus, kuni kustub, jättes mind nõutult seisma.

Läbi tasase elektrisärina kuulen, kuidas veel mõni viimane tilluke piisk trummeldab vaikselt kitarrikohvrile, ja aina enam hakkab minus võimust võtma tunne, et olin tulekuga õige valiku teinud. Olen liiga kauaks eemale jäänud ega tea enam päris täpselt, kuhu kuulun, kodutunne on jäänud harvaks ning ei tahaks vähemasti siingi täiesti võõraks ununeda. Kõige rohkem kardan jääda juurtetult õhku heljuma, üritades haarata siit ja sealt, ometi on aga kõik lähemad toed valgusaastate kaugusel ja mina olen keset tühjust, teadmata, kuhu poole pöörduda ja minna.

Kui suviti sugulastel mere ääres külas käisime, tuli mu vanaonu meiega tihti kaasa. Õhtuti istus ta õues ja tüütas mind. „Kas majakas vilkus juba?” Veel ei olnud vilkunud. Onu naeratas ja noogutas mõtlikult. „Varsti vilgub. Varsti vilgub. Kui kellelgi vaja on, siis küll ta vilgub.” Ja eks ta viimaks ka vilkus, kui majakavaht õhtusöögi lõpetas ja aru sai, et tuleb jälle üles ronida ja vaadata, mis siis seekord rikki läks. Mõnikord ta aga ei vilkunudki, ja ju need olid need ööd, mil majakavahil olid sõbrad külas ja polnud mahti viinalauast tõusta. Vanaonule valetasin neil õhtutel viimaks, et vilkus, vilkus nagu supernoova ja terve taeva lõi valgeks. Vanaonu oli rahul. „Näed siis, alati tuleb see, mida vaja on, õigel ajal teele. Keegi oli vist kusagil eksimas.”

Alati tuleb see, mida vaja on, õigel ajal su teele. Ehk on selles pimeda joodiku jutus terake tõtt? Eks kõik juhtub ilmselt põhjusega ja tahaksin uskuda, et kui sinu poole sirutab käe miski minevikust, siis ilmselt on sellel oma põhjus ja oleks ainult hea mõte ka oma käsi vastu sirutada. Kui ma seda ei usuks, siis ei kõnniks ma vähemasti praegu siin, Lõuna-Helsingis.