Текст книги

Джеймс Фенимор Купер
Hirvekütt


pikk, sealjuures ebatavaliselt hea kehaehitusega, ja ta jõud vastas täiel määral kujutelmale, mille oli loonud tema hiigelkogu. Tema nägu ei teinud kõigele muule häbi ja oli nii lahke kui ka kena. Ta käitus vabalt ja kuigi tema kommetes avaldus piirimaade kärmus, takistas nii ülla välimusega keha suursugune rüht seda täiesti vulgaarseks muutumast.

Hirvekütt, nagu Välejalg oli oma kaaslast kutsunud, oli nii välimuselt kui ka iseloomult täiesti teistlaadi inimene. Kasvult oli ta umbes kuus jalga pikk ning võrdlemisi kerge ja saleda kehaga, kuigi igal liigutusel paistsid lihased, mis tõotasid ebatavalist väledust, kui mitte just ebatavalist jõudu. Tema nägu kõneles küll vaevalt millestki muust kui noorusest, kuid ta ilme võlus kõiki, kes võtsid vaevaks teda lähemalt uurida, ja sisendas usaldust. Tema ilme, mis rääkis kavaluseta tõemeelest ja mida toetas sihikindlus ning otsekohesus, oli tähelepanuväärne. Algul tundus see meeleausus nii lihtsana, et tekkis kahtlus, kas ei paista selle taga varjatud kavalus; kuid vähe oli neid, kel lähemal tõsisel kokkupuutel temaga poleks hajunud usaldamatus tema ütluste ja kavatsuste suhtes.

Mõlemad piiriasukad olid alles üsna noored, Välejalg oli kuus kuni kaheksa aastat üle kahekümne, Hirvekütt temast mitu aastat noorem. Nende riietus ei vaja erilist kirjeldamist, kuigi tuleks lisada, et see koosnes suuresti hirvenahkadest, mis oli selge märk, et nende omanikud veedavad oma elu tsiviliseeritud ühiskonna ja ääretute metsade vahemail. Hirveküti rõivastuses oli siiski pisut tähelepanu pööratud toredusele, eriti märgatavalt selles osas, mis puutus tema relvadesse ja varustusse. Tema püss oli eeskujulikus korras, jahinoa käepide oli kaunilt nikerdatud; ta püssirohusarve kaunistasid asjakohased joonised, mis olid kergelt sarve sisse lõigatud, ja ta haavlikott oli ehitud vampumiga

. Harry oli seevastu – kas loomupärasest hoolimatusest või selle salajasest tunnetusest, kui vähe tema välimus vajab kunstlikku ehtimist – riietatud muretult, lohakalt, otsekui oleks ta tundnud üllast põlgust tühiste rõivaste ja ehete vastu. Võibolla see loomulik ja põlglik ükskõiksus pigem suurendas kui vähendas tema kena kuju ja pika kogu erilist mõju.

“Tule, Hirvekütt, kuku vihtuma ja tõesta, et sul on delavaari

vats, kui sa ütled, et oled saanud delavaari kasvatuse,” hüüdis Harry. Sõbrale eeskuju andes avas ta suu ja hammustas niisuguse kamaka külma ulukiliha, millest oleks Euroopa talupojale piisanud terveks lõunaks.

“Hakka vihtuma ja tõesta selle vaese emahirve kallal oma mehisust hammastega sama hästi, kui sa tegid seda püssiga.”

“Ei, ei, Harry, emahirve tapmiseks on vähe mehisust vaja ja pealegi pole praegu jahiaeg; pantri või ilvese tapmine – selleks läheb juba mehisust vaja,” sõnas teine vastu, näidates, et on valmis tema eeskujule järgnema. “Sain oma nime delavaaridelt rohkem terava silma ja väledate jalgade kui julge südame pärast. Hirve küttimine ei tarvitse veel argust tähendada, kuid kindel on seegi, et selleks pole vaja ka teab mis julgust.”

“Delavaarid ise pole kellegi kangelased,” pomises Välejalg läbi hammaste, sest ta suu oli liiga täis, “muidu poleks nad iial seda lubanud, et hulkurid mingod

said neid naisteks pidada.”

“Seda küsimust ei tunne õieti keegi – pole iial õieti selgeks saadudki,” ütles Hirvekütt tõsiselt, sest ta oli niisama ustav sõber kui ta kaaslane oli ohtlik vaenlane, “mingod täidavad kõik metsad oma valedega ja väänavad sõnu ning lepinguid. Ma olen elanud kümme aastat delavaaride hulgas ja tean, et kui löömaks läheb, on nad niisama mehised nagu iga teine rahvas.”

