Текст книги

Джеймс Фенимор Купер
Hirvekütt


“Vanal Tomil on kavalad plaanid,” ütles Välejalg, “ja ta andus kogu südamega oma korstna ehitamisele, mis ähvardas mitu korda täiesti kokku variseda, kuid visadus viib võidule, ja nüüd on tal mugav onn, olgugi et kunagi võib see süttida nagu takukoonal.”

“Sa näid tundvat kogu lossi ajalugu, Välejalg, kõige tema korstna ja seintega,” ütles Hirvekütt naeratades. “Kas armastus on nii võimas, et sunnib meest uurima isegi oma kallima eluaseme ajalugu?”

“Osalt nii, poiss, ja osalt olen ma oma silmaga näinud,” vastas heasüdamlik hiiglane naerdes. “Sel suvel, kui vanamees ehitas, oli meid järvel koos suur hulk, ja me abistasime teda töös. Suur osa nende püstpalkide raskusest on minu õlgadel kantud, ja ma võin sulle kinnitada, master Natty, et kirved välkusid õhus, kui me askeldasime kaldal puude keskel. Vanamees pole toiduga kitsi ja kuna me olime nii sageli tema kolde ääres söönud, siis otsustasime, et ehitame talle mugava eluaseme, enne kui oma karusnahkadega Albanysse läheme. Jah, hulga toidupoolist olen minagi õginud Tom Hutteri onnis; ja kuigi Hetty on nõdravõitu, käsitseb ta imehästi panni ja küpsetusvarrast!”

Sedaviisi vesteldes jõudis kanuu lossile nii lähedale, et piisas ainsast aerutõmbest, ja nad olidki lautri ääres. Lautri ülesannet täitis umbes kahekümne ruutjala suurune põrandataoline platvorm sissekäigu ees.

“Vana Tom kutsub seda lautrit oma õueks,” tähendas Välejalg kanuud kinni köites, pärast seda, kui oli ühes kaaslasega sellest välja astunud, “aga kindluse keigarid on ristinud selle lossi kohtukojaks, ehkki ma ei oska sulle öelda, mis on siin kohtukojaga pistmist, kuna siin pole mingeid seadusi… Ongi nii, nagu ma arvasin, ühtki hinge pole kodus, kogu pere on läinud uurimisretkele.”

Seni kui Välejalg askeldas “õuel”, uurides ahinguid, õngeritvu, võrke ja muud taolise piiriäärse maja varustust, astus Hirvekütt, kelle kombed olid üldse paremad ja tasasemad, hoonesse ja laskis pilgul ringi käia uudishimuga, mida ei avalda tavaliselt need inimesed, kes on pika aja jooksul indiaanlaste kommetega harjunud. Lossi sisemus oli niisama laitmatult puhas, nagu selle välimus oli harjumatu. Üks ruum, umbes nelikümmend korda kakskümmend jalga suur, oli jaotatud mitmeks väikeseks magamistoaks; ruum, millesse Hirvekütt kõigepealt astus, oli elanikele ühtaegu elutoaks ja köögiks. Mööbel oli väga mitmekesine, nagu seda sageli esineb sisemaakolgastes. Enamik esemeid olid rohmakad ja ülimal määral algelised; kuid nurgas oli muide kell kenas tumedast puust kastis, kaks või kolm tooli, söögilaud ning kummut, mis olid ilmselt pärit mõnest peenemast majast. Kell tiksus usinasti, kuid selle tinavärvi osutid näitasid üheteistkümnendat tundi, kuigi päikese järgi oli selge, et aeg oli juba kaugelt üle keskpäeva. Toas seisis ka tume massiivne kirst. Kööginõud olid kõige lihtsamat sorti ja iga ese, kuigi neid oli üsna kasinalt, oli omal kohal ja tunnistas, et tema eest oli korralikult hoolitsetud.

