Аркадий и Борис Стругацкие
Marslaste teine sissetung. Sari: «Orpheuse Raamatukogu»

Marslaste teine sissetung. Sari: «Orpheuse Raamatukogu»
Arkadi Strugatski

Boriss Strugatski

See lühiromaan on küll vormilt satiiriline, kuid järele mõeldes tundub, et Vennad pole jubedamat teost kirjutanudki. Teataval määral ulmeklassik H. G. Wellsi "Maailmade sõjast" inspireeritud raamatu tegevus toimub meie koduplaneedi ühes tundmatus riigis ja tundmatus linnas, mille vallutavad marslased. Autorid lahkavad taas oma lemmikteemat – inimeseks olemist. Lugu mõjub hirmutavalt aktuaalsena ning muutub iga aastaga üha aktuaalsemaks. Kas inimkonnal tervikuna saab olla eesmärki ja mõtet? Või kas au, eneseväärikus ja uhkus võivad laieneda üksikisikult tervele inimkonnale? Ja kas väikekodanliku heaolu nimel võib kõigest sellest loobuda? Ja kas me selle järel jääme veel inimesteks?

Oh, see neetud konformistlik maailm!

1. juuni (kolm tundi pärast südaööd)

Jumal, nüüd veel Artemis! Selgub, et ta ikka mehkeldab selle Nikostratosega. Ise tahab veel tütar olla… Aga olgu.

Kella ühe paiku äratas mind tugev, kuigi võrdlemisi kauge mürin, ja jahmatas kurjakuulutav punaste laikude mäng magamistoa seintel. Müra kõmises ja lainetas, nagu seda maavärina ajal ette tuleb, terve maja värises, klaasid klirisesid ja rohupudelid hüplesid öölaual. Tormasin ehmunult akna juurde. Põhjapoolne taevas leegitses: paistis, et seal kaugel horisondi taga oli maa lõhenenud ja paiskab nüüd tähtede poole värvilisi tulejugasid. Aga need kaks istusid midagi nägemata ja kuulmata teineteise embuses otse minu akna all, kaetud põrgulike valgusjugadega ja rappudes maa-alustest tõugetest, ja suudlesid, Artemise tundsin kohe ära ja arvasin juba, et Charon on tagasi ja seepärast ongi ta nii õnnelik ja suudleb teda nagu õige pruut kunagi, selle asemel et peigmeest kohe magamistuppa viia. Aga järgmisel hetkel tundsin tulekuma paistel ära härra Nikostratose kuulsa välismaise jope ja mu süda võpatas. Just sellised hetked rikuvad inimese tervise. Ometi ei saanud ma öelda, et see oli minu jaoks nagu välk selgest taevast. Olin ju kuulnud jutte, vihjeid ja igasuguseid kahemõttelisi nalju. Ja ometi oli see mulle ränk hoop.

Südamest kinni hoides ja absoluutselt taipamata, mida ette võtta, vankusin paljajalu, nagu olin, külalistetuppa ja üritasin politseisse helistada. Eks katsuge ise politseid kätte saada, kui seda tõesti vaja on! Telefon oli pikka aega hõivatud ja lisaks selgus, et valves oli Pandareus. Küsin temalt, mis fenomen horisondi tagant paistab. Tema ei saa aru, mis asi on fenomen.

Küsin: «Kas te oskate mulle öelda, mis toimub põhja pool, horisondi taga?» Teda huvitab, kus see on, ja mina ei tea enam, kuidas täpsemalt selgitada. Lõpuks jõuab küsimus temani.

«Ah see,» ütleb tema, «te räägite tulekahjust?» Ja teatab siis, et mõningane põlemine seal tõepoolest aset leiab, aga mis põleb, pole veel selge. Maja väriseb, kõik ümberringi ragiseb, tänaval röögitakse midagi sõja kohta, aga see vana eesel hakkab mulle jutustama, et tema jaoskonda toodi Minotauros: maani täis, reostas härra Laomedoni eramaja nurka, püsti ei püsi ja isegi kakelda ei suuda.

