Текст книги

Jüri V. Grauberg
Labida peal

Labida peal
Jüri V. Grauberg

Osvald on lahke lahtiste kätega töömees, kes saab hakkama kõiksuguste töödega. Tegelikult on tema põhitööks siiski suures büroohoones elektrimajanduse eest hoolitsemine. Ühel päeval ta vallandatakse töölt, sest ta ei täitnud kliendi nõudmist. Mis saab edasi… Inrek on noor arvutispets, kes otsib endale päris oma tüdrukut. Leiabki, kuid kas toob see oodatud õnne? Autor on osanud kirja panna tänase Eesti elu peegelpildi inimeste õnne ja heaolu otsingutest. Ja millise hinnaga see saavutada…

Saateks

Hea Sõber!

Romaan “Labida peal” on subjektiivne, kirjanduslik visioon, elust, ärist ja arusaamadest üheksakümnendate aastate Eestis. Autor on lasknud tegelastel vabalt tegutseda ja areneda vastavalt nende võimalustele, oskustele ning tõekspidamistele. Kindlasti ei ole romaani tegelaste mõtted, väited ning arusaamad samad mis autoril. Samuti ei ole mõtet romaani tegelaste puhul hakata otsima neile prototüüpe, sest nagu ütleb üks romaani peategelastest, Indrek Vogel:

“Eesti on ju nagu väkene konnatiik kevadel. Ükskõik kui salaja sa omi asju püüad ajada, ikka on sinu tegemised kõigile näha ja teada, eriti veel kui neist tegemistest midagi pikantset osatakse või soovitakse leida.”

Ehk teisisõnu – Eesti on niivõrd väikene maa kus kõik tunnevad või vähemalt teavad üksteist, kus inimeste tegemised on pea kõigile näha ja kust võib rahumeeli leida igale selle romaani tegelasele vähemalt kaks prototüüpi igast maakonnast ja linnast. Külakohast rääkimata. Ja kõik kindlasti ainuõiged.

Kui siiski keegi lausa tõsimeeli usub, et selles romaanis on kirjutatud konkreetsetest inimestest, või on kellegi arvates just talle endale mingil moel liiga tehtud, siis kinnitab autor veel tõsimeelsemalt, et tema on “Uue Testamendi” kangelase Jeesus Kristuse prototüüp, ja seetõttu võib autori lüüa rahumeeli risti lunastamaks kõikide kirjatsurade aegade jooksul tehtud või veel tegemata loomingulisi patte.

Mõnusat lugemiselamust!

Autor

Kallaveres,

2005

I peatükk

Buss tuli ette nagu ikka, minutit viis hiljem kui sõiduplaanis kirja pandud. Rahvast ei olnud ootamas kuigi palju ja nad oleks lahedalt mahtunud istuma kuid harjumus trügida sundis inimesi korraga bussi lahtisest uksest sisse murdma. Osvald, väikesekasvuline kuid sportliku välimusega mees, ei tahtnud teistest nadim olla ning pealegi oli tal kange soov saada istuma oma koha peale, bussi tagumisse otsa, akna kõrvale. Ta oli harjunud sellel kohal alati sõitma ja kui keegi juhtus enne teda sinna istuma, siis pidas Osvald seda päeva juba hommikust saati nässuläinuks. Mees lükkas oma kujutletatava õllekõhu ette ning surus end julgelt bussi ukse poole. Rahvasumm tõukles nagu mesilased taru lennuavas ning bussijuht vaatas seda igahommikust mäsumist ükskõikselt pealt. Nägi ta ju niisugust tobedat trügimist igas peatuses ja oli sellega ammu harjunud. Mõned kergemakaalulised või viisakamad mehed ja naised vajusid pahaselt nohisedes Osvaldi eest kõrvale. Vaid üks, vormikas ja trügimisest õhetavate põskedega naine ei andnud järele ning pressis vihaselt läbi kokkusurutud hammaste:

“Kuhu te trügite? Kas te ei näe, et ma olen naine!”

“Bussi trügin, kuhu mujale!” vastas Osvald rahulikult ega kavatsenudki survet vähendada ja lisas siis irooniliselt muiates: “Ja üldse, vales kohas pakute välja. Ma ei saa siin ju kuidagimoodi selles veenduda, et te naine olete!”