Pärast seda, kui Hirvekütt oli eestoa põgusalt üle vaadanud, tõstis ta puust pööra ja astus kitsasse koridori, mis jagas maja sisemuse kaheks võrdseks pooleks. Piiriasukate kombed ei ole just väga peened, ja kuna noormehe uudishimu oli kõvasti üles kruvitud, siis avas ta ukse ja leidis end magamistoast. Esimesest pilgust oli selge, et siin elavad naisterahvad. Jämedal koikul, mis kerkis ainult jala võrra põrandast kõrgemale, lebas metshanesulgedega lõhkemiseni täidetud voodikott. Ühel pool voodit rippusid puuvarnades kleidid, mis olid ehitud lintide ja teiste kaunistustega ja olid hoopis uhkemad kui taolises kohas oleks võinud oodata. Ei puudunud siin ka peened kingad kenade hõbepannaldega, nagu neid tollal kandsid jõukamad naised, ja tervelt kuus kirevat lehvikut seisid pooleldi avatuina, paeludes pilku oma kuju ja värvidega. Isegi padi voodi siinpoolsel küljel oli kaetud peenema püüriga kui ta kaaslane ja oli ehitud väikeste satsidega. Selle kohal rippus edvistavalt lintidega ehitud tanu ja paar pikki kindaid, selliseid, mida töörahva hulka kuuluvad naised tollal harva kandsid; need olid kinnitatud nõelaga voodi peatsisse, otsekui näitamiseks, kuna neid ei saanud näha omaniku käes.

Kõike seda nägi Hirvekütt ja pani tähele niisuguse täpsusega, mis oleks teinud au tema sõprade delavaaride tähelepanuvõimele.

Samuti ei jäänud tal märkamata erinevus kahe voodipoole välimuse vahel. Äsjakirjeldatud voodi vastaspoolel oli kõik lihtne ja tavaline, välja arvatud selle piinlik puhtus. Paar kleiti, mis rippusid samuti varnas, olid jämedamast materjalist ja väga lihtsa tegumoega, ja miski ei paistnud olevat valmistatud näitamise jaoks. Lehvikuid polnud üldse, samuti mitte tanu ega rätte, isegi mitte niisuguseid, mida Hutteri tütardel oleks olnud täielik õigus kanda.

Sellest oli juba mitu aastat, kui Hirvekütt oli viimati astunud ruumi, mis oli määratud tema nahavärvi ja rassi naisterahvastele. See pilt äratas temas lapsepõlvemälestuste tulva ja ta viibis ruumis õrnustundega, millest oli juba kaua võõrdunud. Ta mõtles oma emast, kelle lihtsaid rõivaid ta oli näinud varnades rippumas samuti nagu need, mis arvatavasti kuulusid Hetty Hutterile, ja ta mõtles oma õest, kelle tekkiv ja loomupärane ehtimisiha oli avaldunud samal viisil nagu Judithil, kuigi vähemal määral. Need sarnased pisijooned äratasid kaua peidetud heldimuse ja ta lahkus ruumist kurval ilmel. Ta ei uurinud enam edasi, vaid pöördus aeglaselt ja mõtlikult õue.

“Vana Tom on valinud endale uue ameti ja hakanud püünistega osavust proovima,” hüüdis Välejalg, kes oli asjalikult uurinud piiriasuka tööriistu. “Kui ta sellega nõus on ja sinul endal on tahtmist siia jahile jääda, siis võime suve veeta üpris lõbusalt – senikaua kui mina vanamehega kopraid luuran, võid sina kalastada ja põtru maha kõmmutada, et hoida keha ja vaimu ärkvel. Me anname alati kõige kehvemalegi kütile vähemalt pool osa, kuid sinutaolisel tublil ja osaval kütil on õigus saada terve saak.”

“Tänan sind Välejalg, tänan sind kogu südamest – kuid minagi tahan kopraid püüda, kui selleks avaneb paras juhus. Tõsi küll, delavaarid kutsuvad mind Hirvekütiks, kuid mitte niivõrd sellepärast, et ma olen üsna ohtlik kütt, kui sellepärast, et ma olen tapnud nii palju hirvi ja põtru, kuid pole veel üheltki inimeselt elu võtnud. Nad ütlevad, et nende pärimustes ei kõnelda ühestki teisest, kes oleks valanud niipalju loomade verd, kuid kes pole valanud tilkagi inimese verd.”