«Kas te kavatsete midagi ette võtta või ei?» katkestan tema jutuvada.

«Sellest ma teile ju räägingi, härra Apollon,» solvub see eesel. «Pean protokolli koostama, aga te hoiate mu telefoni kinni. Kui see tulekahju teile nii muret teeb…»

«Aga kui see on sõda?» küsin.

«Ei, see ei ole sõda,» kinnitab tema. «Ma teaksin seda.»

«Aga kui see on vulkaan?» küsin. Tema ei mõista, mis on vulkaan. Mu kannatus saab lõpuks otsa ja ma lõpetan kõne. Olin sellest vestlusest täiesti kurnatud, naasin magamistuppa ning panin hommikumantli selga ja sussid jalga.

Mürin oli nagu veidi vaibunud, virmalised vilkusid edasi, aga need kaks seal pingil ei suudelnud ega isegi emmanud enam teineteist. Nad seisid kätest kinni hoides, kusjuures igaüks võis neid näha, sest horisondi taga leegitsevast tulest oli väljas valge nagu päeval, ainult see ei olnud valge valgus, vaid mingi punakas-oranžikas, ja üle selle roomasid pruunid, lahja kohvi värvi suitsupilved. Naabrid jooksid tänaval, riides, kuidas juhtus, proua Eurydike krabas kõiki pidžaamahõlmadest ja nõudis, et teda päästetaks, ja ainult Myrtilos ajas garaažist välja veoauto ja hakkas koos naise ja poegadega majast varandust välja kandma. See oli tõeline paanika nagu vanadel headel aegadel, ammu ei ole seda näha olnud. Ma ju teadsin, et kui algab tõeline tuumasõda, siis ei ole kogu piirkonnas paremat paika kui meie linnake – siin oli, kuhu varjuda või peitu pugeda ja oodata. Aga kui see on vulkaanipurse, siis ilmselt kaugel ja ka siis ei ähvarda meie linna miski. Pealegi oli väga kahtlane, et see on purse: mis purse see meie juures ikka olla saab!

Tõusin teisele korrusele ja hakkasin Hermionet äratama. Ja ka siin oli kõik nagu tavaliselt: «Jäta mind rahule, joodik; ei ole vaja lakkuda vastu ööd; ma ei taha midagi,» ja muud samas toonis. Siis hakkasin talle valjusti ja veenvalt rääkima tuumasõjast ja vulkaanipurskest, sealjuures mõnevõrra üle pakkudes, sest muidu ei oleks ta mind kuulanud. Lõpuks jõudis mu jutt temani, ta hüppas mind eemale lükates voodist ja tormas söögituppa, ise pomises: «Aga nüüd ma lähen ja vaatan ja siis hoia oma nahk…» Avas kapiukse ja uuris konjakipudelit. Mina olin rahulik. «Kust sa siis sellisena koju tulid?» küsis ta kahtlustavalt nuhutades. «Millisest räpasest öisest vargapesast?» Siis heitis ta pilgu aknale, ja kui ta nägi tänaval poolpaljaid naabreid, kui ta nägi Myrtilost, kes tolknes aluspükstes oma maja katusel ja vahtis välibinokliga põhja suunas, siis mina teda enam ei huvitanud. Tõsi küll, tuli välja, et põhjapoolne horisont oli juba uppunud pimedusse ja vaikusesse, kuid täielikult tähti varjavat suitsupilve võis veel aimata. Mis siin rääkidagi, minu Hermione pole teile mingisugune proua Eurydike. Vanus ei ole see, ning ka kasvatus ja kombed on teised. Ma ei jõudnud veel pitsi konjakit alla neelata, kui ta juba tiris kohvreid ja hüüdis täiest kõrist Artemist. «Hüüa, hüüa,» mõtlesin ma kibedusega, «looda, et ta sind kuuleb.» Aga Artemis ilmuski juba oma toa uksele. Taevas hoidku, surmkahvatu, väriseb, aga pidžaama on tal seljas ja juustes ripnevad lokirullid, ise küsib: «Mis juhtus? Mida te teete?»