“Mats!” turtsus ümarapõseline ja nihkus vihaselt susisedes kõrvale. Osvald kasutas kohe momendi ära ja hüppas bussi. Lehvitas bussijuhi nina all kuukaarti ja läks siis pika sammuga oma koha poole. Sealt oli üle pooltühja bussi hea vaadata kuidas inimesed, nagu korgid ükshaaval bussi uksest sisse hüppasid. Veel veidi rabelemist ja sõitjad leidsid endile istekohad ning bussis jäi vaikseks. Juht sulges ukse, lükkas käigu sisse ja buss hakkas liikuma. Osvald sättis end mugavamalt istuma ja sulges silmad – ees ootas ligi pooletunnine bussisõit ning see oli kõige magusam aeg hommikul pooleli jäänud une jätkamiseks.

Juht korjas peatustest ikka rohkem ja rohkem inimesi peale ning varsti oli buss peaaegu puupüsti täis. Osvald tukkus magusalt istmel ja ei pööranud teistele reisijatele mingisugust tähelepanu. Nii mõnigi istumasaanu tukkus nagu temagi. Oli ka neid kes isegi püsti seistes silmad kinni lasksid. Kas nad just püstijalu tukkuda said, seda Osvald ei uskunud, kuid ta teadis iseenda kogemustest, et niimoodi tehes sai end lihtsalt muust maailmast välja lülitada.

Üks asi hakkas Osvaldi magusat tukkumist tasapisi häirima. Nimelt tundis ta üha rohkem ja rohkem oma reie vastas olevat ühte mõnusalt pehmet ning üsna kuuma asja. See oli tuttav tunne ning lubas arvata, et tema kõrvale on keegi tugevama jalaga naine istunud. Just niisuguste noorikute ihusooja võis bussi kitsastel istmetel istudes päris tihti tunda. Osvald avas tasahilju silmad ja piilus uudishimulikult enda kõrval istuja poole. Nagu ta oligi arvanud, istus tema kõrval naine ja Osvaldi imestuseks just seesama ümarapõskne kellega ta oli bussi sisenedes jagelenud. Millal see naine oli tema kõrvale istunud, seda ei olnud mees tähele pannud.

“Huvitav, kas ta siis ei pannudki minu sõnu pahaks või oli minu kõrval veel ainukene vaba koht kuhu istuma sai?” mõtles Osvald ja silmitses nüüd juba varjamatu huviga enda kõrval tukkujat. Naise vanust oli muidugi raske ära arvata nagu naiste puhul ikka, kuid Osvaldi arvates võis see olla nii kahekümne ja neljakümne vahel. Naine oli oma tumedatest juustest üsna karmilt üle käinud ja neid ei olnud talle rohkem pähe jäänud kui poisipea jagu mis tõstis esile tema ümarad põsed ning püstaka nina. Väikene lott lõua all andis talle enesega rahuloleva, nohinal tukkuva põrsakese välimuse. Vormikas, kuid sugugi mitte paks keha tegi selle naise Osvaldi jaoks igati pilkupüüdvaks.

“Niisuguse notsukese võtaksin hea meelega endalegi kaissu!” mõtles Osvald ja sättis end uuesti tukkuma – linnani jäi veel veerand tundi sõitu ning miks lasta uneajal raisku minna, eriti veel, kui saab seda teha kena “notsunaise” kõrval? Hommikusel bussisõidul oli mehe arvates kordumatu võlu – öö läbi magad oma naise kõrval, aga tööle sõites tunned juba võõra naise ihusooja. Ja elu annab pea igal hommikul uue naise, kelle kõrval bussis tukkuda. Ela nagu sultan! Või peaaegu nagu sultan. Armastusest ei saa siinjuures muidugi rääkida. Ometi mõeldakse bussis ka armastusele. Selle kinnituseks oli keegi valge markeriga kirjutanud Osvaldi ees olevale bussiistme seljatoele: “I love you!” ja selle kõrvale on keegi ausalt ning otsekoheselt jälle vastuse kirjutanud: “Mne pohhuij!”.

