Текст книги

Джеймс Фенимор Купер
Hirvekütt


ootama jääb järvepind;

lahkud suvelille õitsemise ajal,

tütar, maha jätad mind!

“Naise mälestused”

Meie kahel sõbral ei tulnud enam kaua käia. Välejalg teadis suunda, niipea kui ta oli leidnud metsalagendiku ja allika, ja nüüd liikus ta edasi kindla sammuga nagu inimene, kes teab, kuhu ta läheb. Mets oli küll pime, kuid põõsastik ei tõkestanud enam teed ja jalgrada oli kõva ning kuiv. Käinud umbes miili

maad, March peatus ja hakkas ümbruskonda küsiva pilguga silmitsema, uuris hoolikalt ümbrust ja peatas vahetevahel pilgu ümberkukkunud puutüvedel, mis katsid üleni maad, nagu seda Ameerika metsades sageli esineb, eriti seal, kus puit pole veel hinda läinud.

“See peaks olemagi seesama koht, Hirvekütt,” tähendas March lõpuks, “siin on pöökpuu kanada kuuse kõrval, kolm mändi käeulatuse kaugusel, ja seal murdunud ladvaga valge kask; aga ometi ei näe ma mingisugust kaljut ega ühtki allapoole painutatud oksa, millest ma sulle rääkisin.”

“Murtud oksad on ebakindlad teetähised, kuna ka kõige väiksemate kogemustega inimene teab, et oksad murduvad harva iseenesest,” vastas teine, “ja nad panevad kahtlema ning juhivad jälgedele. Delavaarid usaldavad murdunud oksi ainult rahu ajal ja lahtisel teerajal. Mis puutub aga pöökpuudesse ja mändidesse ning kanada kuuske, siis võib neid näha igal pool, ja mitte ainult kahe- ja kolme-, vaid ka kümne- ja sajakaupa.”

“Täitsa tõsi, Hirvekütt, kuid sa ei arvesta kunagi nende asendit. Siinsamas on ju pöökpuu ja kanada kuusk.”

“Jah, ja seal kasvavad teine pöökpuu ja kanada kuusk armsalt teineteise kõrval nagu kaks venda või vist – õigemini öeldes – armsamalt kui nii mõnedki vennad; ja seal on jällegi teised, sest siitkandi metsades pole kumbki puu mingi haruldus. Ma kardan, Välejalg, et sa oled osavam piibrit püüdma ja karu laskma kui säärasel pilkasel rajal teed juhtima... Ahaa! Seal on siis lõpuks ometi see, mida sa otsid!”

“Noh, Hirvekütt, see on jälle sinu delavaari uhkustamine. Poo mind kasvõi üles, kui ma näen siin midagi muud peale nende puude, mis näivad meie ümber kerkivat kõige imelikumal ja meelisegavamal viisil.”

“Vaata, Harry – siin, ühel joonel musta tammega – kas sa ei märka kõverat puuvõsu, mis on kinni jäänud niinepuu okstesse selle lähedal? Noh, see puuvõsu oli ükskord lumekoorma all ja vajus selle raskuse all kõverasse; ta ei ajanudki end enam sirgu ja kinnitas end pärnapuu okste vahele, nagu sa näed. Inimkäsi tegi talle selle heateo.”

“See oli minu käsi!” hüüdis Välejalg. “Ma leidsin õrna noore puukese kummardumas maadligi, otsekui mõne õnnetu olendi, kelle on mure surunud vastu maad, ja tõstsin ta püsti, nõnda nagu sa teda praegu näed. Kõige järgi otsustades, Hirvekütt, pean ma tunnistama, et metsas on sul ebatavaliselt terav silm.”

“Ta areneb, Välejalg – ta areneb pikkamööda, olen nõus; kuid mul on ainult lapse silm, võrreldes mõne teisega, keda ma tunnen. Võtame kas või Tamenundi; noh, kuigi ta on nüüd juba nii vana mees, et ainult vähesed veel mäletavad teda ta parimas meheeas – Tamenund ei lase millelgi mööda libiseda oma pilgust, mis sarnaneb rohkem jahikoera haistmisele kui inimese nägemisele. Siis Unkas, Tšingatšguki isa ja mohikaanide seaduslik pealik, on teine niisugune, kelle pilgu eest on peaaegu lootusetu märkamatult mööduda. Ma teen edusamme, ma tunnistan seda – ma teen edusamme – kuid olen praegu veel kaugel täiuslikkusest.”