Ütle mis ütled, on ikka enesevalitsemine. Kui ei oleks olnud seda nähtust, ei oleks minul millestki aimugi olnud, Charonist rääkimata. Meie pilgud kohtusid, tütar naeratas mulle värisevate huultega õrnalt ja mina ei söandanud lausuda ühtegi keelel keerlevat kurja sõna. Läksin oma tuppa, et veidi rahuneda, ja hakkasin marke korrastama. Kardad, ütlesin talle mõttes, värised! Tunned nüüd, et oled üksi, hirmul ja kaitsetu. Aga tema sind ei toetanud, ei kaitsnud. Murdis naudingu õiekese ja jooksis oma asju ajama. Vaat nii, kallike, kui inimene on alatu, siis on ta alatu lõpuni.

Samal ajal, nagu olingi arvanud, rauges paanika kiiresti. Öö oli jälle endine, maapind ei lainetanud enam, majad ei ragisenud. Keegi oli viinud proua Eurydike enda juurde. Keegi ei karjunud enam sõjast ja üldse – ei olnudki enam millestki karjuda. Tänav akna taga oli jälle inimtühi, ainult üksikute majade akendes paistis veel valgus ja Myrtilos säras oma katusel tähtede keskel aluspesuväel. Hüüdsin teda ja küsisin, mida ta näeb.

«Olgu, olgu,» vastas ta ärritatult. «Heitke pikali, norsake edasi. Teie norsake, aga nemad veel näitavad teile…» Küsisin, kes nemad.

«Olgu, olgu,» pareeris Myrtilos. «Nüüd tulid tarkpead välja. Koos oma Pandareusega. Lollpea on see teie Pandareus ja rohkem mitte midagi.»

Kuuldes Pandareuse nime, otsustasin uuesti politseisse helistada. Telefon laskis pikalt kutsuda ja kui siis lõppude lõpuks ühenduse sain, teatas Pandareus mulle, et mingeid erilisi uudiseid ei ole ja muidu on ka kõik korras, purjus Minotaurosele süstiti rahustit ja tehti maoloputus ning praeguseks on ta maha rahunenud; mis puutub tulekahjusse, siis see lõppes, seda enam, et see ei olnudki üldse tulekahi nagu selgus, vaid hoopis suur ilutulestik. Kuni ma püüdsin meelde tuletada, mis pidupäev siis täna on, pani Pandareus toru hargile. Ta on siiski lollpea ja halvasti kasvatatud ning säärane on ta alati olnud. Imelik on meie politseis näha selliseid inimesi. Meie politseinik peaks olema intelligentne, eeskujuks meie noorsoole, kangelane, kellega tahaks sarnaneda, nii et temale võiks rahulikult usaldada mitte ainult relva ja võimu, vaid ka inimeste kasvatamise. Charon aga kutsub sellist politseid «prillipapade kompaniiks» ja väidab, et sellist minu politseid ei vaja ükski valitsus, sest see hakkab kohe arreteerima ja ümber kasvatama riigile kõige vajalikumaid inimesi alates peaministrist ja lõpetades politseiülemaga. Ei tea, ei tea! Võib-olla! Aga see, et vanempolitseinik ei tea, mis asi on fenomen, ja oma töökohustuste täitmisel toorutseb – see ei kõlba küll kuhugi.

Komberdasin üle kohvrite puhvetini ja valasin endale pitsi konjakit just hetkel, kui Hermione söögituppa naasis. Ta ütles, et see on hullumaja, et kellelegi ei saa loota, et mehed siin ei ole mehed ja naised ei ole naised. Et mina olen lootusetu alkohoolik, et Charon on turist, et Artemis on siidikäsi ja eluks täiesti ette valmistamata. Ja nii edasi. Et võib-olla oleks keegi nii lahke, ning selgitaks, miks ta äratati keset ööd ja sunniti kohvreid pakkima. Vastasin Hermionele, nagu oskasin, ja pugesin seejärel oma magamistuppa peitu. Terve mu kere valutas ja nüüd ma tean juba täpselt, et homme ägeneb minu ekseem. Tahaksin juba praegu ennast sügada, aga esialgu suudan end talitseda.