“Ma loodan, et nad ei pea sind argpüksiks, poiss? Ara südamega mees on nagu sabata kobras.”

“Ma ei usu, Välejalg, et nad peaksid mind teab kui araks, kuigi nad võibolla ei pea mind ka teab kui vapraks. Kuid ma pole riiakas, ja kui elad küttide ja punanahkade hulgas, on see parim viis, kuidas mitte määrida oma käsi verega; pealegi, Harry March, ei määri sa niiviisi ka oma südametunnistust verega.”

“Noh, minu meelest on jahiloom, punanahk ja prantslane kõik üks ja sama. Ometi olen mina ise nii rahuarmastav inimene, et teist säärast pole kogu meie koloonias. Ma põlgan riiukukke samuti nagu õuekrantsi; kuid inimene ei pea olema liiga hella südamega, kui on aeg päästikule vajutada.”

“Mina suhtun sellesse nagu enamik inimesi, kes talitavad õigluse järgi, Harry… Kuid see on imeilus paik ja mu silmad ei väsi iial seda vaatamast!”

“See on sinu esimene tutvus järvega ja taolised mõtted haaravad meid kõiki niisugustel puhkudel. Järved on kõik üldiselt ühesugused, kõikjal on palju vett ja maad, neemi ja lahti.”

Kuna need sõnad ei vastanud kuidagi tunnetele, mis täitsid noore küti südant, siis ei vastanud ta kohe, vaid seisis ja vaatas vaikses naudingus tumedaid künkaid ja peegelsiledat vett.

“Kas kuberneri või kuninga ametnikud on andnud sellele järvele juba mõne nime?” küsis ta äkki, otsekui rabatud uuest mõttest. “Kui nad pole hakanud siin veel oma teibaid püsti panema ja oma kompasse üles seadma ega oma kaarte joonistama, pole nad ka tõenäoliselt veel mõelnud loodust mõne nimetusega rikkuda.”

“Nad pole veel niikaugele jõudnud; ja viimane kord, kui ma käisin seal nahku müümas, päris üks kuninga maamõõtja minult pikalt-laialt siinsete piirkondade kohta. Ta oli kuulnud, et siinkandis olevat järv, ja oli kuulnud selle kohta üht-teist üldist, nagu et siin on vett ja künkaid, ent kui palju on kumbagi, ei teadnud ta rohkem kui sina mohoki

keelt. Ma ei avanud suud põrmugi laiemalt kui vaja, andes talle ainult mõista, et farmide rajamise ja metsaraiumise lootused on siin viletsad. Lühidalt, ma jätsin talle sellest maast niisuguse mulje, nagu inimene saab mudase vee allikast, mille juurde viib nii porine rada, et läheneja määrib jalad, enne kui sellele teele asubki. Ta ütles mulle, et nad pole seda kohta veel oma kaartidele märkinud, kuigi ma nägin, et see pole tõsi – ta näitas mulle pärgamenti, millel oli kujutatud järv kohal, kus tegelikult pole mingisugust järve. See on viiskümmend miili kohast, kus peaks järv olema, kui nad ikka seda järve mõtlesid. Ma ei usu, et minu jutt paneks teda mingeid parandusi tegema.”

Siinkohal puhkes Välejalg südamest naerma; sellised vigurid olid eriti meeltmööda inimestele, kes pidasid tsivilisatsiooni lähenemist oma seadusteta kuningriigi kärpimiseks. Jämedad vead, mis esinesid tolleaegsetel kaartidel – need kõik olid valmistatud Euroopas – olid nende alalised pilkeobjektid. Kuigi nad polnud küllalt haritud, et ise paremaid kaarte valmistada, oli neil küllaldaselt kohapealt hangitud andmeid, et märgata suuri vigu olemasolevatel kaartidel. Igaüks, kes võtab vaevaks lähemalt uurida seda vaieldamatut tõde ja võrrelda meie isade möödunud sajan

-he, et kolonistidel oli täielik õigus suhtuda kriitiliselt koloniaalvalitsuse oskustesse, kuna kõhklemata asetati mõni jõgi või järv kraadi või kahe võrra nihkesse, isegi kui see oli asustatud paigast päevateekonna kaugusel.