“Ja kes on see Tšingatšguk, kellest sa nii palju räägid, Hirvekütt?” küsis Välejalg, liikudes kättenäidatud puuvõsu suunas. “Mitte rohkemat kui hulkuv punanahk, ma parem ei küsigi?”

“Mitte just päris, Harry – ta on parim hulkuvaist punanahkadest, nagu sina neid kutsud. Kui tema saaks kätte oma seaduslikud õigused, oleks ta suur pealik, kuid praegu on ta ainult vapper ja õiglane delavaar; tõsi küll, ta on kõigi poolt lugupeetud ja mõnes asjas võetakse isegi tema sõna kuulda, kuid ta on väljasurevast suguharust ja kuulub kaduva rahva hulka. Ah! Harry March, südamel hakkab soe, kui istud talveööl nende vigvamis

ja kuulad jutte mohikaanide muistsest suurusest ja jõust.”

“Kuule, sõber Nathaniel,” ütles Välejalg peatudes ja vaatas oma kaaslasele otse silma, et sõnad omandaksid suurema kaalu, “kui inimene usuks kõike, mida teised inimesed arvavad heaks omaenda kasuks kõnelda, siis võiks ta hakata neist liiga palju lugu pidama ja endast liiga vähe. Punanahad on tuntud suurustlejad, ja minu arvates on üle poole nende juttudest lihtsalt loba.”

“Sinu sõnades on omajagu tõtt, Välejalg, ma ei eita, sest ma olen saanud selles veenduda ja usun seda. Nad tõesti suurustlevad, kuid see on neil siiski looduse and ja patt on looduse ande takistada. Näe, see ongi koht, mida me otsime!”

See märkus katkestas kõneluse ja mõlemad mehed pöörasid nüüd kogu tähelepanu nende ees olevale puule. Hirvekütt näitas kaaslasele hiiglasuure pärna tüve, mis oli oma aja ära elanud ja iseenda raskuse mõjul ümber kukkunud. Nagu miljonid teised tema suguvennad, lamas seegi puu seal, kuhu ta oli kukkunud, ja mädanes aastaaegade aeglase, kuid kindla mõju käes. Mädanemine oli siiski haaranud puu südant juba siis, kui ta oli seisnud sirgena oma täies uhkuses; õõnestanud tema südame, nagu mõni salahaigus hävitab mõnikord inimese elujõu, samal ajal kui kõrvaltvaataja näeb ainult toredat välimust. Nüüd lamas tüvi maas, ligi sada jalga

pikk, ja jahimehe terane pilk uuris tema iseärasusi ning tundis mõningate tunnuste järgi, et see ongi see puu, mida March otsis.

“Ahaa, siin ongi see, mida meil vaja,” hüüdis Välejalg, vaadates pärna jämedamast otsast sisse. “Kõik on niisama korralikult seatud nagu vanaeide kapis. Tule aita mind, Hirvekütt, ja poole tunni pärast oleme vee peal.”

Selle hõike peale ühines temaga jahimees ja mõlemad asusid tööle otsustavalt ning osavasti nagu inimesed, kes on sellises töös vilunud. Kõigepealt eemaldas Välejalg mõned kooretükid, mis katsid suurt avaust puutüves ja mis Hirveküti ütluse järgi olid pandud nii, et see oleks rohkem tähelepanu äratanud kui midagi varjanud, kui mõni hulkur oleks siit mööda läinud. Siis tõmbasid nad kahekesi välja puukoorest tehtud kanuu, millel olid istmed, aerud ja muud vajalikud esemed, isegi õnged ja ridvad. Sõiduk polnud kaugeltki väike, kuid võrdlemisi kerge, ja Välejalg oli nii jõuline, et võttis kanuu kergelt õlale, keeldudes igasugusest abist isegi siis, kui ta pidi tõstma kanuu loodis asendisse ja seda nii hoidma.