Kella kolme paiku hakkas maa uuesti värisema. Kostis paljude mootorite mürinat ja raua lõginat. Selgus, et majast möödub sõjaväe veoautode ja soomustransportööride kolonn koos sõduritega. Kõik nad liikusid aeglaselt, varjatud tuledega, ja Myrtilos sörkis luugist kinni hoides ja midagi karjudes ühe soomusauto kõrval. Ma ei tea, mida talle vastati, aga kui kolonn oli möödas ja Myrtilos jäi tänavale üksi, hõikasin teda ja küsisin, mis uudist.

«Olgu, olgu,» ütles Myrtilos. «Teame neid manöövreid. Sõidavad siin ninatargad minu raha eest ringi.» Sel hetkel oli mulle lõplikult kõik selge. Toimuvad suured sõjaväemanöövrid – võib-olla isegi tuumarelva kasutamisega. Tasus ära see aiamaa tarastamine.

Jumal, aita nüüd rahulikult magama jääda!

2. juuni

Sügelen üle kogu kere. Ja kõige tähtsam, ma ei julge kuidagi Artemisega vestlust alustada. Ma ei kannata selliseid sügavalt isiklikke vestlusi, seda intiimset möla. Ja pealegi, kust ma tean, mis ta mulle vastab?

Kurat teab, mida nende tütardega teha. Saaks ma vähemalt arugi, mis tal puudu on! Mees on, ja mitte mingi kühmus äbarik, vaid tugev, oma parimais aastates, mitte mingi peletis, mitte sant, aga ka mitte liiderdaja. Võimalusi tal ju oleks: laekuri õetütar saadab talle kutsuvaid pilke, ja Thyone teeb silmi, seda teavad kõik, ja ma ei räägigi gümnaasiumi tüdrukutest, suvitajatest või madam Persephonest isiklikult, kes on kõikidest kiisudest kõige kiisum ja mitte üks kõuts ei suuda talle vastu panna. Aga ma ju tean, mida Artemis mulle selle kõige peale vastab. Igav, kostab ta, paps, meil on siin surmavalt igav. Ja mitte midagi ei ole vastu kosta! Noor ilus naine, lapsi ei ole, kadestamisväärse temperamendiga, ta peaks lendlema lõbustuste keerises, tantsud, flirt ja muu säärane. Aga Charon on kahjuks üks neist, noh, filosoofidest. Mõtleja. Totalitarism, fašism, managerism, kommunism. Tantse nimetab seksuaalseks narkootikumiks, külalised on tema arust kari tolvaneid, üks hullem kui teine. Aga vistimängust või ütleme neljast kuningast – sellest ei tohi kõssatagi. Kuid samas, kui klaasi tõsta, siis on mees küll! Paneb oma viis tarkpead laua ümber istuma, lööb viis pudelit konjakit lauale ja siis targutavad kuni hommikuni välja. Tüdruk haigutab, haigutab, lööb ukse pauguga kinni ja läheb magama. On see siis mingi elu? Mehel on mehe vajadused, ma saan ju aru, aga teisest küljest on naisel jälle naise vajadused! Ei, ma armastan oma väimeest, ta on minu väimees, ja mina armastan teda. Aga kui palju siis võib targutada? Ja mis nendest targutustest muutub? On ju selge: kui palju sa fašismist ka ei targuta, fašismil ei ole sellest sooja ega külma, ei jõua sa piiksatadagi, kui lüüakse sulle raudne kiiver pähe ja «rünnakule», elagu suur juht! Aga kui sa jätad tähelepanuta oma noore naise, siis vastab ta sulle peagi samaga. Ja siin ei aita sind enam mingid filosoofilised targutused. Ma saan aru küll, haritud inimene peab vahel arutlema kõrvalistel teemadel, aga ei tohi siiski unustada proportsioone, härrased.