“Kuule, master Hirvekütt, kui meil sellest kord juba juttu on, siis võime väga hästi avada oma südamed teineteisele nagu mees mehele; vasta ühele mu küsimusele: sul on olnud nii rängalt jahiõnne, et sa näikse olevat sel alal kuulsaks saanud, kuid kas oled sa kunagi lasknud ühtki inimest või mõistusega olendit; kas oled sa kunagi sihtinud vaenlast, kes võis samal ajal sihtida sind?”

See küsimus põhjustas noormehes omalaadse kokkupõrke solvumise ja õiglustunde vahel, mida võis hõlpsasti jälgida tema avala näo tõmblemise järgi. Võitlus oli siiski lühike; südamesiirus sai peagi jagu võltsuhkusest ja piiriasuka suurustlemisest.

“Tõele au andes pole ma seda iial teinud,” vastas Hirvekütt, “kuna pole olnud selleks sobivat juhust. Delavaarid on elanud kõigiga rahus sestsaadik, kui mina olen nendega koos viibinud, ja ma pean ebaõigeks võtta inimeselt elu muidu kui ainult avalikus ja seaduslikus sõjas.”

“Mis! Kas sa pole kunagi tabanud mõnd selli sinu lõksude ja nahkade varastamiselt ning mõistnud talle oma käega kohut, säästes sellega kohaliku kohtuniku vaeva ja kelmi enda kohtukulusid?”

“Ma pole trapper

, Välejalg,” vastas noormees uhkelt. “Ma hangin endale elatist püssiga, relvaga, ega anna selle valitsemises alla ühelegi minu aastates mehele Hudsoni ja St. Lawrence’i jõe vahel. Ma pole iial müünud ühtki nahka, mille peas oleks olnud ainsatki auku rohkem kui need, mis loodus ise on teinud nägemiseks või hingamiseks.”

“Jajah, see kõik on jahi seisukohalt võttes väga hea, kuid see ei kõlba kuhugi, kui jutt on skalpidest ja varitsemisest. Lasta varitsuspaigast indiaanlast tähendab toimida tema oma põhimõtete järgi. Lisaks on meil praegu, nagu sa ütled, seaduslik sõda, ja mida varem sa pühid selle häbipleki oma südametunnistuselt, seda tervem on su uni, kas või juba sellest teadmisest, et metsas hulgub üks vaenlane vähem. Ma ei viibi su seltsis kaua, sõber Natty, kui sa ei leia peale neljajalgse looma kedagi, kelle kallal oma püssi proovida.”

“Meie teekond on peaaegu lõpule jõudmas, tead isegi, master March, ja me võime täna õhtul lahku minna, kui arvad selle vajaliku olevat. Mind ootab siin sõber ja tema ei põlga põrmugi inimest, kes pole veel ühtki ligimest tapnud.”

“Ma tahaksin teada, mis on tolle nuuskuri delavaari nii varasel aastaajal siia maanurka toonud,” pomises Välejalg endamisi, näoga, mis väljendas samaaegselt nii umbusku kui põlgust. “Kus pidi see noor pealik sinuga kohtuma?”

“Väikese ümmarguse kalju juures, järvesuus. Räägitakse, et suguharud käivad seal koos lepinguid sõlmimas ja sõjakirveid matmas. Ma olen kuulnud delavaare sageli seda kaljut mainivat, kuigi järv ja kalju on mulle endale ühtmoodi võõrad. Seda maad valitsevad ühiselt nii mingod kui mohikaanid

ja rahuajal on ta ühine kalastus- ja jahiala, kuid jumal ise teab, mis tast sõja ajal saab.”

“Ühismaa!” hüüdis Välejalg valjusti naerdes. “Ma tahaksin teada, mida Ujuv Tom Hutter selle kohta ütleb? Tema peab järve enda omaks juba viisteist aastat ega loovuta seda võitluseta tõenäoliselt ei mingodele ega delavaaridele.”

“Aga mida ütleb koloonia

niisuguse tüli kohta? Tervel sellel maal peab olema mingisugune omanik, sest mõisnikud on suunanud oma saagiiha isegi ürgmetsadesse, kuhu nad ise ei julge ninagi pista, et oma valdusi üle vaadata.”

“See võib kehtida koloonia teistes osades, Hirvekütt, kuid mitte siin. Ükski olevus, välja arvatud jumal, ei oma siin ümbruses ühtki jalatäit maad. Sulg pole iial puudutanud paberit siinsete orgude või küngaste kirjapanemiseks, nagu ma olen kuulnud vana Tomi mitmel korral kõnelevat, ja seepärast on temal suurem õigus seda endale nõuda kui ühelgi teisel hingelisel; ja kui Tom juba midagi nõuab, siis oskab ta ka kindlasti selle eest hea seista.”

