Текст книги

Джеймс Фенимор Купер
Hirvekütt


“Kui sa tunneksid Judithit, siis mõistaksid, kui palju lihtsam on seda öelda kui teha. Kui mul oleks süda rahul ohvitseride pärast, viiksin ma plika vägisi Mohawki, sunniksin ta endale naiseks tulema tema tujukusest hoolimata, ja jätaksin vana Tomi tema noorema tütre Hetty hoolde, kes pole küll nii kena ja terase mõistusega kui ta õde, aga on see-eest hoopis kohusetundlikum.”

“Nii et selles pesas on veel teinegi lind?” küsis Hirvekütt, tõstes silmad pooleldi ärganud uudishimuga. “Delavaarid kõnelesid mulle ainult ühest.”

“See on täiesti loomulik, kui kõne alla tulevad Judith Hutter ja Hetty Hutter. Hetty on ainult armas, seevastu tema õde, ma ütlen sulle, poiss, on niisugune, et teist temataolist ei leia sa siit kuni mereni. Judith on teravmeelne, jutukas ja kaval nagu mõni vana indiaani kõnemees, aga vaene Hetty on vaid selline “nagu kompass näitab”.”

“Kuidas?” päris jällegi Hirvekütt.

“Noh, ohvitserid kutsuvad teda “nagu kompass näitab”. Minu arvates tähendab see, et ta püüab alati minna õiges suunas, kuid vahel ei tea, kuidas seda teha. “Kompass” tähendab suunda ja “näitab” – eesmärki. Jah, vaese Hetty taolisi kutsun ma rumalukesteks; vahel komistab ta õigest teest ühele poole, vahel teisele poole.”

“Need olevused on jumala erilise hoole all,” ütles Hirvekütt pühalikult, “sest ta jälgib hoolikalt kõiki neid, kellele pole osaks saanud piisavalt mõistust. Punanahad austavad neid ja avaldavad neile lugupidamist, kellele taevas on andnud selle vooruse, teades, et Kuri Vaim armastab rohkem pesitseda kavala kehas kui niisuguses, millel puudub igasugune muljet avaldav salakavalus.”

“Ma vastaksin selle peale, et ta ei jää kauaks vaese Hettyga, sest vaene laps on natuke metsa poole, nagu ma sulle ütlesin. Vana Tom armastab tüdrukut väga ja samuti Judith, kes ise on arukas ja uhke; muidu ma ei vastutaks tema julgeoleku eest niisuguste meeste hulgas, nagu neid vahel siia järve kaldale satub.”

“Mina mõtlesin, et siinsed veed on hoopis tundmatud ja vähekülastatud alad,” tähendas Hirvekütt, keda tegi ilmselt rahutuks mõte, et ta on sattunud muule maailmale liiga lähedale.

“See on tõsi, poiss, et vaevalt kahekümne valge mehe silmad on teda näinud, ometigi võivad kakskümmend ehtsat piiriasukat – jahimehed ja karusnahakütid, luurajad ja nendetaolised – üsna palju paha teha, kui tahavad. Ma oleksin meeleheitel, Hirvekütt, kui leiaksin, et Judith on pärast minu kuuekuist äraolekut abiellunud!”

“Kas tüdruk on siis sulle truudust tõotanud või kuidagi muud moodi sulle lootust andnud?”

“Ei hoopiski! Ma ei mõista, milles on asi. Ma olen ju kena välimusega poiss – nii mulle vähemalt paistab, kui vaatan allikasse, millele paistab päike – aga ometi ei ole ma suutnud plikat niikaugele saada, et ta oleks andnud lubaduse minule tulla, või meelitada talt isegi südamlikku nõusolevat naeratust, kuigi ta on muidu valmis tundide viisi lõkerdama. Kui ta on julgenud minu äraolekul abielluda, siis teadku, et tal tuleb maitsta lesepõlve rõõme juba enne kahekümnendat eluaastat.”

“Suudaksid sa teha halba mehele, kelle ta endale on valinud, Harry, lihtsalt sellepärast, et ta on leidnud tolle rohkem oma meele järgi olevat kui sinu?”

“Aga miks mitte? Kui vaenlane tuleb mulle teele ette, kas ei peaks ma teda siis maha lööma! Vaata mulle otsa! Kas ma olen mees, kes lubaks mõnd petist närust karusnahakaupmeest lüüa minu nahka üle nii tähtsas küsimuses nagu Judith Hutteri armastus? Pealegi – kui me elame väljaspool seadusi, siis peame ise olema endale kohtunikud ja timukad. Ja kui mõni mees peaks metsast surnult leitama, kes siis ütleb, kes on ta tapnud, isegi kui koloonias võetaks asi käsile ja tehtaks sellest suurt kära?”