Hommik oli täna lihtsalt nõiduslik. (Üheksateist plusskraadi, pilvisus – üks pall, lõunatuul 0,5 meetrit sekundis. Peaks käima ilmajaamas, kontrollima oma anemomeetrit, ma pillasin selle jälle maha.) Pärast hommikusööki jõudsin otsusele, et magavale kassile hiir suhu ei jookse ja läksin linnavalitsusse uurima, kuidas pensioniga lood on. Läksin ja nautisin vaikust, kui järsku näen – Vabaduse ja Kanarbiku tänava nurgale on kogunenud rahvasumm. Selgus, et Minotauros oli oma tsisterniga põrutanud juveelipoe vitriini ja rahvas kogunes vaatama, kuidas ta, räpane, paistes, juba hommikul vara jälle juua täis, annab tunnistusi liiklusinspektorile. Ta moodustas selle särava hommikuga sellise disharmoonia, et hea tuju oli kohe kadunud. On ju selge, et politseil ei olnud vaja Minotaurost nii vara välja lasta, teadsid ju, et ta tõmbab jälle nina täis, kui on joomaperiood. Aga teisest küljest, kuidas sa ei lase teda välja, kui ta on linna ainus sibi? Siin jääb ainult valida üks kahest: kas tegele Minotaurose ümberkasvatamisega ja upu solgi sisse, või tee hügieeni nimel kompromisse.

Minotaurose pärast kulus mul aega ja kui ma lõpuks jõudsin «platsi» juurde, olid meie omad juba kõik kohal. Maksin oma trahvi ja pärast seda kostitas ühe jalaga Polyphemos mind suurepärase alumiiniumvutlaris sigariga. Selle sigari saatis talle just minu jaoks tema vanem poeg Polykarpos, kaubalaevastiku leitnant. See Polykarpos õppis minu juures mitu aastat, kuni põgenes laevale jungaks. Terane poiss oli, suur vembumees. Kui ta linnast jalga laskis, pidi Polyphemos mind peaaegu kohtusse kaebama: õpetaja, näe, ajas poisi hulluks oma loengutega maailmade paljususest. Polyphemos ise usub siiamaani, et taevas on kõva ja et sputnikud sõidavad seal nagu mootorrattad tsirkuses. Minu põhjendused astronoomia kasulikkusest ei olnud talle jõukohased siis ega ole ka praegu.

Meie omad rääkisid, et linna laekur oli jälle staadioni ehituseks määratud raha ära raisanud. See on siis juba seitsmes kord. Alustuseks arutasime abinõusid, mida oleks vaja kasutusele võtta. Silenos kehitas õlgu ja kinnitas, et peale kohtu vist midagi välja ei mõtle.

«Aitab poolikutest abinõudest,» kordas ta. «Avalik kohus. Koguneme kogu linnaga staadioniauku ja lööme raharaiskaja otse kuriteopaigas häbiposti. Tänu taevale, meie seadus on piisavalt paindlik, et karistus vastaks täpselt kuriteo raskusastmele.»

«Mina ütleksin isegi, et meie seadus on liiga paindlik,» märkis sapine Paralos. «Selle laekuri üle on juba kaks korda kohut mõistetud ja mõlemal korral läks paindlik seadus temast kaarega mööda. Noh, aga sina arvad muidugi, et see juhtus nii sellepärast, et kohut mõisteti raekojas ja mitte staadioniaugus.»

Morpheus ütles pärast põhjalikku järelemõtlemist, et alates tänasest tema laekuril enam juukseid ei lõika ja habet ei aja. Las käib karvasena ringi. «Turakad olete – ei suuda kuidagi mõista, et ta sülitab teie kõigi peale. Tal on oma kamp.»