“Mine sina ees, Hirvekütt,” ütles March, “ja lükka põõsad laiali, kõige muuga tulen ma isegi toime.”

Teine kuulas sõna ja mehed asusid teele. Hirvekütt rajas kaaslasele teed ja keeras kord paremale, kord vasakule, nii kuidas viimane juhatas. Umbes kümne minuti pärast sattusid nad äkki säravasse päikesepaistesse, madalale kruusasele liivasäärele, mida peaaegu pooles pikkuses uhtus vesi.

Üllatushüüd pääses Hirveküti huultelt – tõsi küll, tasane ja ettevaatlik, sest ta oli hoolikam ja ettevaatlikum kui hulljulge Välejalg – kui ta järve äärde jõudes märkas silme ees ootamatult avanevat pilti. See oli niivõrd rabav, et väärib lühikest kirjeldamist. Neemega ühel tasapinnal laius avar vetepind, nii rahulik ja läbipaistev, et paistis puhta mägiõhu sängina, mis oli surutud küngaste ja metsade raamistusse. Järve pikkus oli umbes kolm penikoormat, kuna laius oli ebaühtlane, paisudes poole penikoormani

või neeme vastas veel rohkemgi, ja ahenedes lõuna pool vähem kui poolele nimetatud vahemaast. Järve piirjooned olid muidugi ebakorrapärased, moodustades hulga lahtesid ja palju esiletungivaid, madalaid neemi. Järve põhjapoolses või lähemas otsas piiras teda üksik mägi, millest ida ja lääne poole laius madalam maa, muutes vaatepildi meeldivalt mitmekesiseks. Ometi oli maa üldiselt mägine, kõrged künkad või madalad mäed tõusid veest järsult tervelt üheksa kümnendiku rannajoone ulatuses. Erandid tegid maastiku ainult pisut vaheldusrikkamaks, ja isegi nendes kohtades, kus kallas oli võrdlemisi laugjas, oli taamal mõni küngas.

Kuid selle vaatepildi kõige üllatavam iseärasus oli tema pidulik üksindus ja meeldiv rahu. Kõikjal, kuhu silm iganes ulatus, ei leidnud ta muud kui peegelsileda järvepinna ja selge taeva tihedate metsade raamistuses. Metsa piirjooned olid nii lopsakad, et vaevalt oli näha ühtki lõhet, kõikjal ümaraist mäetippudest kuni veepiirini laius üks katkematu roheline vaip. Kuid taimestik poleks nagu veelgi leppinud nii täieliku võiduga, puud rippusid koguni järve kohal, sirutudes valguse poole; ja idakaldal oleks võinud paat tervete miilide kaupa sõita tumedate rembrandtlike kanada kuuskede, värihaabade ja nukrate mändide all. Ühesõnaga, inimese käsi polnud veel eales rikkunud ega muutnud seda metsikut loodust, mis uppus päiksevalgusse; seda suurejoonelist pilti ülevoolavast metsailust, mida pehmendas juunikuu mahedus ja rõhutas nii avara vetevälja kaunis mitmekesisus.

“See on suurepärane! See on pühalik! Ise muutud paremaks, kui seda näed!” hüüdis Hirvekütt, toetudes oma püssile ning vaadates paremale ja vasemale, põhja ja lõunasse, üles taevasse ja alla maa peale, igasse suunda, kuhu ta pilk aga küündis. “Isegi punanaha käsi pole puutunud ühtki puud, niipalju kui mina näen, vaid kõik on jäetud elama ja surema, nii kuidas jumal selle oma tahtmist ja seadusi mööda on korraldanud! Välejalg, sinu Judith peaks olema vooruslik ja arukas neiu, kui ta on viibinud pool eluaega, nagu sa mainisid, niisuguses õnnistatud paigas.”

“See on sulatõsi, ja ometi on plikal omad vigurid. Mitte kogu aja ei ela ta siin, kuna vanal Tomil on komme – ja oli juba enne, kui mina teda tundma õppisin – minna talveks asunike naabrusse või kindluse kahurite kaitse alla. Ei, ei, Jude on õppinud asunikelt rohkem, kui talle kasuks tuleb, ja eriti kergatslikelt ohvitseridelt.”