“Muidugi pohhuij, kui plika ennast ise kaela määrib!” mõtles Osvald ja sulges silmad. Buss õõtsus uinutavalt ja “notsunaise” kuum reis oli nii mõnus, nii mõnus… Ja mis sellest, et ta oli alles hiljaaegu Osvaldile bussi ukse peal vihaselt kuldhambaid välgutanud. Mis sellest…

Osvald mõtles Irmenist, sellest imekaunist naisest kes Laheveeru kompleksis naisevuntsimise salongi pidas. Tema juures käis end mukkimas kindlasti ainult jõukad naised sest ainuüksi nelja ruumi sisustus, kus Irmeni salong asus, oli viimase peal. Samuti olid kenad ja noored need kuus või seitse türdukut kes seal naisi vuntsisid. Kõige ilusam oli muidugi Irmen ise. Osvald ei olnud eales näinud nii täiusliku figuuriga naist. Mitte kunagi, mitte kusagil. Isegi tema naine, Elle-Mai, ei saanud Irmeni vastu. Naine sai kõigi vastu, isegi tema, Osvaldi vastu, aga Irmeni vastu ei saanud. Vähemalt välimuse poolest…

“Suur Looja on nii mõnegi naise kallal kõvasti tööd teinud enne kui ta selle siia ilma saatis mehi hullutama!” mõtles Osvald irooniliselt.

Nagu varemaltki, lõppes ka see võõra naise kõrval tukkumine ja teisest unistamine õige ruttu ning Osvald astus peagi pika sammuga mööda kõnniteed trammipeatuse poole. Kuhupoole tema kõrval tukkunud “notsunaine” tüüris, meest eriti ei huvitanud – jõuad sa kõiki neid naisi passida kes su kõrval hommikuti magada nohisevad?

Laheveeru tänavale jõudmiseks, kus ta töötas, tuli veel teine paarkümmend minutit trammiga loksuda. Seekord juba püstijalu ning tukkumisest ja võõra naise soojast reiest ei saanud siin enam unistadagi. Tramm oli rahvast täis ja siin oli kasulik hoida oma taskutel silm peal. Seda soovitas ka trammi seinale kleebitud meeldetuletus. Osvald polnud ise küll ühtegi taskuvarast näinud, veel vähem kätte saanud, kuid jutte taskuvaraste tegemistest oli kuulnud küllaga. Lausa nii küllaga, et kui oleks mõne niisuguse mehe näpud oma taskust kätte saanud, siis oleks need ilma pikema jututa puruks väänanud ja alles siis politsei kutsunud. Paljud DELFI kommentaatoridki soovitasid, et kui saad korterist varga kätte, siis enne politsei kutsumist anna talle võimaluse korral üks hea ja õpetlik kittel. Niisugune, mida ta kaua aega ravima peab ning seetõttu ka hästi mäletab.

Tööruumis, ehk kontoris, kuhu Osvald ligi tund aega enne ametliku tööpäeva algust jõudis, sättis ta kõigepealt lauale enda päevinäinud läpaka ning pani selle käima. Järgmisteks tegemisteks oli akna avamine ja raadio nupule vajutamine. Kirjutuslaua nurgal turritavat veneaegset ventilaatorit tal esialgu vaja ei olnud – kontoris oli veel normaalselt jahe. “Seaside Real Estate” hoolduselektriku tööruumiks oli kohandatud seitsmekorruselise peahoone katusealune korrus kus peale elektriku ruuumi oli ka veel Vassiili, santehniku ruum. See asus samas lähedal, mõnekümne sammu kaugusel, ventilatsiooniseadme kõrval. Ülejäänud osa katusealusest täitsidki ventilatsiooniseadmed mida oli seal kokku kuus tükki, igaüks ise nägu. Nende, ja ka teistes “Seaside Real Estate” hoonetes asuvate ventilatsioonisüsteemide hooldamise ja reguleerimisega tegelesid nad Vassiiliga muu töö kõrvalt mõlemad. Üks tegi elektriosa, teise jaoks olid igasugused rihmad ja filtrid ning muu seesugune.

Osvald sättis end laua taha mugavamalt istuma, võttis arvutihiire pihku ning avas paari klikiga kirjaprogrammi.