«Just nimelt,» sekkus sapine Paralos ja tuletas meile meelde, et peale linna laekuri elab ja tegutseb veel ka linna arhitekt, kes projekteeris selle staadioni vastavalt oma võimetele ja nüüd on loomulikult huvitatud, et seda, hoidku jumal, ehitama ei hakataks. Kokutaja Calais hakkas sisistama, tõmblema, ja tõmmanud sellega tähelepanu endale, tuletas meelde, et just tema, Calais, läks eelmisel aastal Lillede peol arhitektiga peaaegu kaklema. See märkus andis vestlusele hoopis teise, otsustava tooni. Ühejalgne Polyphemos kui veteran ja inimene, kes ei karda verd, tegi ettepaneku varitseda mõlemaid madam Persephone trepikojas ja kärpida neil tiibu. Sellistel otsustavatel hetkedel ei jälgi Polyphemos üldse oma keelt – igalt poolt pressivad välja kasarmu kombed.

«Ajame kotti need värdjad,» müristas ta. «Kütame sellele sõnnikule korraliku sauna ja loeme nende lurjuste ribid üle.»

Lihtsalt üllatav, kuidas sellised tulised kõned meie omadele mõjuvad. Ülesköetutena hakkasid kõik kätega vehkima, Calais aga sisises ja tõmbles tavapärasest enam, nii et ei suutnud suurest erutusest sõnagi öelda. Ainult sapine Paralos, ainus meie seast, kes oli rahulikuks jäänud, märkis, et peale laekuri ja arhitekti elab meie linnas oma suveresidentsis ka nende parim sõber – keegi härra Laomedon, ja siis jäid kõik korraga vait ning hakkasid vahepealse jutu ajal kustunud sigareid ja sigarette uuesti süütama, sest härra Laomedonil juba tiibu ei kärbi ja ribisid üle ei loe. Ja kui siis saabunud vaikuses kokutaja Calais lõpuks täiesti kontrollimatult prahvatas: «An-an-anname vastu kolpa!», vaatasid kõik teda etteheitvalt.

Mulle meenus, et pean minema linnavalitsusse, panin lõpuni suitsetamata sigari alumiiniumist vutlarisse ja tõusin teisele korrusele, linnapea vastuvõturuumi. Mind üllatas ebatavaline elevus kantseleis. Kõik töötajad olid kuidagi erutatud. Isegi sekretärihärra, selle asemel et nagu tavaliselt oma küüsi imetleda, pitseeris kirjalakiga suuri ümbrikke, ilme, muide, põlastav, nagu osutaks ta kõigile tohutu teene. Lähenesin ebamugavust tundes sellele uue moe järgi lakutud iludusele. Issand, ma annaks kõik, et ei peaks temaga kokku puutuma, teda nägema ega kuulma. Ma ei armastanud härra Nikostratost juba varemgi, nagu ka kõiki teisi meie linna noori keigareid, ausalt öeldes ei armastanud ma teda juba siis, kui ta veel minu juures õppis. Ei armastanud laiskuse, jultumuse, häbematute tempude pärast, aga pärast eilset ajas tema nägemine mind lihtsalt oksele. Mul polnud õrna aimugi, kuidas temaga käituda. Aga muud väljapääsu ei olnud, seepärast võtsin end lõpuks kokku ja julgesin küsida: «Härra Nikostratos, kas minu asjas on midagi kuulda?» Ta isegi ei vaadanud minu poole, ei austanud mind oma pilguga, nagu öeldakse.

«Vabandage, härra Apollon, aga ministeeriumist ei ole veel vastust tulnud,» vastas ta tembeldamist katkestamata. Tammusin natuke kohapeal ja hakkasin ukse poole minema. Tundsin end halvasti, nagu alati ametiasutustes. Aga täiesti ootamatult peatas ta mind üllatava teatega. Ta ütles, et juba eilsest saadik ei ole Marathoniga mingit sidet.

«Mis te räägite!» ütlesin mina. «Kas tõesti ei ole manöövrid veel lõppenud?»