“Kui see nii on – kui see tõesti nii on, Välejalg, siis see iseenesest on kool, mis paneb talle jälle aru pähe. Kuid mis see on, mis mulle siit paistab, otse meie kohal? Saareks näib liiga väike ja paadiks liiga suur, kuigi ta seisab keset järve?”

“Noh, peenutsev aadlik kindlusest kutsub seda Piisamroti lossiks; ja vana Tom ise irvitab seda nime kuuldes, mis iseloomustab nii hästi tema harjumusi ja iseloomu. See on tema alaline pesapaik; seal on neid kaks: see, mis kunagi paigalt ei liigu, ja teine, mis ujub ja on vahel järve ühes ja vahel teises osas. Viimast nimetatakse Noa laevaks, kuigi selle sõna tähendus on laiem, kui mina oskan sulle seletada.”

“See sõna peab pärit olema misjonäridelt, Välejalg, keda minagi olen kuulnud rääkivat ja lugevat niisugusest asjast. Nad räägivad, et maailm olevat kunagi olnud üleni vee all ja et Noa pääsenud oma lastega uppumisest sel teel, et ehitanud laeva, mille pardale ta õigel ajal asus. Osa delavaare usub seda pärimust, teised eitavad, kuid meil kui valgetel meestel on sünnis seda uskuda. Kas sa ei näe kuskil sellest laevast jälgi?”

“See on kahtlemata all lõunas või seisab mõnes lahes ankrus. Kuid meie kanuu ongi valmis, ning kaks niisugust aerupaari nagu minul ja sinul viivad meid viieteistkümne minutiga lossi.”

Selle ettepaneku peale aitas Hirvekütt kaaslasel paigutada nende asjad kanuusse, mis oli juba vette lastud. Seejärel istusid mõlemad kanuusse ja lükkasid kerge veesõiduki tugeva tõukega kaheksa või kümme küünart kaldast eemale. Välejalg võttis nüüd istet päras, kuna Hirvekütt asus ettepoole ja paat libises aeglaselt, kuid tugevate aerutõmmetega üle vaikse veepinna ebatavalise välimusega ehitise suunas, mida Välejalg oli kutsunud Piisamroti lossiks. Mehed peatasid sõudmise mitmel korral ja silmitsesid ümbritsevat maastikku, kui uued vaatepildid avanesid neemede tagant ja võimaldasid neil näha kaugemale järvele või saada avarama ülevaate metsaga kaetud mägedest. Muutusid siiski ainult küngaste kuju, lahtede kaared, kaugele lõunasse ulatuv org; kogu maa näis olevat rüütatud lehtede piduehteisse.

“See vaatepilt soojendab tõesti südant!” hüüdis Hirvekütt, kui nad olid nõndaviisi neljandat või viiendat korda peatunud. “Järv näib olevat nagu loodud selleks, et me võiksime vaadata ülevate metsade sügavusse; ja maa ning vesi tõendavad ühteviisi jumaliku ettenägelikkuse ilu! Kas sa ütlesid, Välejalg, et keegi ei nimeta end kogu selle ilu seaduslikuks omanikuks?”

“Ei keegi muu peale kuninga, mu poiss. Temal võib olla mõningaid õigusi sellele loodusele, kuid ta on nii kaugel, et tema nõuded ei vaeva iialgi vana Tom Hutteri südant, kes on hakanud selle peremeheks ja kavatseb peremees olla senikaua, kui elupäevi on. Tom pole mitte mõni skvotter

, kuna ta ei ela maa peal; mina kutsun teda vee-elanikuks.”

“Ma kadestan seda meest! Tean, et see on vale, ja ma püüan selle tunde maha suruda, kuid ometi kadestan ma seda meest! Ära arva, Harry, et ma hauduksin mõnd plaani, kuidas tema asemele asuda, sest sellist mõtet ei mahu mulle pähe; kuid ma ei saa midagi parata väikese kadeduse vastu. See on loomulik tunne – parimailgi meist on niisugused tunded ja nad annavad neile mõnikord voli.”