“Kaks kirja vaid ja needki, puhas spämm…” ümises mees pahaselt ja otsis üles Eesti Päevalehe Online väljaande. Sirvis selle kähku läbi ja jättis huvitavamad pealkirjad meelde – pärastpoole, kui aega oli, tuli need kindlasti läbi lugeda. Osvald ei viitsinud alati kõiki uudiseid läbi lapata vaid eelistas kuulata raadiost ajalehtede ülevaateid ja siis õhtupoolikul, kui kõikide ajalehtede Interneti väljaanded loetavad olid, mõni huvi pakkunud artikkel arvutisse tõmmata. Muidugi vaid siis kui selleks aega leidus sest tööpäevad olid üsna tihti nii kiired, et oma laua taha, arvuti juurde, sai ta vaid kulumaterjalide kirjapanekuks.

Kell ei olnud veel kaheksagi kui juba telefon helisema hakkas.

“Kes see oinas jälle kella ei tunne?” torises Osvald ja haaras läpaka kõrvalt telefonitoru: “Kiviaid kuuleb!”

“Kuule Osvald, “A” maja kuues korrusel on elektrikku vaja.” nagu ikka ei teadnud dispetser teretamisest midagi.

“Mis seal juhtus?” dispetseri jutt polnud alati usaldusväärne ja Osvald tahtis olukorda täpsustada, “Kes sulle helistas?”

“Koristaja helistab, et temal on kohe elektrikku vaja! Nomer kuuskümmend viis “B” maja!”

“Kumb maja siis, kas “A” või “B”? torises Osvald.

“Bee, ma ju ütlesin, et bee!” venitas dispetser.

“Hea küll, ma lähen ja uurin seda asja!” lubas mees ja hakkas tööriistu taskutesse toppima. Kes seda teadis millist neist just vaja võis minna kuid hea kui komplekt ikka kaasas oli. Osvaldil ei olnud mingit soovi ilmaaegu tööriistade järele tagasi joosta. Dispetseri käest oli mõttetu asja täpsemalt järele küsida, sest olgugi, et ta rääkis enamvähem arusaadavalt, sai ta eestikeelsest jutust tihtipeale halvasti või hoopis valepidi aru. Ja ei olnud sugugi selge kumba majja oli vaja minna, kas “A” või “B”.

Mees tõmbas kontori ukse klõmmdi! kinni ja läks pika sammuga mööda madalat katusealust edasi kuni jõudis ukseni mis trepikotta viis. Ta laskus korrus allapoole, kutsus lifti välja ning sõitis alla, esimesele korrusele. “Seaside Real Estate” hooned asusid ruudukujuliselt Laheveeru tänava ääres ja tänavaga külgnes neist vaid üks, 65A maja. Kõik teised hooned, “B”, “C” ja “D” moodustasid suure siseõuega ruudu. Laheveeru 65C, mis asus otse peamaja vastas, oli viiekordne ja kõik selle korrused olid kasutusel autoparklana. Seitsmekorruselistes hoonetes Laheveeru 65 ja “B” ning “D” olid koha leidnud igasugused bürooruumid ja kontorid. Lisaks neile oli hoonetekompleksis, nagu igas teiseski äripindade rendile orienteerunud firmas, kohvik, söökla ja restoran. “Seaside Real Estate’is” rentisid pindu peale kõige muu ka näiteks apteek ning hulk “naisevuntsimise firmasid” nagu juuksurid, maniküürijad koos pediküüri ja massaaziga ning suviti suures kliendipuuduses vaevlev solaarium. Kes siis ikka nii väga tahtis suvel selle eest maksta mida päikesepaistelise ilmaga muidu sai…

Varasele hommikutunnile vaatamata oli hoovil juba hulgaliselt autosid pargitud ning Osvald laveeris nende vahelt otse “B” hoone juurde ning sisenes avarasse vestibüüli. Turvaneiu istus, nagu alati, oma laua taga ja tervitas meest lõbusa käeviipega:

“Kuhu sina siis jälle nii vara tormad?”

“Tere! Kus ma ikka torman? Sa ju tead, et hunti ja elektrikku toidavad ikka vaid kiired jalad!” lõõpis Osvald vastu ja sammus peatumata läbi vestibüüli lifti ukse juurde ning vajutas nupule. “Kuuendal korrusel olevat mind vaja!”