“Selle järgi, mis ma sinu käest olen kuulnud, Välejalg, peab see Ujuv Tom olema mingi ebatavaline surelik; ta ei ole mingo, ei ole delavaar ega kahvanägu. Sinu jutu järgi on see järv ka kaua tema omanduses olnud, peaaegu üle piiriasuka ea. Mis mees ta siis on? Missuguse iseloomuga ta on?”

“Noh, mis puutub vana Tomi loomusesse, siis ei sarnane see mitte teiste inimeste, vaid pigem mõne piisamroti loomusele, kuna oma eluviisidelt sarnaneb ta rohkem sellele loomale kui ühelegi teisele olendile. Mõned arvavad, et noorpõlves hulkunud ta soolastel vetel ja olnud kellegi Kiddi

kaaslane, kes poodi mereröövimise eest üles ammu enne seda, kui meie sinuga sündisime või tuttavaks saime, ja et ta tulnud siiakanti, oletades, et kuninga ristlejad ei pääse kunagi üle mägede ja et ta võib rahulikult metsas oma kokkuriisutud varast elada.”

“Siis ta eksis, Välejalg, eksis rängasti. Röövitud varast ei saa inimene kusagil rahulikult elada.”

“Tema teeb seda tõenäoliselt just rahulikult. Ma olen näinud inimesi, kes tunnevad elust rõõmu ainult siis, kui see on üks suur lustipidu, ja teisi, kes tunnevad kõige suuremat naudingut nurgas norutamisest. Mõni inimene ei leia rahu, kui ta ei röövi, ja mõni jällegi ei suuda seda endale kuidagi andestada, kui ta kunagi kellegi paljaks röövib. Inimloomus on neis asjus kentsakas. Vana Tom ei näi olevat ei üks ega teine. Kokkuriisutud vara, kui tal seda tõesti ikka on, kasutab ta koos tütardega väga vaikselt ja mugavalt ega soovigi midagi rohkemat.”

“Ah need on siis tema tütred? Ma olen kuulnud siinkandis küttivailt delavaaridelt terveid lugusid neist neidudest. Kas neil ema pole, Välejalg?”

“Kunagi oli, kuid ta suri ja vajus põhja juba paar aastat tagasi.”

“Kuidas?” küsis Hirvekütt oma kaaslasele üllatunult otsa vaadates.

“Surnud ja põhja vajunud, ütlen ma, ja ma arvan, et küllaltki korralikus inglise keeles. Vanamees laskis oma eide järvepõhja, kui nägi, et tal ots käes oli. Seda võin ma tunnistada, kuna olin selle tseremoonia pealtnägija; kuid kas Tom tegi seda selleks, et pääseda hauakaevamisest, mis pole mitte kerge töö metsas keset juurteräga, või arvas ta, et vesi peseb patud hõlpsamini minema kui maa, seda ma juba enam öelda ei tea.”

“Kas vaene naine oli siis nii suur patune, et mees ei tahtnud tema põrmuga vaeva näha?”

“Mitte sugugi, kuigi ka temal olid omad vead. Ma arvan, et Judith Hutter oli nii õrn ja tõenäoliselt nii hea ümmardaja, kui võib olla naine, kes on elanud nii kaua eemal kirikukellade helinast; ja ma järeldan, et vana Tom laskis ta põhja samavõrra vaeva ja valu säästmiseks, kuivõrd selle tundmiseks. Naise iseloomus oli tublisti terast, tõsi küll, ja kuna vana Hutter on ehtne räni, siis lendasid nende vahel mõnikord sädemed, kuid võib öelda, et üldiselt elasid nad sõbralikult. Kui nad tõesti põlema läksid, õnnestus kuulajail heita pilk nende minevikku, samuti nagu inimene võib näha metsahämarusse, kui eksinud päikesekiir leiab tee madalate puujuurteni. Kuid Judithit austan ma alati, sest ühele naisele on juba küllalt heaks soovituseks see, et ta on niisuguse olendi ema, nagu seda on tema tütar Judith Hutter!”

“Jah, delavaarid mainisid Judithi nime, kuigi nad hääldasid seda omal viisil. Nende jutu põhjal otsustades ei usu ma, et tüdruk oleks väga minu maitse järgi.”

“Sinu maitse järgi!” hüüatas March, süttides nii oma kaaslase ükskõiksusest kui ka ülbusest. “Mida pärglit on siin tegemist sinu maitsega, kui jutt on Judithi-taolisest tüdrukust? Sina oled lihtsalt poisike – roheline võsuke, kes on vaevalt juure maasse ajanud. Judithil käisid kosilased juba siis, kui ta oli kõigest viieteistkümnene – sellest on nüüd juba ligi viis aastat – ja ta ei heida isegi pilku sinusugusele kollanokale ja piimahabemele!”