“Sul tarvitseb ainult Hettyga abielluda, et pärida pool mõisat,” hüüdis Välejalg naerdes. “Plika on väga armas, ei, kui tal poleks kõrval kaunist õde, võiks ta olla isegi kena; kuid aru on tal nii napilt, et sa võid teda panna igas asjas mõtlema nii, nagu sina tahad. Kui sa Hetty ära võtad, võin mina vanduda, et vanamees loovutab sulle õiguse igale hirvele, mis sa suudad maha lasta viie miili raadiuses järvest.”

“Kas jahiloomi on siin ohtrasti?” küsis Hirvekütt, kes ei pannud Marchi nöökamist tähelegi.

“Ümbrus on siin igal pool jahiloomade päralt. Vaevalt on kunagi ühtki pauku nende suunas lastud; ja mis puutub trappereisse, siis seda piirkonda külastavad nad harva. Ma ise ei peaks samuti nii palju siin viibima, kuid Jude veab ühele poole ja koprad teisele poole. Rohkem kui sada Hispaania dollarit on see olevus mulle viimase kahe aasta jooksul maksma läinud ja ometi ei suuda ma vabaneda soovist vaadata veel kord tema näokest.”

“Kas punanahad külastavad seda järve sageli, Välejalg?” küsis Hirvekütt, jätkates oma mõttekäiku.

“Nad tulevad ja lähevad, mõnikord hulgiti ja mõnikord üksinda. Maa ei kuulu nähtavasti ühelegi pärismaalaste suguharule ja seepärast ongi ta sattunud Hutteri kätte. Vanamees rääkis, et mõned kavalad mehed olevat püüdnud mohoki hõimult mingit indiaanlaste lepingutähte välja meelitada, et saada koloonialt sellele maale õigust, kuid sellest ei olevat midagi välja tulnud, kuna senini pole leidunud ühtki meest, kes oleks olnud küllalt vägev, et oma nina sellesse asjasse pista. Küttidel on siinsetes ürgmetsades tänapäevani vaba voli.”

“Seda parem, seda parem, Välejalg. Kui mina oleksin Inglismaa kuningas, saadaksin ma iga inimese, kes raiub siin ühegi puu, ilma et tal oleks kibedat tarvidust puude järele, kõige mahajäetumasse ja üksikumasse paika, kus ükski neljajalgne pole iial kõndinud. Ma olen päris rõõmus, et Tšingatšguk määras meile kokkusaamise sellele järvele, sest seni pole minu silm veel niisugust toredat vaatepilti näinud.”

“See tuleb sellest, et sa oled elanud nii kaua delavaaride hulgas, kelle maal ei ole järvi. Noh, kaugemal põhja ja lääne pool on niisuguseid veekogusid külluses, sina oled noor ja võid veel neidki näha. Aga kuigi võib olla teisi järvi, Hirvekütt, ei ole ühtki teist Judith Hutterit!”

Tema kaaslane naeratas selle märkuse peale ja vajutas siis oma aeru vette, nagu mõistes armastaja tõtlikkust. Mõlemad sõudsid nüüd täiest jõust, kuni jõudsid sajakonna jardi kaugusele lossist, nagu Välejalg pilkamisi oli Hutteri maja kutsunud. Siin nad peatusid; Judithi austaja talitses oma kärsitust seda hõlpsamini, et nägi ehitise praegu tühja olevat. See uus peatus võimaldas Hirvekütil silmitseda ainulaadset ehitist, mis oli oma laadilt nii eriline, et väärib kirjeldamist.

Piisamroti loss, nagu keegi peiar ohvitser oli maja naljatledes nimetanud, seisis keset lahtist järve veerand miili kaugusel lähimast kaldast. Teistes külgedes ulatus vesi hoopis kaugemale, põhjapoolse otsani oli kaks miili ja idakaldani terve miil, kui mitte enam. Siin polnud vähimatki jälge saarest, maja seisis vaiadel ja vesi loksus selle all. Hirvekütt oli juba märganud, et järv on väga sügav, ja palus selle imeliku asjaolu kohta selgitust. Harry selgitas mõistatuse, öeldes talle, et selles kohas kerkib pikk, kitsas liivaleede, mis ulatub mõnisada jalga põhja ja lõuna suunas, veepinnast arvates kuue või kaheksa jalani, ja et Hutter oli ramminud sellesse vaiad ja ehitanud neile oma eluaseme, julgeoleku pärast.