«Millised manöövrid?» imestas tema. Nüüd mu kannatus katkes. Seniajani ei ole ma kindel, kas tasus seda teha, aga ma vaatasin talle tähelepanelikult otsa ja ütlesin: «Kuidas millised? Needsamad manöövrid, mida teie eelmisel ööl jälgida suvatsesite.»

«Kas need olid siis manöövrid?» lausus ta kadestamisväärse külmaverelisusega ja kummardus uuesti oma ümbrike kohale. «See oli ju ilutulestik. Lugege hommikusi lehti.» Oleks pidanud, oi kuidas oleks pidanud ütlema talle paar sõna, seda enam, et olime sel hetkel toas ainult kahekesi. Aga mina ju niimoodi ei suuda.

Kui ma jõudsin meie platsile, käis seal juba vaidlus öise fenomeni olemuse üle. Meie omasid oli juurde tulnud: kohal olid Myrtilos ja Pandareus. Pandareus oli lahtiste hõlmadega vormikuues, habe ajamata ja öisest valvekorrast väsinud. Myrtilos ei näinud sugugi parem välja, sest ka tema oli kogu öö maja ümber vahti pidanud ja häda oodanud. Kõigil olid käes hommikused ajalehed ja arutelu objektiks oli «Meie vaatleja» artikkel pealkirjaga «Pidu meie ukse all».

«Meie vaatleja» teatas, et Marathon valmistub tähistama oma saja viiekümne kolmandat aastapäeva ja nagu saadi teada seni usaldusväärsest allikast, oli eile öösel toimunud ilutulestiku proov, mida võisid nautida ka ümbruskonna linnad ja asulad umbes kahesaja kilomeetri raadiuses. Tasub Charonil ainult komandeeringusse sõita, kui meie ajaleht kohe katastroofiliselt mõistuse kaotab. Oleks võinud vaeva näha ja ette kujutada, kuidas peaks välja nägema ilutulestik kahesaja kilomeetri kauguselt. Oleks võinud mõelda, et mis ajast saadavad ilutulestikku maa-alused tõuked. Kõike seda rääkisin omadele ka, aga nemad vastasid, et teavad ka ise väga hästi, mis aasta praegu on, ja soovitasid lugeda «Mylesi Teatajat».

«Teatajas» oli must valgel kirjas, et «täna öösel võisid Mylesi elanikud nautida muljetavaldavat vaatepilti sõjalistest õppustest, kus kasutati kõige uuemat lahingutehnikat».

«Mida ma rääkisin!» olin ma hüüatamas, aga mind katkestas Myrtilos. Ta ütles, et varahommikul tuli tema tanklasse kütust võtma võõras autojuht firmast «Kaugveod», ostis temalt sada viiskümmend liitrit bensiini, kaks purki mootoriõli ja kasti marmelaadi ning rääkis saladuskatte all, et täna öösel plahvatasid teadmata põhjusel maa-alused raketikütuse tehased. Surma olevat saanud kakskümmend kolm turvameest ja kõik öise vahetuse töötajad, lisaks olevat sada seitsekümmend üheksa töötajat teadmata kadunud. See jutt tekitas meis õudust, aga sapine Paralos salvas kohe agressiivselt: «Aga milleks talle siis marmelaad, ah?» Küsimus ajas Myrtilose tupikusse.

«Olgu, olgu,» ütles ta. «Kuulsite. Kõik. Mulle aitab.»

Ka meil ei olnud midagi öelda. Tõepoolest, kuidas puutub siia marmelaad? Calais susises, pritsis natuke tatti, aga lõpuks ei öelnud ikka midagi. Ja siis astus ette see vana eesel Pandareus.

«Taadid,» räägib ta. «Kuulake. Need ei olnud mingid raketitehased. Need olid marmelaaditehased, selge? Nüüd hoidke alt.» Meil kõigil jäid suud ammuli. «Maa-alused marmelaaditehased?» lausus Paralos.
Новости
Библиотека
Обратная связь
Поиск