“Mul on hea meel, et sellel järvel pole veel nime,” lõpetas Hirvekütt, “või vähemalt mingit kahvanägude poolt antud nime, sest nende ristimine ennustab alati rüüstamist ja hävingut. Ometi nimetavad seda mingit moodi punanahad, kütid ning trapperid; nendele meeldib anda kohtadele mõistlikke ja sobivaid nimesid.”

“Mis puutub indiaanlaste suguharudesse, siis on igal neist oma keel ja igaüks neist nimetab järve omamoodi, ja selle maanurgakesega talitavad nad samuti nagu kõigi teistegagi. Omavahel oleme me hakanud seda kohta kutsuma Vilkuvaks Peegliks, sest kogu ta pinda ääristab sageli kaldaäärsete mändide peegeldus; paistab, otsekui ripuksid künkad tippudega allapoole.”

“Järvel peab olema väljavool; ma tean, et kõigil järvedel on olemas väljavoolud, ja kalju, mille juures ma pean kokku saama Tšingatšgukiga, on väljavoolu lähedal. Kas ka sellele pole koloonia veel seni mingit nime andnud?”

“Ses suhtes on nad meist ette jõudnud. Hoides üht otsa – ja pealegi kõige suuremat – enda käes, on nad andnud talle nime, mis on leidnud endale tee üles kuni allikani; nimed siirduvad alati vastuvoolu üles. Sina, Hirvekütt, oled kahtlemata näinud Susquehannah’ jõge delavaaride maal?”

“Olen küll, ja olen tema kallastel sadu kordi küttinud.”

“See on tegelikult seesama jõgi, ja ma arvan, et ta kannabki sama nime. Mul on hea meel, et nad on sunnitud säilitama punanahkade antud nimesid, sest oleks liiga karm röövida neilt nii maa kui ka nimed!”

Hirvekütt ei vastanud midagi, kuid seisis püssi najale toetudes ja silmitses rõõmustavat vaatepilti. Lugeja ei tohi siiski arvata, et see oli üksnes maalilisus, mis tema tähelepanu nii tugevasti köitis. Paik oli tõesti väga ilus ja seda vaadati ka kaunil hetkel, mil järvepind oli parajasti sile nagu peegel ja läbipaistev nagu puhas õhk, peegeldades vastu kogu idakalda pikkuses mägesid, mis olid rüütatud tumedatesse mändidesse; puud rippusid neemedel peaaegu rõhtsalt vee kohal ning moodustasid siin ja seal lehtedest ja okstest võlve, mille alt paistis sädelevaid õõnsusi. See oli sügav rahu, üksildus, mis vestis inimkätest puutumata mägedest ja metsadest – ühesõnaga looduse kuningriik, mis valmistas Hirvekütile nii palju siirast rõõmu, sobides hästi tema harjumuste ja meelelaadiga. Ühtlasi tundis ta samal ajal, võibolla isegi alateadlikult, sama, mida tunneb luuletaja. Talle valmistas naudingut tundma õppida metsade salapära ja vormiderikkust, nii ääretute ja ebaharilikena, nagu need talle avanesid. Igaüks oleks võlutud, vaadeldes piiritut avarust, mis on kaua tema meeli köitnud, nii haaras tedagi selle maastiku sisemine hurm ja ta tundis seda vaikset lohutust, mida looduse püha rahulik vaatepilt tavaliselt pakub.

miil – 1,6 kilomeetrit

vigvam – indiaanlaste elamu

jalg – 30,5 cm

penikoorem – 7468 meetrit

skvotter – ürgmetsas asuv ja alepõlde hariv kolonist

mohokid – Hudsoni ja selle lisajõe Mohawki kallastel elutsenud indiaanlashõim. Kuulusid irokeesi hõimuliitu selle kõige tähtsama liikmena.

III PEATÜKK

Metslinde tuleks minna küttima?

Pean tunnistama, mul on nendest hale,

sest siin on nende rumalate kodu,

kuid ometi nüüd nende suliskehi

peab läbistama nool.”