“Kui tapetu peaks olema Judith Hutteri mees, siis pärast seda kõike, mis sa mulle oled rääkinud, võin vähemalt mina suunata kogu koloonia õigetele jälgedele.”

“Sina! – Kollanokk, varesekütt, jõmpsikas! Sina julged mõelda, et Harry Välejala peale kaebamine on niisama lihtne nagu mõne saarma või linnu kaela kahekorra käänamine?”

“Ma julgen kõnelda tõtt, Välejalg, puutugu see sinusse või üldse kellesse tahes.”

March vaatas oma kaaslasele hetke vaikse üllatusega otsa, siis, haarates tal kahe käega kõrist kinni, raputas tema võrdlemisi habrast kogu niisuguse ägedusega, nagu oleks tahtnud tal kõik kondid purustada. Ta ei naljatanud – viha leegitses hiiglase silmis ja oli märke, mis ähvardasid veelgi tõsisemaga, kui selle järele peaks vajadus tekkima. Mida March tegelikult kavatses? Võib oletada, et tal polnudki mingit kavatsust, kuid kindlasti oli ta ebatavaliselt ärritatud. Enamik inimesi, keda kägistab taoline hiiglane niisuguses meeleolus, pealegi nii sügavas ja tühjas ürgmetsas, oleks ära kohkunud ja tundnud kiusatust isegi õige asja puhul järele anda. Kuid Hirvekütt polnud niisugune mees. Tema ilme jäi muutumatuks, tema käsi ei värisenud, kui ta vastas häälel, millesse ei ilmunud kõvemaid noote isegi mitte selleks, et näidata hääle omaniku otsusekindlust.

“Sa võid mind raputada, Harry, kuni sa mäed maatasa raputad,” ütles ta rahulikult, “kuid ometi ei raputa sa minust välja midagi peale tõe. Tõenäoliselt pole Judith Hutteril ühtki meest, keda sa võiksid tappa, ja sul pole iial võimalust teda oma teelt kõrvaldada. Muidu räägiksin ma tüdrukule sinu ähvardusest esimesel kohtumisel.”

March vallandas sõrmed ning istus ja vaatles üllatunult oma kaaslast.

“Ma mõtlesin, et me oleme sõbrad,” ütles ta lõpuks, “kuid see on mu viimane saladus, mida sa minu suust kuuled.”

“Ma ei tahagi neid kuulda, kui nad kõik sellised on. Ma tean, et me elame metsas, Välejalg, ja et me loeme end olevat vabad inimeste seadustest – ja võibolla on see osalt õige, kui asja lähemalt vaadata. Kuid siiski on olemas seadus ja seadustetegija, kes valitseb kogu maailma. See, kes neid ei austa, ei tarvitse mind nimetada oma sõbraks.”

“Kurat võtaks, Hirvekütt, ma poleks uskunud, et oled südamelt vaid Moraavia vend

, aga mitte aus otsekohene kütt, nagu sa ütled end olevat.”

“Kas aus või mitte, Välejalg, igal juhul olen niisama otsekohene tegudes nagu sõnadeski. Kuid see äkilise viha vallandamine on rumal ja näitab, kui vähe sa oled elanud punanahkade hulgas. Judith Hutter on kahtlemata alles vallaline ja sa räägid seda, mis lihtsalt keelele tuleb, aga mitte seda, mida süda ütleb. Säh, minu käsi, ja me ei kõnele ega mõtle enam sellest.”

Välejalg oli veel enam üllatatud kui enne, siis aga puhkes nii valjult ja südamlikult naerma, et talle tungisid pisarad silmi. Seejärel surus ta pakutud kätt ja nad said jälle sõpradeks.

“Oleks rumal tülitseda tühise mõtte pärast,” hüüdis March, asudes uuesti toidu kallale. “See sobib rohkem linna seadusemeestele kui mõistlikele meestele metsas. Mulle on jutustatud, Hirvekütt, et merepoolsemates krahvkondades tekkivat inimestel mõtete pärast palju paksu verd ja et vahel minevat nad nende pärast äärmuseni.”

“Nõnda see on, nõnda see on... aga ka muude asjade pärast, mida on parem jätta puudutamata. Ma olen kuulnud Moraavia vendi rääkivat, et on olemas maid, kus inimesed tülitsevad isegi oma usu pärast; ja kui neil sütivad kired juba niisuguse asja pärast, siis halastagu neile issand. Kuid meil pole mingit vajadust võtta neilt eeskuju, eriti veel mehe pärast, keda Judith Hutter võibolla kunagi ei näe ega tahagi näha. Mina isiklikult tunnen rohkem huvi nõdra õe kui sinu kaunitari vastu. Inimene ei saa jääda ükskõikseks, kui ta puutub kokku ligimesega, kel on küll täie aruga sureliku välimus, kuid kes tegelikult pole niisugune. See on raske isegi mehele, aga kui see juhtub naisterahvaga, noore ning võibolla võluva olevusega, siis äratab see inimeses kõige kaastundlikumaid mõtteid, mis üldse võivad südames peituda. Jumal ise näeb, Välejalg, et need vaesekesed on kaitsetud isegi siis, kui neil aru alles on; kuid hirmus saatus ootab neid, kui suur kaitsja ja juhataja neile selja pöörab.”