“Ah-ha-aa! Lähed šokolaaditüdrukut jälle vaatama?!” nöökas turvaneiu kes polnudki enam nii väga neiu vaid vähemalt kahekordne vanaema. Hästisobiva musta mundri ja halliseguste juustega nägi see ümaranäoline, parajalt korpulentne daam üsnagi esinduslik välja. Osvald kutsus kõiki “Seaside Real Estate’s” töötavaid naisvalvureid, vaatamata nende vanusele, turvaneidudeks ja see oli teinud temast ajapikku valvurite lemmiku, sest kes neist mundrit kandvatest naistest siis ei tahtnuks olla noor ja võluv?

“Mis ma temast ikka vahin, mul endal kodus vanamoor olemas!”

“No-jah, oma naine on meestel ikka vanamoor! Ja sõrmus on sul ka rinnataskus nagu ühes vanas lauluski lauldakse. Eks ju?!”

“Mul on kodus kallis vanamoor ja sõrmus on mul, näe – ikka sõrmes, kus mujal!” Osvald viibutas muiates abielusõrmusega kätt ja astus siis ette sõitnud lifti. Marge, kes “B” korpuses valvurina töötas, oli üsna terava keelega ja armastas Osvaldi kallal ikka aasida kui vähegi võimalust oli. Mees ei pannud seda kunagi pahaks sest Marge oli asjalik inimene ning temaga sai alati ka tõsist juttu rääkida. Ja nii Margega, kui ka teiste turvaneidudega, oli Osvaldil ühtelugu tegemist sest hoonete katustel asuvate ventilatsiooniseadmete võtmed sai ta vaid valvurite käest. Ainult peahoone ventilatsioonisüsteemide juurde sai ta lihtsamalt sest need asusid ju elektriku tööruumiga samal korrusel.

Kuuenda korruse fuajees, nagu igal teiselgi korrusel, oli kohe lifti ukse kõrval väikene ruum koristaja jaoks. Osvald koputas selle toa valgele uksele, ootas veidi ja koputas veelkord. Keegi ei tulnud ust avama ja seetõttu arvas mees, et Karen, veidi eksootilise välimusega, hiljaaegu lastekodust tulnud tüdruk, on kusagil korruse peal mõnes ruumis lapiga vehkimas. Osvald vaatas korraks avaras liftihallis ringi ja läks siis mööda pikka koridori edasi. Koridori põrandat, nagu liftihallilgi, kattis erkhall, ereda laevalguse käes sädelev linoleum. Nii vasakul kui paremal pool olid pruunid, nummerdatud uksed ja pea igal uksel seda ruumi rentiva firma nimi. Enamasti kõik ingliskeelsed.

“Vene ajal olid meil eesti-, ja venekeelsed ettevõtete nimed peaaegu pooleks, nüüd on harv juhus kui kusagil firma eestikeelset nime näed.” mõtles mees mööda koridori edasi sammudes. “Täpselt sama nagu meie raadiojaamadegagi – vähe kui kusagilt eestikeelseid laule kuuled, ikka käib üks pidev hau-duju-duutamine. Ööd-päevad läbi!”

Kusagil neis ingliskeelsete uksesiltidega ruumides pidi ju Karen olema. Osvald jõudis veel paarkümmend sammu edasi astuda kui tema üllatuseks ilmuski koridori lõpus ootamatult nähatavale sihvakas, punast koristajakitlit kandev noor tüdruk.

“Osvald, mis sa venid seal? Tule ometi ruttu! Mul siin ju kõik uputab! Vett tuleb nii palju, et ma ei jõua kuidagi seda siit ära koristada!” hädaldas Karen ja tema suured, tumedad silmad olid ääretult nukrad ning vaatasid Osvaldit kui viimast lootust. Tüdruku töökittel oli eest täiesti märg justkui oleks ta veevooliku joa ette sattunud.

“Mis sul siin juhtus? Ja miks sa nii märg oled?” küsis Osvald lähemale minnes. “Mulle öeldi, et siin on elektrikku vaja aga siin käib hoopis üks tüdruk koos riietega duši all…”