Shakespeare “Kuidas see teile meeldib?”

Harry Välejalg mõtles rohkem Judith Hutteri ilust kui Vilkuva Peegli ja seda ümbritseva maastiku ilust. Niipea kui ta oli küllalt põhjalikult tutvunud Ujuva Tomi kalariistadega, kutsus ta oma kaaslase kanuu juurde, et minna järve teise otsa perekonda otsima. Enne paatiasumist uuris ta siiski veel hoolikalt kogu järve põhjapoolset kallast viletsa merepikksilmaga, mis moodustas osa Hutteri varast. Uurides ei jätnud ta ühtki osa järvekaldast vahele, lahtedele ja neemedele pühendas ta suuremat tähelepanu kui ülejäänud osale metsaga kaetud silmapiirist.

“Ongi nii, nagu ma arvasin,” ütles Välejalg pikksilma kõrvale asetades, “vanamees purjetab selle ilusa ilmaga lõunapoolses otsas ja on jätnud lossi saatuse hoolde. Noh, nüüd me vähemalt teame, et ta pole siin ülal, ja meil on tühiasi sõuda järve teise otsa ja otsida ta oma peidupaigast üles.”

“Kas isand Hutter peab vajalikuks end ses ümbruses peita?” küsis Hirvekütt oma kaaslasele kanuusse järgnedes. “Minu arvates on siin niisugune üksildus, kus inimene võib avada kogu oma hinge, tarvitsemata karta, et keegi segaks ta mõtteid või palvust.”

“Sa unustad oma sõbrad mingod ja kõik prantsuse metslased. Kas on siin maa peal ühtki paika, Hirvekütt, kuhu need rahutud võllaroad ei tungiks? Kas on kuskil mõni järv või isegi põdrasoolak, mida need petised üles ei otsiks; ja kui nad selle juba leidnud on, kas ei värvi nad varem või hiljem selle vett verega?”

“Ma ei ole neist muidugi midagi head kuulnud, sõber Välejalg, kuigi mul pole seniajani veel juhust olnud kohata neid või ka ühtki teist surelikku sõjateel. Ma julgen öelda, et vaevalt küll poleks rüüstajad märganud taolist kena kohta; ja kuigi ma ise pole kunagi ühegi irokeeside suguharuga tülli sattunud, on delavaarid mulle neist nii palju jutustanud, et mul on kujunenud neist pilt nagu paadunud kurjategijatest.”

“Sa võid rahuliku südamega öelda sama iga teise metslase kohta, keda sa juhtud kohtama.”

Siinkohal hakkas Hirvekütt protestima, ja kuni nad järve teise otsa sõudsid, käis edasi äge vaidlus kahvanägude ja punanahkade vooruste ümber. Välejalg jagas kõiki valgete küttide eelarvamusi ja vastumeelsust, kes näevad indiaanlastes üldiselt oma loomulikke võistlejaid ja sageli ka loomulikke vaenlasi. Muidugi kõneles ta valju häälega, käratses, tegi kõige kohta huupi otsuseid ega esitanud mitte kunagi tõsiseid argumente. Hirvekütt käitus seevastu täiesti erinevalt; oma tagasihoidliku jutu, vaadete õilsuse ja lihtsate arutlustega tõi ta esile oma tugeva sünnipärase õiglustunde ja siiruse, millel puudus igasugune kalduvus kasutada sõnalisi konkse, et kaitsta mõnd oma arvamust või eelarvamust. Ent ta polnud eelarvamuste mõjust siiski täiesti vaba. See inimmõistuse türann, mis tungib oma ohvrile tuhandeid teid kaudu kallale peaaegu kohe, kui inimesed hakkavad mõtlema ja tundma, ja mis harva loovutab oma raudse võimu enne, kui inimesed enam ei mõtle ega tunne, oli avaldanud mõningast mõju selle isiku õiglusmeelele, kes siin siiski pakkus imekaunist näidet selle kohta, mida võivad teha noore inimesega sünnipärane headus ning halva eeskuju ja kurjale teele ahvatlevate kiusatuste puudumine.