“Kuule, Hirvekütt – sa tead ju, mis inimesed jahimehed ja trapperid üldiselt on; nende parimad sõbradki ei salga, et nad on jonnakad ja käivad oma teed, ilma et nad palju arvestaksid teiste inimeste õigusi või tundeid, ja ometigi ei arva ma, et siinses ümbruskonnas leiduks ainsatki meest, kes teeks Hetty Hutterile liiga, kui ta seda võikski; ei, ka ükski punanahk ei söandaks seda teha.”

“Selles teed sa, sõber Välejalg, delavaaride ja kõigi nende liitlassuguharude kohta küll õige otsuse, sest punanahk peab niisugust, keda jumala vägevus on rabanud, eriti issanda hoole all olevaks. Mul on siiski hea meel seda kuulda, mis sa ütled, mul on lausa rõõm seda kuulda; aga kuna päike hakkab juba õhtusse kalduma, kas meil poleks mitte parem uuesti teele asuda, et meil avaneks võimalus neid toredaid õdesid näha.”

Harry March nõustus hea meelega ja söögiriismed korjati peagi kokku; siis heitsid rändurid oma kompsud õlale, võtsid püssid kätte ja tungisid väikest päikesepaistelist metsalagendikku seljataha jättes jälle sügavasse metsatihnikusse.

Hudson – New Yorgi lahte suubuv jõgi on saanud oma nimetuse inglise meresõitja Henry Hudsoni järgi, kes 1609. aastal sõitis jõge mööda üles kuni Albany linnani.

Poughkeepsie – linnake Hudsoni jõe ääres, mille asutasid hollandlased 1690. aastal.

Albany – üks Ameerika Ühendriikide vanemaid linnu, New Yorgi osariigi pealinn. Rajatud hollandlaste poolt 1623. aastal.

Van Rensselaerid – hollandi päritoluga suurmaaomanikud. Asusid Albany lähedusse 1630. aastal.

Mohawk – Hudsoni lisajõgi, suubub viimasesse pisut põhja pool Albanyt.

Schoharie – Mohawki lisajõgi

Uus-Inglismaa (New England) – Ameerika Ühendriikide kirdeosas Atlandi ookeani ääres asuvad krahvkonnad. Esimestena asustasid selle ala Inglismaalt tulnud kolonistid.

mokassiinid – indiaanlaste jalatsid, valmistatud loomanahast, kaunistatud pärlite, värviliste naha- ja riideribadega

Maaküttideks nimetati tollal inimesi, kes rändasid ürgmetsades ja otsisid viljakaid maid. Leidnud viljaka maa, tegid nad sellel alepõlde ja pärast maa viljatuks kulutamist rändasid jälle edasi uute maade otsinguil.

s.o 190 sentimeetrit.

vampum – köidetud konnakarpide kimp, mille kujunditel oli alati oma kindel tähendus. Vampumeid tarvitati teadete edasiandmiseks.

delavaarid – 17.-18. saj Delavari jõe orus (Hudsoni ja Susquehannah’ jõgede vahel) ning Atlandi ookeani rannikul elanud indiaanihõim, kes lõi võimsa hõimuliidu võitluseks huroonide hõimuliidu vastu. Delavaarid olid inglaste liitlased, seevastu huroonid olid liidus prantslastega.

mingod – huroonide hüüdnimi. Huroonid olid võimas hõim ja kuulusid irokeeside hõimuliitu. 18. sajandil elasid huroonid Ontario ja Huroni järve ning St. Lawrence’i jõe kallastel. Olid vaenujalal delavaaridega ja toetasid prantslasi.

trapper – karusnahakütt

mohikaanid – indiaanihõim Hudsoni alamjooksul. Kuulusid delavaaride hõimuliitu, nüüdseks täielikult välja surnud.

koloonia – mõeldakse koloonia pealinna Albany´t.

Kidd – mereröövel

Moraavia vennad – usulahk, rajatud Tšehhis 15. sajandil. 18. saj tegid misjonitööd Põhja-Ameerika indiaanlaste, eriti delavaaride hulgas.

II PEATÜKK

Maha jätad kauni jahimaja,