“Praegu on juunikuu ja ainsatki pilve pole meie ja päikese vahel, Välejalg, seepärast pole kogu seda tulisust põrmugi vaja,” vastas teine täiesti rahulikult, “igaühel võib olla oma maitse ja oravalgi on õigus avaldada oma arvamust ilvese kohta.”

“Näh, kuid poleks temast kuigi tark ilvesele sellest teada anda,” torises March. “Kuid sina oled noor ja mõtlematu ning ma andestan sulle su rumaluse… Kuule, Hirvekütt,” lisas ta pärast lühikest mõtlemist heasüdamliku naeruga, “kuule, Hirvekütt, me tõotasime olla sõbrad ega hakka ometi tülitsema ühe kergemeelse tuulepea pärast vaid seetõttu, et ta kena on; seda enam, et sa pole teda näinudki. Judith on loodud mehele, kes on juba kõik piimahambad murdnud, ja minust oleks rumalus karta mõnd poisikest… Mis need delavaarid siis räägivad selle tüdruku kohta? Lõppude lõpuks võib ka indiaanlasel olla oma arvamus naisterahvast nagu valgelgi mehel.”

“Nad ütlesid, et ta on kena välimusega ja meeldiva jutuga, kuid armastab liialt austajaid enda ümber ja on kergemeelne.”

“Nad on kuradid inimese nahas! Ühtki koolmeistrit ei saa võrrelda indiaanlasega looduse tundmises. Mõned ütlevad, et indiaanlased on tublid ainult jahiajal või sõjas, kuid mina ütlen, et nad on filosoofid ja tunnevad meest niisama hästi nagu nad tunnevad kobrast, aga naist mitte halvemini kui neid mõlemaid kokku. Judithi iseloom on just täpselt niisugune! Hirvekütt, tõtt-öelda oleksin ma plika kaks aastat tagasi naiseks võtnud, kui poleks olnud kahte asjaolu, millest üks oli just seesama kergemeelsus.”

“Ja mis oli siis teine?” küsis kütt, süües edasi nagu mees, kes tunneb jutuajamise vastu hoopis vähe huvi.

“Teine asi oli see, et ma polnud kindel, kas ta tahab mulle tulla. Tüdruk on ilus ja teab seda isegi. Oi poiss, siin küngastel pole ühtki puud, mis oleks temast sirgem või mis voogaks tuule käes õrnema kummardusega, ega ole sa kunagi näinud emahirve, kes hüppaks loomulikuma kergusega. Kui see oleks kõik, siis laulaks iga keel talle kiitust; kuid tal on sääraseid puudusi, mida ma ei saa kahe silma vahele jätta, ja vahel vannun ma, et ei külasta enam iial seda järve.”

“Mis põhjusel sa siis alati tagasi tuled? Miski pole veel muutunud kindlamaks selle tõttu, et seda vannutakse.”

“Ah, Hirvekütt, sina oled alles kollanokk neis küsimustes; sa oled ikka niisama ustav oma heale kasvatusele, nagu poleks sa kunagi asundusest lahkunudki. Minuga on aga teine lugu ja niipea, kui mulle tuleb mõni mõte pähe, olen ma kohe valmis selle peale vanduma. Kui sina teaksid Judithi kohta kõike, mida mina tean, siis mõistaksid sina ka, et vahel on õigus veidi kiruda. Nojah, ohvitserid sõidavad vahel Mohawki kindlusest järvele kalastama ja küttima, ja siis on see olevus endast väljas! See paistab sellest, kuidas ta ennast ehib ja kui upsakaks ta muutub austajate juuresolekul.”

“See ei sobi vaese inimese tütrele,” vastas Hirvekütt tõsiselt, “ohvitserid on kõik aadlikud ja võivad Judithi-taolisele tüdrukule pilku heita ainult halbade kavatsustega.”

“See ajab mind marru ja ühtlasi rahustab! Mul on kahtlusi ühe kapteni suhtes, ja Jude ei tohi süüdistada midagi muud kui iseenda lollust, kui ma eksin. Üldiselt tahaksin ma näha teda tagasihoidliku ja korraliku tüdrukuna, kuigi ka pilved, mis ujuvad nende mägede kohal, pole temast muutlikumad. Vaevalt on enam kui tosin valget meest teda näinud pärast seda, kui tal lapsepõlv seljataha jäi, aga vaata ainult, kuidas ta ohvitseride ees eputab!”

“Ma ei mõtlekski enam niisugusest naisest, vaid pühenduksin täielikult metsale; mets juba sind ei peta, sest teda juhib ja valitseb käsi, mis iial ei värise.”
Новости
Библиотека
Обратная связь
Поиск