“Indiaanlased ja kütid põletasid vanamehe kolmel korral puupaljaks; ja ühes kokkupõrkes punanahkadega kaotas ta oma ainukese poja; sellest ajast peale asuski ta kindluse mõttes vee peale. Teda saab siin rünnata ainult paadist ja saak ning skalbid on vaevalt väärt kanuu õõnestamist. Pealegi ei ole sugugi kindel, kes selles kähmluses peale jääb, sest vana Tom on relvade ja laskemoonaga hästi varustatud, ja lossi seinad, nagu sa ise näed, on küllalt tugevad, et kaitsta kuulide eest.”

Hirvekütil oli mõningaid teoreetilisi teadmisi piirialade sõjakunstist, kuigi tal polnud kunagi olnud vajadust tõsta vihas kätt kaasinimese vastu. Ta nägi, et Välejalg ei hinnanud sugugi üle selle positsiooni tugevust sõjalisest seisukohast võttes, kuna seda oleks olnud raske rünnata, ilma et ründajad ise poleks sattunud ümberpiiratute tule alla. Suur osavus paistis ka sellest, kuidas olid asetatud palgid, millest hoone oli ehitatud, pakkudes seetõttu hoopis suuremat kaitset kui tavaline piiriasuka palkmaja. Külje- ja otsaseinad olid püstitatud umbes üheksa jala pikkustest jämedatest männitüvedest, mis olid asetatud püsti, mitte aga rõhtsalt, nagu siinkandis kombeks. Palgid olid kolmest küljest tahutud ja nende mõlemas otsas olid suured tapid. Massiivsetesse alustaladesse, mis olid kinnitatud vaiade ülemiste otste külge, olid tahutud õnarad, ja neisse olid tugevasti kinnitatud püstpalkide alumised tapid. Püstpalkidele olid asetatud plangud, mis püsisid paigal samal viisil. Hoone nurgad olid tappide ja neetidega hästi kinnitatud plankude ja aluspalkide külge. Põrandad olid tehtud väiksematest kandiliseks tahutud palkidest ja katus oli valmistatud kergetest lattidest, mis olid tugevasti ühendatud ja puukoorega kaetud. Kogu selle leidlikkuse tulemusel sai omanik maja, millele sai läheneda ainult vett pidi. Seinad koosnesid tihedasti kokkukiilutud palkidest, mille läbimõõt kõige õhemast kohast oli kaks jalga ja mida võis lahutada ainult inimkäte pingeline töö või ajahammas. Väliselt oli ehitis jäme ja näotu, kuna palgid olid erineva jämedusega; kuid seestpoolt siledaks tahutud seinte ja põrandate pinnad olid küllalt tasased nii käega katsudes kui ka silmaga vaadates. Ahi ja korsten olid lossi tähelepanuväärsused, mida Välejalg oma kaaslasele näitas, samal ajal selgitades, kuidas need olid ehitatud. Materjaliks oli sitke, korralikult läbisõtkutud savi, mis oli tambitud vitstest vormi ja lastud kõvaks kuivada, jalg või kaks korraga, alustades korstnajalast. Kui kogu korsten oli niiviisi üles ehitatud ja välistaladega korralikult seotud, tehti alla tugev tuli ja hoiti see alal, seni kui ahi oli muutunud punase tellise taoliseks. See polnud kerge töö ja polnud ka täielikult õnnestunud, kuid pragusid värske saviga täites saadi lõpuks tugev kolle ja korsten. See osa ehitisest seisis palkpõrandal, mida toetas altpoolt lisavai. Elamul oli paar muudki omapärasust, millest on parem kõnelda edaspidi.
Новости
Библиотека
Обратная связь
Поиск